Mida arvata euroala stabiilsusvõlakirjadest?

Euroala võlakriisi lahendamisel on suureks teemaks saanud ühiste stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtt.  Selleks on Euroopa Komisjon välja andnud ka rohelise raamatu , mis käsitleb nende kasutuselevõtu teostatavust.  Stabiilsusvõlakirjade põhimõte seisneb nende ühises emiteerimises euroalasse kuuluvate liikmesriikide poolt. Ühine emiteerimine tähendab riigivõlakirjade emissioonide koondumist ning sellega seotud tuluvoogude ja võlahalduskulude jagamist liikmesriikide vahel.  Ühiselt väljaantavates ja ühiselt garanteeritavates instrumentides näevad suurimad optimistid jõulist vahendit riikide likviidsusprobleemide lahendamisel. Kindlasti oleksid stabiilsusvõlakirjade puhul emissioonimahud hoopis suuremast suurusjärgust ja sellest tulenevalt võiksid alaneda ka intressid keskmisele, ehk praeguses olukorras näiteks Prantsusmaa intresside tasemele. Põhiline efekt tulekski sellest, et kõrget intressi maksvad liikmesriigid hakkaksid kasu saama madalat intressi maksvate liikmesriikide krediidivõimekusest. Euroala peaks muutuma finantssüsteemi tulevastele mõjudele vastupanuvõimelisemaks ja seega tugevneks finantsstabiilsus ja väheneksid avaliku sektori rahastamiskulud.

Põhilise ohuna nähakse moraalset ohtu, mis tuleneb sellest, et üksikute liikmesriikide eelarvedistsipliini puudumisest tingitud krediidiriski peavad jagama kõik osalised

. Eelarvedistsipliini stiimulite nõrgenemise oht on reaalne, mistõttu oleks vaja seada stabiilsusvõlakirjade rakendamisel arvukalt eeltingimusi ja  tugevdada majandusjuhtimise raamistikku.

Stabiilsusvõlakirjade rakendamisel on välja pakutud erinevaid variante, alates osalisest emissioonist koos lahusgarantiidega kuni täieliku emissioonini koos ühisgarantiiga.  Kõrge reitinguga riikide huvitatuse tõstmiseks on välja pakutud rahastamiskasu ümberjagamine madalama reitinguga liikmesriikidelt kõrgema reitinguga liikmesriikidele.

On pakutud ka sellist lahendust, et kehtestada ühiselt emiteeritavate võlakirjade piirmäär 60% , ehk luua kvaliteetvõlakirjade, mis on eriti likviidsed ja turvalised ning madalama kvaliteediga võlakirjade turg.  Siin tekib aga kohe küsimus, et alla 60% võlakoormaga riike on vähe ja neil on ka iseseisvalt võimalus finantsturgudelt soodsalt laenu saada.

Pakutakse ka lahendust kus liikmesriigi võlad, mis ületavad piirmäära 60% SKP suhtes koondatakse eraldi fondi  ja kindlaksmääratud kava alusel osalevad liikmesriigid lunastavad need kokkulepitud aja jooksul. Siin jääb lahtiseks selle fondi riskide ja tagatistega seotud küsimused.

Riigikogu Euroopa Liidu Asjade Komisjon oli õigustatult kriitiline eurovõlakirjade loomise suhtes. Ühise võla tagamine ei ole mõeldav selliselt, et kõik annavad laenu ja vaid osad kulutavad.

Tegelikult on ka seni loodud Euroala stabiilsusmehhanismi puhul sisuliselt tegemist ühiste võlakohustustega. EFSF laenab raha oma võlakirjaemissioonidega finantsturgudelt ja annab need vahendid edasi abivajavatele liikmesriikidele. Aga see tegevus toimub kokkulepitud programmide raames, millega abisaavatele riikidele seatakse ranged tingimused ja nende täitmise tähtajad. Ka on EFSF´i garantiide üldsumma fikseeritud ja need tingimused peavad kinnitama liikmesriikide parlamendid.

Põhiküsimus ühiste stabiilsusvõlakirjade käsitlemisel on paraku see, et just eurotsooniga liitumine andis liikmesriikidele pika aja jooksul võimaluse saada soodsalt laenu finantsturgudelt. Enne ülemaailmse finantskriisi puhkemist käsitlesid finantsturud euroala ühtse tervikuna ja ei tähtsustanud liikmesriikide eelarvete ja riigi rahanduse seisu. Kriis aga äratas investorid sellest hoiakust ja turud hakkasid väga täpselt hindama riikide olukorda eraldi, tegelikult reeglina üle reageerides. Mitmetele suure võlakoorma ja defitsiidiga ning madala konkurentsivõimega euroala riikide suhtes tõusid võlakirjaintressid talumatult ja pikemaajaliselt jätkusuutmatult kõrgele tasemele. Kohati muutus üldse võimatuks iseseisvalt finantsturgudelt laenu saada.

Ja siit peamine- just finantsturud sundisid liikmesriike ja kogu euroala tegutsema – viima ellu eelarvekärpeid ja struktuurimuudatusi majanduses ning avama siseturgu konkurentsile. Suuresti just finantsurgude survel vahetusid valitsused Portugalis ja Itaalias. Vaevalt et ilma turgude surveta oleks tehtud kiireid otsuseid riigi rahanduse seisu ja majanduse konkurentsivõime parandamiseks.

Ühiste stabiilsusvõlakirjade rakendamisel aga need motivaatorid taanduvad ja laenu hakkavad ikkagi saama ka need, kellel muidu laenuturule asja ei ole.

Euroopa Liidu Asjade Komisjoni mure selle küsimuse arutamisel oli igati põhjendatud.  Stabiilsusvõlakirjade negatiivsete mõjude piiramiseks tuleb täita arvukalt majanduslikke, õiguslikke ja tehnilisi eeltingimusi. Selle osas on aga euroalal ja Euroopa Liidul tervikuna veel pikk tee käia.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga