Kreeka soovitud laenukoormuse leevendus ei ole teostatav

Referendumi järgselt peab Kreeka lauale panema oma ettepaneku uue abipaketi koostamiseks. Teadaolevalt on üks osa sellest ettepanek kanda maha osa võla põhiosamaksetest. Ka Rahvusvaheline Valuutafond tegi vahetult enne Kreeka referendumit analüüsi, milles viidati vajadusele leevendada riigi võlgade tagasimaksetingimusi. Kreeka majandusele ei ole olemasolev võlakoorem jõukohane ja sinna laenukoormuse juurdelisamine poleks ka vastutustundlik. Aga kas on reaalne, et võlausaldajatest institutsioonid oleksid valmis osa oma nõuetest maha kandma? Suure tõenäosusega mitte.

2012 aastal, kui Kreeka lõppenud 130 miljardi euro suurune programm kinnitati, oli selle üks osa märkimisväärne võlgade mahakirjutamine. Maha kirjutati suur osa erasektori võlast. Programmi üks osa suunati Kreekale selliselt, et riik andis iga 100 euro vastu 46,5 euro eest uusi võlakirju. Erasektor kandis üle poole oma võlast maha ja kogukaotus oli üle 100 miljardi euro. Kokkuleppe tulemusena pidi võlatase langema aastaks 2020 tasemele 120 protsenti SKTst.
Tänane seis on selline, et selle eesmärgi saavutamine on täiesti ebareaalne. Hetkel on laenukoormus 175 protsenti SKTst. Võlausaldajateks on põhiliselt jäänud avalikus sektori institutsioonid. Siin ei toimi tavapärased pankade poolt praktikas rakendatavad võlgade restruktureerimise põhimõtted võlgniku saneerimisel. Laenukoormuse uus mahakirjutamine, ka Kreeka soovitud 30 protsendiline kärbe, ei ole reaalne järgmistel põhjustel:

1.  Avaliku sektori institutsioonide nõudeid ei saa käsitleda sarnaselt erasektori nõuetega. Laenude ja garantiidega on siin panustanud riigid ehk maksumaksjad. Uue programmi kinnitamine peab saama heakskiidu ka liikmesriikide parlamentidelt ja vaevalt, et seadusandja nõustub võlgade mahakirjutamisega. Erasektori laenuandjad on saanud osa Kreeka võlakirjade suurtelt tootlustelt ja võtnud teadlikult majandusliku riski. EFSF on aga võimaldanud väga soodsaid tingimusi, sealhulgas väga pikka tagasimakse tähtaega ja madalat intressi.

2.  Sellise pretsedendi loomine oleks väga ebaõiglane teiste programmiriikide suhtes. EFSFist on abiprogrammide raames laenu saanud ka Iirimaa ja Portugal. Need riigid maksavad laenumakseid tagasi täismahus ja tasuvad fondile intresse. EFSF saab oma tulu põhiliselt programmiriikidelt saadud intressidest ja põhiline kulu on fondi poolt emiteeritud võlakirjadelt tasutav intress. Fondi laenuportfellist on ligi 75 protsenti laenud Kreekale. Nende osaline mahakirjutamine tähendab seda, et kahjumeid tuleb finantseerida Iirimaa ja Portugali poolt tasutavatest intressidest.

3. Võlgade osaline mahakirjutamine ei ole tõenäoliselt kooskõlas ka kehtiva Euroopa Liidu õigusega.

Eelnevast tulenevalt ei ole teostatav Kreeka kriisi selline lahendus, mille sisuline komponent on võla osaline kustutamine.

Kas Kreeka maksekatkestus võiks ohustada Eesti antud garantiid?

On olemas tõenäosus, et Kreeka ei suuda rahvusvaheliste võlausaldajatega kokkuleppele jõuda ja riiki või tabada maksekatkestus. Välismeedias arutatakse selle üle intensiivselt ja tänase teadmise järgi ei ole lihtne ennustada Kreeka probleemide lõpplahendust.

