Riigieelarve seaduse eelnõu on ilmselgelt tähtsaim eelnõu, mida me selles saalis arutame käesoleval sügishooajal. Riigieelarve on põhiline vahend, millega riigikogu ja valitsus saavad sekkuda majandusse ja millega saab ohjata majanduse tasakaalustatud arengut ohustavaid riske. Sellepärast on eelarve menetlemisel rohkem kui teiste seaduseelnõude puhul kriitilise tähtsusega võtta vastutustundlik hoiak riigi rahanduse suhtes. Vaid tugeva rahandusega riik suudab tagada majanduse tasakaalustatud arengu ja seeläbi tagada majanduse kasvu ja tööhõive.

Vaatamata sellele, et meie majandus kasvab käesoleval aastal aeglasemalt, kui varem eeldati, on väljavaated kasvu kiirenemiseks head ja tänase teadmise juures sügisese majandusprognoosi kohaselt on järgmisel aastal oodata 3,6 protsendilist majanduskasvu. Globaalse ebakindluse olukorra jätkudes  ei tasu aga loota tulude kasvule prognoosiga võrreldes.

Kevadel pikemaajalist eelarveplaani koostades seadis valitsus eesmärgiks saavutada järgmisel aastal eelarvepositsiooni nominaalne tasakaal, millele kevadise seisuga vastas 0,7protsendine struktuurne ülejääk. Sügisese seisuga aga, tulenedes uue prognoosi valguses toimunud muudatustega tulude struktuuris tähendas sama suur struktuurne ülejääk nominaalselt 0,4 protsendist puudujääki. Nominaalse defitsiidi ei ole kuidagi põhjendatud eelarvestrateegias seatud eesmärkidest taganeda. Majanduse stabiilse seisu ja Euroopa kontekstis  keskmisest kiirema majanduskasvu olukorras ei oleks eelarvepositsiooni nõrgendamine millegagi põhjendatud. Nominaalse puudujäägi suurendamine tähendab kas olemasolevate reservide kulutamist või jooksvate kulude katmist laenurahaga. Selline väljavaade oleks ilmselgelt vastuolus vastutustundliku suhtumisega tulevikku.

Olukorras, kus suur osa eelarve kuludest on seotud õigusaktide täitmisega või tulude laekumisega, ehk juba ette ära suunatud, on vahendeid prioriteetide rahastamiseks piiratud mahus. Teisalt aga tänu sellele, et seni on Eesti ellu viinud vastutustundlikku eelarvepoliitikat ja saavutanud Euroopa Liidu madalaima võlakoorma, on intressimaksed järgmisel aastal eelarvekuludes vaid 0,2% SKP suhtes. Võrdluseks, teistel EL liikmesriikidel kulub intressimakseteks keskmiselt 3% SKPst ja sellega seotakse ära arvestatav osa tuludest, meil on aga võimalik selle kuluartikli puudumise tõttu võimalik rahastada muid valdkondi.

Suur  osa eelarve lisavahenditest on näiteks võimalik suunata sotsiaalvaldkonda. Tänu stabiilsele majanduskasvule on kasvanud palgad ja sellelt laekuv sotsiaalmaks, mille arvel on võimalik suurendada pensione 5,8%.  Suureneb ka pensionide täiendav tulumaksuvabastus ja tõuseb toimetulekutoetuse määr. Sotsiaalse kaitse valdkonna kulud kasvavad 7,43%, ehk kiiremini kui eelarve kulud tervikuna ja valdkonna osatähtsus ulatub 13,8 protsendini SKPst. Keskmisest kasvust kiiremini kasvavad ka tervishoiukulud. Tervikuna võimaldab eelarvekava suurendada inimeste heaolu tervikuna.

Eelarvekava võimaldab tõsta kõikide valitsemisalade palgafonde 5,1%, tagades sellega avaliku sektori konkurentsivõime. Kui Eesti keskmine palk ületas buumieelse taseme 2011. aastal, siis riigitöötajate palk jõudis selleni tänavu. Eesti keskmisega võrreldes on riigitöötajate palgad kasvanud aeglasemalt, aga avalik sektor ei saagi olla palgakasvu eestvedaja.

Valdkondade eest vastutavad ministrid saavad omakorda vahendeid suunata sinna, kus vajadus on kõige suurem. Keskmisest enam tõusevad kultuuritöötajate, õpetajate ja hooldustöötajate palgad. Need on valdkonnad, kus avaliku sektori palkade konkurentsivõimes on olnud kõige suurem mahajäämus.

Eelarvekava koostamisel tuli arvestada sellega, et oleme jõudnud ajajärku, kus seoses Euroopa Liidu eelmisest perioodist rahastatavate projektide valmimisega ja uue eelarveperioodi käivitumisega paratamatult väheneb investeeringute kogusumma. Võrreldes käesoleva aastaga vähenevad järgmisel avaliku sektori investeeringud 9 protsenti, aga planeeritud 833 miljoni euro mahus riigi poolt tehtavad investeeringud moodustavad tuntava osa, ehk 18 protsenti kõigist investeeringutest Eestis. Need investeeringud aitavad ka toetada nõudlust ehitussektoris.

Olgu siinkohal suuremate objektidena nimetatud Eesti Rahva Muuseumi hoone ehitus, Eesti Kunstiakadeemia ehituse käivitamine, Riigiarhiivi hoone, uued gümnaasiumihooned ja päästedepood. Tuleb ära nimetada investeeringud ka vee- ja jäätmemajanduse infrastruktuuri arendamiseks, samuti haiglavõrgu ja sotsiaalhoolekande asutuste infrastruktuuri arendamiseks. Kasvab Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi poolt tehtavate investeeringute osakaal.

Tervikuna ja kokkuvõtlikult võib öelda, et järgmise aasta riigieelarve kava toetab stabiilset majanduskasvu. Stabiilse kasvu tagab eelkõige vastutustundliku eelarvepoliitika jätkamine , maksukoormuse viimine majanduslanguse eelsele tasemele ja ettevõtlusele soodsa keskkonna tagamine.

Eelarvekava suurendab inimeste heaolu ja elatustaset ning parandab sotsiaalset turvalisust.   Jätkuvad reformid haridusvaldkonnas. Riigieelarve panustab tuntavalt teadus- ja arendustegevusse. Kasvab nii sise- kui välisturvalisus.

Head kolleegid, eeldame samasugust vastutustundlikku suhtumise eelarve menetlemisel ka siin Riigikogus. Rahanduskomisjon ülesanne on tagada, et parandusettepanekud, mis eelarvekavale esitatakse ja mis suurendavad kulude poolt, oleksid kaetud ka reaalsete katteallikatega ja sisuliselt menetleda vaid sisulise katteallikaga parandusettepanekuid.

Soovin eelarvekava menetlemisel edu ja jõudu ning eelkõige vastutustundlikku suhtumist sellesse töösse.

 

 

2014. aasta riigieelarve kulude kogumaht on 8,1 miljardit eurot. Eelmise aastaga võrreldes on 432 miljonit eurot ehk 5,6% rohkem. Kulud kasvavad peaaegu kõigis valitsemisalades.

Tulude mahuks 2014. aasta riigieelarves on kavandatud 8 mld eurot. Võrreldes 2013. aastaks prognoositud laekumistega kasvavad tulud (koos edasiantavate tuludega) 2014. aastal ca 330 miljoni euro võrra ehk 4%.

Eelarve võimaldab suurendada heaolu, suurenevad nii riigi heaks töötavate inimeste palgad kui pensionid. Eesti on üks neist vähestest Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus nii suur pensionide ja palga tõus aset leiab. Me saame seda endale lubada, kuna riigi majandus on peale valulikke kriisiaastaid toibumas – oodatust kiirem on olnud palgatõus ning vähenenud on tööpuudus.

Eesti majanduse seis on mõõdukalt optimistlik. Olukord maailmamajanduses näitab stabiliseerumise märke ent peame olema oma kulude suurendamisel mõistlik.

Eelarve on tasakaalu lähedal ning meie majanduskeskkond püsib soodsana. Järgmise aasta valitsussektori struktuurselt tasandatud eelarvepositsioon on 0,7 protsendiga prognoositavast SKPst ülejäägis, nominaalselt on eelarve 0,4 protsendiga SKPst veel puudujäägis. Eesmärk on hakata koguma taas reserve alates järgmisest aastast.

Maksupoliitika põhimõtted püsivad muutumatuna.

Valitsussektori kulud võrreldes teiste EL riikidega on madalad. Eesti valitsussektori kulud moodustavad riigi majanduse mahust teiste Euroopa riikidega võrreldes pigem väikese osa. Kui Euroopa Liidus keskmiselt moodustasid 2012. aastal valitsussektori kulud siseriiklikust koguproduktist 49,3%, siis Eesti võrreldav näitaja oli 40,5% ehk 2,2 protsendipunkti enam kui 2011. aastal. Valitsussektori panuse suurenemine riigi majandusse on osaliselt seletatav saastekvoodimüügi tuludest laekunud vahendite kasutamisega.

Väärikas elu eakatele

Oodatust kiirem palgatõus ja tööpuuduse vähenemine tõsta järgmisel aastal pensione keskmiselt 5,8%. See on suurim pensionikasv viimase kuue aasta jooksul. Aastas lisandub keskmiselt 240 eurot, mis tähendab iga kuu 20 euro võrra suuremat pensioni.

Tõuseb pensionite tulumaksuvaba miinimumi selliselt, et keskmine pension oleks ka tõusu järel tulumaksuvaba. Pensionite ligi 6% kasvu toetab pensionite tulumaksuvabastuse tõus. Pensionikasvuga tõuseb ka tulumaksuvaba tulu suurus pensionärile 354 euroni kuus. Muudatus puudutab hinnanguliselt umbes 200 000 pensionäri. (Täna saavad pensionärid tulumaksuvaba tulu 4031 eurot aastas ehk 336 eurot kuus. Järgmise aasta aprillist on arvestuslikult keskmine vanaduspension 354 eurot.)

Eelarve võimaldab säilitada avaliku sektori konkurentsivõimet

Eelarvekavatõstab kõikide valitsemisalade palgafonde 5,1 protsenti võrra. Ministrid saavad omakorda jagada vahendeid palgatõusuks valdkondadesse, kus vajadus on kõige suurem.

Palgafondide kasvu kogukulu on 49 miljonit eurot

Eesti valitsussektori tööjõukulud SKPsse on Euroopa Liidu keskmise lähedal – 2012. aastal oli see Eestis 10,8 protsenti ja Euroopa Liidus 10,7 protsenti.

Valitsus on seisukohal, et uute ametikohtade juurdeloomisest tuleks hoiduda ja investeerida pigem praeguste avaliku sektori töötajate palgataseme konkurentsivõime hoidmisse.

Suureneb sotsiaalne turvalisus

Tõstame toimetulekutoetusi 90 euroni – absoluutses vaesuses elavate leibkondade arv väheneb hinnanguliselt ca 28% võrra ehk ca 10 000 leibkonna võrra

Seame eesmärgiks vähendada erihoolekande ootejärjekordi üle poole ehk vähemalt 200 inimese võrra

Kohalike omavalitsuste tulubaas kasvab 7% – 2014 on see 777 miljonit EURi (2013 aastal 723)

Tõusevad kultuuritöötajate palgad ja korda saavad teatrid

Kultuuriministeeriumi eelarve kasv on kõige kiirem.
Tõusevad kultuuritöötajate palgad
Kavas on Nukuteatri uue saali rajamine ja Vanemuise lavatehnika uuendamine. Samuti on kavas Ugala rekonstrueerimine, sellega saavad kõikide teatrimajadele töötingimused kaasaegseks.
Toetame sõnakunsti – näiteks SA Kultuurileht kirjandusväljaannete (ilukirjandus ja esseistika) eesti keeles kirjutavate autorite honorarid tõusevad 40%.

Jätkub õpetajate palgatõus ja jätkuvad reformid

Õpetajate palgatõusu, sh õpetaja miinimumpalga tõusu jätkumine (vähemalt 12%) – 800 vähemalt, 715 on praegu. Täiendav suurendamine tuleb struktuursete reformide arvelt

Kõik reformid jätkuvad. Kutseharidust tööturuvajadustele lähemale viiva reformi rakendamine – üleminek kutsekoolide rahastamiskorraldusele, kus arvestatakse ka koolilõpetajate tööhõive ning õppekvaliteedi ning sellega, kui palju on koolid pingutanud väljalangevuse vähendamiseks. Jätkub ülikoolide üleminek uuele rahastamissüsteemile.

Algab EKA ehitus, samuti on vahendid olemas Riigiarhiivi ehituseks.

Jätkub riigigümnaasiumide arendamine – Võru, Pärnu, Jõhvi, Tartu

Kasvavad ühistranspordi dotatsioonid ja loome ühendused

Kasvavad ühistranspordi dotatsioonid võimaldavad tagada võrreldes tänavusega samas või isegi suuremas mahus piletihindu tõstmata transporditeenuse kogu riigis. Dotatsioon kasvab kõikidele riigi poolt toetatavatele ühistranspordiliikidele (62,5 MEUR 2013 versus 65,5 MEUR 2014).

Omavalitsused saavad enam vahendeid kohalike teede hoiuks

Eesti teeb esimese sissemakse Rail Balticu ühisfirmasse (650 000 eurot), mis on sammuks kiirraudtee ehitamisele Tallinnast Leedu-Poola piirini.

Järgmisest aastast toetatakse neid ettevõtteid, millel on kasvupotentsiaali ehk teha tuleb fokusseeritumaid valikuid. 2014. on ettevalmistav aasta, väljamaksed jäävad aastasse 2015.

Demokraatia ja julgeoleku edendamiseks maailmas suurendame panustamist humanitaarabisse ja Euroopa Liidu idapartnerlusriikide reformide toetamisse ning Afganistani ülesehituse toetamisse, arvestades meie kaitseväelaste lahkumist. Samuti jätkame osalemist rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel

Jätkame Eesti välisesinduste võrgustiku arendamisega Eesti huvide kaitsmiseks nii konsulaartegevuses kui ettevõtluse edendamisel. Välisesinduste võrgustiku arendamisel on 2014. aastal prioriteediks ettevalmistused saatkonna loomiseks Brasiilias. Brasiilia roll rahvusvahelises poliitikas ja ka majanduses kasvab kiiresti. Soovime tihendada Brasiiliaga poliitilisi suhteid ning majandussidemeid. Brasiilia on Eesti tähtsaim kaubanduspartner Lõuna-Ameerikas. Saatkonna loomine aitab kaasa Eesti tõhusamale tegevusele nii selles riigis kui ka regioonis laiemalt.

Arengukoostöö ja humanitaarabi jaoks on välisministeeriumi eelarvesse 2014. aastaks planeeritud 10 319 701 eurot. Samuti jagame arengukoostööga tegelevatele organisatsioonidele (Eesti Idapartnerluse Keskus, e-Riigi Akadeemia ja Arengukoostöö Ümarlaud) tegevustoetusteks 327 623 eurot

Jätkame osalemist rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel ning selleks on planeeritud 835 814 eurot (825 814 ekspertide kuludeks, eraldistena 10 000). Tsiviilmissioonide puhul on tähelepanu suunatud eelkõige Afganistanile, Lääne-Balkanile ja Põhja-Kaukaasiale.

Konsulaarteenistuse tugevdamine. Peame oluliseks konsulaartegevuse tõhustamist, seda eelkõige seoses konsulaartoimingute kasvuga Eesti välisesindustes, eriti viisade menetlemise ja väljastamisega meie idapoolsetes esindustes. Samuti on tähtis Eesti kodanike kiirem abistamine võimalikes kriisi- ja õnnetuspiirkondades, aga ka laiemalt parem konsulaarteenuste tagamine ja kättesaadavus. Eestile on aukonsulitel oluline tähendus, seda eriti riikides, kus saatkond puudub.

Jätkub tugiteenuste tsentraliseerimine ja tegevused maksupettuste vähendamiseks

Tugiteenuste tsentraliseerimise jätkumine – 2014. aastaks täiendavalt ca 400 tuh eurot eelkõige iseteenindusportaali edasiarendamisteks ja SAP-i (majandustarkvara) arendustöödeks;
Registripõhise rahvaloenduse ettevalmistamine – ca 860 tuh
Maksu- ja Tolliameti infosüsteemide arendustööd, mis on seotud maksupettuste vähendamise ja maksutulude laekumisega. (2014-ks vahendeid kokku ca 3,2 mln)

Eesmärk on turvatunnet loovate inimeste hoidmine ja väärtustamine, nende motivatsiooni tõstmine

Siseturvalisuse valdkonnas on investeeringud kõige suuremad – Tartu päästedepoo ja ühendhäirekeskus; Lasnamäe päästedepoo ja ühendhäirekeskus; Häädemeeste haldushoone (PPA ja päästeameti ühendhoone),
112 numbritele üleminek.
Kõige suurem osa kogu siseturvalisuse eelarvest on mõeldud turvalisust tagavate inimeste palkadeks.
Oluline on raske varjatud ja organiseeritud kuritegevuse avastamise võimekuse suurendamine. Me suuname rohkem vahendeid narkokuritegude, majanduskuritegude, korruptsiooni ja kriminaaltulu teenimise vastasesse võitlusse.
Meie eesmärgiks on säästa ja kaitsta inimelusid. Varasemast suurem ressurss läheb ennetusse, millega loodame saavutada õnnetussurmade ja vigastuste vältimist.
Kaitse-eelarve püsib tasemel 2% SKT-st, et tugevdada esmast iseseisvat kaitsevõimet

Valitsuse kindel kurss on kinni pidada kahe protsendi sisemajanduse koguprodukti suunamisest riigikaitsesse. Seetõttu saame riigikaitset arendada nii, et Eesti tegelik kaitsevõime ja riigikaitsesse panustamine nii personali varustuse ja relvasüsteemide osas kasvab.
Järgmisel aastal valmivad 4 uut kasarmut (Võrus, Jõhvis, Ämaris) ning 1 renoveeritud hoone Miinisadamas, mis viivad kõigi ajateenijate olmetingimused kaasaaegsele, 21. sajandi tasemele.

Kiirem ja kvaliteetsem kohtumenetlus

Eelarve toetab kohtureformiga jätkamist – Tartu piirkond saab kohtujuristid. Oluline on kohtute menetlusaegade lühendamine.
Uus Tallinna kohtuma valmib 2018.aastaks
Tasuta õigusabi – suurendame vahedeid MTÜdele (15-20%)

Keskkond
Tallinna laht
Puhas joogivesi

Kasvavad investeeringud kinnisvarasse

Kinnisvara investeeringuteks on 2014. aastaks arvestatud 130 miljonit eurot. Ehituse elavdamiseks kasvavad kinnisvara investeeringud üle 10 miljoni euro.
Valitsus toetas RKASi kaudu Eesti Kunstiakadeemia õppehoone rajamiseks vajaliku kinnistu soetamist aadressil Kotzebue 1. Uue hoone projekteerimise, ehituse ja sisustamise hinnanguline maksumus on 17,1 mln eurot.

RKASi kaudu tehtavad suuremad investeeringud 2014. aastal on:
Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitus;
Rahvusarhiivi uus arhiivihoone;
Tartu päästedepoo ja ühendhäirekeskus;
Lasnamäe päästedepoo ja ühendhäirekeskus;
Häädemeeste haldushoone;
Võru haldushoone;
Nõo Gümnaasium.

Riik on kavandamas radikaalseid abinõusid käibemaksupettuste tõkestamiseks, milleks on intressivaba käibemaksu tagastamise tähtaja pikendamine, üle 1000 euro suuruste tehingute kohta info kogumine ja pöördmaksustamise kohaldamine väärismetallidele.

Kavandatavad muudatused maksude kogumisel on siiski veel tehnilistes detailides veel välja töötamata ja sisuline töö seisab alles ees, aga ettevõtjaid on riigi plaanid juba teinud ettevaatlikuks.

Tavaliselt praktikas eelkõige detailidest võibki hakata sõltuma see kuidas meetmed tööle hakkavad.
Need vajavad veel põhjalikku tehnilist läbimõtlemist ja lahendus peaks olema selline, mis võimalikult vähe lisab halduskoormust maksumaksjale ja suund peaks olema selles suunas kus kontroll toimuks põhiliselt tehniliste vahenditega elektrooniliselt.

Mis puudutab pöördmaksustamise laiendamist väärismetallidele, siis sellega ei tohiks suuremaid probleeme olla.

Käibemaksu intressivaba tagastamistähtaja pikendamine on muidugi tundlikum teema. Mäletan, et sel ajal kui ma ise maksuametis töötasin, siis riik piiras tagastamistähtaja kolmekümnele päevale. See muudatus survestas kontrollivaldkonna tööd, aga saime hakkama. Nüüd siis soovib maksuhaldur kahtlaste tehingute kontrollimiseks rohkem aega.

Põhiline osa maksumaksjatest ei tegele maksupettustega. Seaduskuulekate ning eksportivate ettevõtete tegevust ja rahavoogusid ei tohiks kindlasti uuendused häirida. Praegu tagastatakse teadaolevalt 94 protsenti tasutud käibemaksust kolme päeva jooksul. See põhimõte peaks jääma.

Tehnilistes detailides vajab ilmselt kõige enam täpsustamist 1000 euro piiri ületavate tehingute andmebaasi loomine maksuhalduri juures.

Põhiline küsimus on, et kui maksuhaldur need andmed saab, siis kuidas ja mis moel seda andmebaasi kasutama hakatakse ja kuidas see hakkab hõlbustama kontrollitööd. Saan aru, et tehingute andmeid hakatakse kokku viima, et kui on müügiarve, siis teisel ettevõttel on see ostuarve ja need peavad omavahel klappima.

Praktikas on aga kreeditarved, osalised tasumised jne. Arvatavalt põhiline osa mitteklappimistest ei ole pettustega seotud. Saan aru, et andmebaas võimaldab maksuhalduril tagastamisele kuuluva käibemaksu kontrollimisel teha kontrollitavale täpsemaid päringuid, seega maksuhaldur loodab teha kontrollitööd kiiremaks ja tulemuslikumaks. Elektrooniliste vahendite maksimaalne rakendamine muidugi peabki olema kaasajal tavapraktika.

Maksupettuste tõkestamine ja eriti piiriüleste käibemaksupettuste tõkestamine on võitlus organiseeritud kuritegevusega. Euroopa Liidu liikmesriikidele ja ka meile tekitavad suurimat kahju piiriülesed karusellskeemid, kus müügikäibemaks jääb kunstlikult tekitatud tehingute ahelas riigil saamata, näilistelt tehingutelt deklareeritud ostukäibemaks, mida keegi pole riigile tasunud, tagastatakse. Organiseeritud maksupettuste uurijate töö tulemuslikkus menetlustoimingute läbiviimisel kohtueelsel uurimisel, tõendite kogumine ja nende vormistamine, pettuste toimepanijate väljaselgitamine ja süüdistuste esitamine ning nende kohtusse viimine jääb ka peale uute meetmete rakendamist põhiliseks väljakutseks maksuhaldurile ja teistele õiguskaitseorganitele.

