Eelarvekava näitab, et valitsuse tööd on tabanud tööseisak

Soodne majanduskeskkond kasvatab riigieelarve maksutulusid. Eelarve tulude laekumist kindlustab ka kiire hinnatõus, mis paraku tarbijale ei ole nii soodne kui riigikassale. Headel aegadel tuleks raha kõrvale panna ja eelarvepuhvreid luua, sest head ajad majanduses ei kesta igavesti. Valitsuse koostatud eelarvekava peegeldab ootust, et head ajad majanduses jäävadki kestma.

Ajal kui riigikassa maksutuludest lausa üle ääre ajab, näeme erakordselt nigelat aktsiisitulude laekumist. Piirikaubandus on võtnud sedavõrd ulatuslikud mõõtmed, et ka rahandusministeerium  on hakanud aru saama olukorra tõsidusest. Alkoholi piirikaubandus Läti piiril ulatub juba 25 protsendini kogu Eesti turust. Olukord iseenesest lähiaastatel ei lahene ja valitsuse tegevusetus tähendab piirikaubandusega leppimist ka mitmel järgmisel aastal. Rahandusministeeriumi majandusprognoosist nähtub, et alkoholiaktsiisi maksukadu koos sellel lisanduva käibemaksuga on tänavu 89 miljonit eurot, diislikütuse aktsiisikadu koos käibemaksuga 48 miljonit eurot, kahe aktsiisi osas kokku seega 137 miljonit eurot.

Tänavusse riigieelarvesse sisse kirjutatud aktsiisituludest jääb koos käibemaksuga laekumata 216 miljoni eurot. Valitsus tegevus piirdub tegevusetusega, sest muude maksude ülelaekumine katab ära aktsiisitulude alalaekumise.

Kuna riigijuhtimine on pausil, et pole mingit lootust, et piirikaubandusele õnnestub lähiaastatel piir panna. Täitumata jääb ka ootus, et lõpeb töötavate pensionäride kõrgem maksustamine. Sellest, et maksusüsteem muutuks lihtsamaks, arusaadavamaks ja ühetaoliseks, pole praeguse valitsuse puhul samuti mõtet lootagi.

 

Eelarve tasakaalu viimiseks ei piisa 50 miljonist eurost

Majandusprognoosis hindab rahandusministeerium järgmise aasta eelarve struktuurseks miinuseks 0,2% SKPst ja on sellest tulenevalt juba teatanud, et eelarve tasakaalu viimiseks piisab, kui leida 50 miljoni eurot. Euroopa Komisjoni maikuus avaldatud prognoos aga ütleb, et Eesti valitsussektori käesoleva aasta struktuurne defitsiit on 1,3% SKPst ja järgmisel aastal 0,9% SKPst. Ka Eesti eelarvenõukogu on varem öelnud, et struktuurne miinus võib olla suurem kui rahandusministeerium oma arvutustes näitab. Euroopa Liidu eelarvereeglite järgi tuleb lähtuda Euroopa Komisjoni, mitte siseriiklikust hinnangust eelarve tasakaalule. Euroopa Komisjoni uus prognoos pole veel valminud, aga selleks, et eelarve ei osutuks defitsiidis olevaks, oleks vaja leida mitte 50, aga kuni 200 miljonit eurot.

 

Valitsus loeb saavutuseks seda, et suudab jooksvaid laenukohustusi täita

Headel aegadel reservide kogumisest loobumist põhjendab valitsus vajadusega riigi laenukohustusi täita. Olemasoleva laenu teenindamine on tegevus ja kohustus, mida tuleb täita ka siis, kui valitsuses valitseb täielik tööseisak. Laenukohustusi täitis riik ka siis kui me olime viimase kriisi põhjas, mitte majanduskasvu harjal nagu praegu.

Headel aegadel on varem riik maksnud tagasi laenu ja samal ajal kogunud ka reserve. Järgmisel aastal on vaja laenu tagasi maksta 72 miljonit eurot. 2007. aastal näiteks maksime tagasi tänases vääringus 110 miljonit eurot ja kogusime ka reserve. Eelarve maht oli siis poole väiksem kui praegu.

Eelarvekava näitab, et valitsus ei soovi mõelda sellele, et head ajad majanduses paratamatult asenduvad kitsamate aegadega tulevikus. Valitsus ei soovi lahendada ka enda tekitatud probleeme, nagu maksusegadus ja piirikaubandus.

 

 

Ministri nõunik eksitab avalikkust

Riigihalduse ministri nõunik Risto Kask kirjutas Eesti Päevalehes justnagu vaid praeguse valitsuse tegevus on toonud meile positiivse majandusarengu. Lisaks süüdistab samas, et minu varasem kriitika Jüri Ratase majanduspoliitika kohta polevat õige.

Aga kõigepealt seda, et pole ma kuskil öelnud ega kirjutanud, et Eesti majandusel läheks halvasti. Eesti majandusel läheb jätkuvalt hästi ja seda sõltumata praeguse valitsuse vastutustundetust ja pikaajalise kasvu eeldusi maha tampivast poliitikast.

