Ratase valitsusel läheb hunnik laenuraha ka jooksvate kulude katteks

Riigi värskes eelarvestrateegias on kirjas, et keskvalitsuse negatiivset rahavoogu rahastatakse reservide arvel ning uute laenude võtmiseks tekib riigikassal otsene rahavoogudest lähtuv vajadus 2018. aastal. Kui suur summa laenu võtta ja reserve kulutada tuleb, selle kohta strateegiadokumendis info puudub.

Puudujäägi suurusjärgust annab ülevaate peatükk, kus on kirjeldatud 2018. aasta riigieelarve kulusid. Seal on kirjas, et järgmise aasta tulud kokku on 10,2 miljardit eurot ja kulud kokku 10,6 miljardit eurot. Täpset laenuraha või reservide kaasamise vajadust tulude kulude vahe alati ei näita, sest riigi täiendavat rahavajadust võivad mõjutada ka niinimetatud finantseerimistehingud. Näiteks järgmisel aastal suunatakse 40 miljonit eurot riigile kuuluvale ettevõttele Elering. Kuludes see ei kajastu, küll aga mõjutab riigi rahavoogu.

Täpse laenuvajaduse ja reservidest võetava summa teadasaamiseks tuli teha eraldi päring rahandusministeeriumile. Vastusest selgub, et järgmise aasta eelarve täiendav rahavajadus on 341 miljonit eurot, sellest 137 miljonit eurot kaetakse reservide arvel ja 204 miljonit eurot täiendava laenuga. Finantseerimistehingute mõju ei ole suur, põhiliseks täiendava rahavajaduse põhjustajaks on eelarvepuudujääk. 341 miljonit eurot on väga suur summa, seda on veidi vähem kui on riigil raha stabiliseerimisreservis ja veidi rohkem kui kogu Rail Balticu Eesti poolne omafinantseering.

Siinkohal aga tuleb tähele panna järgmist. Uusi, niinimetatud strateegilisi investeeringuid on Ratase valitsusel järgmisel aastal kavandatud mahus 115 miljonit eurot, ehk vaid kolmandiku ulatuses võlgu või reservidest võetavast rahast. Kommunikatsioonimeistrid rõhutavad, et 2018. aastal jõuavad valitsussektori investeeringud kõigi aegade kõrgeimale tasemele. Aga riigieelarve kogumaht jõuab samuti kõigi aegade kõrgeimale tasemele. Riigieelarve kulud kasvavad 900 miljoni euro võrra, sellest valitsussektori investeeringud vaid 160 miljoni euro võrra võrreldes tänavuse aasta eelarvega. Seega investeeringute kasv võrreldes eelarve kulude kasvuga on üsna tagasihoidlik. Laenuraha ja reserve kulub ikka paar korda rohkem kui läheb raha täiendavateks investeeringuteks.

Majanduskasvu edendava meetmena on Ratase valitsus rõhutanud otsust eraldada täiendavalt 6,5 miljonit eurot aastas teadus- ja arendustegevuse ja innovatsiooni programmile. See on muidugi märkimisväärne summa 900 miljoni euro suurusest kulude kasvust. Ratase valitsuse jätkab ka suurinvestori toetuse meetmega, sinna eraldatakse koguni 3 (kolm!) miljonit eurot. Majanduse elavdamise jutt on samasugune naljanumber nagu kaks korda tagasi võetud ja vanu sõidukeid soosinud keskkonnalõivuks nimetatud automaks.

Tunduvalt suuremaid summasid nõuab aga strateegiadokumendis sisalduv ametnike palgatõusu plaan. Me saame juba järgmisel aastal ära näha ka selle, kuidas vähemalt osa laenurahast ka ametnike palkade tõstmiseks ja riigiasutustes uute töökohtade loomiseks ära kulub.

 

Valitsusliidul pole ideid tootlikeks investeeringuteks

Ratase valitsus on meile lubanud strateegilisi ja väga olulisi investeeringuid, mis kasvataksid ja edendaksid Eesti majanduskeskkonda. Ükski sent laenurahast või reservidest ei pidavat minema püsikulude või jooksvate kulude katteks.

Siinkohal olgu kõigepealt öeldud, et Eesti majandus ei vaja praegu täiendavat valitsusepoolset kunstlikku stimuleerimist, aga see selleks. Eesti Panga hoiatused, et selline stimuleerimine võib praegu olukorda kehvemaks muuta, Ratase valitsust ei huvita.

Strateegilisi investeeringuid olevat 115 miljonit eurot ja juba järgmisel aastal pidavat eelarves olema enneolematu investeeringute kasv. Teadaolevalt peaks seal olema Tallinna Linnahalli ehitus, riigi elamuehitusprogramm, kaitseotstarbelised kulud, mõned teede investeeringud ja lairiba kulu.