Rahandusministeerium avaldas sügisese majandusprognoosi tänavuseks ja järgmisteks aastateks. Kuna käesoleva aasta majanduskasvu prognoosi alandamine oli üsna kindel, siis põhiküsimus oli pigem kas kevadine majanduskasvu prognoos 3,6% järgmiseks jääb püsima või mitte. Nüüd on teada, et kevadel prognoositud – 3,6% kasvu SKP suhtes, jääb püsima. Kuna aga käesoleva aasta kasvuprognoosi tuli alandada, siis nominaalselt on SKP väiksem kui kevadel prognoositud.

3,6 protsendine kasvuootus tundub üsna julge, arvestades sellega, et Euroopa ja meie põhjanaabrite majanduste taastumine jõuab meieni viiteajaga. Pigem oleks oodanud, et kasvunumber jääb kuhugi 3,0 ja 3,6 protsendi vahele suunaga rohkem 3 protsendi lähedale. Kui aga majanduskasv hakkab kiirenema juba käesoleva aasta teises pooles, siis võib järgmise aasta areng kujuneda ka prognoositust positiivsemaks.

Maksutulud on aga tänavu laekunud ootuspäraselt ja väiksem majanduskasv ei ole laekumisi mõjutanud. Maksutulusid peaks tänavu laekuma üle 100 miljoni euro rohkem kui kevadel prognoositud. Ka järgmise aasta maksutulud on võrreldes kevadise prognoosiga suuremad. Hea maksulaekumine vähendab tuntavalt tänavust eelarve puudujääki, kui kevadise seisuga arvati selleks 0,5% SKP suhtes, siis tänase teadmisega väheneb see 0,2 protsendini.

Järgmiste aastate eelarvepositsioon tuleb aga nõrgem kui kevadel arvatud. Kui kevadel prognoositi järgmiseks aastaks 0,1 protsendist defitsiiti ja 2015. aastaks eelarvetasakaalu, siis nüüd on järgmise aasta oodatav defitsiit 0,6 protsenti ja 2015. aastal 0,8 protsenti. Tasakaalu saab eeldada aastal 2016.
Eurodes tähendab see järgmisel aastal 113 miljoni euro suurust defitsiiti ja 2015. aastal defitsiiti summas 166 miljonit eurot. Eelarvepositsiooni nõrgenemise põhjustajaks on põhiliselt keskvalitsuse maksutulude kasvu ületav kulude kasv ja mittemaksuliste tulude vähenemine. Nii tänavu kui ka järgmisel aastal on veel võimalik eelarvedefitsiiti katta varasematel aastatel kogutud reservidest, hiljem tuleb aga defitsiiti juba finantseerida laenu arvel ja 2015. aasta oodatav laenuvajadus võib ulatuda 172 miljoni euroni. Stabiliseerimisreservi vahendite kasutamiseks vajadust ei ole.

Eesti majandus kohanes peale üleilmset kriisi edukalt ja on jõudnud peaaegu kriisieelse tipptaseme lähedale. Tööga hõivatud inimeste arv kasvab. Viimaste aastate kasvtempo on paraku kahanenud allapoole potentsiaalset taset, eelmisel aastal vähem, tänavu aga juba tuntavalt. Käesoleva aasta esimese poole ühe protsendi lähedase kasvu asemel oleks majandusel potentsiaali kasvada aasta arvestuses 3-4 protsenti ja selline kasv tagaks ka stabiilse arengu.

Erinevalt lõunanaabritest on meie eeliseks lähedus ja tihedam seos Soome ja Rootsiga. Põhjapoolsemate naabrite majanduste kehvema seisu olukorras oleme aga ka rohkem haavatavad. Meie tugevuseks on ka seni tehtud eelarvepoliitilised valikud. Välishindajad OECD ja Euroopa komisjon on korduvalt kinnitanud meie valikute õigsust ja soovitanud sama kurssi jätkata.

Korras rahandus ja väike riigivõlg ei ole formaalsed näitajad. Euroopal on olemas hiljutine kogemus aastast 2008 kui suur osa euroala riike üritas majandust turgutada eelarvepoliitika lõdvendamise ja laenuraha majandusse süstimise teel. Tulemus ei täitnud eesmärki, riikide võlakoormus suurenes järsult ja hoogu sai vallandunud võlakriis, mis pole tänaseks lahenenud isegi Euroopa Keskpanga sekkumise tulemusel. Laenuraha majandusse süstimisega üritab majandust turgutada põhjanaaber Soome.

Laenuraha ei päästa majandust
Laen tuleb kokkulepitud tähtajaks tagasi maksta ja vahendid selleks peaks tulema laenuga turgutatud majanduse kasvust. Tegelik riikide kogemus on aga vastupidine – laenude tagasimaksed tehakse uute laenude arvel.

Euroopa statistikaameti andmetel maksavad euroala riigid olemasolevatelt laenudelt intressimakseid summas 3 protsenti SKPst ja see kulu kasvab. Võib arvata, et see summa on paljudel juhtudel isegi suurem kui riigid suudavad ergutusprogrammidega uut laenuraha majandusse süstida. Meie maksame intressideks 0,2 protsenti SKPst, mis tähendab, et saame eelarve kaudu avaliku sektori investeeringuteks suunata enam vahendeid intressikulu puudumise arvel. Käesoleva aasta riigieelarves on kavandatud avaliku sektori investeeringuid 920 miljonit eurot, millest vähem kui pool on välistoetused.

Suhtes sisemajanduse kogutoodangusse on meil avaliku sektori investeeringuid enam kui meist rikkamatel riikidel koos majandust turgutavate abipakettidega.

Abinõudest konkreetsemalt
Välistest teguritest mõjutatud ekspordile toetuva majanduse ergutamise meetmete loetelu on piiratud. Selleks et globaalses konkurentsis läbi lüüa ja kujundada visioon tulevikuks, tuleb määratleda meie tugevad küljed ja eeldused tuleviku kasvuks. Meie tugevusteks on eelpoolmainitud majanduse seotus Skandinaavia riikidega, kuulumine Euroopa tuumikusse, ettearvatav rahandus- ja eelarvepoliitika. Majanduse arengu seisukohalt on olulisel kohal samuti kvalifitseeritud personali olemasolu, ühendused teiste riikidega ja kapitali kättesaadavus.

Vaataks siinkohal ühte tegurit majanduse arenemiseks tingimuste loomisel. Ettevõtte asutamine ja pangakonto avamine on meil äärmiselt lihtne ja kiire, samuti on loodud võimalused suhelda riigiga ja esitada aruandeid elektrooniliselt ning lihtne juurdepääs interneti teel erinevatele registritele, mis annab selge eelise võrreldes teiste riikidega.

Kapitali hankimiseks valikuvõimalusi aga napib. Väärtpaberiturul kaubeldavate aktsiate loetelu on piiratud, konkreetsest valdkonnast, näiteks energeetikast huvituvad investorid sobivat aktsiat ei leiagi. Lihtsamate reeglitega alternatiivturu sisulisest käivitumisest ei ole mõtet rääkida, olukorras kus seal on noteeritud vaid üks Eestis registreeritud Suurbritannia kodanikule kuuluv ettevõte. Jaeinvestorite tarbeks puudub võlakirjaturg, riskikapitalifonde on üksikuid. Võrreldes kriisieelse ajaga on Tallinna börsi käive langenud kümme korda.

Krediidiasutustes seisab hoiustel 12 miljardit eurot. Investorid teenivad nendelt intressi, mis vaevalt katab ära inflatsiooni. Ajaleht Äripäev on välja arvutanud, et kui riik tõstaks oma laenukoormust kaks korda, saaksime majandusse investeerida umbes 2 miljardit eurot. Selle asemel, et raha väljastpoolt sisse laenata, võiks need paar miljardit tulla käibesse sobivate investeerimisvõimaluste olemasolul hoiustel passiivselt seisvatest vahenditest ja turgutada kapitalipuuduses ettevõtteid.

Pangad peaks praeguse olukorraga rahul olema, hoiused katavad 78 protsenti pankade rahastamiseks vajalikest vahenditest, raha hankimiseks finantsurgudelt pole suuri kulutusi vaja teha.
Alternatiivsete võimaluste puudumisel ongi meie ettevõtete põhiliseks lisakapitali hankimise allikaks pangalaen. Laenu aga saavad soodsamalt ettevõtted, millised on niigi tugevalt kapitaliseeritud, piisava rahavooga ja tagatistega. Alustavate ja lühikese ajalooga ettevõtete krediteerimisega pole pankadel mõtet riskida. Lähiajaloost on teada, et kriisile eelnenud aastatel kui majandus kasvas niigi üle potentsiaalse taseme, olid pankade laenupakkumised helded, eriti nendesse valdkondadesse kus majandus oli kõige enam ülekuumenenud. Kiratseva majanduse olukorras aga pangad karmistavad tingimusi ja valivad kliente hoolikamalt. Pangad saavad rahastamisel oma laenutoodetega domineerida põhjusel, et kohalik kapitaliturg on nõrk, majandust selline anomaalne olukord aga edenda ei aita.

Olukorras, kus ettevõtlusega alustamiseks ja tegevuse laiendamiseks omanike kapitalist ei piisa, peaks olema ka muid finantseerimise allikaid kui pangalaen. On veel ka eurotoetused, aga need ei saa olla tavapäraseks kapitali hankimise kohaks. Alternatiivse börsi sisuliseks käivitamiseks võiks näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus avada meetme, toetamaks ettevõtteid aktsiate noteerimisel, samuti oleks vajalik teavituskanali loomine ettevõtjate nõustamiseks.

Võlakirjaturu käivitamist saab alustada sellest kui riik oma enamusosalusega energeetikaettevõtete valdavalt Londoni börsile tehtud hiigelemissioonidest suunaks osa jaeinvestoritele kohalikule turule.
Ellu saab kutsuda hüpoteekvõlakirjad ja luua seaduses nende toimimiseks õiguslik regulatsioon. Hüpoteekvõlakirjad emiteeritakse eluasemelaenuportfelli tagatisel, mis annab täiendava võimaluse kaasata kapitali kohalikult turult.

Pensionifondide vahenditest on Eestisse investeeritud vähem kui kümnendik ja ka siin on põhjuseks sobilike instrumentide vähesus. Pensionifondide haldurid on suures osas Skandinaavia ettevõtted ja investeerimisotsused võidakse teha nende turgude kasuks, mille kohta on rohkem informatsiooni, ehk haldurite koduturgude kasuks.

Põhjalikumalt on nende küsimustega tegelenud MTÜ Finance Estonia kapitaliturgude töörühm. Töörühm on arvukatele uuringutele tuginedes leidnud kinnitust väitele, et finantsturgude areng ei ole mitte ainult korrelatsioonis majanduskasvuga, aga toetab majanduskavu pikemas perspektiivis.

Loodetavasti asuvad ka Riigikogu rahanduskomisjon ja majanduskomisjon nende teemadega põhjalikumalt tegelema. Seni on tõesti jäänud mulje, et põhiliseks aruteluteemaks on olemasolevate ja tulevikus loodavate väärtuste „õiglasem“ ümberjagamine. Aga räägime ka sellest kuidas väärtust juurde luua.

Olemasoleva Rahandusministeeriumi põhiprognoosi kohaselt peaks majandus käesoleval ajal kasvama 3% ja järgmisel aastal 3,6%. Tegelik olukord majanduses on aga varasemast prognoosist tuntavalt maha jäänud. Käesoleva aasta esimeses kvartalis aeglustus kasv järsult ja teises kvartalis jäi allapoole kõiki ootusi – täna avaldatud statistikaameti hinnangul kasvas majandus teises kvartalis aasta arvestuses vaid 1,3 protsenti. Eesti Pank korrigeeris juunis käesolevaks aastaks kasvuootusi 2%-le ja hindas järgmiste aastate kasvu 4%-le. Eesti Panga prognoos tugines eeldusele, et euroala majanduskasv muutub positiivseks juba käesoleval aastal, sellele faktilist kinnitust veel pole.

Kui ka kolmandas kvartalis kasvu kiirenemist ei toimu ja pigem tänase teadmisega seda eeldada ka ei saa, siis võibki käesoleva aasta kasvunumber jääda 1% ja 2% vahele, eeldusel, et neljandas kvartalis kasvuväljavaated paranevad.

Augusti lõpul või septembri algul avaldab Rahandusministeerium uue prognoosi. Selles on ilmselt analüütikud ühel meelel, et käesoleva aasta prognoosi tuleb allapoole korrigeerida, Eesti Panga juunis prognoositud 2% lähedale või pigem sellest madalamale. Suurem küsimus on aga, kas kevadel prognoositud 3,6%-ne kasvuootus järgmiseks aastaks jääb püsima või mitte. Kui jätta prognoos samaks, siis tuleks eeldada, et euroala pöördub tagasihoidlikule kasvule juba käesoleval aastal ja kasvuteele peaksid järgmisel aastal jõudma ka lähinaabrite Soome ja Rootsi majandused. Seda teadmist täna veel ei ole.

Seega võib pigem oodata ka järgmise aasta kasvuprognoosi alandamist.
Esiteks, põhiliste ekspordipartnerite Soome ja Rootsi majanduskeskkonna nõrgenemise mõju jõuab meieni ajalise viitega, euroala kasvule pöördumine on seni arvatust enam aeganõudvam ja meie varasemad prognoosid arvestasid sellega, et juba teises kvartalis meie majanduskasv kiireneb. Täna avaldatud numbrid aga kasvu kiirenemist ei näita.

Kuna majanduskeskkonna arengud ei vasta varasematele ootustele, siis teeb see ka uue prognoosi koostamise keerulisemaks.

Uus prognoos on aluseks järgmise aasta riigieelarvele ja kuna vastavalt kehtivale seadusele tuleb eelarvekava Riigikogule esitada septembri lõpuks, siis eelarve sisulisteks aruteludeks jääv aeg on piiratud. Arvestades meie eelarve koostamise praktikat, kus põhilises osas valmistab eelarvekava ette valitsus ja Riigikogu oma hilisemas menetluses muudab eelarvekava piiratud ulatuses, siis prognoosi hilinemine survestab tavapäraselt juba niigi pingelist eelarveprotsessi.

Eelmisel nädalal jooksis meediast läbi kapitaliturgude elavdamise teema. Selleks, et teemat veidi edasi arendada tuleks vaadata, mida on tehtud ja mida on selles vallas plaanis teha.

Valitsusliidu programmis on olemas lausa eraldi punkt, mis lubab lihtsustada reegleid, et sisuliselt käivituks börs alternatiivse heade äriideede rahastamise allikana ka väikese- ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Suure üllatusega avastasin, et programmi täitmise ülevaates on märgitud, et see punkt on täidetud! Ometi ei meenu, et näiteks Riigikogu rahanduskomisjon oleks seda teemat sisuliselt arutanud.

Võib arvata, et täidetuks on arvatud punkt põhjuselt, et NASDAQ OMX Group poolt hallatav Balti väärtpaberiturg on juba 2007. aastal liitunud põhjamaade alternatiivturuga First North ja võimalus selles keskkonnas aktsiate noteerimiseks on Eesti ettevõtetel ka olemas. Seal kaubeldakse arvukate põhibörsil mittenoteeritud skandinaavia ettevõtete aktsiatega, aga Eesti ettevõtteid sealt ei leia.

Nüüd lõpuks tuli uudis selle kohta, et sellel nädalal noteeritakse seal Eesti registris olev ettevõte Telescan AS. Ettevõtte aktsiatega hakatakse kauplema reedel ning diagnostikakabinettidega tegeleva 25 000 eurose kapitaliga ettevõtte omanik on Suurbritannia kodanik.

Alternatiivbörs võiks olla arvestatavaks kapitali kaasamise kohaks alustavatele või tegevust laiendavatele väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, eriti arvestades sellega, et Eestis on põhiliseks lisakapitali hankimise allikaks pangalaen. Samas pangad eelistavad laenu anda pikema ajalooga ja tugevate tagatistega stabiilsetele ettevõtetele. Omanike enda kapitalist aga ei pruugi alati piisata, et ettevõtet luua või tegevust laiendada.

Miks siis ikkagi Eesti ettevõtted ei ole alternatiivbörsi võimalusi kasutanud?

Põhjuseks võib olla lihtsalt teadmatus sellise võimaluse olemasolust, aga kindlasti ka noteerimisega kaasnevad külaltki suured kulud ja hilisem täiendav aruandlus. Sellepärast peaks rahandusministeerium selle asemel, et lugeda see koalitsioonileppe punkt täidetuks, hoopis pakkuma ideid ja lahendusi kuidas tõesti sisuliselt see võimalus käivitada.

Esiteks võiks näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses luua eraldi meetme toetamaks ettevõtteid aktsiate noteerimiseks alternatiivbörsil. Selleks võiks sihtasutus näiteks osaliselt toetada noteerimisega seotud kulude, näiteks börsitasude katmist.

Teiseks peaks rahandusministeerium looma mingisuguse teavituskanali, kus ettevõtjad saavad nõu ja teavet aktsiate noteerimiseks alternatiivbörsil.

Kolmandaks tuleks välja selgitada põhjused, miks meie ettevõtted alternatiivbörsi võimalusi seni kasutanud ei ole ja mida võimalike probleemide lahendamiseks teha, arvestades, et põhjamaades on alternatiivbörs üsna levinud kapitali kaasamise koht.

Valitsuse pädevusse ilmselt ei kuulu First North reeglite kujundamine, aga tasuks kindlasti ka üle vaadata kas oleks kuidagi võimalik meie ettevõtetele alternatiivbörsi osalemise nõudeid lihtsustada.

Eelnevast tulenevalt ei saa alternatiivbörsi sisulise käivitamise lubadust kindlasti lugeda täidetuks, sisuline töö võiks alles alata.

Siinkohal peaks ära tooma mõned tegevused, millega rahandusministeerium teadaolevalt tegeleb ja mis peaksid ehk eelnõude kujul millalgi tulema ka Riigikokku.

Teadolevalt on plaanis investeerimisfondide seaduses luua nn kinniste investeerimisfondide asutamise võimalus. See võimaldab teatud tingimustel selliste fondide loomise ja nendesse investeerimise reegleid lihtsustada.
Teiseks on plaanis luua võimalus eluasemelaenude ümberkujundamiseks väärtpaberiteks, ehk seadustada pandikirjad. Kapitalituru elavdamise ühe meetmena võiks lubada ka pensionifondidel investeerida sellistesse pandikirjadesse.
Kolmandaks on kavas laiendada võimalusi pensionifondidel investeerimiseks erinevatesse finantsinstrumentidesse.

Kapitaliturgude aktiveerimise meetmete loetelu siinkohal ei ole kindlasti lõplik, tuntavaks elavdamiseks on vaja tervet meetmete paketti. Samas on äärmiselt tähtis, et eelkõige eelpool toodud meetmetega jõuliselt tegeletaks.

Kui seada kaalukausile käibemaksu määra ühtlane langetamine ja uute erisuste sisseviimine, siis tuleb kindlasti eelistada käibemaksu ühtlast langetamist. Maksumäära ühtlane langetamine elavdaks majandust ja sisetarbimist ning mõjuks ka inflatsiooni alandavalt

. Pealegi riigil jääb üllatavalt suur summa käibemaksu kogumata ja riik ei ole just ülemäära tulemuslik käibe- ja aktsiisipettuste tõkestamisel. Mida madalam on üldine maksukoormus ja mida vähem erandeid ja erisusi, seda tulemuslikum on ka maksukogumine.

Arvestades aga praeguse riigieelarve seisuga, siis pole minu hinnangul ei maksulangetuseks ega erisuste sisseviimiseks mingit võimalust kuna eelarves pole lihtsalt ruumi. Tegelikult maksukoormus meil isegi veidi väheneb, seda tänu juba toimunud töötuskindlustusmakse määrade alandamisele ja tulumaksumäära langetamisele aastast 2015. Alati võib muidugi öelda, et maksukoormus võiks alaneda veelgi kiiremini kui praegused kavad ette näevad. Sügisesed eelarveläbirääkimised tulevad pingelised, ootel on õpetajate, päästetöötajate, politseinike ja tegelikult kogu avaliku sektori palgaküsimus, vaja on langetada tulumaksuvaba miinimumi ja mõelda ka toimetulekutoetuse piiri tõstmisele. Selline on poliitiline reaalsus, nende teemade ümber on ka debatid Riigikogus, kahetsusväärselt vähe aga leiavad käsitlemist meetmed, kuidas tõsta Eesti üldist atraktiivsust investeerimiskohana.

Riigid on tugevas konkurentsis töökohtade ja investeeringute pärast. Meie naaberriigid Soome ja Rootsi otsustasid langetada tulumaksumäära ja seda hoopis jõulisemalt kui meie seda teeme. Läti on viinud sisse mitmeid muudatusi oma maksusüsteemi, eesmärgiga meelitada riiki investeeringuid. Olgu näiteks Läti madal maksumäär dividendidelt või soodustused valdusfirmadele.

Käibemaksu erisuse sisseviimine toidule annaks eelise põhiliselt toiduainete hulgi- ja jaekaubanduse ettevõtetele. Käibemaks toimib selliselt, et ettevõtte enda maksustatavalt käibelt arvestatakse maha ostudelt tasumisele kuuluv käibemaks. Soodustatud valdkonna puhul arvestatakse maha ostudelt tasutud 20% määraga tasutud käibemaks, enda käive aga maksustatakse väiksema määraga, ehk tulemuseks on, et soodustatud valdkonna ettevõtted saavad riigilt tagasi rohkem käibemaksu kui ise maksavad. Soodustus parandab valdkonna ettevõtete konkurentsivõimet ja kasumeid, aga ei pruugi jõuda lõpptarbijani.

Teiseks juba sisse viidud erisus ühele valdkonnale tekitab surveid alandada maksumäära ka teistes valdkondades. Näiteks lastekaupadele. Ühe erandi sisseviimine reeglina toob kaasa järgmised, tulemuseks on auklik, ebaefektiivne ja olenevalt vaatenurgast ebaõiglane maksusüsteem ja riigieelarve tulude puudujääk.

Tegelikult on see suure osa Euroopa riikide tänane olukord, riigivõlg on talumatult suur ja riigid mitte ei saa langetada, aga peavad tõstma käibemaksumäära.

Riikide varimajanduse ulatust mõjutavad mitmed tegurid ja põhilised nendest on üldine ärikultuur ja hoiakud, samuti üldine maksukoormus ja maksusüsteemi eripära. Peale selle mõjutavad varimajanduse osakaalu maksuhalduri kontrollitöö tõhusus ning ulatus ja mõju võib avaldada ka majandustsükkel, olenevalt sellest kas tegemist on tõusufaasi või majanduslangusega.

Eesti on edukalt väljunud majanduskriisist, saanud eurotsooni täisliikmeks ja aastatega on paranenud ka üldine ärikultuur ning maksukoormus on veidi alanenud. Sellepärast mõjus üllatavana asja valminud SEB varimajanduse ja ärikultuuri uuringu järeldus selle kohta, et Eestis pole varimajandus 2009. aastaga võrreldes vähenenud. Tegemist on huvitava uurimismaterjaliga, kõigis Balti riikides ühtsetel alustel läbiviidud küsitlus hõlmas igas riigis 500 ettevõtjat.