Vaatame kõigepealt seda viidatud Konjunktuuriinstituudi viimast majandusülevaadet. Eksperdid hindavad majanduse hetkeseisu kõrge 95 punkiga, mida on 10 punkti enam kui eelmisel vaatlusel septembris. Edasi lugupeetud nõunik valetab. Sama kõrge oli hinnang majandusolukorrale ka eelmise kiire majanduskasvu  aastatel 2005-2007, ulatudes 2005. aastal 75 punktini ja 97 punktini aastal 2006 ja 68 punktini aastal 2007. Numbrid on mustvalgel kirjas samas ülevaates.  Vaatasin ka, et kust kohast on nõunik saanud aastate 2005-2007 kohta hinnangu 15.9 punkti. Nõunik oli lihtsalt majandusülevaate erinevate tabelite read segi ajanud.

Teiseks, praegune majandusedu tugineb suuresti Euroopa Liidu majanduses toimunud positiivsetele arengutele, võimalike riskide mitte-realiseerumisele ja meie peamiste partnerriikide majandusolukorra paranemisele. Edasi on samas ülevaates mustvalgel kirjas, et võrdlus euroalaga näitab, et Eestil on majandusprobleemid keskmiselt 10 punkti raskemad. Üksikutest valdkondadest torkavad eriti silma vähene innovatsioon, rahvusvahelise konkurentsivõime vähesus ja vähene usaldus valitsuse majanduspoliitika suhetes. Just nii on seal kirjas. Aga et ministri nõunikuhakatis avalikkust teadlikult eksitab, on muidugi lubamatu. 

Aga veel.
Lõppeval nädalal avaldatud tööandjate majandusspidomeeter näitab, et negatiivse meeleolu kasv on praegu ettevõtjate seas üldine. 518 küsitlusele vastanud ettevõtjast vaid 11 vastasid, et nende arvates on praeguse valitsuse tegevus avaldanud Eesti ettevõtluskeskkonna konkurentsivõimele positiivset mõju. Majandusspidomeetri ajaloos pole nii suurt negatiivset suhtujate osakaalu olnudki. 


Seega kokkuvõtlikult – majandustsükli mõttes oleme praegu tõusuharjal ja sinna oleme jõudnud hoolimata praeguse valitsuse tegevusest. Ratase valitsuse poolt ellu viidav pikaajalise kasvu eeldusi maha tampiv poliitika ilmneb selgelt ettevõtjate ülekaalukalt negatiivsest hinnangust valitsuse tegevusele.

Uues maksusüsteemis tekib teatud tulutasemete juures dividendide topelt maksustamine

Eestis kehtib dividendide maksustamisel põhimõte, et tulumaksu maksmise kohustus on dividende maksval äriühingul. Sellepärast on Eesti äriühingult saadud dividend saaja tulude hulgast välistatud. Üksikisik Eesti äriühingult saadud dividendi ei deklareeri ja mingit maksukohustust dividendi saamisega seoses temal ei teki.

Uuest aastast see enam nii ei ole. Praegune koalitsioon leiab, et dividend kui mittetöine tulu, tuleb uues tagurpidi astmetega maksusüsteemis lugeda aastatulu hulka. Uus poliitika ei soosi lisasissetulekuid ja ettevõtlikkust ning kohtleb ebaõiglaselt dividenditulu saajaid.

Maksuvaba miinimum arvutatakse uue korra järgi aastatulu alusel. Ka saadud dividend hakkab määrama üksikisiku maksukohustuse suurust. Seni Eesti äriühingult saadud dividend üksikisiku maksukohustust ei mõjutanud.

Veel on ametlikes infokanalites selgitatud, et sama põhimõte kehtivat ka teiste maksustavate tulude puhul. Et need lähevad ka inimese sissetulekuna aastatulu arvestusse ja mõjutavad seeläbi maksuvaba tulu suurust. Selliseks näiteks on üüritulu, kasu vara võõrandamisest ja muud tulud. Aga siin tuleb kohe täpsustada, et nendelt tuludelt maksavad üksikisikud tulumaksu, need arvestatakse ka praegu aastatulu hulka ja tuleb tuludeklaratsioonis deklareerida. Eesti äriühingutelt saadud dividendidelt aga üksikisik tulumaksu ei maksa, tuludeklaratsioonis deklareerima ei pea ja praegu aastatulu hulka ei arvata.

Eelnevat saab selgitada järgmise näitega:

Maksumaksja saab töötasu 1100 eurot kuus ja kasutab maksuvaba tulu 500 eurot jooksvalt, mis tähendab, et aastas on tema tulu kokku 13 200 eurot ja maksuvaba miinimum 6000 eurot. Tulumaks arvutatakse 7200 eurolt, mis teeb selle suuruseks 1440 eurot. Kui nüüd see maksumaksja saab aasta lõpus näiteks dividendi 12 500 eurot, siis loetakse aastatuluks 25 700 eurot, mis on üle 25 200 euro. Aastatulu puhul üle 25 200 euro pole võimalik maksuvaba tulu kasutada. Seega tuleb tal dividendide tõttu tulumaksu juurde maksta 1200 eurot.