Rahandusministeeriumi värskelt avaldatud majandusprognoos tegelikult mingit tohutut valitsussektori investeeringute kasvu ei näitagi. Investeeringute maht kasvab enam- vähem samas tempos nagu ka tänavuses eelarves, mis oli koostatud eelmise valitsuse poolt. Investeeringute kasv on kooskõlas eelarve mahu üldise kiire kasvuga. Prognoosis on ka selgelt kirjas, et valitsussektori investeeringud kasvavad tänu Euroopa Liidu rahade suuremale kasutamisele ja et järgmistel aastatel jõuab finantsperioodi 2014-2020 rakendamine perioodi kõrgtasemele.

Valitsussektori investeeringute maht on järgmisel aastal 5,8 protsenti SKPst ja seda on kokku 1,368 miljardit eurot. Seejärel hakkab nende osakaal vähenema ja langeb 4,2 protsendi tasemele SKPst aastaks 2021. Tänavu on neid investeeringuid 5,5 protsenti SKPst. Aga veel mõned aastad tagasi, aastal 2012, oli valitsussektori investeeringute maht 6,4 protsenti SKP suhtes. Kuna Euroopa Liidu rahade osakaal on suur, siis riigi investeeringute maht sõltub suuresti Euroopa Liidu rahade kasutamise dünaamikast. Seega mingist tohutust valitsussektori investeeringute mahu kasvust lähiaastatel pole juttugi.

Selgituseks siinkohal veel seda, et valitsusektori investeeringud ligi 1,4 miljardit eurot sisaldavad Euroopa Liidu rahasid, riigieelarvelisi investeeringuid, sotsiaalkindlustusfondide ja kohalike omavalitsuste investeeringuid. Niinimetatud uued, Ratase valitsuse poolt eraldi välja toodud stateegilised investeeringud, mida peaks järgmisel aastal olema 115 miljonit eurot ja paaril järgmisel aastal veel 100 miljonit eurot, on riigieelarve ja riigi investeeringute mahust väga väike osa. Nendega ei saa mitte kuidagi põhjendada ei eelarve defitsiiti viimist ega ka maksukoormuse tõstmist ja uute maksude kehtestamist.

Ratase valitsuse ümmargused ja eksitavad sõnumid tuleb ümber tõlkida vastavalt nende tegelikule sisule. Suure eelarvedefitsiidi, maksukoormuse tõusu ja uute maksude põhjendamine investeeringuvajadusega on eksitav. Tegelik põhjus on suured ja riigile ülejõukäivad uue koalitsiooni tekitatud jooksvad ja järgmiste aastate eelarvetesse kinnistuvad püsikulud. Valitsusliidul pole ideid tegelikeks tootvateks investeeringuteks.

 

 

Uus valitsus tegeleb ümberjagamise, mitte uue väärtuse loomisega

Majandusele uut hoogu lubanud võimuliit soovib muuta riikliku pensioni esimese samba arvestust selliselt, et sissetuleku asemel hakatakse peale üleminekuaega arvestama vaid tööstaaži. Üleminekuaeg on aastatel 2020 kuni 2037. Tasutud sotsiaalmaksust, ehk palga suurusest hakkab tulevikus sõltuma vaid pensioni teine sammas. Hetkel on teise samba osatähtsus veel väike, näiteks 2015 aastal kanti pensionäri pensionikontole teisest sambast keskmiselt vaid 43 eurot kuus. Teise samba osatähtsus ajas küll järk-järgult kasvab. Kuna tulevikus esimese samba osa pensionist ei hakka sõltuma inimese rahalisest panusest, siis selles osas kaob side palga suuruse ja tuleviku pensioni vahel. Muudatus tähendab seda, et madalamapalgaliste rahaline positsioon paraneb ja üle keskmise palga saajate olukord halveneb. Muudatusest endast pensionisambasse raha juurde ei tule, küll aga jagatakse olemasolevat ümber.

 

Üle keskmise palga saajatele on uuelt valitsuselt mitu halba uudist korraga. Kui me lisame siia juba järgmisest aastast kehtima hakkava maksuvaba miinimumi muudatuse mõju, mis samuti ei soodusta suurema lisaväärtuse ja kõrgema palgaga töökohti, siis nende kahe teguri koosmõju on seda tuntavam. Ka maksumuudatuse mõjul keskmisest enam teenivad töötajad kaotavad ja madalamapalgalised võidavad. Aga see ongi uue valitsuse poliitika – viiakse ellu muudatusi, mis uut lisaväärtust juurde ei loo, küll aga jagatakse ümber olemasolevat. 