Kui varimajanduse ulatus SKP suhtes on Lätis jõudsalt kahanenud, siis Eestis ja Leedus on see püsinud samal tasemel. Kui vaadata varimajanduse komponente, siis on aga need pigem sarnased Lätis ja Leedus, Eestis on aga lõunanaabritega võrreldes erisused. Läti ja Leedu puhul on ümbrikupalkade ja mittedeklareeritud ettevõtlustulude struktuur sarnane, Eesti puhul aga ümbrikupalkade osakaal rõhutatult suurem mitteametlike ettevõtlustuludega võrreldes. Siinkohal tuleb esile meie maksusüsteemi mõju varimajandusele, kus ilmselgelt suurimaks probleemiks on kõrged tööjõumaksud, samal ajal kui ettevõtte tulumaksusüsteem on ettevõtluskeskkonnale soodne.

Uuringu keskne järeldus on, et varimajanduse ulatus on selges sõltuvuses ettevõtjate rahuolu või rahulolematusega riigi maksusüsteemi suhtes. Ettevõtjad soovivad eelkõige maksusüsteemi stabiilsust, maksumaksjate võrdset ja õiglast kohtlemist ning maksusüsteemi läbipaistvust ja selget arusaama kuidas nendelt kogutud maksutulu kasutatakse. Siit tuleb maksupoliitikutele soovitus kujundada erinevaid tululiike ja tulusid võrdselt kohtlev ja võimalikult väheste erisustega maksusüsteem, kus maksumäärad ei ole ülejõukäivad ja oleksid konkurentsivõimelised teiste riikidega võrreldes. Kui näiteks põhiliste tululiikide – palgatulu, kapitalitulu ja ettevõtlustulu maksukoormus väga palju ei erineks, siis poleks põhjust kajastada maksustamisel tulu sellise tululiigina kus maksukoormus on madalam. Tüüpiline näide selle kohta on palgatulu näitamine dividendituluna.

Üldine maksukoormus on kõigis kolmes Balti riigis Euroopa Liidu keskmisest madalam, 2011. aastal Lätis ja Leedus alla 30%, Eestis 33% SKP suhtes.

Sellel vaatamata toob uuring välja, et ettevõtjate rahuolu olemasoleva maksusüsteemiga on Eestis kõrgem kui Lätis ja Leedus. Kui 2012. aastal ei olnud meil maksusüsteemiga rahul 39% ettevõtjatest, siis Lätis ja Leedus oli rahulolematuid vastavalt 54 ja 63% ettevõtjatest. Maksusüsteemiga olid meil rahul 27% ettevõtjatest, Lätis ja Leedus vastavalt 16 ja 19% ettevõtjatest.

Seega tuleb otsida ka muid põhjusi kui ainult rahulolu maksusüsteemiga, selgitamaks miks meil varimajandus pole viimastel aastatel kahanenud. Üks tegur, millele antud uuring tähelepanu pöörab, on ka maksuhalduri sekkumise ulatus ja tulemuslikkus. Samuti on oluline, et ka muud riigis rakendatavad poliitikad võtaksid arvesse varimajanduse probleemi ning et see poleks vaid maksuhalduri, vaid ka teiste ametkondade ühine mure.

Eesti Panga aastaaruande eilne arutelu rahanduskomisjoni istungil oli põhjalik ja komisjoni liikmete huvi oli aruande vastu suur. Teine aasta Euroopa keskpankade süsteemis oli Eesti Pangale ikkagi uus kogemus ja võib öelda, et Eesti Pank on uude rolli jõudnud sisse elada ja tublisti panustada. Teisalt oli komisjoni kõrgendatud huvi teema vastu seotud sellega, et Euroopa Keskpank on osutunud otsustavaks tegijaks euroala võlakriisi stabiliseerimisel.

Tõesti, erakorraliste meetmete ja suuresti ka Euroopa Keskpanga avalduse tulemusel sekkuda nii palju kui vaja, on finantsurgude turbulentseid tasandunud ja olukord eelmise aasta lõpus muutus märksa stabiilsemaks kui oli aasta algul.

Eelmisel aastal toimus teine kolmeaastase tähtajaga pankade refinantseerimisoperatsioon, aasta algul jätkusid tehingud võlakirjaturgudel tagatud võlakirjade ostuprogrammi raames ja kuulutati välja rahapoliitiliste otsetehingute programm. Viimase programmi raames küll tehinguid ei tehtud, aga senised programmid ja keskpanga lubadus vajadusel ulatuslikult sekkuda on ilmselgelt finantsturgudele mõju avaldanud. Eelmise aasta teisel poolel muutus olukord finantsturgudel tuntavalt stabiilsemaks võrreldes olukorraga võlakriisi tipus.

Siinkohal tuleb aga arvestada, et kuigi erakorralised meetmed on võlakriisi süvenemise peatanud, pole kriisi algpõhjused veel kaugeltki mitte ületatud. Väga paljudel euroala riikidel on riigivõlg ja intressikoormus ülemäära kõrge ja seni kuni võlakoormus pole langenud jätkusuutlikule tasemele ei saa rääkida võlakriisi lahendamisest.

Euroopa Keskpanga erakorraliste meetmete ja ulatusliku sekkumise puhul on põhiline kaasnev probleem see, et sekkumine finantsurgudele kahandab probleemsete riikide motivatsiooni struktuurseid reforme läbi viia ja riigi rahandust jätkusuutlikule rajale viia.

Euroopa Keskpank on küll lubanud, et edaspidi hakkab pank riigi võlakirju ostma alles siis, kui riik on palunud abi ja nõustunud tingimustega ning kokku leppinud reformikava.

Kui Kreeka, Portugali ja teiste programmiriikide puhul on kehtestatud ranged tingimused, siis eelmisel aastal keskpanga avaldatud teatest selgub, et esimese väärtpaberiprogrammi (SMP) raames on keskpank soetanud võlakirju 208 miljardi euro mahus. Sellest pool, ehk 99 miljardit moodustavad aga Itaalia võlakirjad.

Itaalia puhul pole aga riigipõhist abiprogrammi kokku lepitud, ehk pool keskpanga esimese erakorralise sekkumise mahust on käiku läinud ilma mingeid programme kokku leppimata ja tingimusi seadmata.

Teiseks tuleb arvestada sellega, et väärtpaberiprogrammide raames kokkuostetud võlakirjad võivad sisaldada ka finantsriske. Eurosüsteemi bilansis on probleemsete riikide võlakirju Eesti Panga aastaaruande andmetel eelmise aasta lõpu seisuga 208 mld (192,6 mld) eurot ja nendest Eesti Panga bilansis on neid võlakirju summas 341 mln eurot vastavalt Eesti Panga osalusele keskpankade süsteemis.
Juhul kui võlakirju emiteerinud riigid suudavad oma kohustusi täita teenib Eesti Pank nendelt võlakirjadelt tulu, aga juhul kui maksed katkevad ja tagatised osutuvad ebapiisavaks, tuleb kanda kahjumeid, ehk need võlakirjad kannavad reaalset riski.

Avalikkusel on ilmselgelt jätkuvalt suur huvi Euroopa Keskpanga otsuste vastu ja seetõttu on igati tervitatav Eesti Panga suund suuremale avatusele. Eurosüsteemi nõukogu otsused on reeglina turutundliku iseloomuga ja täiesti põhjendatult avalikkus ei saa teada kavandatavatest meetmetest või konkreetsest sekkumise plaanidest ja nende ulatusest. Aga juba tehtud otsuseid ja rakendatud meetmeid tuleks kindlasti avalikkusele põhjalikult selgitada ja sealhulgas ka Eest Pank peaks senisest rohkem selgitama oma keskpanga nõukogus väljendatud ja kaitstud seisukohti.

Tavapäraselt on valitsusel kevadel kohustus koostada eelarvestrateegia, milline on põhiline dokument, kus täpsustatakse kolme eelseisva aasta kavad ja seatakse plaanid neljandaks aastaks. Sellel korral aga muutis ülesande erakordseks Euroopa Liidu struktuurivahendite praeguse perioodi lõppemine ja uue perioodi algus. Siseriiklike eelarvevahenditega koos tuli kokku leppida ka Euroopa Liidu eelarvest saadavate vahendite kasutamine. Neid vahendeid on kokku koos maaelufondidega 4,6 miljardit eurot, struktuurifondide maht strateegiadokumendis on 3,18 miljardit eurot ja need jagunevad omakorda viie üleriigilise eesmärgi vahel.

Need eesmärgid on kvaliteetne, kättesaadav ning õppija ja ühiskonna vajadusi arvestav haridus; kõrge tööhõive ja kvaliteetne tööelu; teadmistemahukas ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline majandus; puhas ja mitmekesine looduskeskkond; elanike vajadusi rahuldavad ja ettevõtlust toetavad kestlikud ühendused ja liikumisvõimalused. Lisaks rahastatakse riigi haldusvõimekuse tõstmist.

Konkurentsivõimelise majanduskeskkonna arendamisele on kavas suunata 755 miljonit, haridussüsteemi uuendamisele 438 miljonit, tööturu arendamisele ja sotsiaalse turvalisuse tõstmisele 553 miljonit, transpordi arendamisele 600 miljonit eurot, puhast ja mitmekesist looduskeskkonda 666 miljonit, haldusvõimekuse suurendamiseks 173 miljonit eurot.

Uue eelarveperioodi Euroopa Liidu vahendite, aga ka siseriiklike vahendite arvel kavandatavate investeeringute puhul tuleb arvestada, et need oleksid jätkusuutlikud ka euroraha toeta ja positiivse mõjuga majandusele ning ühiskonnale.

Koos siseriiklike ja Euroopa Liidu eelarvest saadavate vahenditega on eelarvestrateegiaga planeeritavate summade kogumaht järgmisel aastal 7,87 miljardit eurot ja kasvab 2017 aastaks 9,1 miljardi euroni. Eelduseks on, et Eesti majanduse stabiilne kasv jätkub , samas kui maailmamajanduse kasvutempo jääb tagasihoidlikule tasemele.

Valitsus kavandab tasakaalus eelarvepoliitika jätkamist ja seab eesmärgiks eelarve ülejäägi saavutamise ning kavandab reservide taastamist. Aprilli algul avaldatud majandusprognoosile tuginev eelarvestrateegia seab eesmärgiks reservide suurendamise alates 2016 aastast. Eelarve- ja majanduspoliitika prioriteetideks on majanduskasvu soodustamine, konkurentsivõime edendamine ja tööhõive suurendamine.

Oluline on teada, et maksupoliitikas suuremaid muudatusi ei kavandata, tulumaksulangetus 20%le on juba varem seadustatud. Tulumaksu langetamine ja töötuskindlustusmaksete alandamine vähendab tervikuna tööjõu maksukoormust. Tulumaksu langetamisel on vaja silmas pidada seda, et ka meie naaberriigid Soome ja Rootsi on teinud otsuse langetada jõuliselt ettevõtte tulumaksukoormust ja kavandavad maksumäära langetamist meie maksumäärale lähedasele tasemele.

Eesti maksukoormus alaneb praeguselt 32,9% tasemelt 2017 aastaks 31,4%le SKPst. Võrdluseks – Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine maksukoormus 2011 aastal oli 40,1% SKPst.

Eelarvearutelud valitsuskabinetis olid keerulised ja valikute langetamisel tuli arvestada võimalustega, ehk majandusprognoosis etteantud tulude mahuga, jäädes samas tasakaalus eelarve raamidesse. Osalesin fraktsioonipoolse vaatlejana eelarvestrateegia arutelude juures ning võin kinnitada, et otsused tulid pikkade arutelude tulemusel ja kõigi poolt ja vastuargumentide põhjalikul kaalumisel. Järeleandmisi tuli teha kõigil ministritel, olgu siinkohal märgitud, et ainuüksi Euroopa Liidu fondidest taotleti vahendeid üle kahe korra rohkem võrreldes kinnitatud vahendite jaotusega. Otsuste langetamisel lähtus valitsus põhimõttest, et vahendid oleksid maksimaalselt fokusseeritud, samuti tuli arvestada vahendite kasutamise järelmõjudega, ehk sellega, et nende mõju kestaks pikaajaliselt ja et elluviidavatel tegevustel ja investeeringutel oleks kestev mõju majandusele ja ühiskonnale, vältides samal ajal ülemäärase koormuse tekkimist eelarvetele.

Järgmiste aastate eelarvetes valikuvõimalusi juurde ei tule ja olukorras kus sotsiaalvaldkonna kulude maht kasvab, jääb nn vabade vahendite osakaal üha väiksemaks. Kui veel eelmisel aastal oli vabu, ehk mittefikseeritud kulusid 29% eelarvemahust, siis 2017 aastaks väheneb mittefikseeritud vahendite osakaal 23%le SKP suhtes.

Meie ministritest on rahaliselt kõige mahukamad eelarved sotsiaalministril ja keskkonnaministril. Sotsiaalvaldkonnas on Euroopa Liidu eelarvevahendite planeerimisel prioriteediks kõrge tööhõive ja kvaliteetne tööelu ning töövõimeskeemi reformi käivitamine, samuti lapsehoiuteenuse kättesaadavuse suurendamine, hoolekandeteenuse kättesaadavus ning esmatasandi arstiabi. Keskkonnavaldkonnas läheb põhirõhk seniselt vee ja jäätmete investeeringutelt enam looduskaitsele. Enam tähelepanu läheb loodusressursside tõhusamale kasutamisele, rakendades selleks innovatiivseid tehnoloogiaid ja edendades alternatiivkütuste kasutamist.

Avatud liberaalse majandusega riikides pole valitsustel just ülemäära palju hoobasid majanduse suunamiseks. Põhiline instrument, millega riik saab majandusse sekkuda on eelarve- ja maksupoliitika instrument. Eelarvepoliitika kaudu tasakaalustab riik majandust ja riigi rahandust tervikuna. Iga- aastase riigieelarvega määratakse ka palgad avalikus teenistuses.

Käesoleva aasta riigieelarve võimaldas üle pika aja tõsta palka avalikus sektoris, kasvasid õpetajate, politseitöötajate, päästetöötajate ja paljude teiste teenistujate palgad. Paljud ministeeriumid ja riigiasutused viisid läbi ka palgasüsteemide ja töö ümberkorraldusi, mis võimaldas leida palgavahendeid nii öelda „süsteemi seest“. Ei saa öelda, et riigieelarve kaudu asus riik palgakasvu eestvedajaks, kuivõrd riigieelarvega eraldati täiendavaid palgavahendeid 4,4%, samal ajal kui erasektoris peaks palgad tänavu kasvama enam kui 5%.

Riigi käsutuses on ka muid hoobasid lisaks eelarvepoliitikale. Riigi enamusosaluses on arvukalt äriühinguid, sealhulgas suuri energeetika- ja infrastruktuuriettevõtteid. Nende äriühingute kohta avaldatud eelmise aasta statistika näitab, et juhtide palgad tõusid seal enam kui 10%. Majanduses kaalukat rolli omavad riigi enamusalusega äriühingud on mitmetes valdkondades konkurentsis erasektoriga. Kas palgasurve peab olema riigipoolne sõnum otsustusõigusega äriühingute kaudu majandusele olukorras , kus palgakasv on ületamas tootlikkuse kasvu? On hiljutisi näiteid sellest, kus väliskapitali osalusega ettevõtted viivad oma tootmisüksusi Poola või Rumeeniasse, kus tootmiskulud on odavamad.

Riigi äriühingute puhul puudub palgapoliitika kujundamises süsteemsus, kooskõla ja loogika. Kas Riigimetsa Majandamise Keskuse juhi palk peab olema suurem kui Tallinna Sadama juhil? Lisaks kuulub riigile arvukalt sihtasutusi, kus võib tuua samasuguseid näiteid.

Riigi otsustusõigusega äriühingute puhul ootaks hoopis teistsuguseid signaale majandusele kui surved palgakasvuks. Näiteks äriühingud, millised korraldavad võlakirjaemissioone oma finantskohustuste finantseerimiseks seoses suuremahuliste investeeringutega, võiksid kasvõi mingi osa nendest võlakirjadest noteerida lisaks Londoni börsile ka Eestis. See võib küll tekitada nendele äriühingutele lisakohustusi, aga samm suurendaks kohalike investorite valikuvõimalusi ja siinse kapitalituru likviidsust.

Ene Ergma tagasivalimine Riigikogu esimeheks oli igati ootuspärane, aga aseesimeeste valimise tulemus oli küll suur üllatus.

See et salajasel hääletusel läheb mõni hääl ikka koalitsioonil kaduma, on tavapärane. Aga tänane tulemus kus koalitsioonist läks Jüri Ratasele 10 häält ja Eiki Nestorile 4 häält, pluss rikutud sedelid, oli ikkagi raskesti ennustatav. Salajase hääletuse puhul tõesti ei ole teada, kust hääled võisid tulla, aga reformierakonna poolelt on see küll loogikavastane.

Igal juhul tänane valimiste tulemus näitas, et praegusele koalitsioonile pikka tulevikku ennustada on raske. Koostöö kindlasti jätkub, sest ühtki tõsiseltvõetavat alternatiivi ei ole. Koostöö muutub aga järjest keerulisemaks.

Riigikogu koridorides räägitakse, et Keskerakonna pakkumine oli jätta ära ööistungid seoses eelseisva Põhikooli- ja Gümnaasiumiseaduse menetlemisega. See ei ole siiski tõsiseltvõetav, kõige tõenäolisem on ikkagi ühe koalitsioonipartneri soov teisele koalitsioonipartnerile midagi näidata või tagasi teha.

Kuna valimiste tulemusel jätkavad senised aseesimehed, siis juhatuse töö jätkub nii nagu seni, aga häälte jagunemine on kindlasti koalitsiooni edasisele koostööle jälje jätnud.

2012 aasta veebruaris leppisid euroala rahandusministrid kokku Kreeka 130 miljardi suuruse abiprogrammi. Programmi oluliseks osaks oli nn erasektori osalemine ja kreeka võlgade osaline mahakandmine. Erasektor kandis 53,5% Kreekale antud laenudest maha. Abiprogrammi raames ostis Kreeka erainvestoritelt tagasi kõik võlakirjad selliselt, et iga saja euro vastu anti uued võlakirjad 46,5 euro väärtuses. Kohe kirjutati maha kokku 107 miljardit eurot , 93 miljardi euro ulatuses pikendati tagasimaksmise tähtaega 30 aastani.

Ühed suuremad kannatajad selles „erasektori osalemises“ olid Küprose pangad. Kreeka võlavähenduse tõttu kandsid Küprose pangad maha 4,5 miljardi ulatuses Kreeka võlakirju. Võrdluseks Küprose parlamendi poolt tagasilükatud hoiuste maksustamiselt loodeti saada 5,8 miljardit eurot.

Lisaks võlakirjadele on Küprose pangad andnud Kreekale ka otselaene 21,3 miljardi euro mahus.

Aasta tagasi kui Kreeka probleemi lahendus leiti, ei olnud just ülemäära palju juttu sellest, mis tagajärjed võivad olla lahendusel, kus osa võlast lihtsalt maha kirjutatakse. Vähemalt Küprose osas tuleb välja, et võla mahakirjutamise kulu üritatakse võtta hoiustajatelt. Plaan sellisel kujul ei läinud aga läbi, samal ajal on aga tekitatud väga suur panganduse ja hoiustamise usaldusväärsusele.

Tagasilöök Küprose kaasuses näitab, et euroala võlakriisi lahendamine võib veel pikalt kesta ja võtta üsna ootamatuid pöördeid.

Riigikogu rahanduskomisjon kohtus täna Rootsi parlamendi rahanduskomisjoni delegatsiooniga. Võttes arvesse naaberriikide suunda maksude alandamisele, tuleb ka Eestil leida täiendavaid võimalusi maksusüsteemi konkurentsivõime tõstmiseks.

Riigid on omavahel tihedas konkurentsis maksusüsteemide arendamisel eesmärgiga meelitada riiki investeeringuid ja välisfirmasid. Rootsi riik on selles vallas astunud suure sammu edasi, langetades alates käesoleva aasta algusest ettevõtte tulumaksu seniselt 26,3 protsendilt 22 protsendile. Ettevõtte tulumaksu langetamisega tahab valitsus meelitada rahvusvahelisi suurfirmasid Rootsi investeerima ja töökohti looma. Ettevõtte tulumaksu vähendamist on Rootsi valitsus põhjendanud ka OECD hinnanguga, mille järgi ettevõtte tulumaks on ettevõtluskliima jaoks kõige kahjulikum maks.

Rootsi 22 protsendine ettevõtte tulumaksu määr on väga lähedal Eesti 21 protsendisele tulumaksumäärale ja tõstatab küsimuse vajadusest senisest tõsisemalt tegeleda meie maksusüsteemi konkurentsivõime tõstmisega.

Eestis on küll ettevõte teenitud kasum tulumaksust vabastatud seni kuni seda pole dividendidena või muus vormis ettevõttest välja võetud, aga meie 21 protsendine tulumaksumäär dividendidelt ja muudelt väljamaksetelt ei ole pikemas perspektiivis konkurentsivõimeline rahvusvaheliselt. Alates 2015. aastast alaneb meie tulumaksumäär 20 protsendile, aga arvestades meie naaberriikide, sealhulgas ka Läti astutud samme, ei pruugi see olla piisav maksusüsteemi konkurentsivõime parandamiseks.

Kohtumisel Rootsi rahanduskomisjoni delegatsiooniga käsitleti põhiliselt Euroopa liidu finantsraamistikku puudutavaid küsimusi, Eesti eurole ülemineku kogemusi, majanduskriisi ületamist, tööturu ja maksupoliitika küsimusi ning pangandusjärelevalve süsteemi puudutavaid teemasid.

Astmelise tulumaksu propageerijad ei ole kas suutnud või vaevunud seni esitama ühtki maksuseaduse eelnõu, mida oleks võimalik konstruktiivses vaimus arutada. Jättes praegu kõrvale arutelud astmelise tulumaksu negatiivsetest mõjudest majanduskeskkonnale tervikuna, siis tegelikult pole seni teema sisuliseks käsitlemiseks võimalust tekkinudki, sest pole teada, kuidas uus süsteem konkreetselt välja nägema hakkab. Ka maailmapraktika on äärmiselt kirju. Keskerakond on vormi täiteks paar eelnõu esitanud, nende sisu on paari muudatuse sisse viimine praegu kehtiva tulumaksuseaduse maksumäära puudutavasse paragrahvi.

Aga praegune tulumaksuseadus on üles ehitatud ühetaolise tulumaksusüsteemi loogikale, kõiki tululiike koheldakse ja maksustatakse võrdselt,
kehtib igakuine tulumaksu kinnipidamine ja maksumäär ei muutu tulu suurusest tingituna. Astmelise tulumaksu jaoks on vaja praegusest täiesti erineva ülesehituse, printsiipide ja maksuloogikaga seadust. Imelik, et seda eelnõu pole seni astmelise tulumaksu austajad seni esitanud. Argument, et kunagi, aastani 1993, kehtis astmeline tulumaks ja meil on kogemus olemas, ei ole asjakohane, sest toonases üleminekumajanduses polnud olemaski kaasaegses mõistes maksusüsteemi. Praegu kehtiva ühetaolise tulumaksu seaduse teksti maksuastmete meelevaldse istutamise tulemuseks oleks maksumonstrum, mida praktikas rakendada pole võimalik.