Seega kokkuvõtlikult – eelnevas näites tekib täiendav maksukohustus dividenditulu tõttu ja täiendav maksukohustus on otseselt seotud dividenditulu saamisega. Kuna tulumaks dividendilt on dividendi maksva äriühingu poolt juba tasutud, siis on võimalik väita, et uues maksusüsteemis tekib teatud tulutasemete juures dividendide topeltmaksustamine. 

 

Riigi IT ressursi arutu raiskamine jätkub täie hooga

Aastaid tagasi maksuametis töötades osalesin vahetult ühe suurima avaliku sektori töö ümberkorralduse elluviimisel. Selle sisu oli Sotsiaalkindlustusametist sotsiaalmaksu kogumise ja haldamise üleviimine maksuametisse. Samal ajal toimus ka e- maksuameti ülesehitamine, isikustatud sotsiaalmaksu arvestuse sisseviimine ja aluse loomine teise pensionisamba süsteemi käivitamiseks.

Mäletan üsna hästi, et silma jäi asjaolu, kus kahes erinevas asutuses olid väga sarnaste ja kattuvate funktsioonidega IT süsteemid. Mõlema asutuse infosüsteemid töötavad rahvastikuregistri ja ettevõtteregistri andmetel, seal on maksete tegemise funktsioon, samuti avalduste vastuvõtmise ja töötlemise funktsioonid. Kahe riigiasutuse infosüsteemide kattuvusi ja sarnasusi oli üllatavalt palju.

Ühe ja sama maksusumma liigutamiseks on riigil kaks infosüsteemi

Lihtsustatult kogub Maksu- ja Tolliamet ka tänasel päeval sotsiaalmaksu isikustatud kujul, peab maksuarvestust sotsiaalmaksu maksjate ja kindlustatud isikute lõikes ning teostab igakuiselt laekunud maksusummade ülekandmist sotsiaalkindlustusametile ja teise pensionisambasse. Sotsiaalkindlustusamet peab pensionikohustuste ja sotsiaaltoetuste arvestust ning teostab Maksu- ja Tolliametilt igakuiselt laekuvate maksusummade arvel pensionide ja toetuste väljamakseid. Sisuliselt toimub samade maksusummade liigutamine, aga vastupidises suunas. Ka neile, kes pole IT süsteemide arendamisega kokku puutunud, pole ilmselt uudiseks, et igakuine suurte andmemahtude ülekandmine ühest süsteemi teise on täiendav risk ja täiendav ressursikulu.

On muidugi kümneid spetsiifilisi teenused, mis Maksu- ja Tolliameti infosüsteemis puuduvad, nagu näiteks ohvriabi, rehabilitatsiooni ja erihoolekandeteenus, aga põhilises osas on asutuste IT süsteemide funktsionaalne kattuvus väga suur.

Eesti suurusele riigile pole mõtet välja arendada kahte eraldiseisvat ja samas funktsionaalselt kattuvat IT süsteemi. Miks on vaja andmete ülekandmist ühest süsteemist teise, dubleerivaid projektijuhte, süsteemi arhitekte, rakenduste administraatoreid ja arendusmeeskondi kahe asutuse infosüsteemide jaoks, mille põhifunktsioonid pealegi suures osas kattuvad? Arvan, et oskan sellele küsimusele vastata – Eestis on väljakujunenud praktika, et ministeeriumide prioriteedid piirduvad vaid oma valitsemisalaga ja tööprotsesse ei vaadata ministeeriumide üleselt.

Avaliku sektori infosüsteemid on lihtsustatult osa infrastruktuurist, mis toetavad infotehnoloogiliste vahenditega avalike teenuste ja registrite toimimist. Piltlikult öeldes me ju ei ehita mitut ühes suunas kulgevat maanteed erinevatele kasutajatele, vaid ühte teelõiku kasutavad ikka kõik.

Selle asemel, et otsida sünergiat ühtse infosüsteemi arendamise näol, asuti Sotsiaalkindlustusametis aastal 2014 arendama üle seitsme miljoni euro maksvat uut infosüsteemi, aasta hiljem pandi sinna 3,5 miljonit eurot juurde.

Nüüd tunnistatakse arendus läbikukkunuks ja kavandatakse uut megahanget. Aga jälle eraldi vaid Sotsiaalkindlustusameti infosüsteemi tarbeks. Sellel korral luuakse Sotsiaalkindlustusametis IT süsteemide arendamiseks veel ka eraldi asutus nimega tervise ja heaolu infosüsteemide keskus.

Kuhu on jäänud Maksu- ja Tolliameti uue infosüsteemi arendus?