 

Suurem tööpanus tähendab kõrgemat maksukoormust

 

Külastasime hiljuti tootmisettevõtet, kus toodetakse autoklaase. Tegemist on kõrge automatiseerituse taseme ning väga kalli sisseseade ja arvukatest üksustest koosnevate tootmisliinidega. Kuigi tehnoloogilises protsessis on enamik operatsioone automatiseeritud ja digitaliseeritud, on vaja ka suurel hulgal oskutööjõudu. Need on aastaid väljaõpet saanud kõrge kvalifikatsiooniga töötajad, kes teevad 12 tunnistes vahetustes pingelist, suurt keskendumist ja täpsust nõudvat tööd. Liikumine ühelt palgaastmelt kõrgemale nõuab aastaid pingutust ja kvalifikatsiooni tõstmist, sellele on üles ehitatud ka ettevõtte palgasüsteem. Toodang läheb ekspordiks, lisandväärtuse osa on väga suur ja seetõtttu on võimalik ka töötajatele maksta keskmisest palgast veidi kõrgemat töötasu. Riik oma uue maksupoliitikaga ütleb, et selliseid töökohti tuleb kohelda kõrgema tööjõumaksukoormusega. Nüüd tuleb siia juurde ka pensionimuudatus, mis vähemalt esimese samba osas annab signaali, et nendelt töökohtadelt ühisesse sambasse makstav suurem maksusumma ei tähenda midagi. 

 

Kaotajad on ettevõtted, kus toodetakse kaupu või osutatakse teenuseid, kus tootlikkus ja lisandväärtuse osa on kõrge, samuti on kaotajad nende ettevõtete töötajad, kuna nad teenivad üle keskmist palka.

Eelise saavad lihtsama, odavama ja väiksema tootlikkuse ja lisandväärtusega töökohad.

 

Uus hoog ümbrikupalkadele 

 

Hiljuti oli Riigikogu rahanduskomisjonil kohtumine Maksu- ja Tolliameti esindajatega. Nende sõnum komisjonile oli, et kui käibemaksukahju on kahanemas, siis ümbrikupalgast tingitud kahju suureneb. Kui 2014 aastal oli ümbrikupalga maksmisest tingitud kahju 126 miljonit eurot tasumata tulu- ja sotsiaalmaksuna, siis 2015 aastal oli see number 188 miljonit eurot. Maksuamet prognoosib selle numbri kasvu ka tänavu.

 

Ümbrikupalga maksmise motivaatoriks on ka madalapalgaliste tulumaksutagastus ja järgmisel aastal jõustuvad maksumuudatused.

Kui töötasust näidatakse ainult osa ametlikult ja teine osa makstakse ilma vormistamata (ümbrikupalk), siis riik premeerib sellist tegevust tänavu väikese maksutagastusega. Pensionimuudatus tähendab, et ka tulevane pension sellise tegevuse tagajärjel ei kannata vähemalt esimese samba osas.

 

Ümbrikupalga maksmist on väga raske tõendada, maksuamet on palju panustanud maksumaksja teadlikkuse suurendamisele. Selles on olnud suur osa teavitusel, et ümbrikupalga puhul kannatab ümbrikupalga saaja tulevane pension. Alates 1999 aastast kui isikustatud sotsiaalmaksuarvestus ja kindlustuspõhimõte loodi, on inimestele selgitatud, et pensioni suurus tulevikus hakkab sõltuma tasutud sotsiaalmaksust. Võimuliidu plaan viib meid tagasi sinna, kus me olime enne 1999 aastat.

Vaba konkurents tooks tervishoidu lisaraha

Tervishoiusüsteemi ja Haigekassa rahastamise probleemid ei ole ühekordsed ja ootamatud. Siinkohal tuleb rõhutada, et suurenev puudujääk ja suutmatus kinni pidada eelarvest on süvenenud ajal kui Haigekassale minev sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa on tänu kiirele palgakasvule kiiresti kasvanud. Mitmeid aastaid kestnud 6-7 protsendine aastane palgakasv ja kõrge tööhõive aga ei pruugi kesta igavesti. Ilmselgelt vajab tervishoiusüsteemi rahastamine kiirete muudatuste sisseviimist.

Paljud riigid Euroopas ja mujal maailmas on järjest enam avanud tervishoiuteenuseid vabale konkurentsile. Ühel või teisel viisil on vaba konkurentsi põhimõtteid järjest enam sisse viinud Suurbritannia, Holland ja Saksamaa. Kusjuures põhiliseks motivaatoriks ongi vananevate ühiskondade järjest suurenevad tervishoiukulutused.

Meil on aga toimunud täpselt vastupidine, erasektori investeeringud tervishoiusüsteemi on vähenenud, aasta aastalt on vähenenud riigi haiglavõrgu välised ravimahud. Kui aastal 2009 tellis Haigekassa riigi haiglavõrgu välistelt raviasutustelt 13 000 ambulatoorse taastusravi juhtu, siis aastal 2012 oli neid veidi üle 11 000. Praegu katab erasektor vaid 2 protsenti haiglaravist ja 10 protsenti ambulatoorsest ravist.