Kuna astmelise tulumaksu seadust pole senini esitatud, siis pole näiteks teada, kuidas ja millise määraga toimub tulumaksu jooksev kinnipidamine palgatulult, kuidas hakatakse maksustama dividende ja kuidas maksustatakse mitteresidente astmelise tulumaksu tingimustes. Kui ka praeguse maksusüsteemi olukorras on probleemiks, et palka makstakse välja dividendidena, siis astmelise tulumaksu tingimustes on igal juhul suurema tulu teenijatel huvi näidata kõrgema maksuastme alla kuuluvat tulu dividendina. Kas see on astmelise tulumaksu taotlejate eesmärk, pole teada, kuna eelnõud pole.

Järgmise küsimus tekib väidetava täiendava maksutulu osas. Täiendava tulu suurust astmelise tulumaksu rakendamisel saab välja arvutada alles peale seda kui on olemas eelnõu.
Eelpoolnimetatud dividendide, mitteresidentide ja maksu kinnipidamise küsimuste praktilise rakendamise põhimõtetest sõltub väga otseselt riigi täiendavate tulude suurus. Aga arvestades tõsiasjaga, et just vasakpoolsete maksuideoloogide arusaamine ideaalsest maksusüsteemist sisaldab kõrgeid maksumäärasid, eriti rikastele, aga samas ka arvukalt erandeid ja erisusi, millega läbi maksusüsteemi püütakse lahendada erinevaid sotsiaalseid probleeme, siis lõpptulemusena ei pruugi riik täiendavat maksutulu astmelise tulumaksu rakendamisest saadagi. Seda hinnata alles peale seda kui on olemas eelnõu.

Kuna tulumaksu periood on kalendriaasta, siis uus süsteem saab rakenduda esimesest jaanuarist. Arvestades sellega, et uue süsteemi rakendamiseks on vaja muuta tulude deklareerimise põhimõtteid, vaja on uusi deklaratsioonivorme ja rakendamise kordasid, elektrooniliseks deklareerimiseks ka infotehnoloogiliste keskkondade ümbertegemist, siis juhul kui uue süsteemi propageerijad sooviksid tõsiseltvõetavat arutelu, tuleks vastav eelnõu välja töötada ja esitada juba käesoleva aasta kevadel. Siinkohal tasub aga kahelda, kas sellist huvi üldse ongi ja arvatavalt tõusetub teema üldsõnalise ja pelgalt loosungina vaid valimiseelsetes debattides.

Riigikogu rahanduskomisjon menetles tavapäraselt arvukalt rahandusvaldkonda, maksusid ja riigieelarvet puudutavaid seaduseelnõusid. Aasta esimesel poolel olid päevakorras mitmed Euroopa Liidu rahandust ja majandust puudutavad eelnõud.

Siseriiklikus plaanis väärib esiletoomist muudatuste sisseviimine vedelkütuse seadusesse, millega tõhustati ja parandati Maksu- ja Tolliameti võimalusi salakütuse turult tõrjumiseks.

Aasta teises pooles andsid tooni järgmise aasta riigieelarve ja selle rakendamisega seotud eelnõud.
2013 aasta eelarve võimaldab üle pika aja tõsta palka avalikus sektoris ja seda enam kui5%. Järgmise aasta riigieelarve võimaldab käivitada mitmeid reforme, olgu siinkohal nimetatud koolivõrgu korrastamine, haridusreform ja lastetoetuste süsteemi ümberkorraldamine. Pensionide,sotsiaaltoetuste ning palkade tõstmine on tänase võlakriisis Euroopa kontekstis üsna harukordne. Selle saavutamiseks pole vaja ette näha maksude tõusu, maksudest tõuseb vaid alkoholi- ja tubakaatsiis. Maksukoormus tervikuna isegi veidi alaneb, seda suuresti tänu töötuskindlustuse maksemäära alanemisele.

Aasta teisel poolel menetletud eelnõudest olid olulisemad veel kodualuse maa maamaksuvabastuse regulatsiooni täpsustamisega seonduv ning kohalikke omavalitsusi puudutav KOV finantsjuhtimise seadus.

Tavapäraselt tuli aasta vältel tõrjuda arvukaid opositsiooni algatatud eelnõusid olemasoleva maksusüsteemi kraavikeeramiseks või riigile ülejõu käivate kohustuste võtmiseks, mille ainsaks käegakatsutavaks tulemuseks oleks riigi võlakriisi viimine või üleüldise usaldamatuse tekitamine meie majanduse suhtes.

Kuidas hinnata Eesti majanduse käekäiku lõppeval aastal?

Eesti majandusel läks lõppeval aastal väga hästi. Stabiilne majanduskasv, soodne ärikliima ja majanduspoliitika ennustatavus on olulised tegurid väikeriigi majanduse arenguks. Tänases globaalse võlakriisi olukorras omandab erilise tähtsuse ka riigi rahanduse olukord. 2011 aasta võrdluses, kui kasv oli 7.8%, siis sellega võrreldes tänavune kasv aeglustus, aga üldises kontekstis tuleb tänavune kasv Euroopa kiiremaid.
Riigi viimane majandusprognoos lubab järgmisel aastal 3% lähedase majanduskasvu jätkumist ja siinkohal tuleb öelda, et teiste institutsioonide hilisemad prognoosid pigem ületavad seda. Riigi rahanduse seisukohast iseloomustab tänavust aastat ka maksutulude prognoositust parem laekumine. Kasvu jätkumise põhiline eeldus on välisnõudluse püsimine ja meie eksportiva sektori areng.
Selle vastu ei vaidle keegi, et meie väljavaated sõltuvad peamiste ekspordiriikide Soome ja Rootsi majanduste seisust. Skandinaavia ja ka ülejäänud Euroopale prognoositakse majanduse elavnemist järgmise aasta teisest poolest, aga selle eelduseks on võlakriisi järk- järguline lahenemine. Võlakriisi lahenemise osas aga tasub olla ettevaatlik ja siinkohal tuleb arvestada, et näiteks Euroopa Keskpanga meetmed on küll mõju avaldanud, aga need ei saa olla lahenduse põhisisu, need meetmed vaid suurendavad inflatsiooniriski ja ei lahenda sisulisi probleeme võlakriisi keskmesse sattunud riikides.

Eesti puhul on ühe peamise ohuna räägitud väliskeskkonna suurest mõjust
majanduse edasisele käekäigule. Eesti puhul saab esimese asjana kasvõi välja
tuua asjaolu, et eksport sõltub paljuski Põhjamaade elavnemisest. Kas ja mida
saaks teha, et neid riske hajutada?

Juhul kui Soome ja Rootsi majanduse olukord halveneb, siis mõjutab see paratamatult praktiliselt kogu meie majandust. Meie ettevõtted ekspordivad oma toodangut ka väljapoole Euroopa Liitu ja see peaks riske tasakaalustama.

Milliseks hinnata Eesti mainet ja siinset investeerimiskliimat?
Milline on Eesti peamine konkurentsieelis, kas endiselt madalad tööjõukulud?

Meie konkurentsieelised on meie majanduse seotus tugevate Skandinaavia riikide majandustega, soodne maksukeskkond ning samuti Euroopa riikide võrdluses madalamad tööjõukulud. Argumentidena tuleb veel välja tuua riigi rahanduse usaldusväärsus, kuulumine eurotsooni ja finantssektori tugevus.

Eesti konkurentsivõime puhul on näiteks OECD nimetanud suure
vajakajäämisena innovaatilisuse puudumist. Miks see nii on?
Mida saaks teha, et olukord paraneks?

Kui vaadata investeeringuid innovatsiooni ja teadus-arendustegevuseks, siis siin on viimastel aastatel olukord paranenud. Lisaks investeeringutele saab olukorda parandada ka suurema panustamisega inimressurssi, koolitades senisest enam insenere valdkondades, kus nendest on kõige suurem puudus.

Millised on Eesti ettevõtete väljakutsed tulevad aastal?

Eelkõige see, et riigi majanduspoliitika oleks ette ennustatav ja säiliks soodne ettevõtlus- ja maksukeskkond. Kuna palgasurved jätkuvad järgmisel aastal, siis on olemas risk, et palgakasv hakkab ületama tootlikkuse kasvu. Juhul kui tellimused Skandinaaviast hakkavad vähenema, tuleb otsida ekspordivõimalusi teistest riikidest. Nõudluse hoidmiseks on olulised ka riigi investeeringud, need aga sõltuvad paljuski Euroopa Liidu eelarvest saadavatest vahenditest.

Värske statistika (REL) kohaselt tegeleb Eesti majanduslikult aktiivsetest
inimestest ettevõtlusega 3,8 protsenti, eriti madal on see veel
maapiirkondades? Millest võib olla tingitud nii madal protsent?
Millisena võiks näha ettevõtluse tulevikku maapiirkondades, arvestades sealset
madalat aktiivsust ja ka seda, et tööealine elanikkond on liikunud linnadesse?

Ka maapiirkondades on vaja rohkem ettevõtteid, millised suudavad toodangut või teenuseid eksportida. Siseturult tulenev nõudlus ei ole alati stabiilne ja ka mahud on tavaliselt ebapiisavad. Koolide õppeprogrammidesse oleks vaja rohkem ettevõtluskoolitust. Probleemiks on kindlasti ka investeeringuteks vajaliku kapitali ebapiisav kättesaadavus.

Riigikogu ööistungite ja Keskerakonna kiusule vaatamata kavandab Riigikogu selle nädala kolmapäeval riigieelarve kolmandat lugemist ja vastuvõtmist seadusena. Uus eelarve toob palgakasvu politseinikele, päästetöötajatele, õpetajatele ja paljudele teistele riigieelarvest palka saavatele töötajatele. See on esmakordne tuntav palgatõus majanduskriisist väljunud riigi rahaliste võimaluste kitsastele oludele vaatamata.

Kui eelarvekava annab ministeeriumidele palkadeks vahendeid lõppeva aastaga võrreldes 4,4% rohkem, siis rahandusministeeriumi kokkuvõtvad andmed näitavad, et palgavahendid suurenevad isegi rohkem kui 5% ja mitmetes ministeeriumides veelgi enam. Ministeeriumid ja riigiasutused on kavandamas palgasüsteemide ja töö ümberkorraldusi, mis võimaldavad lisaks riigieelarvest juurde lisatavale võtta kasutusele ka töö efektiivsemaks muutmise tulemusel vabanevaid vahendeid.

Maksu- ja Tolliamet näiteks korrastas hiljuti asutuse juhtimismudelit, kaotades ära regionaalse tasandi ja töö ümberkorralduse tulemusel kadunud töökohtade arvel tekkinud lisavahendid suunatakse palkade kasvuks.

Palgasüsteemi reformi ja tasustamispõhimõtete muutmist kavandab teadaolevalt ka Politsei- ja Piirivalveamet. Vabanevate vahendite arvel saab tuntavamat palgakasvu kavandada eelkõige kõrgendatud riskiga tööd tegevatel politseiametnikel.

Õpetajatele palgatõusu võimaldamiseks, mis on ilmselgelt üks riigieelarve prioriteete, tõstab riik kohalikele omavalitsustele antavas haridustoetuses õpetajate palga toetust 11%. Kasvavad õpetajate alampalgad ja käesoleva aasta 793 euro suuruse keskmise palgaga võrreldes tõuseb õpetajate keskmine palk 860 euroni. Kogu vajalik raha ei tule ainult riigieelarvega eraldatavast lisarahast vaid osa tuleb haridustoetuse reservi palgavahenditesse suunamise arvel ja osa tuleb õpetajate täiendkoolitussüsteemi ümberkorraldamise arvel.

Avalik sektor ei tohiks muutuda palgakasvu eestvedajaks ja ülepaisutatud avalik sektor võib muutuda riskiks riigi konkurentsivõimele. Kuigi erasektoris prognoositakse palgakasvuks järgmisel aastal 5,6%, siis teadaolevalt kavandab palka tõsta vaid kolmandik eraettevõtetest.

Eelarves kavandatud palgakasv peab olema täpselt suunatud ja võimaldama samaaegselt lahendada ka varasematel aastatel tekkinud ebakõlad, kus näiteks erinevate ministeeriumide sarnast tööd tegevatel ametnikel on põhjendamatult suured palgaerinevused. Normaalseks ei saa pidada ka sellist olukorda, kus riigiasutuste tugifunktsioonide palkadele, nagu IT ja finantsteenistus, on palgaturul tugevam surve kui põhivaldkondadele, näiteks kultuuril ja haridusel.

Avaliku sektori palgakasvuga koos peab kasvama ka töö tulemuslikkus. Kui sellega kaasneb ka üleliigse bürokraatia vähenemine ja suureneb avaliku sektori poolt pakutavate teenuste kvaliteet, siis võime täiendavate vahendite eraldamise palgakasvuks lugeda igati põhjendatuks.

Vastavalt kehtivale riigieelarve seadusele peab riigieelarve eelnõule esitatud parandusettepanek, juhul kui see suurendab kulusid või eelarve defitsiiti, sisaldama ka kulude katteallikaid. Sellele nõudele mittevastavaid ettepanekuid komisjon läbi vaadata ei saa ja ei tohi neid kajastada ka täiskogule esitatavas muudatusettepanekute loetelus.

Vaieldava suurusega katteallikate osas peab komisjon siiski muudatusettepaneku ära menetlema, näiteks juhul kui katteallikas tundub ebapiisav. Näiteks juhul kui riigieelarve menetlemise ajal on Riigikogu menetluses seaduseelnõu, mille puhul võib eeldada suuremaid laekumisi riigieelarvesse, peab Rahanduskomisjon selliseid ettepanekuid menetlema.

Täna Riigikogus arutamisele tulevale riigieelarve seadusele on aga komisjon lisanud parandusettepanekud, mille kogumaht kulude suurenemise suunas on suurusjärgus 190 miljonit eurot ja katteallikaks märgitud täiendavad laekumised astmelise tulumaksu kehtestamisel või klassikalise ettevõtte tulumaksu rakendamisel. Kumbagi maksu pole aga Eesti riigis kehtestatud ja käesoleval ajal pole ka Riigikogu menetluses algatatud ühtki eelnõud nende maksude sisseviimiseks.

Õigusriigis ei saa seadusandja seadusi vastu võtta menetlust reguleerivat seadust rikkudes. Täna algav riigieelarve seaduse menetlemine paistab aga just minevat seaduserikkumise teed

Riigieelarve arutelul nõuavad sotsid astmelist tulumaksu kehtestamist. Seda teemat pole aga võimalik sisuliselt arutada, sest astmelise tulumaksu seaduse eelnõud pole sotsid suutnud või soovinud käesoleva Riigikogu koosseisu ajal esitada.
Samuti ei ole sotsid esitanud eelnõu, millega saaks kehtestada 10%ne tulumaks ettevõtte kasumile, ometi on nad seda ideed propageerinud juba aastaid. Seni kuni Riigikogule pole esitatud maksuseaduste eelnõusid, ei ole paraku võimalik teemat sisuliselt käsitleda, sest puhtalt idee tasandil ei ole võimalik välja tuua maksuseaduse mõjusid majandus- ja ettevõtluskeskkonnale, samuti arvutada rahalist mõju riigieelarvele. Idee tasandil räägitakse maksumuudatusest, mis toob eelarvesse sadu miljoneid eurosid, aga kuidas see idee reaalselt rakendub, sellest puudub igasugune ettekujutus ja arusaam.

Riigieelarve parandusettepanekute sabas on sotsid esitanud ettepaneku praegu kehtivasse ühetaolise tulumaksu seadusesse 26%se astme sisseviimiseks füüsilise isiku tulu 1000 eurot kuus ületavale osale.
Kehtivas seaduses aga maksustatakse erinevad tululiigid, mis omakorda võivad pärineda erinevatest tuluallikatest, ühetaoliselt 21%se määraga. Jooksvalt peetakse tulumaks kinni väljamaksja, ehk ettevõtja või juriidilise isiku tasandil ja tulumaksu kinnipidamisel ei arvesta tulumaksu kinnipidaja, kas väljamakse saaja on antud kuus saanud tulu vähem või rohkem kui 1000 eurot. Tulumaksu kinnipidaja ei saa ega peagi teadma, kas väljamakse saaja on saanud tulu ka muudest allikatest ja kui suured need on.

Eelarve parandusettepanekust ei selgu samuti mingil moel, kuidas maksustatakse näiteks dividende ja kuidas arvestatakse ja deklareeritakse aastatulu astmelise tulumaksu olukorras.

Astmelise tulumaksu rakendamine põhimõtteliselt ja eriti taolisel läbimõtlemata kujul, tekitab üleüldise segaduse ja määramatuse. Selle rakendamine nõuab maksuhalduri infosüsteemi ning maksude haldamise programmide ümbertegemist. Lisaks tuleb välja töötada uued deklaratsioonide vormid ja maksusummade deklareerimise korrad, mis on mõeldamatu vähem kui kaks kuud enne riigieelarve seaduse jõustumist. Tulumaksu periood on teadaolevalt kalendriaasta ja seda ei ole võimalik rakendada näiteks 1. märtsist või 1. aprillist.

Eraldi käsitlemist väärib ka see, missugust mõju avaldab Eestis 18 aastat kehtinud ühetaolise tulumaksu ümberpööramine astmeliseks. Välis– ja ka kodumaiste investeeringute eemalepeletamise hind ilmneb üsna ruttu sisemajanduse kogutoodangu kasvu tuntavas vähenemises ja üleüldises investeerimis- ja majanduskeskkonna halvenemises. Maksude deklareerimine muutub keeruliseks, tulude optimeerimine valdavaks ja maksude tasumisest kõrvalehoidumine suureneb.

Tänasel päeval, kui me arutame järgmise aasta riigieelarvet, saame rääkida jätkuvast ebakindlusest maailma majanduses. Meid otseselt mõjutav euroala võlakriis on osutunud visamaks, kui varem eeldatud, ja kiiret lahendust tänasel päeval ei paista. Kui vaadata meie peamiste kaubanduspartnerite majanduskasvu prognoose, siis kõigi nende sügisel avaldatud prognoosid järgmiseks aastaks osutusid nõrgemaks kui nende kevadised prognoosid.

Globaalse ebakindluse taustal võib rääkida Eesti majanduse stabiilsest kasvust ja riigi rahanduse heast seisust. Ka teiste prognoosijate arvates jääb Eesti majanduskasv järgmisel aastal 3% lähedale. Samas, välisturgudelt lähtuvad riskid püsivad kõrged ja kiiret välisnõudluse kasvu lähiajal näha ei ole.

Võlakriisis vaevlevate ja aastaid kärbete olukorras riigi rahanduse kehvale seisule lahendust otsivate enamiku Euroopa Liidu riikide hulgas ei ole just tavaline, et järgmisel aastal on ühel riigil võimalik tõsta pensione, näha ette palgatõusu avalikus sektoris ja suurendada sotsiaaltoetusi. Eelarve eesmärk on inimeste heaolu ja toimetuleku tõstmine, olgu see vastuseks eelkõneleja etteheidetele.

Seda kõike võimaldab kõigepealt meie majanduse stabiilne areng, aga ka tõsiasi, et tänu varasemate aastate konservatiivsele eelarvepoliitikale ja jätkuvalt konservatiivsele eelarvepoliitikale pole meil vaja eelarves kavandada märkimisväärseid summasid laenude ja laenuintresside maksmiseks. Ja selleks, et mõista, millise suurusjärgu summadest on jutt, siis olgu võrdluseks toodud siinkohal näitaja, mis iseloomustab seda, kui palju Euroopa Liidus keskmiselt maksavad liikmesriigid intressikuludeks. See on 3% SKT-st ehk kui see tuua meie olukorda, siis see tähendaks meie eelarves 500 miljoni euro suurust kulu. Ilmselge on, et sellist summat ei ole võimalik saada ei eelarvekärbetega ega maksutõusude abil. Pigem tuleks see summa laenata finantsturgudelt, mis omakorda tähendaks suuremat intressikulu järgmistel aastatel. Peale selle tuleb maksta tagasi ka laenu põhiosa. Sellises olukorras praegu enamik Euroopa Liidu liikmesriike paraku on. Seega, eelnevast tulenevalt tasub rõhutada, et eelarve tasakaalust kinnipidamine ei ole mitte raamatupidamisliku formaalsuse järgimine või soov raporteerida ilusaid numbreid Brüsselile, millest meie inimestel mingit kasu ei ole. Seesama näiteks toodud 500 miljonit eurot, mida meil pole vaja maksta võlausaldajatele intressideks, ongi üheks põhiliseks allikaks, mille arvel saame võimaldada heaolu nendele, kelle sissetulekute suurus sõltub riigieelarve seisust.

Tugev ja kestlik eelarvepoliitika on majanduspoliitika usaldusväärsuse põhitingimus. Investeeringud, mis aitavad tõsta tootlikkust ja toota suurema lisaväärtusega kaupu ja teenuseid, ei tule meelsasti riikidesse, kus mitte korras rahanduse tõttu on riskid kõrged. Majanduse stabiilse arengu ja ettevõtlust soodustava keskkonna tagamisel on oluline teada, et maksukoormus tervikuna järgmisel aastal ei tõuse, vaid püsib viimaste aastate madalaimal 32,6% tasemel. Paljudes valdkondades aitavad nõudlust hoida ja kasvatada riigieelarves kavandatud avaliku sektori suuremahulised investeeringud, olgu need mõeldud põhimaanteede ehituseks või kohalike teede hoiuks, aga ka investeeringud veemajanduse objektidesse ja energia säästuks. Valitsussektori investeeringud on järgmiseks aastaks kavandatud summas 921 miljonit eurot, mis võrdluseks protsendina eelarvest või SKT-st on tunduvalt suurem kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Ja olgu siinkohal märgitud, et välistoetuste osa sellest investeeringute mahust on 48%.

Riigieelarve võimaldab ellu viia mitmeid vajalikke ümberkorraldusi, milleks üks kesksemaid on rahastamise põhimõtete ümberkorraldamine ja koolivõrgu korrastamine haridusvaldkonnas. Eelarvekava võimaldab kasvatada inimeste sotsiaalset kaitstust ja parandada nii siseriiklikku kui ka välisjulgeolekut.

Avaliku sektori palgakasvu vahendite planeerimisel tuleb arvestada sellega, et põhiline osa tuleks ikkagi struktuursete ümberkorralduste ja avaliku sektori senisest efektiivsema toimimise arvel. Nii sotsiaalkulude kui ka palgatõusu kulude näol on tegemist eelarve püsikuludega, mis kanduvad kohustusena üle järgmiste aastate eelarvetesse. Nende kulude kavandamisel ei saa taganeda eesmärgist saavutada lähiaastatel lubatud eelarve ülejääk, selleks et taastada kriisiaastatel kahanenud reservid.