Uue e- maksuameti arendamist hakkas Maksu- ja Tolliamet kavandama juba aastal 2014. Praegune kasutusolev süsteem pärineb aastast 2000, see ongi ajast kui toonane maksuamet sotsiaalkindlustusametilt sotsiaalmaksu haldamise üle võttis. Maksu- ja Tolliamet on ise tunnistanud, et praegune süsteem on tehnoloogiliselt vananenud. Miks senini pole uue e- maksuameti hankest midagi kuulda olnud?

Oskan ka sellele küsimusele vastata – kogu Maksu- ja Tolliameti IT ressurss läheb praeguse koalitsiooni uute maksude ja ulatuslike maksumuudatuste rakendamiseks vajaminevateks kiireloomulisteks arendustöödeks. Järgmisest aastast peab rakenduma tuhandetest astmetest koosnev üksikisiku tulumaksusüsteem, sinna kulub arutu hulk IT ressurssi. Töödega on kiire. Magustatud joogi maksutulu kogu riigieelarve seisukohast on tühine, aga ainuüksi selle maksu rakendamise IT kulu on üle miljoni euro.

Praegu on veel võimalik varasematest vigadest õppida, panna seisma arutu ressursi raiskamine ja valmistada ette hange Sotsiaalkindlustusameti ning Maksu- ja Tolliameti ühise infosüsteemi arendamiseks.

Läti maksureformil on nii plusse kui ka miinuseid

Läti Seim arutab parasjagu ulatusliku maksureformi seaduseelnõusid. Arutelud toimuvad kiirkorras, sest näiteks ettevõtte tulumaksu muudatused kiitis Läti valitsus heaks alles 11. juulil.

Prominentsel kohal reformikavas ongi ettevõtte tulumaksu ümberkujundamine. Printsiibis toimub üleminek teenitud kasumi maksustamiselt jaotatud kasumi maksustamisele. Kõik detailid pole veel selgunud, aga on teada, et uus maksustamiskord on väga sarnane Eesti ettevõtte tulumaksusüsteemile. Ettevõtte tulumaksumäär tõuseb praeguselt 15 protsendilt 20 protsendile.

 

20 protsendine maksumäär pole siiski tänasel päeval enam väga konkurentsivõimeline. Viimastel aastatel on EL liikmesriigid jõuliselt ettevõtte tulumaksumära langetanud, sealjuures 20 protsendi lähedasele tasemele ka Rootsi ja Soome. Madalaimad ettevõtte tulumaksu määrad, 12,5 protsenti on Küprosel ja Iirimaal, Ungari kavatseb maksumäära langetada 9 protsendile.

Kuigi ettevõtte tulumaks tõuseb, siis eelkõige investeerivatele ettevõtetele on uus kord soodsam, sest bilansilist, ehk teenitud kasumit alates järgmisest aastast enam ei maksustata. Teatavasti läks Eesti üle teenitud kasumi maksustamiselt jaotatud kasumi maksustamisele aastal 2000. Ülemineku hetkel erinevalt Lätist tookord Eesti oma tulumaksumäära ei muutnud.

Mõnevõrra üllatuslikud on aga üksikisiku tulumaksumuudatused ja üleminek astmelisele tulumaksule. Senise ühetaolise maksu määr on viimastel aastatel langenud 25 -protsendilt 23 -protsendile. Nüüd asendatakse see 20, 23 ja 31,4 -protsendiliste tulumaksumääradega. Kerkib ka maksuvaba miinimum ja lisandub regressiivne komponent.

Palgaskaala ülemises otsas aga tekib ettevõtte tulumaksu määraga võrreldes tuntav erisus, mis tekitab motivatsiooni näidata palgatulu ettevõtlustuluna. Niinimetatud OÜ-tamine on ka Eestis aktuaalne, ehk olukord kus töösuhe näidatakse teenuse osutamisena äriühingu kaudu. On võimalik, et Läti kavandab selle vastu eraldi meetmeid.

Miinuspoolele läheb kindlasti ka sotsiaalmaksu üheprotsendiline tõus niigi kõrge maksumäära juures. Tööjõumaksude tõstmine ei saa kuidagi kaasa aidata ettevõtete konkurentsivõime tõstmisele. Uus sotsiaalmaksumäär tuleb 35,09 protsenti, mis on Balti riikide kõrgeim.

Teadaolevalt tõuseb ka Läti üldine maksukoormus seniselt 29 protsendi tasemelt SKP suhtes 32 protsendi tasemele. Siiski ka maksureformi tulemusel jääb Läti maksukoormus tunduvalt madalamaks Eesti üldisest maksukoormusest. Ka aktsiisimäärades jääb tuntav erisus Läti kasuks võrreldes Eesti aktsiisimääradega.

Ratase valitsusel läheb hunnik laenuraha ka jooksvate kulude katteks

Riigi värskes eelarvestrateegias on kirjas, et keskvalitsuse negatiivset rahavoogu rahastatakse reservide arvel ning uute laenude võtmiseks tekib riigikassal otsene rahavoogudest lähtuv vajadus 2018. aastal. Kui suur summa laenu võtta ja reserve kulutada tuleb, selle kohta strateegiadokumendis info puudub.