Üks Kreeka suurematest võlausaldajatest on Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF). Eesti riik on võtnud kohustuse tagada 1,995 miljardi euro ulatuses fondi poolt programmide rahastamiseks võetud laenude ja väljaantud võlakirjade põhiosa. See on maksimaalselt võimalik garantii, viimase garantiide raporti järgi on käikuantud garantiist Eesti osa 567 miljonit eurot.

Fond on laenanud oma vahendid Kreeka, Iirimaa ja Portugali programmide rahastamiseks. Iirimaa ja Portugali programmidega seotud riskid on madalad, need riigid on abiprogrammidest väljunud ja järelejäänud laenukohustuste täitmisega seotud riskid on madalad. Kuna hilisemad programmid on üle läinud alalisse fondi ESM, siis peaks ka garanteerivate riikide käikuantud garantiid jääma praegusesse suurusjärku, ehk Eesti puhul oleks see 567 miljonit eurot.

Eelmise aasta lõpu seisuga oli stabiilsusfondi poolt rahastatud abiprogrammide maht kokku 179 miljardit eurot, sellest Kreeka programm 135 miljardit eurot, Iirimaa programm 18 miljardit eurot ja Portugali programm 26 miljardit eurot.

Kreeka laenuprogramm on stabiilsusfondi mahust ca 75 protsenti. Kui me vaatame krediidiasutust tavatähenduses, näiteks panka mille laenuportfellist 75 protsenti on probleemsed laenud, siis oleks sellise panga tegevuse jätkumine küsitav. Maksekatkestuse olukorras peab fond ise oma kohustusi täitma, maksma tagasi või refinantseerima Kreekale edasilaenamiseks võetud laenud ja tasuma neilt intressid. Riigigarantiid võivad käiku minna juhul kui fond ei suuda oma kohustusi täita.

Kreeka tõttu suurenenud riskid peaksid kajastuma fondi võlakirjade tootlustes, aga siin ei ole muutusi märgata. Stabiilsusfondi võlakirjad on jätkuvalt nõutud kaup ja hiljuti ostis ka Eesti Pank neid võlakirju 100 miljoni euro mahus. Kreeka üha suurenev risk ei ole mõjutanud fondi võimet oma võlakirju emiteerida. Ka fondi varadele antud reitingud püsivad tugevad.

Seega reitinguagentuure ja fondi võlausaldajaid huvitab eelkõige fondile garantiid andnud riikide finantsseis ja reitingud. Eelkõige räägime siin suurimate garanteerijate, Saksamaa ja Prantsusmaa reitingutest. Seega ka risk, et Eesti riigi poolt antud garantii võiks käiku minna, on madal.

Maksekatkestuse puhul on ka EFSF´il õigus Kreeka olemasolevad laenud tagasi kutsuda. Fondi raamatupidamises tuleks teha nõuete allahindamine ja arvestada kahjumiga. See ei tähenda, et nõuded maha kirjutatakse, nõuete allahindlus fondi raamatupidamises ei vabasta Kreekat tema kohustuste täitmisest.

Tuleb arvestada ka sellega, et tulenevalt Kreekale antud abiprogrammi tingimustest algavad tagasimaksed alles aastal 2022. Luksemburgi äriseadus, mille alusel EFSF tegutseb, lubab ka negatiivset omakapitali. Alates aastast 2022 kui Kreeka peab hakkama fondile tagasi maksma laenude põhiosa koos intressidega, hakkavad vähenema ka garanteerivate riikide poolt käikuantud garantiid.

Madalapalgaliste maksutagastus ei likvideeri vaesust

Valitsusliidu leppes on detailides veel lõpuni lahtirääkimata madalapalgaliste abistamiseks mõeldud iga-aastane tagasimakse süsteem. Tagasimakse suurus arvutatakse lahutades absoluutse vaesuse piirist 35 protsenti inimese brutokuupalgast ja korrutatakse töötatud kuude arvuga. Miinimumpalga, 390 euro puhul oleks maksutagastus 822 eurot aastas.