Loodan, et järgmise aasta eelarve menetlemine kulgeb Riigikogus tasakaalukalt ja et muudatusettepanekutele, mida kindlasti arvukalt esitatakse, vormistatakse juurde ka reaalsed ja toimivad katteallikad. Eeldan ja loodan, et opositsioonilt tuleb asjalikke ettepanekuid, mida oleks võimalik sisuliselt käsitleda ja eelseisvas Riigikogu menetluses arvestada.

Veel mõned nädalad on jäänud aega, kui valitsus peaks esitama Riigikogule arutamiseks järgmise aasta riigieelarve eelnõu. Eelarve arutelude lähteseis on erakordselt pingeline, avaliku sektori erinevate valdkondade palgaootused on suured, lisarahastamist vajab haridus ja kultuur, lisaraha nõuab laste- ja peretoetuste suurendamine ning senise süsteemi ümberkorraldamine. Ei ole mingit kahtlust, et riigieelarve sees on arvukalt kulude ümbertõstmise ja kärbete võimalusi, aga struktuursete reformide kõrval on riigieelarve seisukohalt sama kaaluga teema ka tulude suurendamise küsimus.
Siinkohal me ei räägi maksude tõstmisest, sest erinevalt enamikest EL liikmesriikidest, millised praegu peavad eelarvete tasakaalustamiseks maksusid tõstma, ei ole Eestil selleks vajadust. Tänu tervele mõistusele tuginenud eelarvepoliitikale, millest tulenevalt pole meil avaliku sektori märkimisväärset võlakoormat, ei tule meil eelarvevahenditest maksta kahe või kolmekordse kaitse-eelarve suurust summat laenuintressideks. Asjaolu, et mõned EL liikmesriigid maksavad eelarvest intressideks üle 5% SKPst on tänasel päeval reaalsus, meie puhul on aga sellise kuluartikli puudumine suur eelis.
Hiljuti teatas Maksu- ja Tolliamet, et tänu seadusemuudatusele, millega kütusemüüjatele kehtestati tagatised, on riigile vedelkütuseärist laekunud üle 91 miljoni euro rohkem. Tänu juuni keskel maksuhalduri poolt algatatud võitlusele tõrjumaks piiri ületava auto paagis veetava kütuse jõudmist siseturule, on riik hinnanguliselt võitnud kuni 12 miljonit eurot, seda tänu aktsiisivaba kütuse osakaalu vähenemisele ja selle arvel siseturul aktsiisiga maksustatava kütuse osakaalu suurenemisele.
Riigieelarve seisukohast vaadates on tegemist väga suurte summadega. Võrdluseks näiteks kavandatava lastetoetuse reformi maksumus oleks 14-15 miljonit eurot aastas.
Eeltoodu sunnib küsima, millised võimalused on riigil veel kasutamata, selleks, et ilma maksusid tõstmata või uusi makse kehtestamata tulusid suurendada.
Eelmisel nädalal avalikustatud Rahandusministeeriumi prognoos tõstis majanduskasvu ootuseid, millest tulenevalt tõsteti ka suurema osa maksutulude laekumise prognoose. Ainsa erandina vähendati tubakaaktsiisi laekumise prognoosi.
Konjunktuuriinstituut avaldas hiljuti hinnangu, mille järgi jääb riigil salasigarettide arvel saama hinnanguliselt 52 miljonit eurot maksutulu.
Konjunktuuriinstituudi metoodika erineb sellest, mida kasutab Rahandusministeerium, aga sellele vaatamata on arvatavalt tegemist väga suurte summadega.
Teadaolevalt on viimastel nädalatel sagenenud avastatud juhtumid, kus Venemaa või Valgevene maksumärkidega salasigaretid tulevad riiki isegi kuni 500 bloki suuruste kogustena mitte ametlike piiripunktide, aga metsateede või veeteede kaudu. Kolmandate riikide maksumäärade erinevus meiega võimaldab salakaubavedajatel teenida hiigelsummasid.
Tegelikult piisab rahaliselt üsna tagasihoidlikust maksuhalduri ja piirivalve ressursi suunamisest piirikontrolli tõhustamiseks, saadav lisatulu ületab aga täiendavat kontrollikulu kümnetes kordades.
Salasigarettide tõrjumine on üks näide tulude suurendamise võimalustest, samasuguseid näiteid võib leida ka mujal, kus maksuriskid on suured, näiteks ümbrikupalgad, käibemaksu karussellskeemid või fiktiivsete arvete alusel tehtud käibemaksutagastused

. Loodetavasti ei jää senised edukad algatused viimasteks ning tähelepanu alla tulevad ka muud seni tähelepanuta jäänud maksuaugud.

Täna saame rääkida Euroopa Keskpanga ulatusliku sekkumise algusest võlakirjaturule, arvan ei liialda kui ütlen, et tänased EKP nõukogu otsused on murrangulise tähendusega võlakriisis.

Teada on seega, et EKP algatab uue programmi (Outright Monetary Trandactions):
1. Keskpank hakkab kokku ostma teiseselt turult võlakirju kestusega 1-3 aastat.
2. Võimalik on samaaegne EFSF/ESM osalemine esmasel turul.
3. Sekkumise ulatus ei ole piiritletud, programm kestab seni kuni probleemid võlakirjaturul on lahendatud.
4. Programm on tingimuslik, seda soovib EKP eriti rõhutada.
5. Täiendav rahapakkumine tasakaalustatakse (created liquidity will be sterilised)

Vaata ka EKP pressiteadet programmi tingimuste kohta:

PRESS RELEASE
6 September 2012 – Measures to preserve collateral availability
On 6 September 2012 the Governing Council of the European Central Bank (ECB) decided on additional measures to preserve collateral availability for counterparties in order to maintain their access to the Eurosystem’s liquidity-providing operations.
Change in eligibility for central government assets
The Governing Council of the ECB has decided to suspend the application of the minimum credit rating threshold in the collateral eligibility requirements for the purposes of the Eurosystem’s credit operations in the case of marketable debt instruments issued or guaranteed by the central government, and credit claims granted to or guaranteed by the central government, of countries that are eligible for Outright Monetary Transactions or are under an EU-IMF programme and comply with the attached conditionality as assessed by the Governing Council.
The suspension applies to all outstanding and new assets of the type described above.
The decision on the collateral eligibility of bonds issued or guaranteed by the Greek government taken by the Governing Council on 18 July 2012 is still applicable (Decision ECB/2012/14).
Expansion of the list of assets eligible to be used as collateral
The Governing Council of the ECB has also decided that marketable debt instruments denominated in currencies other than the euro, namely the US dollar, the pound sterling and the Japanese yen, and issued and held in the euro area, are eligible to be used as collateral in Eurosystem credit operations until further notice. This measure reintroduces a similar decision that was applicable between October 2008 and December 2010, with appropriate valuation markdowns.
These measures will come into force with the relevant legal acts.
European Central Bank
Directorate Communications
Press and Information Division
Kaiserstrasse 29, D-60311 Frankfurt am Main
Tel.: +49 69 1344 7455, Fax: +49 69 1344 7404

Sellel nädalal võis näha märkimisväärseid arenguid võlakirjaturgudel. Probleemsete riikide riigivõlakirjade intressid langesid ja langus oli märkimisväärne. Nüüd on küsimus selles, kes langustrend on jätkuv ja kas saab rääkida isegi suunamuutusest.
Võlakirjaturu pingete leevenemise põhjusi pole raske aimata. Turud on ootuses, et peagi käivitub Euroopa Keskpanga poolt väljalubatud uus suuremahuline võlakirjade ostuprogramm. Sellel korral on keskpank lubanud, et ostuprogrammile kehtestatakse ranged tingimused. Ehk, spekuleeritakse, et septembris võib oodata Hispaanialt riigipõhist abitaotlust, lepitakse kokku abiprogrammi tingimused ja võlakirjaost saab alata.
Kohtumisel Riigikogu rahanduskomisjoniga kaitses Eesti Panga president Ardo Hansson keskpanga ametlikku seisukohta, mille kohaselt kriisi lahendamisse peavad eelkõige panustama valitsused ja mitte lootma lahendustele nii-öelda keskpanga tagaukse kaudu. Keskpanga roll on eelkõige hinnastabiilsuse ja rahaturu toimimise tagamine. Keskpanga poolset turgude rahastamist saab käsitleda vaid suurema paanika vältimise instrumendina ning valitsuste kaudne rahastamine on keskpanga mandaadi suhtes väga piiripealne tegevus. Kust see piir läheb, sellele ei ole ühest vastust. Euroopas käib selle üle debatt, on arvamusi, et see piir on juba ületatud. Teised ütlevad, et kriisi lahendamise ajutise meetmena on sellele piirile lähenemine põhjendatud.
Kui me vaatame otsa numbritele, siis olemasoleva stabiilsusmehhanismi EFSF poolt on võetud kohustusi ca 250 miljardi euro mahus, kui siia arvestada ka esimene kavandatav 30 miljardi euro suurune väljamakse Hispaania pangaprogrammiga seoses. Ehk, pool stabiilsusmehhanismi 500 miljardi suurusest laenuvõimest on juba käiku läinud

.
Keskpanga varasema võlakirjaprogrammi maht jäi suurusjärku 210 miljardit eurot, ehk EFSFi ja keskpanga sekkumise senised mahud on suurusjärgus võrreldavad. Aga see on keskpanga uue oodatava võlakirjaostu programmi eelne seis.
Loodava stabiilsusmehhanismi ESMi asutamislepingus on fikseeritud, et üleminekuperioodil, mis kestab kuni EFSFi tegevuse täieliku lõpetamiseni, ei ületa ESMi ja EFSFi antavate laenude kogumaht 500 miljardit eurot.
Seega juhul kui näiteks Hispaania peaks taotlema riigipõhist toetuspaketti, mille kogumahu kohta ametlikku prognoosi ei ole, aga juhul kui see tuleb näiteks oletatavas suurusjärgus 300 miljardit eurot, siis stabiilsusmehhanismi võimekusest ei piisa kriisi tõkestamiseks juhul kui realiseeruvad negatiivsemad stsenaariumid.
Millised oleksid keskpanga kavandatava sekkumise pikemaajalised tagajärjed inflatsiooniriski seisukohast ja rahasüsteemile tervikuna, on pikema käsitluse teema.
Igal juhul hetkeseis viitab sellele, et finantsturud on juba ette arvestanud sellega, et keskpank hakkab lähiajal rakendama uusi meetmeid selleks, et alandada Hispaania ja Itaalia laenamiskulusid.

Tänasel ESMi asutamislepingu arutelul Riigikogus tekitas mõningat elevust Jürgen Ligi repliik ühes vastuses, kus ta muuhulgas ütles, et „Me tegelikule eraldame natuke raha sotsialistlikuks kontrrevolutsiooniks Euroopas“.

See pole väga viisakas väljendusviis ja on ilmselt ka paljude riikide suhtes ebaõiglane üldistus, aga kui huumor kõrvale jätta ja teema sisuga edasi minna, siis sel ajal kui meie Riigikogu alles tegeleb asutamislepinguga tuleks väga tähelepanelikult jälgida edasisi võimalikke arenguid.

Vastutustundlikku rahanduspoliitikat ajavaid riike peaks ettevaatlikuks tegema eelkõige Euroopa Keskpanga hiljutine lubadus rakendada uus võlakirjade tugiostude programm. Keskpanga varasema 210 miljardi euro mahus sekkumine pidi olema „ühekordne ja ajutine meede“. Keskpangale seatud mandaadi ületamise riski püütakse vähendada lisanduvate tingimustega seadmisega, millest põhiliseks on EFSFi või ESMi programmi olemasolu. Tugiostude sisu on olulises osas aga sama.

Veelgi ohtlikum oleks loodavale stabiilsusmehhanismile ESM panganduslitsentsi omistamine, kuna see võimaldab kaasata ka keskpanga vahendeid. Igal juhul lõunapoolsemate liikmesriikide juhid on üsna optimistlikud, et selline ESM pädevuse laienemine seisab ees ja lähiajal teostub. See on väga põhimõtteline küsimus, kuivõrd keskpanga vahendite kaasamine vähendab ESMi motiivi tulevikus hoida oma reitingut kõrgeimal tasemel ja teha pingutusi investorite usalduse võitmiseks ja nende leidmiseks eelkõige väljaspool Euroopat. Arvan, et ei ole liialdus väita, et sel juhul oleks tegemist keskpanga rahakanali avamisega, ehk sisuliselt rahatrükiga valitsuste heaks.

Ehk, juhul kui arengud lähevad lähitulevikus tõesti lõdvema rahapoliitikaga riikidele soovitud suunas, võime rääkida juba mitte vähese raha eraldamist, aga juba terve rahakanali avamisest „sotsialistlikuks kontrrevolutsiooniks“.

Viimastel päevadel on välismeedias suurt käsitlust leidnud Euroopa Keskpanga võimalik sekkumine võlakriisi. Samas keskpanga president on öelnud juba ametisse astudes väga selgelt, et keskpanga poolsed probleemsete riikide võlakirjade ostud on rangelt ühekordne meede ja et keskpank jääb rangelt oma mandaadi, milleks on hinnastabiilsuse hoidmine, raamidesse. Ka viimasest keskpanga poolsest odava laenu programmist kommertspankadele on juba päris palju aega möödunud. Kuivõrd euroala stabiilsusmehhanismi rakendamine ei ole lahendust toonud, kuna probleemsete riikide võlakirjade tootlused pidevalt kasvanud, on järjekordselt päevakorrale tõstetud keskpanga sekkumise teema.

Sellest tulenevalt küsisin täna toimunud rahanduskomisjoni istungil, et kas pangalitsentsi omistamise küsimust ESMile on arutatud ja kui on arutatud, siis mis seisus need arutelud on. Pangalitsentsi omistamine loodavale ESMile võimaldaks fondil laenata otse keskpangalt. Selle plaanile on keskpank ise avaldanud vastuseisu, kuivõrd see oleks kaudselt eelarvete toetamine, mis selgelt väljuks keskpanga mandaadi raamidest.

Rahandusministeeriumi vastus oli, et küsimust päevakorral ei ole, võimalik, et seda on arutatud töögruppides. Pealegi ei näe seda ette Euroopa Stabiilsusmehhanismi asutamisleping.
Kommentaariks võib lisada juurde, et loodava stabiilsusmehhanismi ESM laenu andmise võimekus, mis on 500 mld eurot, võib turgude arvates olla ebapiisav. Pealegi on Hispaania pangaprogrammiga juba lubatud võtta kohustusi kuni 100 mld euro ulatuses ja see programm peaks kanduma üle loodavasse ESMi.

Hispaania võlakirjade tootlused on hiljuti tõusnud tasemele, kus olemasolevate laenude refinantseerimine uute kallinenud laenudega ei ole pikemaajaliselt lihtsalt võimalik. Kujunenud olukorras võib tõesti järeldada, et loodav stabiilsusmehhanism ESM ei suuda ilma keskpanga poolsete meetmeteta võlakriisi lahendada. Teadaolevalt on keskpank probleemsete riikide surve all, keskpanga juhiga kohtuvad ka USA rahandusminister ja Saksa keskpanga president.

Loodetavasti inflatsiooniliste meetmetega võlakriisi siiski lahendada ei üritata, keskpanga jäämist rangelt mandaadi piiridesse nõuab keskpangas suurimat osalust omav Saksa keskpank ja Euroopa keskpank ise on samuti olnud selles küsimuses järjekindel. Euroala liikmesriikidest on mandaadi järgimist kõige järjekindlamalt nõudnud Soome ja Holland.

Keskpanga edasise sekkumise vastu räägib ka see, et senised ühekordsed meetmed pole võlakirjaturgudele soovitud mõju avaldanud. Arvatavalt võib keskpanga edasine sekkumine peletada eemale erainvestorid ning sellisel juhul jääks euroala riikide eelarvedefitsiitide finantseerimine suuresti sõltuvaks vaid avalikust rahast.

Riigikogus toimuv ja täna rahanduskomisjonis olnud arutelu väga teravaid vastasseise välja ei toonud. Nii nagu seni keskenduti suuresti protseduurilistele küsimustele, ehk sellele milline oleks ESMiga seotud küsimuste arutamisel riigikogu roll ja milline Euroopa liidu asjade komisjoni roll. Rahanduskomisjonis küsiti samuti, et kas Eesti ise ikka kvalifitseerub vajadusel abi saajaks, kuivõrd Eesti oma väiksuse tõttu ei saaks finantsstabiilsust häirida. Jätkuvalt sooviti infot selle kohta kuidas ja milliste allikate arvel peaks Eesti riik täitma oma rahalisi kohustusi ESMi ees ning kuidas saavad oma kapitali sissemakse kohustusi täita juba ESMist abi saavad riigid.

Peale seda kui eelmise nädala reedel kiitsid Euroopa Liidu rahandusministrid heaks Hispaania pankade abipaketi, algas uus nädal võlakirjaturgudel Hispaania võlakirjadele tootluste tõusuga uutele kõrgustele. 10- aastaste võlakirjade puhul seni mõnda aega 6-7 protsendi tasemel püsinud tootlus tõusis rekordilise 7,5 protsendi tasemele. Itaalia börsil peatati esmaspäeval kauplemine pangaaktsiatega nende hindade liiga kiire languse tõttu.
Peale seda kui Hispaania autonoomsed regioonid koostasid oma eelarvepuudujääkide vähendamise kavad, selgus, et nende finantseerimise vajadus keskvalitsuse poolt võib osutuda suuremaks, kui riigi eelarvekavades planeeritud. See tähendab omakorda, et riigi eelarvedefitsiit võib osutuda suuremaks kui oli seni teada. Põhiküsimus ilmselt on, kas Hispaania vajab riigipõhist täisprogrammi või mitte. Euroopa stabiilsusmehhanismis, kus suur osa olemasolevatest vahenditest on juba kohustustega koormatud, ei pruugi riigi täisprogrammi tarbeks vahendeid jätkuda.
Samal ajal viitab olemasolev informatsioon selle, et Kreeka programmist, kus suure osa konkreetsete ülesannete täitmise tähtaeg oli käeoleva aasta märts kuni juuli, on tuntav osa täitmata. Sloveenia riigivõlakirjade tootlused on jõudnud tasemele, mis viitab samuti abiprogrammi vajadusele. Võlakriisi tänases seisus pole ilmselgelt Hispaania pangaprogrammi kinnitamine ainuke lahendamist vajav küsimus.

Hispaania pangaprogramm liiga deklaratiivne

Heakskiidetud Hispaania pangaprogrammi iseloomustab mõõdetavate eesmärkide vähesus ja üldsõnalisus paljudes aspektides. Erinevalt riigiprogrammidest, mis sisaldavad pikki loetelusid konkreetselt mõõdetavatest ülesannetest abi saaja suhtes, on pangaprogrammi põhiline mõõdetav eesmärk saavutada krediidiasutustele 2014. aasta lõpuks esimese taseme põhiomavahendite suhtarvuks 9%. Sama nõue üle Euroopa Liidu tegutsevatele suurtele pangakontsernidele kehtib juba käesoleva aasta 1. juulist. Pangaprogrammis sisalduvad riigi rahanduse alased soovitused on veel vähem konkreetsed kui maikuus Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud riigipõhistes soovitustes. Programmis ei ole ette nähtud võimalust, et pankade juhtimine võidaks vajadusel üle võtta, samal ajal kui selline võimalus on olemas näiteks ettevalmistatavas finantssektorit reguleerivas EL direktiivis. Programmis deklareeritakse, et enne riigiabi rakendamist peavad pangad ja nende aktsionärid saama kahjumit, aga kuidas see praktikas realiseerub, seda programmidokument ei kirjelda.

Riigikogu roll

Kui tõstatada küsimus sellest, kas Riigikogu peaks oma täiskogu istungil pangaprogrammi detaile arutama, siis tõesti tehnilised dokumendid, mille valmistavad ette ametnikud rahandusministrite nõukogule, pole ka valitsuse taseme arutelu koht detailsetes aspektides. See on töö, mis tehakse ära rahandusministeeriumides. Küll on aga Riigikogu suure saali arutelu vaja kas või selleks, et Riigikogu liikmed mõistaksid kui kriitiline on olukord tegelikult ja kui tähtis on meie enda riigi rahanduse kujundamisel vältida neid vigu, mida on tehtud paljudes EL liikmesriikides. Küsimus pole ainult Eesti antava garantii tehnilistes aspektides, vaid kogu euroala tuleviku kujundamises ja euroala probleemide lahendamisega laiemalt. Pealegi on EL rahandusministrite poolt heakskiidetud Hispaania pankade abiprogrammi dokument oma tehniliselt tasemelt üsna üldistatud ning mitmetes aspektides deklaratiivne. Näiteks hiljuti Riigikogus menetletud krediidiasutuste seaduse muudatuste menetlemine nõudis Riigikogult vähemalt samal tasemel finantsalast kompetentsi.

Sel ajal kui Saksa ja Soome parlamendid arutavad hiliste öötundideni Hispaania abiprogrammi tingimusi, saime meie asjaga hakkama paari tunniga. Euroopa Liidu asjade komisjoni tööaeg selle küsimuse aruteluks oli piiratud ministri telefonikonverentsi tõttu. Paaritunnisest arutelust kulus suurem osa protseduurilisele küsimusele, nimelt sellele kas abipaketi teemat peaks arutatama täiskogu istungil või on selleks volitused ELAKil olemas. Ajaraami sisse mahtus ka ministri ülevaade hetkel valitsuse menetluses olevast ESMi ratifitseerimise seadusest. Arvatavalt lõime Hispaania abiprogrammi arutamisel ajalises mõõtmes Euroopa Liidu absoluutse ajarekordi.
Seoses Hispaania programmi aruteluga selgus, et esimene osa, suurusjärgus 30 mld eurot deponeeritakse Luksemburgis Hispaania finantssektori tugevdamise tarbeks. Programmi vahendid avanevad tõenäoliselt selle aasta neljandas kvartalis peale seda kui on läbi viidud põhjalikud pangapõhised stresstestid pankade varade kvaliteedi ja kapitalivajaduse hindamiseks. Vahendid suunatakse Hispaania pangandusjärelevalve asutusele FROB ja sealt omakorda edasi pankade varade ja osaluste omandamiseks, kohustuste refinantseerimiseks ja kapitali tugevdamiseks. FROBile kuuluv varahaldusettevõte ostab kokku kinnisvaraarendused ja panditud varad nende tegeliku hetke hinnaga ja hoiab neid seni kuni need on võimalik realiseerida. 10 mld eurot 30st on kavandatud reserviks kogu programmi teostuse ajaks.
Erinevalt varasemast informatsioonist läheb esimene 30 mld eurot siiski laenuna Hispaania riigile ja arvestatakse riigi laenukoormuse hulka. Samal ajal on riigi olukord võlakirjaturul äärmiselt pingeline, võlakirjade tootlused on üle kriitilise piiri ja senised otsused ei ole turgudele praktiliselt mingisugust mõju avaldanud.
Sisuliselt on abisaajateks ikkagi pangad ja siit ka erinevus näiteks Kreeka programmiga, mida arutati Riigikogu suures saalis põhjalikult. Finantssektori programm on arvatavalt detailsem kui riigi oma, kuivõrd see sisaldab omakorda eraldi programmi igale osalevale pangale. Ka meie ühine huvi on, et programm osutuks tulemuslikuks abimeetmeks. Küsimus pole mitte vaid meie poolt väljaantava garantii suuruses, vaid programm on otsustava tähtsusega etapiks kogu euroala hõlmava võlakriisi lahendamisel. Seetõttu vääriks küsimus igal juhul põhjalikumat arutelu Riigikogus võrreldes paaritunnise põhiliselt protseduurilistele küsimustele keskendunud aruteluga Euroopa Liidu asjade komisjonis.