Puudujäägi suurusjärgust annab ülevaate peatükk, kus on kirjeldatud 2018. aasta riigieelarve kulusid. Seal on kirjas, et järgmise aasta tulud kokku on 10,2 miljardit eurot ja kulud kokku 10,6 miljardit eurot. Täpset laenuraha või reservide kaasamise vajadust tulude kulude vahe alati ei näita, sest riigi täiendavat rahavajadust võivad mõjutada ka niinimetatud finantseerimistehingud. Näiteks järgmisel aastal suunatakse 40 miljonit eurot riigile kuuluvale ettevõttele Elering. Kuludes see ei kajastu, küll aga mõjutab riigi rahavoogu.

Täpse laenuvajaduse ja reservidest võetava summa teadasaamiseks tuli teha eraldi päring rahandusministeeriumile. Vastusest selgub, et järgmise aasta eelarve täiendav rahavajadus on 341 miljonit eurot, sellest 137 miljonit eurot kaetakse reservide arvel ja 204 miljonit eurot täiendava laenuga. Finantseerimistehingute mõju ei ole suur, põhiliseks täiendava rahavajaduse põhjustajaks on eelarvepuudujääk. 341 miljonit eurot on väga suur summa, seda on veidi vähem kui on riigil raha stabiliseerimisreservis ja veidi rohkem kui kogu Rail Balticu Eesti poolne omafinantseering.

Siinkohal aga tuleb tähele panna järgmist. Uusi, niinimetatud strateegilisi investeeringuid on Ratase valitsusel järgmisel aastal kavandatud mahus 115 miljonit eurot, ehk vaid kolmandiku ulatuses võlgu või reservidest võetavast rahast. Kommunikatsioonimeistrid rõhutavad, et 2018. aastal jõuavad valitsussektori investeeringud kõigi aegade kõrgeimale tasemele. Aga riigieelarve kogumaht jõuab samuti kõigi aegade kõrgeimale tasemele. Riigieelarve kulud kasvavad 900 miljoni euro võrra, sellest valitsussektori investeeringud vaid 160 miljoni euro võrra võrreldes tänavuse aasta eelarvega. Seega investeeringute kasv võrreldes eelarve kulude kasvuga on üsna tagasihoidlik. Laenuraha ja reserve kulub ikka paar korda rohkem kui läheb raha täiendavateks investeeringuteks.

Majanduskasvu edendava meetmena on Ratase valitsus rõhutanud otsust eraldada täiendavalt 6,5 miljonit eurot aastas teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni programmile. See on muidugi märkimisväärne summa 900 miljoni euro suurusest kulude kasvust. Ratase valitsuse jätkab ka suurinvestori toetuse meetmega, sinna eraldatakse koguni 3 (kolm!) miljonit eurot. Majanduse elavdamise jutt on samasugune naljanumber nagu kaks korda tagasi võetud ja vanu sõidukeid soosinud keskkonnalõivuks nimetatud automaks.

Tunduvalt suuremaid summasid nõuab aga strateegiadokumendis sisalduv ametnike palgatõusu plaan. Me saame juba järgmisel aastal ära näha ka selle, kuidas vähemalt osa laenurahast ka ametnike palkade tõstmiseks ja riigiasutustes uute töökohtade loomiseks ära kulub.

 

Valitsusliidul pole ideid tootlikeks investeeringuteks

Ratase valitsus on meile lubanud strateegilisi ja väga olulisi investeeringuid, mis kasvataksid ja edendaksid Eesti majanduskeskkonda. Ükski sent laenurahast või reservidest ei pidavat minema püsikulude või jooksvate kulude katteks.

Siinkohal olgu kõigepealt öeldud, et Eesti majandus ei vaja praegu täiendavat valitsusepoolset kunstlikku stimuleerimist, aga see selleks. Eesti Panga hoiatused, et selline stimuleerimine võib praegu olukorda kehvemaks muuta, Ratase valitsust ei huvita.

Strateegilisi investeeringuid olevat 115 miljonit eurot ja juba järgmisel aastal pidavat eelarves olema enneolematu investeeringute kasv. Teadaolevalt peaks seal olema Tallinna Linnahalli ehitus, riigi elamuehitusprogramm, kaitseotstarbelised kulud, mõned teede investeeringud ja lairiba kulu.

Rahandusministeeriumi värskelt avaldatud majandusprognoos tegelikult mingit tohutut valitsussektori investeeringute kasvu ei näitagi. Investeeringute maht kasvab enam- vähem samas tempos nagu ka tänavuses eelarves, mis oli koostatud eelmise valitsuse poolt. Investeeringute kasv on kooskõlas eelarve mahu üldise kiire kasvuga. Prognoosis on ka selgelt kirjas, et valitsussektori investeeringud kasvavad tänu Euroopa Liidu rahade suuremale kasutamisele ja et järgmistel aastatel jõuab finantsperioodi 2014-2020 rakendamine perioodi kõrgtasemele.