Eratervishoiuasutuste tõrjumist ja lepingutest ilmajätmist on Haigekassa põhjendanud sellega, et riigihaiglad saavad enamiku ravijuhtudega ise hakkama ja erakliinikute abi selleks ei vajata. Kui riigi haiglavõrgu asutused pole suutnud ravivajadust katta, on Haigekassa sõlminud lepinguid riigi haiglaõrgu väliste kliinikutega. Sealjuures riigi haiglavõrgu haiglatega sõlmitakse lepingud igal juhul ja nendelt ei võeta ka hinnapakkumisi, kuna Haigekassa tervishoiuteenuste piirhinnad kehtestab valitsus.

Selline konkurentsiolukord on aga tinginud erakapitali väljavoolu Eesti tervishoiuvaldkonnast.

Konkurentsi puudumine tekitab turumoonutusi ja loonud sellise olukorra kus rahastuse saab tervishoiuteenuse osutaja, kelle teenus on kallim. Pole vaja tõestada, et parima hinna ja kvaliteedisuhtega toote saab reeglina vaba konkurentsi olukorras. Konkurents suurema hulga teenuste pakkujate vahel loob eeldused hindade langemiseks nendevahelises konkurentis, loob eeldused kvaliteedi tõusuks ja teatud juhtudel vähendab ka hoonete ja tehnika ebaefektiivset dubleerimist tervishoiusüsteemis. Kas alati ja igal pool on vaja riigi või Euroopa Liidu vahendite toel rajada teenuseosutamise kohti seal, kus erasektor võiks investeeringu teha? Eraraha tuleks tervishoiusüsteemi juurde ka juhul kui turule tekiks uusi tervishoiu kindlustusteenuseid.

Kiireks lahenduseks võiks olla ravikindlustusseaduse muudatus, mis kehtestaks kriteeriumid raviteenuste rahastuse jagamiseks riigi haiglavõrgu ja ülejäänud tervishoiuteenuse osutajate vahel. Vaba konkurens ei pea hõlmama kõiki meditsiinivaldkondi, keerukamate operatsioonide ja kõrgema taseme erialade puhul ei pruugi vaba konkurents olla põhjendatud. On aga arvukalt eriarstiabi erialasid mida on edukalt osutanud ka riigi haiglavõrgu välised meditsiiniasutused.

Pensionifondi asemele isiklik pensionikonto

Teine pensionisammas, mis on oluline osa meie pensionikindlustussüsteemist, põhineb individuaalsel kogumisel ja seda finantseeritakse sotsiaalmaksust. Inimestele on antud otsustusvabadus selle pensionivara kujunemise üle, aga see otsustusvabadus on suuresti piiratud. Pensionivara tuleb investeeerida kohustuslike pensionifondide kaudu ja valida saab nelja pangakontserni – SEB, Swedbanki, Nordea ja LHV pensionifondide vahel. Seadusega on omakorda seatud piirangud pensionifondide varade investeerimisele.

Reaalne olukord on selline, et arenenud riikide võrdluses on Eesti pensionifondide tootlus kehvemate hulgas ja fondide valitsemiskulud on ühed kõrgemad. Lisaks sellele on meie kiratsevale finantsturule iseloomulik veel, et vaid tühine osa pensionifondide varadest on investeeritud Eestisse ja ka see väike osa on suures osas olematu tootlusega hoiustes. II pensionisamba varade maht on 2,7 miljardit eurot ja see on aastatega kogutud suur ressurss.

On põhjust vaadata üle regulatsioonid ja luua tingimused, et suurendada pensionifondide investeeringuid Eestisse. Teiseks on põhjust muuta kogu süsteem paidlikumaks, sealhulgas näiteks kaaluda võimalust lubada inimestel investeerida lisaks kohustuslikele pensionifondidele ka teistesse vabalt valitud investeerimisfoonidesse.

Veelgi radikaalsem samm oleks luua investoritele võimalus investeerida pensionivaradest mingi osa ise ilma pensionifondide vahenduseta. Loomulikult peavad teatud piirangud olema, investeerimiskõlblikud varad võiksid põhilises osas ja mõnede eranditega olla samad mis pensionifondidel ja ka sellelt kontolt ei saa enne pensioniiga raha välja võtta.

Sellele ettpanekule võib vastu vaielda, kuna umbes 700 000 investorit ei oma piisavalt oskusi, teadmisi ja ka aega, et tegeleda nende varade investeerimisega ja seda näiteks 40 aastat järjest. Pensioniinvesteeringute puhul aga tulebki arvestada pikaajalise investeeringuga, põhiline soovitus oleks ka siin, et investeering võiks olla hajutatud erinevate instrumentide vahel. Sobivateks varadeks võiks olla dividendiaktsiad, investeerimisfondid ja noteeritud võlakirjad. Kui varade investeerimise usaldamine inimestele endile tundub liiga radikaalne, siis alternatiivne variant võib olla selline, et investeeringuid saab teha vaid sertifitseeritud varahaldurite kaudu.