Seoses sellel nädalal alanud Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) aruteludega Riigikogus oleks põhjust küsida, et kas ka Eesti ei peaks taotlema meie poolt garanteeritud laenudele tagatisi. Meie senine seisukoht on olnud ja ka mitmed eksperdid on arvamusel, et see ei ole majanduslikult põhjendatud, sest põhiline garantii on laenuabi saavate programmiriikide endi poolt rakendatud meetmed ja nende programmide täitmise järjekindel kontrollimine abi andjate poolt.

Teadaolevalt taotleb Soome jätkuvalt oma garanteeritud laenudele tagatisi, Hispaania programmiga seoses peetakse läbirääkimisi pangaaktsiate kasutamiseks selleks otstarbeks. Küsimus oli päevakorral ka Kreeka programmiga seoses ja tookord oli Soome oma nõudmistega üksi ülejäänud riikide suhtes ning saavutatud tingimused olid Soomele majanduslikult kahjulikud. Teadaolevalt ei olnud Kreekal sellist vara, mida tagatiseks seada kuna sobivad varad olid hõlmatud erastamisprogrammiga ning Soome nõudmised oleksid takistanud erastamiskava täitmist. Tagatiseks deponeeriti vahendid mille võrra suurenes Kreeka laenukoormus ning teiste liikmesriikide kohustuste maht, ehk lõpptulemus ei olnud majanduslikus mõttes väga loogiline.
Hoolimata asjaolust, et Kreeka programmiga seotud tagatiste tingimused kujunesid Soomele majanduslikus mõttes äärmiselt ebasoodsaks, jätkab riik tagatiste läbirääkimisi Hispaania programmiga seoses, seekord on põhiprobleemiks pingeline ajagraafik.

Kuivõrd meil seisavad Riigikogus ESMi ratifitseerimise eelnõu arutelud ees, siis oleks asjakohane tõstatada samuti tagatise küsimus. Tagatist küsida on enam põhjust ESMis väikest osalust omavatel riikidel, kuivõrd neil on ka suurte riikidega võrreldes vähem võimalusi programmide täitmise käiku juhtida. Seda kasvõi Riigikohtus lahendi saanud ESM asutamislepingu artikli 4 lõike 4 rakendamisel kiirmenetluses, kus üle 15% osalusega riikidel on de facto vetoõigus.

Koostöös Soomega oleks enam perspektiivi saavutada ka majanduslikult põhjendatum tagatismudel. Kindlasti on läbirääkimiste pidamine ebamugav ja ajakriitiline küsimus, arvestada tuleb ka täiendavate kuludega. Tänase teadmisega ei ole põhjust negatiivsemate arengute realiseerumist eeldada, aga väikeriigid saaksid tagatiste näol siiski rohkem kindlust ja täiendava garantii oma väljaantud varadele.

ESM (Euroopa stabiilsusmehhanismi) ratifitseerimislepingu eelnõu arutamisel Riigikogus peab toimuma sisuline ja kõikehõlmav arutelu, kuivõrd eelnõu heakskiitmisega otsustab Riigikogu nii Eesti osalemise euroala majandusliku ja finantsilise jätkusuutlikkuse tagamisel ja kui ka sellega seoses Eesti riigile varalise kohustuse võtmise. Arvestades ESM menetlusgraafikut ja leppe ratifitseerimise seisu teiste liituvate riikide parlamentides on Riigikogul olemas ajavaru sisuliseks aruteluks ja kogu vajamineva info ja dokumentide läbitöötamiseks, seega sisulise töö ulatus sõltub Riigikogust endast.
Tänase otsusega jättis Riigikohus rahuldamata õiguskantsleri taotluse tunnistada ESM asutamislepingu niinimetatud kiirmenetluse säte põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohus kaalus otsuse langetamisel ühelt poolt põhiseaduse põhimõtetesse sekkumise ulatust ja teiselt poolt finantsstabiilsuse saavutamise eesmärgi kaalukust. Otsuse langetamisel arvestas kohus, et kogu euroala rahanduses ja majanduse toimuv mõjutab otseselt Eestit kui euroala liiget ning Eestis kehtiva vääringu stabiilsust saab tagada üksnes koostöös teiste euroala riikidega. Jätkuva eelarvepoliitika tagamiseks peab ka Eesti kindlustama end võimalike majanduslanguste vastu tulevikus, ESM on ka meile üks võimalus abi saamiseks.
Arusaamatu on opositsiooni etteheide selle kohta, et tänaseks on õiguslikud küsimused küll lahendatud, aga sisulised küsimused jäävad õhku. Isegi kohtuotsuses, mis on õiguslik dokument, on käsitletud stabiilsusmehhanismiga liitumisel tekkivaid majanduslikke riske. Nii on kohtuotsuses käsitletud küsimust kui tõenäoline on võimalus, et ESM võib Eestilt sisse nõuda kogu sissenõutava kapitali. Selle ja muude sisuliste küsimuste arutamisel on Riigikogul võimalik saada informatsiooni ja vastuseid küsimustele ning käsitleda kõikehõlmavalt lepinguga kaasnevaid majanduslikke ja õiguslikke riske selleks, et kujundada oma veendumus lõpliku otsuse langetamiseks.
Riigikohus leidis oma tänases otsuses samuti, et kuna on olemas võimalus, et pärast finantsabi andmist võib tekkida olukord, kus Eesti peab ümber kujundama oma riigieelarve, siis on põhiseadusega küsitavas kooskõlas olukord, kui selles küsimuses näiteks avaldab seisukohti ainult EL asjade komisjon, ilma et kogu Riigikogul oleks võimalus seisukoht võtta. Arvatavalt on olemas kõigi fraktsioonide konsensus, et ESM ratifitseerimislepingut arutatakse avalikult suures saalis ja kolmel lugemisel.
Eelnevast tulenevalt seisab Riigikogul sellel suvel ees suur töö ja seda, kui põhjalikult see töö ära tehakse sõltub Riigikogust endast.

On äärmiselt positiivne, et Eesti on võtnud selgelt eitava seisukoha eurovõlakirjade kasutuselevõtu suhtes. Varasemad seisukohad selles küsimuses sedavõrd resoluutsed pole olnud. Valitsuse seisukohti toetas ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon käsitledes oma 6. juuli istungil viimase ülemkogu järeldustega seonduvat. Eesti ei toeta ka Euroopa Parlamendi algatatud võlakustutamise fondi ideed. Iga abilaen ja garantii peavad olema rangelt tingimustega ja suunama abisaajaid struktuursetele muutustele ja sundima riigi rahandust korda seadma.

Samas Kreeka puhul on selgunud, et riik pole suutnud isegi mitte asuda täitma viimase memorandumi tingimusi. Memorandumi tingimusi arutas Riigikogu oma kevadisel istungjärgul ja kiitis selle garantii andmise tingimusena heaks. Kuivõrd aga järgmise väljamakse sooritamine on tingimuste täitmisega seotud, siis on võlausaldajatel võimalik riiki survestada.

Mis puudutab Hispaaniaga seonduvat, siis see millised saavad olema täpsed tingimused ja eeldused selleks, et stabiilsusmehhanismist riigi panku toetada, tänase seisuga teada ei ole. Hispaania pankade otse stabiilsusfondist toetamise eelduseks on ka, et enne moodustatakse ühtne pankade järelevalve.
Ühtse järelevalvemehhanismi loomine oli ka üks keskseid küsimusi tippkohtumise järeldustes. Tegemist on siiski vaid otsusega hakata välja töötama tegevuskava. Avalikkuses käsitletakse teemat suurelt, räägitakse eurotsooni või isegi terve Euroopa Liidu ühtse pangaliidu loomisest. Samas pangaliit on erinevalt järelevalvemehhanismist hoopis ulatuslikum teema, hõlmates peale järelevalve ka ühise hoiuste tagamise ning ühtse kriisifondi haldamist.

Suure tõenäosusega piirdub algatus siiski mingis vormis ja ulatuses pangandusjärelevalvega. Arvestades seda, et Euroopa Liit on seni mitmete finantssektorit reguleerivate direktiivide väljatöötamisega edasi liikunud vaevaliselt, siis ka siin ei saa kiiret otsustamist loota. Näiteks põhiküsimus, kuidas hakkab toimima ühine hoiusekindlustus, kes vastutab kriisihalduse eest ja millised kohustused tulevad sellega seoses riikide eelarvetele, ei seni vastuseta.

Homme möödub 20 aastat Eesti krooni taaskehtestamisest.
Mäletan ise seda juunikuu päeva kakskümmend aastat tagasi päris hästi. Olin paar aastat tagasi Tartu Ülikooli lõpetanud ja mõningane töökogemus oli selleks ajaks juba seljataga.
Igal juhul oli toona aeg väga ootusärev. Tol ajal oli see ikkagi erakordne sündmus, täiesti uus olukord ja kogemus ning kõikjal oli tunda, et algamas on uus ajajärk. Rahareform muutis meie olustikku mastaapselt, tegemist oli ikkagi Eesti riigi lahtihaakimisega Nõukogude Liidu aegsest majandusest ja pangandusest.
1992. aasta esimeseks pooleks oli olukord majanduses ja inimeste igapäevane toimetulek kujunenud selliseks, et seda on tänapäeva heaoluühiskonnaga harjunud põlvkonnal raske ette kujutada. Aga neid aegu on vaja meenutada just sellepärast, et mõista milline on stabiilse valuuta tähtsus majandusele tervikuna ja läbi selle inimeste heaolule.
Muu maailmaga võrreldes olid inimesed muidugi väga vaesed, importkaupu legaalsest kaubandusvõrgust polnud praktiliselt võimalik saada, turul spekulantide poolt küsitud hinnad ei olnud enamikele jõukohased. Mööblit, olmetehnikat, vaipu, jne kaubandusvõrgus saada polnud, mitmed esmatarbekaubad olid saada vaid talongide alusel. Korterid ja autod olid tavalisele palgasaajale absoluutselt kättesaamatud. Rublaaja lõpul hakkasid kauplustest kaduma ka tavalised toiduained. Palgaks saadud rublade väärtus kahanes sedavõrd kiiresti, et need tuli kohe ära kulutada, aga midagi mõistlikku osta ei olnud paraku võimalik.
Rahareformi käigus 1500 rubla vastu vahetatud 150 krooni oli muidugi üsna väike summa, et kuni esimese kroonipalgani hakkama saada, aga olukord hakkas stabiliseeruma uskumatult kiiresti. Esimene krooniaasta oli muidugi kohanemise ja hindade stabiliseerumise aasta, aga peagi inflatsioon alanes ja meie oma raha oli sama hinnatud nagu rubla ajal spekulantide käes nähtud margad ja dollarid.
Eesti kroonist sai meie majanduse nurgakivi. Kuigi krooniaja algul olid palgad väga väikesed, hakkas inimeste heaolu ja toimetulek kiiresti paranema, kaubadefitsiit kadus peaaegu märkamatult.
Oma 18 aastase eksisteerimise ajal jooksul aitas Eesti kroon üles ehitada konkurentsivõimelise majanduse ja andis sellele muu maailma kontekstis usaldusväärsuse. Eesti kroon aitas meil üle elada keerukaid aegu ja hoolimata erinevate rahandusekspertide hoiatustest ei pidanud üle elama devalveerimist.
Ilma liialdamata võib öelda, et rahareformi järgselt sai Eestist üks maailma kiireminiarenevaid riike. Kogu Eesti krooni eksisteerimise aja jooksul püsis elanike usaldus oma valuuta suhtes väga kõrge ja meie kaunilt kujundatud kroonidest jäi inimestele ütlemata meeldiv mälestus.

Kolmapäeval läbis Riigikogus esimese lugemisel eelnõu, millega Maksu- ja Tolliameti töökorraldus viiakse üle uuele toimemudelile. Kaovad senised neli piirkondlikku keskust, ehk loobutakse territoriaalsest toimemudelist ning minnakse üle valdkondlikule toimemudelile. Sarnaselt tugiteenustele korraldatakse ka asutuse põhitegevused ümber valdkonnapõhiselt.

Lihtsalt lahtiseletatult moodustub senise nelja teeninduspiirkonna asemel üks ja ühtne teeninduspiirkond. Riigi erinevatesse keskustesse koondatakse erinevad pädevuskeskused, ehk nii luuakse Pärnusse, Kärdlasse, Kuressaarde, Haapsallu ja Raplasse tuludeklaratsioonide pädevuskompetents, Tallinnasse maksude arvestustegevus, Tartusse ja teistesse lõunas paiknevatesse asulatesse aruandlusdistsipliini tagamise kompetents ning Ida piirkonda teenindusliku kontrolli alane tegevus. Kaotatakse senised piirkondlikud maksu- ja tollikeskused ja koondatakse nende keskuste juhtide ametikohad.

Ümberkorralduse tulemusel on võimlik koondada töökohti, arendada paberivaba dokumendihaldust ja e-teenuseid ning kasutada seniseid ressursse efektiivsemalt. Muudatuste elluviimisel viiakse tegevused seni väljakujunenud keskustest – Tallinnast, Tartust, Põrnust ja Jõhvist rohkem mujale. Samas säilib senine teeninduskohtade võrk, ehk teeninduspunktid kus maksumaksja, kes ei kasutada teenuseid elektrooniliselt, saaks vahetult ametniku poole pöörduda.

Struktuurimuudatus on igati loogiline, sest Eesti on niivõrd väike, et kogu riiki saab käsitleda ühe ja ühtse teeninduspiirkonnana. Elektrooniliste teenuste kasutuse järjest laiemal rakendamisel on Maksu- ja Tolliameti struktuuriarendus igati loogiline, aga küsimus on selles, miks suurem osa ülejäänud riigiasutusi jätkavad töötamist teistsuguse mudeli alusel, kusjuures iga asutus arendab oma struktuure omal äranägemisel ja kogu riigi ulatuses on ei ole kedagi, kes arendusi koordineeriks.

Erinevalt Maksu- ja Tolliametist jätkab suurem osa asutusi tööd mitte valdkondliku, aga territoriaalse toimemudeli alusel.Mõnel riigiasutusel on neli territoriaalset keskust, mõnel kolm, nagu näiteks Keeleinspektsioonil. Sotsiaalkindlustusametil on kaks regionaalset üksust– Põhja- ja Lõuna Pensioniamet. Põllumajandusametil on 15 regionaalset keskust, PRIA-l seitse.

Iseloomulik on ka see, et asutuste regionaalne ülesehitus on reeglina absoluutselt erinev, ehk keskuste asukohad, nende regionaalne ulatus ja paiknemine on erinevad. Kui me vaatame asutuste teenindustoiminguid esmatasandil, siis teeninduspunktides saab klient vahetult kontakteeruda teenindava ametnikuga, täita blankette, anda sisse taotlusi ja avaldusi ning võtta vastu valminud dokumente või mingisuguseid tõendeid, jne. Samas võiks väiksemates või ka suuremates asulates ühendada erinevate asutuste teenindussaalid samasse büroohoonesse, mis võimaldab kokku hoida igasuguseid erinevaid tugitegevusi. Põhimõtteliselt ei ole vahet kas ametnik võtab vastu ja suunab edasi maksuameti deklaratsiooni või pensioniameti taotluse. Esmatasandi toimingud on reeglina standardiseeritud, üks ametnik suudab teenindada ka erinevate asutuste kliente ja seeläbi oleks võimalik tagada riigi kohalolek erinevates asulates väiksemate kuludega.

Aga seni kuni iga asutus arendab struktuure oma loogika kohaselt ei toimu ka edasiliikumist riigiasutuste ühiste teeninduspunktide loomise suunas. Loodetavasti vaatab Riigikogu rahanduskomisjon Maksu- ja Tolliameti struktuurimuudatust käsitlevat eelnõud menetledes veidi laiemalt ka teiste riigiasutuste toimimist.

Eurotsooni rahandusministrite poolt laupäeval heakskiidetud abiprogramm Hispaania pankadele peaks riigi vähemalt mõneks ajaks võlakriisi tähelepanu keskmest välja viima. Põhiküsimuseks on jätkuvalt, kas Hispaania riigivõlakirjade intressid hakkavad programmi väljakuulutamise mõjul alanema või mitte.
Kuigi programm suunatakse konkreetselt pangandussektorile, võib siiski küsida, et mis vahet on euroala võlakriisi kogukonteksti arvestades selles, kas raha antakse konkreetsele riigile varasemate võlgade tagasimaksmiseks, riigieelarve puudujäägi finantseerimiseks või pankade rekapitaliseerimiseks. Igal juhul suurendab ka Hispaania panganduse abipakett täies ulatuses riigi laenukoormust. Laenukoormuse kasvades suurenevad ka intressimaksed ning veelkord tuleb rõhutada, et olukord saab hakata leevenema ikkagi peale seda kui laenu – ja intressikoormus hakkavad alanema.
Huvitav on teada, et vahepeal kaaluti ühe suurima pangakontserni- Bankia puhul ka skeemi, mis oleks võimaldanud riigi laenukoormust mitte suurendada, pannes selleks 19 mld euro mahus riigivõlakirju Bankia emafirmasse ning võtta nende tagatisel Euroopa Keskpangast laenu. Käiku see skeem siiski ei läinud.
Sisuliselt ei tähenda Hispaania pankade abiprogramm muud kui et stabiilsusmehhanismi kaudu kaasatakse laenuraha odavamalt kui Hispaania riik ise turgudelt hetkel saaks. Juhul kui abiprogrammi tulemusel ei ole võimalik tekitada programmis osalevatele pankade aktsiatele uut väärtust, jääb laenu tagasimaksmise kohustus maksumaksja kanda.
Lähiajal toimuvad võlakirjaoksjonid näitavad millist stsenaariumit investorid tõenäolisemaks peavad.

Eelmisel nädalal oli Riigikogu rahanduskomisjoni delegatsioon külas Läti Seimi rahanduskomisjonil Riias. Kohtusime Läti Seimi rahanduskomisjoni esimehe, rahandusministri ja Läti panga esindajatega.

Läti majandusareng on tänavu näidanud märkimisväärseid tulemusi, majanduse stabiliseerumine hiljutisest suurest langusest väljumisel on ületanud kõiki ootusi. Märkimisväärselt on paranenud riigi rahanduse olukord, eelarvedefitsiit peaks alanema 2010. aasta 8,5% tasemelt 2% lähedasele tasemele käesoleval aastal.

Ometi vajas riik hiljuti rahvusvahelist finantsabi. Tänase euroala võlakriisi taustal on üsna erandlik, et rahvusvaheline finantsprogramm mõjus Lätile positiivselt. Võlausaldajate toel õnnestus valitsusel ellu viia eelarvepoliitika tasakaalustamine ja ulatuslikud kärped, lisaks viidi läbi haldusreform, alustati haridussüsteemi, politsei ja tervishoiusüsteemi reformimist. Riigi hea maine taastamine, finantskriisi ületamine ja abiprogrammi lõpetamine on ilmselgelt märkimisväärsed saavutused.

Võlausaldajatele makstakse tagasi võetud laene, tänavu tagastatakse 330 miljonit eurot, viimased tagasimaksed tehakse aastal 2025, kokku tuleb võlausaldajatele tagastada 7,5 miljardit eurot.

Aastal 2014 kavatseb riik võtta kasutusele euro.

Sellel taustal on tähelepanuväärne Läti riigi plaan viia läbi tööjõumaksude reform, nihutades maksukoormuse tööjõumaksudelt senisest enam tarbimismaksude ja varamaksude suunas.

Üksikisiku tulumaksu alandatakse praeguselt 25% tasemelt 20 % järk- järgult tasemele 2015. aastaks. Käibemaks alaneb juba tänavu praeguselt 22% tasemelt 21% tasemele.

Samal aja prognoosib riik maksutulude mahu kasvu eelmise aasta 3,881 miljardi lati tasemelt 4,502 miljardi latini 2015. aastal. Maksukoormuse langetamisega eeldatakse soodsat mõju majanduskasvule ja parandada maksude kokkukogumist. Siia tuleb lisada, et ka seni oli Läti ühe madalama maksukoormusega riik kogu Euroopa Liidus.

Värskelt avaldatud rahvaloenduse andmetel elab Eestis 1 294 236 püsielanikku, Lätis elab hiljuti läbiviidud rahvaloenduse andmetel 2 067 997 elanikku.

Rahvaloenduse andmeid aluseks võttes on huvipakkuv võrrelda kui palju Läti saab maksutulu ühe elaniku kohta Eestiga võrreldes.


Eesti kogus 2011. aastal käibemaksu – 1,343 mld eurot, sotsiaalmaksu 1,801 mld eurot, aktsiise 717 miljonit eurot ja ettevõtte tulumaksu 227 miljonit eurot.

2011. aastal kogus Läti maksutulu järgmiselt – käibemaksu 1,373 mld eurot, sotsiaalmaksu 1,761 mld eurot, aktsiise 689 miljonit eurot ja ettevõtte tulumaksu 281 miljonit eurot.

Ehk, eelpooltoodud ja riigieelarve tulude allikana põhiliste maksuliikide osas saab Eesti võrreldes Lätiga, samas suurusjärgus maksutulu, aga Läti rahvaarv on 60% suurem kui Eestis.

Nii suudab Läti koguda käibemaksu ühe elaniku kohta aastas 664 eurot, Eesti aga 1038 eurot. Samas käibemaksumäär Eestis on 20%, Lätis aga.

Kokkuvõtteks- igal juhul on Läti valinud maksupoliitikas julge strateegia, maksukoormuse vähendamise ja maksude parema kokkukogumise tulemusel saavutatakse parem maksulaekumine ja soodsam keskkond kiiremaks majanduskasvuks ning kokkuvõtteks saab ka riik senisest enam maksutulu.

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsioon külastas sellel nädalal Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) peakontorit Luksemburgis.
Euroopa päästefondina tuntud asutus töötab üsna tagasihoidlikus kontoris ühes Luksemburgi finantskvartali ärihoones. Fondi tegevuse rahaline maht on aga raskesti hoomatav – euroala riikide poolt antud üle 726 mld euro mahus riigigarantiid võimaldavad emiteerida võlakirju ja laenata finantsturgudelt kuni 440 mld eurot.
Märtsi lõpu seisuga on fond oma alates tegutsemise algusest läbi viidud võlakirjaemissioonidega juba kaasanud 80,5 mld eurot. Raha on edasi laenatud kolme abiprogrammi raames Iirimaale, Portugalile ja Kreekale. Kolme programmi kogumaht kokku on üle 223 mld euro, sellest Iirimaa – 17,7 mld, Portugal 26 mld ja Kreeka 179,6 mld eurot. Kreeka programmist on ligi 70 mld eurot seotud võlakirjade osalise mahakandmise programmiga ja sellest omakorda kolmandik pankade rekapitaliseerimine. Üle poole kõigi programmide mahust on tänaseks juba rakendatud.
Iirimaa programmi suhtes on fondi juhtkond väga positiivne – programm on olnud edukas ja juba järgmisel aastal, mõnedel eeldustel juba tänavu suudab riik hakata iseseisvalt finantsurgudelt laenu võtma.
Portugali programmi suhtes on edasiminek toimunud, aga riigil on endiselt probleeme majanduse ja riigi rahanduse kordaseadmisega ning iseseisva laenuvõtmise perspektiiv ei ole veel selge.
Kreeka programm on tänase seisuga seotud suurte riskidega ning tuleviku väljavaated tänase sisuga raskesti ennustatavad.