Valitsussektori investeeringute maht on järgmisel aastal 5,8 protsenti SKPst ja seda on kokku 1,368 miljardit eurot. Seejärel hakkab nende osakaal vähenema ja langeb 4,2 protsendi tasemele SKPst aastaks 2021. Tänavu on neid investeeringuid 5,5 protsenti SKPst. Aga veel mõned aastad tagasi, aastal 2012, oli valitsussektori investeeringute maht 6,4 protsenti SKP suhtes. Kuna Euroopa Liidu rahade osakaal on suur, siis riigi investeeringute maht sõltub suuresti Euroopa Liidu rahade kasutamise dünaamikast. Seega mingist tohutust valitsussektori investeeringute mahu kasvust lähiaastatel pole juttugi.

Selgituseks siinkohal veel seda, et valitsusektori investeeringud ligi 1,4 miljardit eurot sisaldavad Euroopa Liidu rahasid, riigieelarvelisi investeeringuid, sotsiaalkindlustusfondide ja kohalike omavalitsuste investeeringuid. Niinimetatud uued, Ratase valitsuse poolt eraldi välja toodud stateegilised investeeringud, mida peaks järgmisel aastal olema 115 miljonit eurot ja paaril järgmisel aastal veel 100 miljonit eurot, on riigieelarve ja riigi investeeringute mahust väga väike osa. Nendega ei saa mitte kuidagi põhjendada ei eelarve defitsiiti viimist ega ka maksukoormuse tõstmist ja uute maksude kehtestamist.

Ratase valitsuse ümmargused ja eksitavad sõnumid tuleb ümber tõlkida vastavalt nende tegelikule sisule. Suure eelarvedefitsiidi, maksukoormuse tõusu ja uute maksude põhjendamine investeeringuvajadusega on eksitav. Tegelik põhjus on suured ja riigile ülejõukäivad uue koalitsiooni tekitatud jooksvad ja järgmiste aastate eelarvetesse kinnistuvad püsikulud. Valitsusliidul pole ideid tegelikeks tootvateks investeeringuteks.

 

 

Uus valitsus tegeleb ümberjagamise, mitte uue väärtuse loomisega

Majandusele uut hoogu lubanud võimuliit soovib muuta riikliku pensioni esimese samba arvestust selliselt, et sissetuleku asemel hakatakse peale üleminekuaega arvestama vaid tööstaaži. Üleminekuaeg on aastatel 2020 kuni 2037. Tasutud sotsiaalmaksust, ehk palga suurusest hakkab tulevikus sõltuma vaid pensioni teine sammas. Hetkel on teise samba osatähtsus veel väike, näiteks 2015 aastal kanti pensionäri pensionikontole teisest sambast keskmiselt vaid 43 eurot kuus. Teise samba osatähtsus ajas küll järk-järgult kasvab. Kuna tulevikus esimese samba osa pensionist ei hakka sõltuma inimese rahalisest panusest, siis selles osas kaob side palga suuruse ja tuleviku pensioni vahel. Muudatus tähendab seda, et madalamapalgaliste rahaline positsioon paraneb ja üle keskmise palga saajate olukord halveneb. Muudatusest endast pensionisambasse raha juurde ei tule, küll aga jagatakse olemasolevat ümber.

 

Üle keskmise palga saajatele on uuelt valitsuselt mitu halba uudist korraga. Kui me lisame siia juba järgmisest aastast kehtima hakkava maksuvaba miinimumi muudatuse mõju, mis samuti ei soodusta suurema lisaväärtuse ja kõrgema palgaga töökohti, siis nende kahe teguri koosmõju on seda tuntavam. Ka maksumuudatuse mõjul keskmisest enam teenivad töötajad kaotavad ja madalamapalgalised võidavad. Aga see ongi uue valitsuse poliitika – viiakse ellu muudatusi, mis uut lisaväärtust juurde ei loo, küll aga jagatakse ümber olemasolevat. 

 

Suurem tööpanus tähendab kõrgemat maksukoormust

 

Külastasime hiljuti tootmisettevõtet, kus toodetakse autoklaase. Tegemist on kõrge automatiseerituse taseme ning väga kalli sisseseade ja arvukatest üksustest koosnevate tootmisliinidega. Kuigi tehnoloogilises protsessis on enamik operatsioone automatiseeritud ja digitaliseeritud, on vaja ka suurel hulgal oskutööjõudu. Need on aastaid väljaõpet saanud kõrge kvalifikatsiooniga töötajad, kes teevad 12 tunnistes vahetustes pingelist, suurt keskendumist ja täpsust nõudvat tööd. Liikumine ühelt palgaastmelt kõrgemale nõuab aastaid pingutust ja kvalifikatsiooni tõstmist, sellele on üles ehitatud ka ettevõtte palgasüsteem. Toodang läheb ekspordiks, lisandväärtuse osa on väga suur ja seetõtttu on võimalik ka töötajatele maksta keskmisest palgast veidi kõrgemat töötasu. Riik oma uue maksupoliitikaga ütleb, et selliseid töökohti tuleb kohelda kõrgema tööjõumaksukoormusega. Nüüd tuleb siia juurde ka pensionimuudatus, mis vähemalt esimese samba osas annab signaali, et nendelt töökohtadelt ühisesse sambasse makstav suurem maksusumma ei tähenda midagi. 