Üks oluline apekt seoses selle meetmega on veel. Võib arvata, et kui inimesed osa varadest investeerivad ise, siis nad teevad need investeeringud sellel turul, mida nad kõige paremini tunnevad, ehk kohalikul Eesti finantsturul. Sellega saavutame, et täiendavalt mingi osa pensionivaradest tuleb Eesti majandusse.

Pensionisüsteemi senised printsiibid on arusaamatult jäigad. Tuleb nõus olla sellega, et riskide maandamiseks võiks suurem osa pendionifondidest olla investeeritud välaspoole Eestit ja investeerimisvõimalused erinevatesse varadesse peaksid olema piiratud. Aga riskid on hästi maandatud ka siis kui kasvõi 20 protsenti varadest investeeritaks Eestisse
ja mingi osa varadest saaks inimesed investeerida ise või varahalduri kaudu ilma kohustusliku pensionifondi vahenduseta.

Kreeka soovitud laenukoormuse leevendus ei ole teostatav

Referendumi järgselt peab Kreeka lauale panema oma ettepaneku uue abipaketi koostamiseks. Teadaolevalt on üks osa sellest ettepanek kanda maha osa võla põhiosamaksetest. Ka Rahvusvaheline Valuutafond tegi vahetult enne Kreeka referendumit analüüsi, milles viidati vajadusele leevendada riigi võlgade tagasimaksetingimusi. Kreeka majandusele ei ole olemasolev võlakoorem jõukohane ja sinna laenukoormuse juurdelisamine poleks ka vastutustundlik. Aga kas on reaalne, et võlausaldajatest institutsioonid oleksid valmis osa oma nõuetest maha kandma? Suure tõenäosusega mitte.

2012 aastal, kui Kreeka lõppenud 130 miljardi euro suurune programm kinnitati, oli selle üks osa märkimisväärne võlgade mahakirjutamine. Maha kirjutati suur osa erasektori võlast. Programmi üks osa suunati Kreekale selliselt, et riik andis iga 100 euro vastu 46,5 euro eest uusi võlakirju. Erasektor kandis üle poole oma võlast maha ja kogukaotus oli üle 100 miljardi euro. Kokkuleppe tulemusena pidi võlatase langema aastaks 2020 tasemele 120 protsenti SKTst.
Tänane seis on selline, et selle eesmärgi saavutamine on täiesti ebareaalne. Hetkel on laenukoormus 175 protsenti SKTst. Võlausaldajateks on põhiliselt jäänud avalikus sektori institutsioonid. Siin ei toimi tavapärased pankade poolt praktikas rakendatavad võlgade restruktureerimise põhimõtted võlgniku saneerimisel. Laenukoormuse uus mahakirjutamine, ka Kreeka soovitud 30 protsendiline kärbe, ei ole reaalne järgmistel põhjustel:

1.  Avaliku sektori institutsioonide nõudeid ei saa käsitleda sarnaselt erasektori nõuetega. Laenude ja garantiidega on siin panustanud riigid ehk maksumaksjad. Uue programmi kinnitamine peab saama heakskiidu ka liikmesriikide parlamentidelt ja vaevalt, et seadusandja nõustub võlgade mahakirjutamisega. Erasektori laenuandjad on saanud osa Kreeka võlakirjade suurtelt tootlustelt ja võtnud teadlikult majandusliku riski. EFSF on aga võimaldanud väga soodsaid tingimusi, sealhulgas väga pikka tagasimakse tähtaega ja madalat intressi.

2.  Sellise pretsedendi loomine oleks väga ebaõiglane teiste programmiriikide suhtes. EFSFist on abiprogrammide raames laenu saanud ka Iirimaa ja Portugal. Need riigid maksavad laenumakseid tagasi täismahus ja tasuvad fondile intresse. EFSF saab oma tulu põhiliselt programmiriikidelt saadud intressidest ja põhiline kulu on fondi poolt emiteeritud võlakirjadelt tasutav intress. Fondi laenuportfellist on ligi 75 protsenti laenud Kreekale. Nende osaline mahakirjutamine tähendab seda, et kahjumeid tuleb finantseerida Iirimaa ja Portugali poolt tasutavatest intressidest.

3. Võlgade osaline mahakirjutamine ei ole tõenäoliselt kooskõlas ka kehtiva Euroopa Liidu õigusega.

Eelnevast tulenevalt ei ole teostatav Kreeka kriisi selline lahendus, mille sisuline komponent on võla osaline kustutamine.