Viimastel nädalatel on suureks teemaks saanud arutelud selle üle, et tarbimismaksude osatähtsus on Eestis liiga suur ja et vaesemad inimesed maksavad suurema osa teenistusest maksudeks. Ometi on tegelik olukord seline, et meie kõigis naaberriikides peale Venemaa on käibemaksumäär kõrgem kui Eestis. Globaalses plaanis on juba mõnda aega riikide maksupoliitika olnud suunatud otseste maksude osakaalu vähendamise ja tarbimismaksude suurendamise suunas, eelkõige eesmärgil suurendada maksusüsteemi konkurentsivõimet. Tänane Dagens Industri kirjutab, et Rootsi kaalub ettevõtte tulumaksu langetamist, hiljuti tegi tulumaksumäära langetamise otsuse Suurbritannia.
Ka meil ei ole tõsiseltvõetavaid argumente maksupoliitika pööramiseks vastupidises suunas.

Vaata lisa Delfist

 

Eesti riigi rahandus on tänase Euroopa kontekstis mitmete näitajate poolest silma paistnud peamiselt positiivses plaanis. Majanduskriisi järgsel kahel viimasel aastal on eelarvepositsioon olnud ülejäägis. Võlakoormus on püsinud madalal tasemel ja veel 2011. aasta lõpus ületas reservide maht võlgade mahtu.

Kevadine majandusprognoos, mis lähtub senistest eelarvepoliitilistest otsustest ja täna teadaolevatest eeldustest majandusarengu kohta, näitab paraku eelarvepositsiooni halvenemist.

Võrreldes varasema prognoosiga lükkuvad edasi reservide taastamise väljavaated ja mitmel järgmisel aastal on ette näha eelarvepuudujääki. Alates 2013. aastast on ette näha täiendavate laenude võtmise vajadust ja võlakoormuse maht ületab peagi reservide mahu.

Prognoos näitab täna teadaolevatele eeldustele tuginedes järgmiste aastate väljavaateid tingimusel, et jätkuvad senised poliitikad ja juba tehtud otsused. Aga hiljemalt maikuus valmiv riigieelarve strateegiadokument peab olema tegevuskava, millega saab vajadusel sekkuda juhul kui prognoos ei näita soovitud arenguid. Eelarvestrateegias tuleks kindlasti jääda varem seatud eesmärgi juurde ja saavutada eelarvetasakaal ning alustada reservide taastamist hiljemalt 2014. aastal. Kevadprognoos teadaolevalt paraku näitab, et reservide taastamisele asumisest ei saa rääkida enne 2016. aastat.

Järgnevalt selgitan, miks Loe edasi Kevadprognoos viitab vajadusele eelarvepoliitikat korrigeerida →

Ajaleht Äripäev on välja käinud mõtte algatada arutelu teemal, et kuna Eesti laenukoormus on erakordselt madal teiste riikidega võrreldes, siis oleks otstarbekas kaaluda kuni 1,4 miljardi euro suuruse laenu võtmist investeeringuteks.

Tahaks põhjendada, miks hiigellaenu võtmise propageerimisel tasuks olla ettevaatlik.

1. Eesti majanduskasv on viimastel aastatel olnud üks Euroopa Liidu kiiremaid ja neid kasvuaastaid tuleks kasutada reservide suurendamiseks. Eelmisel aastal kasvas majandus 7,6% ja maksutulusid laekus rohkem kui planeeritud. Viimastel aastatel aga märkimisväärset reservide kasvatamist pole olnud, varasematel aastatel loodud reservide taastamise eesmärgist oleme samuti paraku veel üsna kaugel.  Riigi eelarvestrateegias on seatud eesmärk jõuda valitsussektori nominaalse eelarveülejäägini 2013. aastal ning alates 2015. aastast alustada reservide kasvatamist eesmärgiga taastada majanduslanguse ajal kasutusele võetud reservid. Hiigellaenu võtmine oleks sellisele eelarvepoliitilisele eesmärgile täpselt vastupidine samm. Loe edasi Hiigellaenu propageerimisel tasub olla ettevaatlik →

Valdav enamus ekspertidest on arvamusel, et Kreekale teise abipaketi rakendamine lõplikku lahendust veel ei too. Päästepaketi kinnitamisel tuli selle finantseerimises osalevatel riikidel tulenevalt Kreeka olukorra tõsidusest teha valik üksnes halbade ja veel halvemate lahenduste vahel.

Liikmesriikidel poolt abi saamise tingimuseks seatud Kreeka majandusprogramm tehti tavatult karm, konkreetne ja detailne. Seal on kümneid tegevusi, mis tuleb täita juba käesoleva aasta märtsikuu lõpuks, mistõttu juba lähiajal on võimalik otsustada, kas programm edeneb või mitte. Kindlasti pole ette ära määratud,  et otsustatud rahaeraldus ka tingimata täismahus käiku läheb.

Kreeka teise toetusprogrammi põhitingimused ja eesmärgid lepiti kokku eelmise aasta oktoobrikuu lõpus toimunud Ülemkogul.  Võrreldes Ülemkogu  seisuga on aga abiprogrammi otsustamise ajaks olukord kiiresti muutunud.

Kui abiprogrammi tingimuste ja eemärkide aluseks olev Ülemkogu aegne majandusprognoos näitas Kreeka eelmise aasta majanduslanguseks 5,5%, siis värskelt avaldatud andmed näitavad languseks ligi 7%. Lisaks muudele riskidele näitavad faktilised andmed, et programmi realiseerumise aluseks olevad eeldused täna enam ei kehti.  Võrreldes Ülemkogu seisuga on ümber hinnatud Kreeka pankade rekapitaliseerimise tegelik vajadus ja korrigeeritud privatiseerimise ajakava. Abipaketi põhieeldused, mis on fikseeritud oktoobrikuu Ülemkogu seisuga, on tänaseks muutunud.

Loe edasi Kreeka toetusprogrammidel lõppu veel ei paista →

Euroala võlakriisi lahendamisel on suureks teemaks saanud ühiste stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtt.  Selleks on Euroopa Komisjon välja andnud ka rohelise raamatu , mis käsitleb nende kasutuselevõtu teostatavust.  Stabiilsusvõlakirjade põhimõte seisneb nende ühises emiteerimises euroalasse kuuluvate liikmesriikide poolt. Ühine emiteerimine tähendab riigivõlakirjade emissioonide koondumist ning sellega seotud tuluvoogude ja võlahalduskulude jagamist liikmesriikide vahel.  Ühiselt väljaantavates ja ühiselt garanteeritavates instrumentides näevad suurimad optimistid jõulist vahendit riikide likviidsusprobleemide lahendamisel. Kindlasti oleksid stabiilsusvõlakirjade puhul emissioonimahud hoopis suuremast suurusjärgust ja sellest tulenevalt võiksid alaneda ka intressid keskmisele, ehk praeguses olukorras näiteks Prantsusmaa intresside tasemele. Põhiline efekt tulekski sellest, et kõrget intressi maksvad liikmesriigid hakkaksid kasu saama madalat intressi maksvate liikmesriikide krediidivõimekusest. Euroala peaks muutuma finantssüsteemi tulevastele mõjudele vastupanuvõimelisemaks ja seega tugevneks finantsstabiilsus ja väheneksid avaliku sektori rahastamiskulud.

Põhilise ohuna nähakse moraalset ohtu, mis tuleneb sellest, et üksikute liikmesriikide eelarvedistsipliini puudumisest tingitud krediidiriski peavad jagama kõik osalised

. Eelarvedistsipliini stiimulite nõrgenemise oht on reaalne, mistõttu oleks vaja seada stabiilsusvõlakirjade rakendamisel arvukalt eeltingimusi ja  tugevdada majandusjuhtimise raamistikku.

Stabiilsusvõlakirjade rakendamisel on välja pakutud erinevaid variante, alates osalisest emissioonist koos lahusgarantiidega kuni täieliku emissioonini koos ühisgarantiiga.  Kõrge reitinguga riikide huvitatuse tõstmiseks on välja pakutud rahastamiskasu ümberjagamine madalama reitinguga liikmesriikidelt kõrgema reitinguga liikmesriikidele.

On pakutud ka sellist lahendust, et kehtestada ühiselt emiteeritavate võlakirjade piirmäär 60% , ehk luua kvaliteetvõlakirjade, mis on eriti likviidsed ja turvalised ning madalama kvaliteediga võlakirjade turg.  Siin tekib aga kohe küsimus, et alla 60% võlakoormaga riike on vähe ja neil on ka iseseisvalt võimalus finantsturgudelt soodsalt laenu saada.

Pakutakse ka lahendust kus liikmesriigi võlad, mis ületavad piirmäära 60% SKP suhtes koondatakse eraldi fondi  ja kindlaksmääratud kava alusel osalevad liikmesriigid lunastavad need kokkulepitud aja jooksul. Siin jääb lahtiseks selle fondi riskide ja tagatistega seotud küsimused.

Riigikogu Euroopa Liidu Asjade Komisjon oli õigustatult kriitiline eurovõlakirjade loomise suhtes. Ühise võla tagamine ei ole mõeldav selliselt, et kõik annavad laenu ja vaid osad kulutavad.

Tegelikult on ka seni loodud Euroala stabiilsusmehhanismi puhul sisuliselt tegemist ühiste võlakohustustega. EFSF laenab raha oma võlakirjaemissioonidega finantsturgudelt ja annab need vahendid edasi abivajavatele liikmesriikidele. Aga see tegevus toimub kokkulepitud programmide raames, millega abisaavatele riikidele seatakse ranged tingimused ja nende täitmise tähtajad. Ka on EFSF´i garantiide üldsumma fikseeritud ja need tingimused peavad kinnitama liikmesriikide parlamendid.

Põhiküsimus ühiste stabiilsusvõlakirjade käsitlemisel on paraku see, et just eurotsooniga liitumine andis liikmesriikidele pika aja jooksul võimaluse saada soodsalt laenu finantsturgudelt. Enne ülemaailmse finantskriisi puhkemist käsitlesid finantsturud euroala ühtse tervikuna ja ei tähtsustanud liikmesriikide eelarvete ja riigi rahanduse seisu. Kriis aga äratas investorid sellest hoiakust ja turud hakkasid väga täpselt hindama riikide olukorda eraldi, tegelikult reeglina üle reageerides. Mitmetele suure võlakoorma ja defitsiidiga ning madala konkurentsivõimega euroala riikide suhtes tõusid võlakirjaintressid talumatult ja pikemaajaliselt jätkusuutmatult kõrgele tasemele. Kohati muutus üldse võimatuks iseseisvalt finantsturgudelt laenu saada.

Ja siit peamine- just finantsturud sundisid liikmesriike ja kogu euroala tegutsema – viima ellu eelarvekärpeid ja struktuurimuudatusi majanduses ning avama siseturgu konkurentsile. Suuresti just finantsurgude survel vahetusid valitsused Portugalis ja Itaalias. Vaevalt et ilma turgude surveta oleks tehtud kiireid otsuseid riigi rahanduse seisu ja majanduse konkurentsivõime parandamiseks.

Ühiste stabiilsusvõlakirjade rakendamisel aga need motivaatorid taanduvad ja laenu hakkavad ikkagi saama ka need, kellel muidu laenuturule asja ei ole.

Euroopa Liidu Asjade Komisjoni mure selle küsimuse arutamisel oli igati põhjendatud.  Stabiilsusvõlakirjade negatiivsete mõjude piiramiseks tuleb täita arvukalt majanduslikke, õiguslikke ja tehnilisi eeltingimusi. Selle osas on aga euroalal ja Euroopa Liidul tervikuna veel pikk tee käia.

Eurotsooni täisliikmelisus annab pikemaajalise majanduspoliitilise julgeoleku ja loob eeldused majanduse arenguks stabiilsemas raamistikus. Samas üheaastane periood on liiga lühike selleks, et anda hinnang konkreetselt mõõdetavatele mõjudele.

Eesti on viimasest majanduslangusest kiiresti väljunud, meie majanduskasv oli nii eelmisel aastal kui prognoositavalt ka tänavu üks kiiremaid Euroopa Liidus.

Lõppenud aastal Eestis toimunud kiire tööhõive kasv ja tööpuuduse alanemine, samuti ekspordi kasv ja majanduse tuntav elavnemine hoolimata maailmamajanduse pingetest on paljuski mõjutatud ka euroga liitumisest. Maailmamajanduse jätkuva määramatuse olukorras on devalveerimisriski kadumine ja üldine usaldusväärsuse kasv väikeriigile suureks eeliseks.

Eelmisel aastal ilmnenud hinnatõususurved on peamiselt põhjustatud välismajandusest, neid hinnatõuse, sealhulgas globaalset toorainehindade kallinemist ei saa seostada euro kasutuselevõtuga. Meie probleemiks on turu väiksus ja turutõrked. Euro ei saa päevapealt lahendada kõiki meie probleeme.

Euroala probleemid on aga edaspidi meie ühised probleemid ja me osaleme nende lahendamises täieõigusliku liikmena. Eurotsooni põhieesmärk on hinnastabiilsuse tagamine, aga juba tänavu võis märgata terves eurotsoonis prognoositust kiiremat hinnakasvu. Euroopa Keskpanga ajutise iseloomuga riigivõlakirjade ostuprogrammide mõju on keskpank seni tasandanud vastupidiste tehingutega.

Kui me hindame euro mõju pikemas perspektiivis, siis just eelkõige hinnastabiilsuse tagamine, mitte riigieelarvete päästmine rahapoliitiliste vahenditega, saab olema küsimuseks mida tasub tähelepanu all hoida. Sellest kuidas keskpank suudab lähiaastatel hoida hinnastabiilsuse eesmärgile vastavat madalat inflatsioonitaset, sõltub suuresti euro mõju ka meile lähitulevikus.

Euro käegakatsutavate eeliste hulka võib loomulikult lisada seda, et igaüks kes on reisinud, on saanud seda teha vähemalt eurotsooni riikidesse mugavamalt ja väiksemate kuludega rahavahetuse ärajäämise tõttu. Ka välisturistidel on Eestisse lihtsam tulla ja siin kaupu ja teenuseid tarbida, turistide arv on olnud lõppeval aastal tõusuteel, peale euro on muidugi põhjuseks ka paranenud lennuühendused ja tihedad laevasõidugraafikud Soome ja Rootsi vahel ning eelmise aasta Tallinna kultuuripealinna üritused.

Plusspoolel on kindlasti ka euro soodne mõju laenuintressidele, samuti see, et laenu saab võtta samas valuutas, milles on sissetulekud.

Valdav enamus eksperte on selgelt üksmeelel selles, et euroopa võlakriisi lahendamine on meie kõigi huvides, probleemi mittetunnistamine ja lahendamata jätmine viib suure tõenäosusega ülemaailmse majanduslanguseni, koos sellega kaasneva tööpuuduse ja poliitilise ebastabiilsusega.

Euroopa võlakriisi põhjusi võib üles loetleda arvukalt – see on konkurentsivõime kriis, panganduse, usaldusväärsuse kriis ning poliitiline kriis, aga peamine algpõhjus on ikkagi enamiku euroopa riikide pikaajaline jätkusuutmatu eelarvepoliitika ja pikemas perspektiivis teostumatu soov ehitada heaoluühiskond üles laenude abil. Laen tuleb aga tagasi maksta koos kuluka intressiga.  Need riigid on juba ette ära kulutanud nii järgmise aasta eelarve ja mõned riigid ka ülejärgmiste aastate eelarved. Kokkulepitud reeglitest pole kinni peetud.

Eesti on ellu viinud teistsugust, ratsionaalset, ka tuleviku väljavaateid arvestavat eelarvepoliitikat. Praegu peame osalema olukorra lahendamises, mille tekkimises me ise kuidagi süüdi ei ole.

Euroopa Liidu otsusetegijaid on süüdistatud selles, et senised otsused pole olnud piisavalt kiired või vajalikult mõjusad. Eelmisel nädalal reede hommikul lõppenud Euroopa Ülemkogu otsused tulid varasematega võrreldes sedavõrd mõjusamad, et on juba suutnud mõju avaldada finantsturgudele. Tõsi, see mõju pole esimestel päevadel olnud just ülemäära suur, aga positiivne mõju kasvõi sellel nädalal toimunud võlakirjade müükide tulemustele on täiesti olemas. Väga tähtis on see kuidas Ülemkogu otsuseid hakatakse reaalselt ellu viima. Mitmed regulatsioonid vajavad veel lõplikku väljatöötamist.

Eesti on väga selgelt avaldanud valmisolekut otsustusprotsessis osaleda ja meie panus on kindlasti väärtuslik. Lihtne on kõike kritiseerida ja taanduda end kõrvaltvaataja rolli, aga siinkohal tahaksin küll kõiki Riigikogus esindatud erakondi kutsuda üles osalema kriisile lahenduste leidmisel.

Kui Euroopa Liidu liidrid otsustasid varasemast jõulisemalt sekkuda rahanduspoliitika kujundamisse ja muutma rangemaks seni kokkulepitust kinnipidamise jälgimist, siis ilmselgelt ollakse õigel teel.  Riikide laenukoormus kasvab seni kuni eelarved on defitsiidis, ka SKP suhtes 3%-i suurust defitsiiti tuleb mingi allika arvelt finantseerida ja kui reservid puuduvad siis saab olla allikaks vaid laen. Seega riikide laenukoormus saab hakata kahanema vaid eelarvetasakaalu olukorras ja selle põhimõtte sätestamine riikide kokkuleppes on olukorra lahendamiseks ja edasiminekuks hädavajalik. Eesti on üks vähestest liikmesriikidest, milline on suutnud hoida eelarve tasakaalus või ühekordsete põhjuste esinemisel lubatud ulatuses defitsiidis, nii nagu oleme kavandanud järgmise aasta eelarvet.  Viimaste Ülemkogu otsuste valguses aga peame ka meie olema veelgi konservatiivsemad. Liikmesriikide eelarved peavad edaspidi olema tasakaalus või ülejäägis ja see põhimõte loetakse täidetuks kui iga-aastane struktuurne eelarvepuudujääk ei ületa 0,5% nominaalsest SKPst.

See nõue lisatakse ka liikmesriikide õigussüsteemi ja see hakkab sisaldama ka parandusmehhanismi, mis käivitatakse nõudest kõrvalekaldumise korral automaatselt.

Luuakse ka mehhanism, mille abil liikmesriigid annavad eelnevalt aru oma riiklike võlakohustuste emiteerimise plaanidest.

Septembris arutas Riigikogu Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi võlakohustustele garantii andmise küsimust. Sellesse protsessi panustanud erakonnad mõistsid, et paremat lahendust kui stabiilsusmehhanismi käivitamine kellelgi pakkuda ei olnud. Viimased Ülemkogu otsused ja riikidevaheline kokkulepe tugevdab stabiilsusfondi ja kavandab selle asendamise alalise stabiilsusmehhanismiga (ESM) varem kui varem planeeritud. Ka otsustusprotsess fondis muutub paindlikumaks ja kiiremini rakendatavaks. Planeeritud on ka finantsressursside tugevdamist ja perspektiivis võib eeldada sissemakseid rahvusvaheliselt üldsuselt ka väljastpoolt Euroopa Liitu.

Stabiilsusmehhanismi tugevdamiseks rakendatakse ka novembri lõpus EL rahandusministrite poolt kokku lepitud meetmed, milleks on riigivõlakirjade osaline garanteerimine ja kaasinvesteerimisfondide loomine.

Kõik need kokkulepped peaksid olemuslikult ja õigusliku loogika kohaselt olema aluslepingu muudatused, aga paraku poliitiline reaalsus on selline, et saavutati vaid  liikmesriikide kokkulepe. Edasiminek on see kindlasti ja seda ei saanutki loota, et pika aja jooksul väljakujunenud võlakriisi saaks lahendada kiiresti ja efektiivselt.  Ilmselgelt on need tuntavad ja tänasest päevast kaugemale ulatuvad sammud kriisi lahendamisel ja pikk tee on veel käia. Ilmselgelt on ka meie erakondadel, kes Riigikogus selles protsessis osalevad, veel palju tööd teha, et kriis lahendada.  Ka edaspidi on määrav roll Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil ja selle komisjoni vastutus on suur.  Komisjonil peab olema võimekust sekkuda juhul kui valitsuse ettepanekud ei ole sellised nagu Riigikogu enamuse arusaamine.

Kriisi lahendamisel seisab suur töö veel ees.

Järgmise aasta riigieelarvele tegi opositsioon tavapäraselt arvukalt parandusettepanekuid.  Nii nagu võiski eeldada  soovitakse lisada riigi  defitsiidis eelarvekavale sadade miljonite eurode kaupa täiendavaid kulusid.

Ainuüksi Keskfraktsioon soovib suurendada eraldisi omavalitsustele hariduskuludeks, täiendavaid kümneid miljoneid eurosid koolitoidule ning nende laiendamist gümnaasiumidele,  päästekuludeks,  sotsiaaltoetusteks, ujumise algõppe programmideks ja paljudeks muudeks tegevusteks kogumahus üle 200 miljoni euro.  Kahtlemata  on vaja nendesse valdkondadesse juurde lisaraha, paraku tänase teadmise juures näitab prognoos, et ka ilma nendeta on lähiaastatel riigi rahavoog negatiivne, ehk ka juba  olemasolevate kulutuste ja teadaolevate kohustuste katteks kulub raha rohkem kui tuludena laekub.

Sellel korral on Keskfraktsioon eranditult kõigi muudatusettepanekute katteallikaks märkinud astmelise tulumaksu. Soovitakse ka käibemaksu alandamist kaugküttele ja jällegi oleks 18 miljoni suuruse eelarveaugu katteks sobiv astmeline tulumaks. Enesestmõistetavalt tekitas Rahanduskomisjonis huvi, et mis imeline rahaallikas see astmeline tulumaks on.

Keskerakond on sellel sügisel Riigikogu menetlusse andnud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille põhisisu seisneb selles, et tuludele alates 1331  kuus, mahaarvamisi arvestamata,  rakendub 33%-ne tulumaksumäär.  Maksumuudatus, mis eelnõu seletuskirja kohaselt puudutab vaid 9% maksumaksjatest, peaks eelarvesse tooma 180 miljonit eurot maksutulu, ehk vanas vääringus üle 2,8 miljardi krooni. Selline ongi meie riigi seni kasutamata rahaallikas, täpsemad arvestused eelnõu seletuskirjas puuduvad.