 

Kaotajad on ettevõtted, kus toodetakse kaupu või osutatakse teenuseid, kus tootlikkus ja lisandväärtuse osa on kõrge, samuti on kaotajad nende ettevõtete töötajad, kuna nad teenivad üle keskmist palka.

Eelise saavad lihtsama, odavama ja väiksema tootlikkuse ja lisandväärtusega töökohad.

 

Uus hoog ümbrikupalkadele 

 

Hiljuti oli Riigikogu rahanduskomisjonil kohtumine Maksu- ja Tolliameti esindajatega. Nende sõnum komisjonile oli, et kui käibemaksukahju on kahanemas, siis ümbrikupalgast tingitud kahju suureneb. Kui 2014 aastal oli ümbrikupalga maksmisest tingitud kahju 126 miljonit eurot tasumata tulu- ja sotsiaalmaksuna, siis 2015 aastal oli see number 188 miljonit eurot. Maksuamet prognoosib selle numbri kasvu ka tänavu.

 

Ümbrikupalga maksmise motivaatoriks on ka madalapalgaliste tulumaksutagastus ja järgmisel aastal jõustuvad maksumuudatused.

Kui töötasust näidatakse ainult osa ametlikult ja teine osa makstakse ilma vormistamata (ümbrikupalk), siis riik premeerib sellist tegevust tänavu väikese maksutagastusega. Pensionimuudatus tähendab, et ka tulevane pension sellise tegevuse tagajärjel ei kannata vähemalt esimese samba osas.

 

Ümbrikupalga maksmist on väga raske tõendada, maksuamet on palju panustanud maksumaksja teadlikkuse suurendamisele. Selles on olnud suur osa teavitusel, et ümbrikupalga puhul kannatab ümbrikupalga saaja tulevane pension. Alates 1999 aastast kui isikustatud sotsiaalmaksuarvestus ja kindlustuspõhimõte loodi, on inimestele selgitatud, et pensioni suurus tulevikus hakkab sõltuma tasutud sotsiaalmaksust. Võimuliidu plaan viib meid tagasi sinna, kus me olime enne 1999 aastat.

Vaba konkurents tooks tervishoidu lisaraha

Tervishoiusüsteemi ja Haigekassa rahastamise probleemid ei ole ühekordsed ja ootamatud. Siinkohal tuleb rõhutada, et suurenev puudujääk ja suutmatus kinni pidada eelarvest on süvenenud ajal kui Haigekassale minev sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa on tänu kiirele palgakasvule kiiresti kasvanud. Mitmeid aastaid kestnud 6-7 protsendine aastane palgakasv ja kõrge tööhõive aga ei pruugi kesta igavesti. Ilmselgelt vajab tervishoiusüsteemi rahastamine kiirete muudatuste sisseviimist.

Paljud riigid Euroopas ja mujal maailmas on järjest enam avanud tervishoiuteenuseid vabale konkurentsile. Ühel või teisel viisil on vaba konkurentsi põhimõtteid järjest enam sisse viinud Suurbritannia, Holland ja Saksamaa. Kusjuures põhiliseks motivaatoriks ongi vananevate ühiskondade järjest suurenevad tervishoiukulutused.

Meil on aga toimunud täpselt vastupidine, erasektori investeeringud tervishoiusüsteemi on vähenenud, aasta aastalt on vähenenud riigi haiglavõrgu välised ravimahud. Kui aastal 2009 tellis Haigekassa riigi haiglavõrgu välistelt raviasutustelt 13 000 ambulatoorse taastusravi juhtu, siis aastal 2012 oli neid veidi üle 11 000. Praegu katab erasektor vaid 2 protsenti haiglaravist ja 10 protsenti ambulatoorsest ravist.

Eratervishoiuasutuste tõrjumist ja lepingutest ilmajätmist on Haigekassa põhjendanud sellega, et riigihaiglad saavad enamiku ravijuhtudega ise hakkama ja erakliinikute abi selleks ei vajata. Kui riigi haiglavõrgu asutused pole suutnud ravivajadust katta, on Haigekassa sõlminud lepinguid riigi haiglaõrgu väliste kliinikutega. Sealjuures riigi haiglavõrgu haiglatega sõlmitakse lepingud igal juhul ja nendelt ei võeta ka hinnapakkumisi, kuna Haigekassa tervishoiuteenuste piirhinnad kehtestab valitsus.

Selline konkurentsiolukord on aga tinginud erakapitali väljavoolu Eesti tervishoiuvaldkonnast.