Kas Kreeka maksekatkestus võiks ohustada Eesti antud garantiid?

On olemas tõenäosus, et Kreeka ei suuda rahvusvaheliste võlausaldajatega kokkuleppele jõuda ja riiki või tabada maksekatkestus. Välismeedias arutatakse selle üle intensiivselt ja tänase teadmise järgi ei ole lihtne ennustada Kreeka probleemide lõpplahendust.

Üks Kreeka suurematest võlausaldajatest on Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF). Eesti riik on võtnud kohustuse tagada 1,995 miljardi euro ulatuses fondi poolt programmide rahastamiseks võetud laenude ja väljaantud võlakirjade põhiosa. See on maksimaalselt võimalik garantii, viimase garantiide raporti järgi on käikuantud garantiist Eesti osa 567 miljonit eurot.

Fond on laenanud oma vahendid Kreeka, Iirimaa ja Portugali programmide rahastamiseks. Iirimaa ja Portugali programmidega seotud riskid on madalad, need riigid on abiprogrammidest väljunud ja järelejäänud laenukohustuste täitmisega seotud riskid on madalad. Kuna hilisemad programmid on üle läinud alalisse fondi ESM, siis peaks ka garanteerivate riikide käikuantud garantiid jääma praegusesse suurusjärku, ehk Eesti puhul oleks see 567 miljonit eurot.

Eelmise aasta lõpu seisuga oli stabiilsusfondi poolt rahastatud abiprogrammide maht kokku 179 miljardit eurot, sellest Kreeka programm 135 miljardit eurot, Iirimaa programm 18 miljardit eurot ja Portugali programm 26 miljardit eurot.

Kreeka laenuprogramm on stabiilsusfondi mahust ca 75 protsenti. Kui me vaatame krediidiasutust tavatähenduses, näiteks panka mille laenuportfellist 75 protsenti on probleemsed laenud, siis oleks sellise panga tegevuse jätkumine küsitav. Maksekatkestuse olukorras peab fond ise oma kohustusi täitma, maksma tagasi või refinantseerima Kreekale edasilaenamiseks võetud laenud ja tasuma neilt intressid. Riigigarantiid võivad käiku minna juhul kui fond ei suuda oma kohustusi täita.

Kreeka tõttu suurenenud riskid peaksid kajastuma fondi võlakirjade tootlustes, aga siin ei ole muutusi märgata. Stabiilsusfondi võlakirjad on jätkuvalt nõutud kaup ja hiljuti ostis ka Eesti Pank neid võlakirju 100 miljoni euro mahus. Kreeka üha suurenev risk ei ole mõjutanud fondi võimet oma võlakirju emiteerida. Ka fondi varadele antud reitingud püsivad tugevad.

Seega reitinguagentuure ja fondi võlausaldajaid huvitab eelkõige fondile garantiid andnud riikide finantsseis ja reitingud. Eelkõige räägime siin suurimate garanteerijate, Saksamaa ja Prantsusmaa reitingutest. Seega ka risk, et Eesti riigi poolt antud garantii võiks käiku minna, on madal.

Maksekatkestuse puhul on ka EFSF´il õigus Kreeka olemasolevad laenud tagasi kutsuda. Fondi raamatupidamises tuleks teha nõuete allahindamine ja arvestada kahjumiga. See ei tähenda, et nõuded maha kirjutatakse, nõuete allahindlus fondi raamatupidamises ei vabasta Kreekat tema kohustuste täitmisest.

Tuleb arvestada ka sellega, et tulenevalt Kreekale antud abiprogrammi tingimustest algavad tagasimaksed alles aastal 2022. Luksemburgi äriseadus, mille alusel EFSF tegutseb, lubab ka negatiivset omakapitali. Alates aastast 2022 kui Kreeka peab hakkama fondile tagasi maksma laenude põhiosa koos intressidega, hakkavad vähenema ka garanteerivate riikide poolt käikuantud garantiid.

Madalapalgaliste maksutagastus ei likvideeri vaesust

Valitsusliidu leppes on detailides veel lõpuni lahtirääkimata madalapalgaliste abistamiseks mõeldud iga-aastane tagasimakse süsteem. Tagasimakse suurus arvutatakse lahutades absoluutse vaesuse piirist 35 protsenti inimese brutokuupalgast ja korrutatakse töötatud kuude arvuga. Miinimumpalga, 390 euro puhul oleks maksutagastus 822 eurot aastas.

Rahandusminister Sester on avalikkusele asja selgitanud nii, et tegemist on tulumaksu tagastusega ja et maksutagastusi hakatakse tegema tuludeklaratsiooni alusel. Miinimumpalgalt saab aga maksta tulumaksu mitte rohkem kui 533. Seega osa tagastusest, ehk miinimumpalga puhul 289 eurot oleks riigipoolne dotatsioon või palgalisa, mitte maksutagastus.