Rahandusminister Sester on avalikkusele asja selgitanud nii, et tegemist on tulumaksu tagastusega ja et maksutagastusi hakatakse tegema tuludeklaratsiooni alusel. Miinimumpalgalt saab aga maksta tulumaksu mitte rohkem kui 533. Seega osa tagastusest, ehk miinimumpalga puhul 289 eurot oleks riigipoolne dotatsioon või palgalisa, mitte maksutagastus.

Aga nimetagem seda tagastust kuidas tahes. Kui seda kujutada graafiliselt, siis on näha, et tegemist on IRL´i valimiseelse madalapalgaliste maksuvabastusele sarnaneva skeemiga. Vahe IRL´i valimislubadusega on vaid selles, et tulumaksuvabastus on palgale alla 390 euro kuus, mitte palgale 500 eurot kuus ja vahemik, kus soodustus taandub pole mitte 500 kuni 846 eurot vaid 390 kuni 615 eurot.

1

IRL´i valimiseelse maksuettepaneku üks puudus oli ka, et see tõstis teatud vahemikus marginaalset maksumäära 40 protsendini. Marginaalne maksumäär näitab, kui palju inimene kaotab kui tema töötasu tõuseb, tingituna suurenevast maksukoormusest või vähenevast toetusest.

Järgmisel joonisel on näha, et kehtiva maksumäära ja kahaneva tagastuse koosmõjul on teatud tuluvahemikus (454 kuni 615 eurot) efektiivne marginaalne maksumäär 54,3%, ehk veel kõrgem kui IRL´i valimiseelse lubaduse 40 protsenti. Joonisel toodud maksumäär 19,3 % on kehtiv tulumaksumäär 20% miinus töötuskindlustus- ja kogumispensionimakse.

2

Uus maksutagastuse skeem, nii nagu ka IRLi valimiseelne lubadus, soosib riigi poolt loodud toetusskeemiga madalamapalgalisi töökohti ja töötab vastupidiselt madalamapalgaliste töökohtadega majanduse liikumisel kõrgemapalgaliste töökohtadega majanduse suunas. Samas on see ka keerukam, kuna osa tulumaksuvaba miinimumi arvestatakse igakuuliselt, tulumaksutagastus, mille sisu on samuti äraspidiselt rakendatud maksuvaba tulu, võetakse arvesse kord aastas. Vaesust saab printsiibis ikkagi likvideerida üleüldine toimetuleku ja palkade kasv. Madalapalgaliste maksukoormuse langetamiseks sobivam meede on maksuvaba miinimumi tõstmine.

Keskerakonna programm viib minema 60 000 töökohta

Kui Keskerakond väidab, et nende programm loob 60 000 uut töökohta, siis programmi sisuline osa räägib täpselt vastupidisest. Ettevõtluse tulumaksu sisseviimine ajal kui naaberriigid ettevõtluse kasumimakse vähendavad, viivad meil minema nii investeeringud kui ka töökohad. Veelgi tõhusam meede töökohtade kaotamiseks on aga alampalga administratiivkorras ja ennaktempos tõstmine ajal kui ettevõtete tootlikkuse kasv jääb maha palgakasvust. Kiire palgakasvu jätkumist saab tagada tööjõumaksude vähendamine, aga astmelise tulumaksu sisseviimine vastupidiselt pigem suurendab tööjõu maksukoormust.
Milline oleks aga miinimumpalga sundkorras 1000 euroni tõstmise mõju majandusele?
Olen ise varasemalt üle nelja aasta töötanud hotellinduses ja see on valdkond kus keskmine palk on üks madalamaid. Keskmine palk oli majutuses ja toitlustuses eelmisel aastal alla 600 euro kuus. 1000 euro suuruse miinimumpalga sisseviimisel oleks meie turismisektor kohe konkurentsist väljas. Tegemist on tööjõumahuka valdkonnaga ja samas äärmiselt hinnatundliku sektoriga. Kui Riia hotellipidajad saavad kliendile pakkuda madalama hinnatasemega tube, siis lähevad turistid sinna. Turisminduses on kriitilise tähtsusega ka lennuühendused ja vaevalt me suudame võrreldes Riia või Helsingiga võrreldes paremaid lennuühendusi pakkuda. Kiirem palgakasv hotellinduses on võimalik, kui me suudaks siia saada rohkem ärituriste.
Hotellijuhina töötades kogesin ma vahetult kui raske ja rutiinne see reeglina ka vahetustega töö on. Aga me pakkusime jõukohast tööd näiteks noortele. Kas suur noorte tööpuudus nagu me näeme paljudes Euroopa riikides oleks parem perspektiiv?
Turismivaldkond annab koos külgnevate majandusharudega ligi 5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Üks ööbiv välisturist annab tööd ka restoranipidajale, suveniirimüüjale ja kultuuriürituste korraldajale. Keskerakonna programm viib need töökohad meilt minema, kõigepealt mitte kehvema mainega lõunanaabrite pealinna ja mujale. Miks peaks Rootsi turist tulema nädalavahetuseks Tallinna kui näiteks Prahas, mis on samuti väga tore turismi sihtkoht, on hoopis soodsamad hotellitubade hinnad ja sama rikkalikult kultuuriüritusi ja meelelahutust. Peame arvestama sellega, et turismindus on hinnatundlik valdkond, kus miinimumpalka ei saa sundkorras tõsta rohkem kui see on ettevõtjale konkurentsis püsimiseks jõukohane.
Keskerakonna programm ei vii töökohti minema mitte ainult turismivaldkonnast vaid ka mujalt. Eelkõige kannatavad pealinnast eemal asuvad maapiirkonnad ja väikeettevõtjad. Astmelise tulumaksu ja tööjõu maksukoormuse tõstmise kava vastupidiselt oleks takistuseks majanduse liikumisel kõrgemapalgaliste töökohtadega majanduse suunas.

Palgad ei pea jääma madalaks

Reformierakonna maksuplaan annab majandusele uue hoo, IRL jätab madalapalgalised palgalõksu. Reformierakonna maksuplaan on kõige kasulikum üle 650 brutopalga teenijale ning kõigile, kes soovivad lähitulevikus üle selle teenida. IRLi astmeline tulumaks tähendab palgalõksu madalama palga saajatele.

Kui võrrelda Reformierakonna ja IRLi maksulubadusi, siis oleme teinud arvutusi, mis näitavad, et IRL´i astmeline tulumaks pakub midagi vaid palgaskaala alumises otsas, kuni brutopalgani 650 eurot kuus. Näiteks brutopalgalt 700 eurot kuus oleks IRL´i astmelise tulumaksu skaalas tulumaksuvaba miinimum 300 eurot kuus, mis võrdub Reformierakonna maksukava poolt pakutud maksuvaba miinimumiga. Aga Reformierakonna maksukava pakub lisaks sotsiaalmaksu langetust 2 protsenti 31 protsendini ja töötuskindlustusmakse langetamist 1,95 protsendini.

Seega alates brutopalgast 650 eurot kuus võidab palgasaaja meie maksukavaga enim ja see võit on talle märkimisväärne. Näiteks perele, kus on kaks keskmist palka teenivat täiskasvanut, jääb tööjõumaksude langetamise tõttu tulevikus 1500 lisaeurot rohkem aastas kätte.

IRLi maksuplaan on palgalõks madalapalgalistele

Kuid veelgi olulisem on üks teine asi. Meie elu, palk ja maksud on pidevalt muutumises. Kümme aastat tagasi oli tulumaks 26%. Nüüd on 20. Iga palgasaaja võib arvutada, milline on olnud tema pere võit sellest maksulangetusest.

Kummaline, et IRL lähtub eeldusest, et Eesti inimesed ei hakkagi tööd tegema, mille eest oleks võimalik teenida palka rohkem kui 500 eurot. Reformierakonna plaan seevastu soosib kõrgemate palkadega töökohtade teket.