Konkurentsi puudumine tekitab turumoonutusi ja loonud sellise olukorra kus rahastuse saab tervishoiuteenuse osutaja, kelle teenus on kallim. Pole vaja tõestada, et parima hinna ja kvaliteedisuhtega toote saab reeglina vaba konkurentsi olukorras. Konkurents suurema hulga teenuste pakkujate vahel loob eeldused hindade langemiseks nendevahelises konkurentis, loob eeldused kvaliteedi tõusuks ja teatud juhtudel vähendab ka hoonete ja tehnika ebaefektiivset dubleerimist tervishoiusüsteemis. Kas alati ja igal pool on vaja riigi või Euroopa Liidu vahendite toel rajada teenuseosutamise kohti seal, kus erasektor võiks investeeringu teha? Eraraha tuleks tervishoiusüsteemi juurde ka juhul kui turule tekiks uusi tervishoiu kindlustusteenuseid.

Kiireks lahenduseks võiks olla ravikindlustusseaduse muudatus, mis kehtestaks kriteeriumid raviteenuste rahastuse jagamiseks riigi haiglavõrgu ja ülejäänud tervishoiuteenuse osutajate vahel. Vaba konkurens ei pea hõlmama kõiki meditsiinivaldkondi, keerukamate operatsioonide ja kõrgema taseme erialade puhul ei pruugi vaba konkurents olla põhjendatud. On aga arvukalt eriarstiabi erialasid mida on edukalt osutanud ka riigi haiglavõrgu välised meditsiiniasutused.

Pensionifondi asemele isiklik pensionikonto

Teine pensionisammas, mis on oluline osa meie pensionikindlustussüsteemist, põhineb individuaalsel kogumisel ja seda finantseeritakse sotsiaalmaksust. Inimestele on antud otsustusvabadus selle pensionivara kujunemise üle, aga see otsustusvabadus on suuresti piiratud. Pensionivara tuleb investeeerida kohustuslike pensionifondide kaudu ja valida saab nelja pangakontserni – SEB, Swedbanki, Nordea ja LHV pensionifondide vahel. Seadusega on omakorda seatud piirangud pensionifondide varade investeerimisele.

Reaalne olukord on selline, et arenenud riikide võrdluses on Eesti pensionifondide tootlus kehvemate hulgas ja fondide valitsemiskulud on ühed kõrgemad. Lisaks sellele on meie kiratsevale finantsturule iseloomulik veel, et vaid tühine osa pensionifondide varadest on investeeritud Eestisse ja ka see väike osa on suures osas olematu tootlusega hoiustes. II pensionisamba varade maht on 2,7 miljardit eurot ja see on aastatega kogutud suur ressurss.

On põhjust vaadata üle regulatsioonid ja luua tingimused, et suurendada pensionifondide investeeringuid Eestisse. Teiseks on põhjust muuta kogu süsteem paidlikumaks, sealhulgas näiteks kaaluda võimalust lubada inimestel investeerida lisaks kohustuslikele pensionifondidele ka teistesse vabalt valitud investeerimisfoonidesse.

Veelgi radikaalsem samm oleks luua investoritele võimalus investeerida pensionivaradest mingi osa ise ilma pensionifondide vahenduseta. Loomulikult peavad teatud piirangud olema, investeerimiskõlblikud varad võiksid põhilises osas ja mõnede eranditega olla samad mis pensionifondidel ja ka sellelt kontolt ei saa enne pensioniiga raha välja võtta.

Sellele ettpanekule võib vastu vaielda, kuna umbes 700 000 investorit ei oma piisavalt oskusi, teadmisi ja ka aega, et tegeleda nende varade investeerimisega ja seda näiteks 40 aastat järjest. Pensioniinvesteeringute puhul aga tulebki arvestada pikaajalise investeeringuga, põhiline soovitus oleks ka siin, et investeering võiks olla hajutatud erinevate instrumentide vahel. Sobivateks varadeks võiks olla dividendiaktsiad, investeerimisfondid ja noteeritud võlakirjad. Kui varade investeerimise usaldamine inimestele endile tundub liiga radikaalne, siis alternatiivne variant võib olla selline, et investeeringuid saab teha vaid sertifitseeritud varahaldurite kaudu.

Üks oluline apekt seoses selle meetmega on veel. Võib arvata, et kui inimesed osa varadest investeerivad ise, siis nad teevad need investeeringud sellel turul, mida nad kõige paremini tunnevad, ehk kohalikul Eesti finantsturul. Sellega saavutame, et täiendavalt mingi osa pensionivaradest tuleb Eesti majandusse.

Pensionisüsteemi senised printsiibid on arusaamatult jäigad. Tuleb nõus olla sellega, et riskide maandamiseks võiks suurem osa pendionifondidest olla investeeritud välaspoole Eestit ja investeerimisvõimalused erinevatesse varadesse peaksid olema piiratud. Aga riskid on hästi maandatud ka siis kui kasvõi 20 protsenti varadest investeeritaks Eestisse
ja mingi osa varadest saaks inimesed investeerida ise või varahalduri kaudu ilma kohustusliku pensionifondi vahenduseta.