Kuivõrd  eelnõus esitatud maksutulu tundus vähemalt käesoleva artikli autorile mastaapse avalikkuse eksitamisena, palusin rahandusministeeriumil hinnata selle eelnõu mõjusid tulumaksulaekumistele.

Eeldusel, et keskmine palk kasvab järgmisel aastal 8,3%  ja 33% maksumääraga maksustatavate tulude saajate arv kasvab neljandiku võrra, laekuks täiendavalt tulumaksu 83 miljonit eurot. Eeldusel, et keskmine palk kasvab,  aga kõrgema maksumääraga maksustatavate tulude saajate arv jääb samaks, oleks täiendav laekumine 78 miljonit eurot. Arvestustes kasutati viimaseid tuludeklaratsioonide koondandmeid ja olemasolevaid majandusprognoose. Ehk kokkuvõttes vaid veidi üle kolmandiku sellest, mis on märgitud keskerakonna fraktsiooni poolt esitatud eelarve parandusettepanekutes.  Kuna eelpooltoodust tulenevalt kahel kolmandikul Keskfraktsiooni parandusettepanekutest katteallikas puudub, siis tõsiselt ja konstruktiivselt ei ole võimalik neid parandusettepanekuid arutada.

Käesoleva artikli autori arvamus on aga selline, et arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et astmelise tulumaksu rakendamisel hakatakse rohkem oma tulusid optimeerima. Suuremat maksustatavat tulu näidatakse kas ettevõtlustulu või kapitalituluna, mitte palgatuluna. Samuti tuleb arvestada maksusüsteemi peapealepööramise mõju investeerimiskeskkonnale ja majanduskasvule. Heal juhul saab riik astmelisest tulumaksust täiendavat maksutulu ehk paarkümmend miljonit eurot aastas.

Juhul kui astmelist tulumaksu praktikas rakendada samasugusel maksuõigusliku kirjaoskamatuse tasemel nagu Tallinna müügimaksu, võib juhtuda, et riigil tuleb kogu sellele toredusele veel pealegi maksta. Tulumaksu astmed on meelevaldselt istutatud kehtivasse seadusesse, kusjuures need absoluutselt ei haaku seaduse muude sätete ja kehtiva proportsionaalse tulumaksu loogikaga.

Tegelikult ongi riigi rahanduse tervisele kõige ohtlikum selline kombinatsioon, kus kõigepealt hästi töötav maksusüsteem pööratakse segi ning samal ajal võetakse  eelarvesse pikaajalisi jooksvaid kulukohustusi. Sellele järgneb kulutuste finantseerimine finantsurgudelt kõrge intressiga saadud laenurahaga ning lõppvaatus kujuneb tänase Euroopa näitel üsna traagiliseks.

Ilmselgelt on käesoleval ajal Euroopa ja kogu maailma majanduse kõige aktuaalsem küsimus euroala võlakriisi peatamine.  Raskustesse sattunud riikide senised pingutused ei ole seni  paraku  finantsturgudel lahendust kaasa toonud ja  vale eelarvepoliitikat ajanud ning  üle jõu elanud riigid ise sellest olukorrast välja ei tule. Olukorras, kus kriis on võtmas ühe ulatuslikumaid mõõtmeid, on lahendused paraku kõigile ebamugavad ja sõltuvalt lõplikust lahendusest rohkem või vähem kulukad. Eriti keeruline on seda siseriiklikult selgitada nendel riikidel, millised on ise ellu viinud konservatiivset eelarvepoliitikat ja vältinud võlakoorma tekkimist.

Olukord finantsturgudel nõuab Euroopa poliitikutelt kiiret otsustamist, riikide ülejõukäivast eelarvepoliitikast alguse saanud kriis ohustab järjest enam pangandust ja kokkuvõttes majandust tervikuna.  Eesti osalemine Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis on tänaseks läbinud Riigikogu otsustusprotsessi ning otsust toetanud erakonnad andsid selgelt aru sellest, et euroala päästes kindlustame ka iseenda tulevikku.  Stabiilsusmehhanismist seni abi saanud Portugal ja Iirimaa on tänu laenuprogrammidele saanud võimaluse oma majanduse ja riigi rahanduse ümberkorraldamiseks. Stabiilsusmehhanismi abil on võidetud aega, mida finantsturud neile võimaldanud ei oleks ja need riigid on seda aega ka tulemuslikult ära kasutanud  ning olukorda tuntavalt parandanud.  Tänase teadmise juures võib nende riikide poolsete fondile tehtavate tagasimaksete katkemise ja garantiide realiseerumise tõenäosust lugeda minimaalseks.

Riigikogu otsusega oleme kinnitanud oma valmidust anda välja garantiisid 1,995 miljardi euro ulatuses.  Meie edasine töö tähendab osalemist fondi poolt väljatöötatavate laenuprogrammide, võlakirjade ostuprogrammide ja pankade rekapitaliseerimise programmide ettevalmistamises ja kinnitamises. Kõige lõpuks tuleb eraldi kinnitada konkreetsed garantiid, millega tagatakse konkreetse programmi rahastamine stabiilsusmehhanismi poolt.  Kuigi meie osalus on vaid 0,26 % fondi aktsiakapitalist, siis nendes küsimustes tehtavad otsused nõuavad kõigi liikmesriikide ühehäälset heakskiitu.

Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi võlakohustustele garantii andmise küsimus oli Riigikogule kindlasti erakordselt suure kaalu ja vastutusega   otsus.  Hoolimata ajalisest survest töötasid Riigikogu vastutavad komisjonid ja otsuse valmimisele kaasa aidanud fraktsioonid küsimusega suure põhjalikkuse ja pühendumisega.  Võrreldes valitsuse esitatud otsuse eelnõuga sätestati Riigikogu otsuses täpsemalt garantiide kehtivus ning läbi Riigikogu töö- ja kodukorra seaduse muudatuste täpsustati Euroopa Liidu Asjade Komisjoni pädevust. Riigikogu otsuses sätestati ka põhimõte , mille järgi kõik järgmised uued fondist abisaavate riikide programmid kinnitatakse Riigikogu täiskogu poolt.  Muudeti ka riigieelarve seadust riigigarantiide andmist reguleerivate sätete osas.

Otsuse eelnõu arutelud Riigikogu suures saalis kestsid hiliste õhtutundideni.  Sellesse töösse panustanud erakonnad mõistsid selgelt, et ilma meie otsusteta takerdunuks need jõupingutused, mida euroala võlakriisi lahendamiseks seni on tehtud.

Nii mõnegi euroala riigi rahanduslik seis võib osutuda ettearvamatuks juhul kui lähiaastatel ei suudeta peatada laenukoormuse kasvamist. Juba olemasolevate laenude teenindamine on mitme riigi jaoks jõudnud taluvusepiirini. Seni kuni eelarved on defitsiidis, jätkub laenukoormuse kasv, sest defitsiiti saab katta kas varem kogutud reservide arvel või uute laenude abiga.

Euroopa Liidu reeglitega lubatud defitsiidi ja võlakoormuse piiridesse mahub käesoleval ajal vaid neli riiki – Soome, Rootsi, Luksemburg ja Eesti. Meie laenukoormus on suurusjärgu võrra väiksem kui euroalas keskmiselt. Tänu reservidele ei kasvanud see ka globaalse majanduskriisi tingimustes. Võrdluseks: näiteks Soome võlakoormus oli 2010. aastal 48% ja kasvab 52%ni SKP suhtes aastaks 2012. Soome riigil kulus laenuintresside tasumiseks eelmisel aastal 1,1%, Eestil 0,2% SKPst.

Kreeka jaoks lahendust ei paista

Rahvusvahelisest finantsabist sõltuvas Kreekas on eesmärgiks seatud  jõuda praeguselt  8-protsendiselt eelarvedefitsiidi tasemelt 2–3% tasemeni SKP suhtes aastaks 2014. Laenuintresside tasumiseks kulus Kreekal eelmisel aastal 5,6% SKPst ja selle numbri alanemist ei ole lähiaastatel ette näha. Piltlikustades tähendab see, et igal aastal tuleb maksta finantsasutustele ainuüksi varem võetud laenude teenindamise kulude katteks rohkem kui kaks kaitse-eelarvet (NATO liikmesriikides 2% SKPst).

Eesmärgiks seatud 2-3% defitsiidi tasemele jõudmine eeldab Kreekalt intressimakseid arvestamata üle 3% suurust eelarve ülejääki. Tõmmates siinkohal paralleeli meie rahandusega, võib küsida, kas näiteks meie suudame aastaks 2014 saavutada 3% suuruse ülejäägi olukorras kus suure võlakoormaga riikidega võrreldes on meie intressikulu väheoluline? Tasub rõhutada, et meie majanduskasv on üks euroala kiiremaid, Kreeka majandus on aga jätkuvalt languses. Plusspoolele loodetakse jõuda järgmisel aastal ja edasine kasv on praeguste prognooside valguses aeglane. Kreeka intressikoormus aga jätkab kasvamist ja jõuab aastaks 2015 tasemeni üle 9% SKP suhtes. See tähendab, et ainuüksi varem võetud ja ärakasutatud laenude ning nende refinantseerimiseks võetud uute laenude intresside tasumiseks tuleb aastas tasuda peaaegu neljandik kõigist maksutuludest.

Kas kujutame ette olukorda, et näiteks riigi iga-aastane aktsiisimaksutulu tuleb anda finantsasutustele kunagi eelarvedefitsiidi katteks kulutatud laenude intressimakseteks? Sealjuures veel pidevalt muretsedes selle pärast, kas homme on võimalik finantsturgudelt mõistlikel tingimustel saada uut laenu olemasolevate võlgade põhiosa tagasimaksmiseks?

Tänase teadmise juures tundub väheusutavana, et Kreeka suudab lähiaastatel saavutada sellise eelarveülejäägi, et intressimaksetega arvestades jõuda eelarvetasakaaluni. Selle eesmärgi saavutamine eeldab tohutus koguses varade müüki ja privatiseerimist ning lisaks juba tehtud kokkuhoiumeetmetele üha uusi kärpeid ja lähiaastatel majanduskasvu taastumist.

Itaalia on ohus, Saksamaa mures

Itaalia riigivõla summa on üle viie korra suurem kui Kreekal. Suhtes sisemajanduse kogutoodangusse ollakse selle numbriga Euroopa Liidus Kreeka järel teisel kohal. Itaalia rahandusminister on lubanud eelarve aastaks 2014 tasakaalu viia, mis ka Itaalia puhul nõuab intressikulu arvestamata suurt eelarveülejääki. Itaalia intressimaksed suhtes SKPsse on olnud viimastel aastatel vahemikus 4–5% ja seda olukorras, kus intressimäärad seni on olnud veel mõistlikul tasemel. Eelmisel aastal maksis Itaalia intressimakseid raskesti ettekujutatava summa – 68 miljardit eurot. Seda on rohkem kui 11 Eesti tänavust eelarvet. Ei ole raske arvata, et iga turbulents finantsturgudel, mis veidigi tõstab intressimäärasid, tähendab Itaaliale arvestatavat lisakulu.  Risk, et intressimäärad kerkivad kõrgemale seniselt suhteliselt madalalt tasemelt, on kõigi suure võlakoormaga riikide, sealhulgas ka Saksamaa mure.

Stabiilsusmehhanismis osalemine kärbib Eesti reserve

Tuleme tagasi Eesti riigi rahanduse juurde. Eelarvestrateegia seab eesmärgiks jõuda nominaalselt valitsussektori eelarvega plusspoolele aastaks 2013. Tänaste prognooside valguses jätkavad keskvalitsuse reservid kahanemist kuni aastani 2015. Seda tasakaalustab küll sotsiaalkindlustusreservide kasv, aga tänase teadmise juures saame majanduslanguse ajal kasutusele võetud reservide taastamisele asuda alles kolme-nelja aasta pärast, arvestades asjaoluga, et ka Euroopa Stabiilsusmehhanismis osalemine lükkab edasi reservide taastamise väljavaadet. Vaadates viimaseid arenguid, on ilmselge, et laenamine finantsturgudelt hetkeprobleemide lahendamiseks ja hetkeheaolu saavutamiseks on riigile pikemas perspektiivis ohtlik. Kuigi täna on meie majanduskasv üks Euroopa Liidu kiiremaid ning isegi kui see jätkub ka lähiaastatel, tuleb valmis olla uuteks langusteks. Majanduskasvu aastaid saab kasutada reservide kogumiseks ja riigi rahanduspoliitikas peaksid meil olema konkreetsemad eesmärgid. Arvan, et täna teadaolevate positiivsete prognooside realiseerudes ja majanduskasvu jätkudes lähiaastatel oleks täiesti jõukohane seada eesmärgiks saavutada aastaks 2013 ülejääk 1,5% SKPst ja 2014. aastaks juba 3% suurune eelarveülejääk. Euroala võlakriisi viimased arengud peaksid ettevaatlikumaks tegema ka korras rahandusega riike ja sundima eelarvepoliitikat vastavalt muutunud olukorrale korrigeerima. Seda on vaja selleks, et riigi rahanduse käekäik tulevikus ei osutuks sõltuvaks finantsturgude suvast.

http://pluss.postimees.ee/504874/aivar-soerd-volad-ohustavad-vabadust/

Maailma kolm suurimat reitinguagentuuri on väga suure kogemusega ning nende objektiivsuses kahtlemise korral saab pöörduda väiksemate tegijate poole, leidis rahanduskomisjoni liige ja endine rahandusminister Aivar Sõerd.

– Maailmas domineerib praegu kolm suurt Ühendriikide päritolu reitinguagentuuri (Fitch, Moody’s ja S & P). Kas nende tasakaalustamiseks oleks vaja luua ELi või euroala reitinguagentuur?
Alles hiljuti süüdistati neid agentuure selles, et nad on olnud liiga leebed ja pole globaalse kriisi tulekut õigesti hinnanud. Nüüd on vastupidi, nüüd süüdistatakse neid liigses ranguses.
Reitinguagentuurid on praegu euroala probleemriikide puhul pisut rangemad. Kreeka riske võib-olla omal ajal ei hinnatud piisavalt rangelt või konservatiivselt. Nüüd on mindud pisut teise suunda ja võetud rangem toon.
Need kolm suuremat tegijat on globaalsed tegijad, nad hindavad riike üle maailma. Agentuur, mis hakkab hindama ainult ELi või euroala piires riike, jääb ikkagi liiga kitsaks. Kerkib objektiivsuse küsimus. Samuti ka poliitilise mõjutatavuse kahtlus.

– Seega ilmneks uue agentuuri ümber usaldusväärsuse küsimus?
Jah. Vaadates kolme suuremat agentuuri, siis need on väga pikka aega tegutsenud. S & P alguseks loetakse 1860.aastat.
Muidugi võib tekkida kolme suurima tegija puhul konkurentsiküsimus, et kas nad kannavad õiglase konkuretnsi välja, kuid samas on ka väiksemaid tegijaid näiteks Kanadas ja Hiinas. Kui on küsimus objektiivsuses, siis võib võtta teistelt vähem tuntud agentuuridelt alati hinnanguid juurde.

– Seega poleks mõtet hakata looma Euroopa reitinguagentuuri?
See on väga küsitav. Lõppkokkuvõttes ei sõltu euroala kriisi lahendus reitinguagentuuridest, vaid riikidest endist. Kui vaadata, milliste võlakoormustega mõned riigid on, siis ei saa positiivset sõnumit kuskilt välja lugeda.

– Kas reitinguagentuure saaks panna kuidagi vastutama oma hinnangute täpsuse eest?
Nende hinnangute objektiivsusest sõltub nende usaldusväärsus. Usaldusväärsuse kaotus ongi kõige karmim sanktsioon. Mida siin veel välja mõelda?
Samuti saab alati ju näiteks küsida, et miks kahte sarnases olukorras riiki hinnati erinevalt.

Avaldatud Eesti Päevaleht Online 07.07.2011

Senisel kütuse erimärgistamise süsteemil on palju puudusi, otsetoetuste rakendamine täidaks aga põllumeeste ammuse soovi.

Riigikogu kinnitas eelmisel nädalal seadusena vedelkütuse erimärgistamist reformiva eelnõu. Opositsioon eelnõule parandusettepanekuid ei esitanud.

Tegemist on esimese etapiga erimärgistatud kütuse maksuerisuste reformimisel. Sellega lõpetatakse erimärgistaud kütuse kasutamine paiksetes mootorites ning kasvandus- metsandus- ja ehitustöödel.

Teine etapp näeb ette toetusskeemide või otsetoetuste rakendamise reisijate ja kaupade raudteeveole, laevaliiklusele, soojuse ja elektrienergia tootmisele ning põllumajandusele. Põllumehed on teadaolevalt juba aastaid soovinud erimärgistatud kütuse asemele otsetoetuste rakendamist. Vähemalt nii on väitnud Tartumaa Põllumeeste Liidu esindaja. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametil on ülevaade haritavatest põllupindadest 0,1 hektari täpsusega ja täiendava toetusskeemi loomine ei ole kindlasti tehniliselt ülemäära keeruline. Lõpeks ära must äritsemine ja diiselküttest värvi „väljapesemine“. Pealegi saavad säästu ka bensiinimüüjad, kes praegu peavad hoidma eraldi mahuteid ja pidama eraldi arvestust erimärgistatud kütuse kohta.

Põllumeeste mure on, et toetusskeem oleks kindlasti olemas enne seaduse jõustumist. Tootjate soov on ka, et otsetoetused oleks seotud toodanguga, kuivõrd kütusekulu on erinev sõltuvalt sellest kas toimub lihtsalt kõlvikult heina niitmine või kasvatatakse põllukultuure. Otsetoetuste sidumine toodanguga motiveeriks ka tootma odavamalt.

Senise erimärgistamise süsteemi suurimaks puuduseks ongi riigipoolt antava soodustuse kehv eesmärgistamine ja kasutegur, sellel puudub kokkuhoiu motivatsioon.  Riigi poolt antava soodustuse maht ei peaks sõltuma põletatud fossiilse kütuse hulgast.

Ka on senise süsteemi administreerimine väheefektiive ja kulukas, eeldab kütuseproovide võtmist maanteel, arvukate laborianalüüside läbiviimist ja kütusemüüjate igakuiste aruannete kontrolli.
Viimasel talvel tekitas arusaamatust riigi keeld lubada põllumajandusliku erimärgistatud diisliga varustatud masinaid maanteedele lumekoristustöödele.

Paraku ei saa mööda vaadata mõjudest, mida riigipoolsete soodustuste kaotamine ja piiramine tähendab nendele valdkondadele kus riigipoolne toetus kaob. Metsa- ja mäetööstusele, ehitusmaterjalide tootjatele ning ehitusettevõtetele tähendab kütuse kallinemine omahinna ühe komponendi kallinemist. Alles hiljuti tõusis ettevõtjatele elektrihind seoses osalisele vabaturule minekuga. Ettevõtjaid teeb murelikuks ka konkurentsiolukord võrreldes nende riikide tootjatega, kus riik jätkuvalt lubab erimärgistatud kütuse kasutamist. Probleemiks on ka kõrged maavarade kaevandustasud ja tonnaažipiirangud maanteevedudel. Teisalt jällegi viimastel aastatel on riik üsna argessiivselt võtnud kasutusele Euroopa Liidu eelarvest saadavaid vahendeid ning riigipoolsed tellimused on andnud just nende valdkondade ettevõtetele käivet. Metsamaterjali nõudlust on suurendanud taastuvenergia tasude rakendamine.  See muidugi ei kompenseeri soodustuse kadumist ja ettevõtjad on Riigikogu Rahanduskomisjonile saatnud erinevaid ettepanekuid seaduse rakendamisega seoses. Ettevõtjad soovivad kindlasti olla kaasatud ettevalmistatava kütuse erimärgistuse reformi teises etapis.

E-maksuameti loomisest on möödunud juba üle kümne aasta. Vähe, kui üldse on maailmas selliseid riike kus maksumaksjale on tuludeklaratsiooni esitamine üle interneti sedavõrd lihtsaks ja mugavaks tehtud . Suurel osal deklaratsioonidest on  isegi andmed sinna ette kantud, nii et maksumaksja peab vaid ühe nupulevajutusega kinnitama eeltäidetud deklaratsiooni õigsust ja selle mugavalt maksuameti poole teele saatma.

Ometi on millegipärast suurt segadust tekitanud pensionäridele maksuvaba tulu mahaarvamine ja enammakstud tulumaksu tagasisaamine.  Tulumaksu igakuine kinnipidamine, aasta maksuvaba tulu ümberarvestus ja enammakstud tulumaksu tagasitaotlemise võimalus on isegi meie lihtsa tulumaksusüsteemi puhul paljudele asjaosalistele uudiseks. Hinnanguliselt 17 000 pensionäri ei ole saanud tulumaksuvabastust, milleks neil on seadusejärgne õigus.

Ka kõige innovaatilisemad  süsteemid vajavad pidevalt uuendamist ja edasiarendamist, eriti puudutab see suurt hulka kodanikke vähemalt kord aastas kasutavat e-maksuametit.  Maksuvaba tulu arvessevõtmiseks tuleb esitada avaldus kas tööandjale või sotsiaalkindlustusametile, brutopensioni võrdlemiseks maksuvaba miinimumiga tuleb teha päringuid sotsiaalkindlustusametile ja enammakstud tulumaksu tagasisaamiseks tuleb jälle eraldi taotlus eitada. Peamiseks segaduse põhjustajaks  tundub  olevat lisaks veel ka pensionäride vähene informeeritus enammakstud tulumaksu tagasisaamise võimalusest.

Tegelikult piisaks segaduse ärahoidmiseks lihtsast e-maksuameti edasiarendusest. Maksuametil on olemas kõigi maksumaksjate maksuarvestuse kontod, seal on näha maksukohustused, maksuvõlad ja enammakstud maksusummad.  Maksuameti registrid suhtlevad sotsiaalkindlustusameti andmebaasidega ja ametitel on olemas nii pensioniarvestuse andmed, tööandja poolt kinnipeetud tulumaksu andmed kui ka enammakstud maksusummade arvestus.  Infosüsteem võiks automaatselt genereerida näiteks üks  kuu  enne enammakstud tulumaksu aegumist või tuludeklaratsiooni esitamise tähtaega  sellekohase  teate maksumaksja internetipangas, internetipanka mittekasutajatele muude sidevahendite abil. Sealsamas võiks olla ka võimalus saata ühe klikiga avaldus enammakstud maksusumma tagasisaamiseks. Koostöö kommertspankadega on siin asjakohane, sest e-maksuametit maksumaksja väga sageli ei külasta, küll aga oma pangaportaali. Meenutagem, et ka e-maksuamet loodi omal ajal koostöös kommertspankadega ning pangad pakkusid toona tasuta internetipanga autentimisteenust e-maksuameti kasutamiseks.

Viimane teadaolev suurem e-maksuameti arendus pärineb üle viie aasta tagusest ajast, kui maksuamet hakkas tulemaksu tagastama viie päeva jooksul.  Uuendusi aga võiks olla arvukalt ja vähemalt ühe projektiga  aastas suudaks maksuamet kindlasti panustada e- maksuameti edasiarendamisse.