Me ei saa lähtuda eeldusest, et ka madalamad palgad jäävad igavesti tasemele 500 eurot kuus. Keskmine brutokuupalk oli eelmise aasta III kvartalis 977 eurot ja II kvartalis 1023 eurot. Mediaanpalk oli eelmise aasta II kvartalis 753 eurot. Rahandusministeeriumi andmetel on keskmise palga ja hõive positiivsete arengute tõttu viimasel neljal aastal inimeste palgatulu kasvutempo olnud 8 protsenti. 2014. aasta kolmandas kvartalis kiirenes see 9 protsendini. Palgakasvu jätkumist prognoositakse ka järgmisteks aastateks. Tänavu peaks keskmine palk kerkima 1050 euroni kuus. Kui eeldame, et miinimumpalk kasvab praeguses tempos, ehk 10 protsenti aastas, oleks see aastaks 2019 juba 570 eurot kuus.

On loomulik, et iga inimene soovib homme teenida rohkem kui täna. Kui arvestada sama palgaga, siis inflatsiooni taastudes, ja taastumata see ei jää, on ka 500 eurot täna suurema ostujõuga kui nelja aasta pärast. Seega, kui palk jääb väikeseks, tähendab see seda, et inimesed jäävad vaesemaks, riik ei arene, vaid käib alla.

Kokkuvõtlikult, IRLi astmelise tulumaksu kava soosib igal juhul madalamapalgalisi töökohti ja töötab vastu kõrgemat lisaväärtust loovate töökohtade loomisele. Skandinaaviamaade keskmiste palkade tasemele on meil veel pikk maa minna, aga Reformierakond usub Eestisse, kus ettevõtluse arenedes ja lisaväärtuse lisandudes on töötegijatel võimalik saada sama palka kui Soomes ja Rootsis, miks mitte isegi rohkem. Ja neid palku ei pea maksustama sama kõrgelt, sest kõrged maksud vähendavad motivatsiooni töötada.

Maksupoliitika peab toetama majanduskasvu

Majandusleht äripäev tegi eile juhtkirja, milles oli öeldud, et leht on korduvalt juhtinud tähelepanu vajadusele alandada sotsiaalmaksu, kuid erakondade valimiseelsetes lubadustes see ei kajastu.

See väide ei ole õige, sest vähemalt Reformierakond on avaldanud valimisprogrammi, kus on selgelt kirjas, et erakond vähendab sotsiaalmaksu määra 2 protsendi võrra ja langetab töötuskindlustuse määra 1,95 protsendini. Lisaks kahekordistab meie programm tulumaksuvaba miinimumi määra. Juba alanud aastal rakendunud ja järgmisel neljal jätkuv tööjõumaksude langetamine muudab kogu majanduskeskkonna kasvusõbralikumaks.

Tulumaksumäär langes alanud aastal 21 protsendilt 20 protsendile ning töötuskindlustusmakse määr kolmelt protsendilt 2,4 protsendile. Tõuseb ka maksuvaba tulu määr − 144 eurolt 154 eurole. Meie sissetulekute ja jõukuse kasvatamise strateegia kiirendab maksuvaba miinimumi tõusu 300 euroni aastaks 2019.

Me peame saavutama madalapalgaliste töökohtade osakaalu vähenemise ja liikuma kõrgemat lisaväärtust loovate töökohtadega majanduse suunas. Selleks, et viimaste aastate 5-6 protsendine palgakasv saaks jätkuda ka edaspidi, peavad ettevõtjad kasvatama tootlikke investeeringuid, saavutama maailmamajanduses ja eksporditurgudel soodsamaid positsioone ja pingutama uutel eksporditurgudel läbilöömise nimel. Riigi roll parema majanduskeskkonna kujundamisel on lisaks tööjõu maksukoormuse alandamisele ka panustamine haridussüsteemi selliselt, et haridusasutuste pakutav kvalifikatsioon vastaks paremini majanduse ja ettevõtete vajadustele. Pidevalt muutuvas majanduskeskkonnas ja odavate töökohtade taandumise olukorras on suur tähtsus töötajate ümberõppel.