Aga nimetagem seda tagastust kuidas tahes. Kui seda kujutada graafiliselt, siis on näha, et tegemist on IRL´i valimiseelse madalapalgaliste maksuvabastusele sarnaneva skeemiga. Vahe IRL´i valimislubadusega on vaid selles, et tulumaksuvabastus on palgale alla 390 euro kuus, mitte palgale 500 eurot kuus ja vahemik, kus soodustus taandub pole mitte 500 kuni 846 eurot vaid 390 kuni 615 eurot.

1

IRL´i valimiseelse maksuettepaneku üks puudus oli ka, et see tõstis teatud vahemikus marginaalset maksumäära 40 protsendini. Marginaalne maksumäär näitab, kui palju inimene kaotab kui tema töötasu tõuseb, tingituna suurenevast maksukoormusest või vähenevast toetusest.

Järgmisel joonisel on näha, et kehtiva maksumäära ja kahaneva tagastuse koosmõjul on teatud tuluvahemikus (454 kuni 615 eurot) efektiivne marginaalne maksumäär 54,3%, ehk veel kõrgem kui IRL´i valimiseelse lubaduse 40 protsenti. Joonisel toodud maksumäär 19,3 % on kehtiv tulumaksumäär 20% miinus töötuskindlustus- ja kogumispensionimakse.

2

Uus maksutagastuse skeem, nii nagu ka IRLi valimiseelne lubadus, soosib riigi poolt loodud toetusskeemiga madalamapalgalisi töökohti ja töötab vastupidiselt madalamapalgaliste töökohtadega majanduse liikumisel kõrgemapalgaliste töökohtadega majanduse suunas. Samas on see ka keerukam, kuna osa tulumaksuvaba miinimumi arvestatakse igakuuliselt, tulumaksutagastus, mille sisu on samuti äraspidiselt rakendatud maksuvaba tulu, võetakse arvesse kord aastas. Vaesust saab printsiibis ikkagi likvideerida üleüldine toimetuleku ja palkade kasv. Madalapalgaliste maksukoormuse langetamiseks sobivam meede on maksuvaba miinimumi tõstmine.

Keskerakonna programm viib minema 60 000 töökohta

Kui Keskerakond väidab, et nende programm loob 60 000 uut töökohta, siis programmi sisuline osa räägib täpselt vastupidisest. Ettevõtluse tulumaksu sisseviimine ajal kui naaberriigid ettevõtluse kasumimakse vähendavad, viivad meil minema nii investeeringud kui ka töökohad. Veelgi tõhusam meede töökohtade kaotamiseks on aga alampalga administratiivkorras ja ennaktempos tõstmine ajal kui ettevõtete tootlikkuse kasv jääb maha palgakasvust. Kiire palgakasvu jätkumist saab tagada tööjõumaksude vähendamine, aga astmelise tulumaksu sisseviimine vastupidiselt pigem suurendab tööjõu maksukoormust.
Milline oleks aga miinimumpalga sundkorras 1000 euroni tõstmise mõju majandusele?
Olen ise varasemalt üle nelja aasta töötanud hotellinduses ja see on valdkond kus keskmine palk on üks madalamaid. Keskmine palk oli majutuses ja toitlustuses eelmisel aastal alla 600 euro kuus. 1000 euro suuruse miinimumpalga sisseviimisel oleks meie turismisektor kohe konkurentsist väljas. Tegemist on tööjõumahuka valdkonnaga ja samas äärmiselt hinnatundliku sektoriga. Kui Riia hotellipidajad saavad kliendile pakkuda madalama hinnatasemega tube, siis lähevad turistid sinna. Turisminduses on kriitilise tähtsusega ka lennuühendused ja vaevalt me suudame võrreldes Riia või Helsingiga võrreldes paremaid lennuühendusi pakkuda. Kiirem palgakasv hotellinduses on võimalik, kui me suudaks siia saada rohkem ärituriste.
Hotellijuhina töötades kogesin ma vahetult kui raske ja rutiinne see reeglina ka vahetustega töö on. Aga me pakkusime jõukohast tööd näiteks noortele. Kas suur noorte tööpuudus nagu me näeme paljudes Euroopa riikides oleks parem perspektiiv?
Turismivaldkond annab koos külgnevate majandusharudega ligi 5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Üks ööbiv välisturist annab tööd ka restoranipidajale, suveniirimüüjale ja kultuuriürituste korraldajale. Keskerakonna programm viib need töökohad meilt minema, kõigepealt mitte kehvema mainega lõunanaabrite pealinna ja mujale. Miks peaks Rootsi turist tulema nädalavahetuseks Tallinna kui näiteks Prahas, mis on samuti väga tore turismi sihtkoht, on hoopis soodsamad hotellitubade hinnad ja sama rikkalikult kultuuriüritusi ja meelelahutust. Peame arvestama sellega, et turismindus on hinnatundlik valdkond, kus miinimumpalka ei saa sundkorras tõsta rohkem kui see on ettevõtjale konkurentsis püsimiseks jõukohane.
Keskerakonna programm ei vii töökohti minema mitte ainult turismivaldkonnast vaid ka mujalt. Eelkõige kannatavad pealinnast eemal asuvad maapiirkonnad ja väikeettevõtjad. Astmelise tulumaksu ja tööjõu maksukoormuse tõstmise kava vastupidiselt oleks takistuseks majanduse liikumisel kõrgemapalgaliste töökohtadega majanduse suunas.