Skandinaaviamaade tasemel kõrgete palkadeni on meil veel tükk maad minna, aga järjest rohkem on näiteid edukatest eksportivatest ettevõtetest, milliste palgad on kiiresti põhjamaade tasemete suunas liikunud. Samal ajal on näiteid Soome ettevõtetest, millised kavandavad investeeringute ja töökohtade Eestisse toomist, kuna siin on soodsam maksusüsteem ja ettevõtluskeskkond. Meie põhilised kaubanduspartnerid on samuti teinud pingutusid oma majanduskeskkonna parandamiseks, alandades viimastel aastatel jõudsalt ettevõtte tulumaksu, samas kui tööjõumaksud on neil vähe muutunud.

Põhjanaabrite suurim probleem on pikka aega kestnud stagnatsioon majanduses, kahanev konkurentsivõime ning tööjõulise elanikkonna vähenemine. Soome palgatase on kerkinud juba kõrgemale Rootsi ja Saksamaa palkadest. Samal ajal on Soome maksukoormus üks kõrgemaid terves Euroopas. Alates 2008. aastast on igal aastal vähenenud tootmismahud elektroonika-, metsa-, metalli- ja metsatööstuses. Kahanev konkurentsivõime viib riigist minema nii töökohad kui ka investeeringud. Konkurentsivõime kahanemise tagajärjeks on Soome ekspordi maailma turuosa kahanemine, tööpuuduse suurenemine ja prognooside järgi jääb edasine palgakasv tagasihoidlikuks.

Sellepärast ootavad ettevõtjad Soome suurettevõtjate keskliidu hinnangul eelkõige tööjõumaksude alandamist.

Meie sammud tööjõu maksukoormuse vähendamiseks loovad paremad eeldused ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks ja kiiremaks majanduskasvuks. Praeguses olukorras, kus palgakasvu tempo on kiirem kui tootlikkuse kasv, peavad ettevõtjad kasvavat palgakulu rahastama mitte ainult kasumite, aga ka investeeringute arvel. Sellepärast on maksukoormuse ja eelkõige tööjõumaksude vähendamine kohane ja vajalik riigipoolne meede.

Arusaamatu eksperiment maksudega

Tallinnas ja Harjumaal luuakse 61 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Sotsiaaldemokraadid soovivad oma maksupaketiga luua olukorra, kus siin oleks 3 protsendipunkti võrra kõrgem sotsiaalmaks võrreldes ülejäänud Eestiga. Tõstes sellele lisaks tööjõu maksukoormust astmelise tulumaksuga, saavutame täpselt vastupidise olukorra võrreldes sellega, mis oleks vaja saavutada. Tööjõu ja üldise maksukoormuse tõstmise, erisusterohke ja raskesti arusaadava maksusüsteemi sisseviimise tulemuseks on üldine ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonna halvenemine ning konkurentsivõime nõrgenemine. Selle asemel, et kindlustada neid eeliseid, tänu millele me oleme kõrgelt hinnatavatel kohtadel riikide võrdluses, saame asemele majanduskeskkonna, mis peletab investeeringuid ega sobi majanduse elavdamiseks.

Regionaalsed maksusoodustused ei tööta ega toimi, ei tehniliselt ega ka sisuliselt. Eestis on regionaalseid tulumaksuerisusi proovitud ja need tühistati viisteist aastat tagasi. Maksuseadus lubas toona mujal Eestis väljaspool Tallinna ja Tallinna ümbritsevaid valdu tegutsevatel ettevõtetel ehitiste ja sisseseade soetusmaksumuse tulust maha arvata täies ulatuses, andes sellega võimaluse vähendada tulumaksukohustust. Aga regulatsioon ei andnud reaalseid tulemusi ja see lõpetati.

Regionaalsed maksusoodustused ei täida seda eesmärki milleks nad on mõeldud, järgmistel põhjustel:

1. Töötajate registreerimine sissekirjutuse järgi anna soovitud tulemust, sest rahvastikuregistri andmed ei ole täpsed.
2. Tulevikus saadav pension sõltub makstud või arvestatud sotsiaalmaksust, väljaspool Tallinna ja Harjumaad töötavad inimesed hakkavad tulevikus saama vähem pensioni, sest selle suurus sõltub tasutud ja arvestatud sotsiaalmaksust.
3. Töökohad on tänapäeval järjest enam mobiilsed, samuti on järjest enam levinud kaugtöökohad.

Tööjõu maksukoormust on vaja langetada ka Tallinnas- ja Harjumaal ja kui just ei hakka toimuma ettevõtete ja töötajate registreerimist mujale, siis on see igal juhul majanduskeskkonna halvendamine seal kus luuakse üle poole sisemajanduse kogutoodangust. Ettevõtete maksukoormust tõstab ka täiendava 7 protsendilise kasumimaksu sisseviimine avansilise maksu nime all. Sealjuures on maksuteoreetiliselt pentsik maksukohustuse ja -suuruse sõltuvuse seadmine sellest, kas aktsiakapital on üle või alla 30 000 euro. Me saame näha skeemitamisi aktsiakapitaliga ning firmade jagunemisi maksukoormuse optimeerimise eesmärgil.

IRL´i maksukava seab töötajad palgalõksu

(Sotsiaal) meedias on IRL esitanud kohati meelevaldseid väiteid erakondade maksukavade kohta. Esitan siin asja selgitavad vastuväited ja omapoolsed kommentaarid.
IRL´i väide: Reformierakond annab enamuse raha paremini toime tulevatele inimestele. IRLi maksureform tegeleb reaalse probleemi – palgavaesusega. 1000 või enam eurot teenib vaid ca neljandik eesti töötajatest (164 tuhat aastal 2013), samas kulub enamik maksuvabastuse rahast just neile, sest nemad võidavad kordades rohkem kui madalapalgalised.
Keskmine brutokuupalk oli käesoleva aasta III kvartalis 977 eurot ja II kvartalis 1023 eurot. Rahandusministeeriumi andmetel on keskmise palga ja hõive positiivsete arengute tõttu viimasel neljal aastal palgatulu kasvutempo olnud 8 protsenti ja selle aasta kolmandas kvartalis kiirenes see 9 protsendini. Eesti Pank prognoosib oma värskes ülevaates järgmiseks aastaks 5,4 protsendilist palgakasvu ja 2016 aastaks 6 protsenti. Seega ka 1000 eurot või enam teenivate inimeste arv kasvab samas kui alla 500 eurot teenivate inimeste arv kahaneb. Madalamapalgaliste maksukoormuse kergendamiseks pakume meie tulumaksuvaba miinimumi tõstmist 300 euroni kuus.
IRL´i maksukava seab töötajad 500 eurosesse palgalõksu, sest tööandja peab arvestama 500 euro suurusele palgale iga euro juurdelisamisel 40 protsendise tulumaksukoormusega. 40 protsendiline maksukoormus on tuluvahemikus 500-846 eurot.
Reformierakonna lubadused on 4 korda kallimad kui IRLi madalapalgaliste maksureform. Reformierakonna esmased kulud lubadustele on 500 miljonit eurot. IRLi kulud 120 miljonit eurot.
IRL´i parteikontori poolt tehtud mõjuhinnangud ei ole usaldusväärsed. Hinnangu mõjudele peaks andma rahandusministeerium, kellel on selleks kompetents, vajalik andmebaas ja pikaajaline kogemus.
Reformierakond läheb töötajatele ja tööandjatele sama rahaga kosja. IRL ei lähe. Samal ajal kui tööandjatele räägib reformerakond tööjõumaksude vähenemisest, lubatakse töötajatele, et tööandjad tõstavad nende palka ehk tööandjate jaoks tööjõu hind odavamaks ei muutu ja meie majanduse konkurentsivõime ei kasva. IRL nii ei tee.
Palgasaajale tuleb võit tulumaksuvaba miinimumi tõusust, sotsiaalmaksu alandamine vähendab tööandja tööjõumaksu ja tööjõukulu, mis kandub edasi ka töövõtjale, lisandub veel võit töötuskindlustusmakse alandamisest.
Reformierakond ei vabasta alampalka tulumaksust. IRL vabastab. Reformierakond maksustab ka tulevikus alampalka tulumaksuga. Alampalk on juba alates 2015. aastast 390 EUR, Reformierakonna tulumaksuvaba miinimum jõuab 300 euroni alles aastal 2019. Reformierakonna moodi edasi minnes ei jõua me maksuvaba alampalgani kunagi. IRLi plaan vabastab alampalga tulumaksust kohe.
Ühetaolise tulumaksu puhul, kus rakendatakse tulumaksuvaba miinimumi, tõuseb tulumaksuvaba miinimum ka peale 2019 aastat. Kui palgakasv jätkub, tõuseb ka maksuvaba miinimum.
Reformierakonna plaan jõustub peale JÄRGMISI valimisi aastal 2019. IRL teeb reformi kohe peale valimisi. Reformierakonna maksuplaan on kavandatud suures osas jõustuma aastal 2019 ehk peale järgmisi Riigikogu valimisi. Madalat palka saavatel inimeste ei ole aega oodata 4 aastat, nagu pakub Reformierakond. IRL teeb madalapalgaliste maksureformi ära esimese asjana.
See on järjekordne meelevaldne väide. Aastal 2016 langeb meie kava järgi töötuskindlustusmakse 1,95 protsendini, aastal 2017 tõuseb tulumaksuvaba miinimum 200 euroni kuus ja sotsiaalmaks langeb 32 protsendile, aastal 2018 tõuseb maksuvaba miinimum 250 euroni kuus ja aastal 2019 tõuseb maksuvaba miinimum 300 euroni kuus ja sotsiaalmaks langeb 31 protsendile.
Aga nüüd väga oluline, mida tasub meeles pidada. IRL´i maksukava ei näe ette tulumaksuvaba miinimumi tõusu 846 eurot ületava palgatulu puhul. See jääb tasemele 154 eurot kuus, nii nagu sai kinnitatud tänavuste maksuseaduste ja järgmise aasta riigieelarvega.
Ilmselgelt IRL´i maksukava soodustab madalapalgalisi töökohti ja see on väga vale maksupoliitika.