Palgad ei pea jääma madalaks

Reformierakonna maksuplaan annab majandusele uue hoo, IRL jätab madalapalgalised palgalõksu. Reformierakonna maksuplaan on kõige kasulikum üle 650 brutopalga teenijale ning kõigile, kes soovivad lähitulevikus üle selle teenida. IRLi astmeline tulumaks tähendab palgalõksu madalama palga saajatele.

Kui võrrelda Reformierakonna ja IRLi maksulubadusi, siis oleme teinud arvutusi, mis näitavad, et IRL´i astmeline tulumaks pakub midagi vaid palgaskaala alumises otsas, kuni brutopalgani 650 eurot kuus. Näiteks brutopalgalt 700 eurot kuus oleks IRL´i astmelise tulumaksu skaalas tulumaksuvaba miinimum 300 eurot kuus, mis võrdub Reformierakonna maksukava poolt pakutud maksuvaba miinimumiga. Aga Reformierakonna maksukava pakub lisaks sotsiaalmaksu langetust 2 protsenti 31 protsendini ja töötuskindlustusmakse langetamist 1,95 protsendini.

Seega alates brutopalgast 650 eurot kuus võidab palgasaaja meie maksukavaga enim ja see võit on talle märkimisväärne. Näiteks perele, kus on kaks keskmist palka teenivat täiskasvanut, jääb tööjõumaksude langetamise tõttu tulevikus 1500 lisaeurot rohkem aastas kätte.

IRLi maksuplaan on palgalõks madalapalgalistele

Kuid veelgi olulisem on üks teine asi. Meie elu, palk ja maksud on pidevalt muutumises. Kümme aastat tagasi oli tulumaks 26%. Nüüd on 20. Iga palgasaaja võib arvutada, milline on olnud tema pere võit sellest maksulangetusest.

Kummaline, et IRL lähtub eeldusest, et Eesti inimesed ei hakkagi tööd tegema, mille eest oleks võimalik teenida palka rohkem kui 500 eurot. Reformierakonna plaan seevastu soosib kõrgemate palkadega töökohtade teket.

Me ei saa lähtuda eeldusest, et ka madalamad palgad jäävad igavesti tasemele 500 eurot kuus. Keskmine brutokuupalk oli eelmise aasta III kvartalis 977 eurot ja II kvartalis 1023 eurot. Mediaanpalk oli eelmise aasta II kvartalis 753 eurot. Rahandusministeeriumi andmetel on keskmise palga ja hõive positiivsete arengute tõttu viimasel neljal aastal inimeste palgatulu kasvutempo olnud 8 protsenti. 2014. aasta kolmandas kvartalis kiirenes see 9 protsendini. Palgakasvu jätkumist prognoositakse ka järgmisteks aastateks. Tänavu peaks keskmine palk kerkima 1050 euroni kuus. Kui eeldame, et miinimumpalk kasvab praeguses tempos, ehk 10 protsenti aastas, oleks see aastaks 2019 juba 570 eurot kuus.

On loomulik, et iga inimene soovib homme teenida rohkem kui täna. Kui arvestada sama palgaga, siis inflatsiooni taastudes, ja taastumata see ei jää, on ka 500 eurot täna suurema ostujõuga kui nelja aasta pärast. Seega, kui palk jääb väikeseks, tähendab see seda, et inimesed jäävad vaesemaks, riik ei arene, vaid käib alla.

Kokkuvõtlikult, IRLi astmelise tulumaksu kava soosib igal juhul madalamapalgalisi töökohti ja töötab vastu kõrgemat lisaväärtust loovate töökohtade loomisele. Skandinaaviamaade keskmiste palkade tasemele on meil veel pikk maa minna, aga Reformierakond usub Eestisse, kus ettevõtluse arenedes ja lisaväärtuse lisandudes on töötegijatel võimalik saada sama palka kui Soomes ja Rootsis, miks mitte isegi rohkem. Ja neid palku ei pea maksustama sama kõrgelt, sest kõrged maksud vähendavad motivatsiooni töötada.