Euroala uute eelarvereeglite rakendamine ei edene

Kooskõlas 2013 aastal jõustunud euroala uute eelarvereeglitega avalikustas Euroopa Komisjon eelmisel nädalal liikmesriikide järgmise aasta eelarvekavad. Eelarvekavade koostamine ja hindamine Euroopa Komisjoni poolt on osa igasügisesest koordineeritud järelevalvemenetlusest ja selle eesmärk on tugevdada euroala riikide rahandust ja kokkulepitud eelarvereeglitest kinnipidamist.

 

Eelarvereegli, ehk fiskaalkokkuleppe järgi peab liikmesriigi valitsemissektori eelarvepositsioon olema tasakaalus või ülejäägis. See nõue loetakse täidetuks ka juhul kui liikmesriigi eelarveseis vastab eesmärgile, mille kohaselt struktuurne eelarvepuudujääk ei ületada 0,5 protsenti SKPst.

 

Liikmesriigi eelarvepuudujäägi määr keskpika perioodi raames võib ulatuda ka kuni 1 protsendini  SKPst, juhul kui riigivõla suhe sisemajanduse koguprodukti on oluliselt alla 60% ja riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkusega seotud riskid on väikesed. Neid liikmesriike on vähe. Sellele tingimusele vastab näiteks kõigi kolme Balti riigi eelarveseis. See tähendab, et meie puhul loetakse stabiilsus- ja kasvupaktiga kooskõlas olevaks struktuurne defitsiit kuni 1 protsent SKPst. Mõned riigid, sealhulgas ka Eesti on endale võtnud miinimumist ambitsioonikamad eesmärgid. Eesti on seadnud eesmärgiks struktuurse tasakaalu.

 

Järgnev tabel annab ülevaate sellest, millised on liikmesriikide individuaalsed eelarve miinimum nõuded tasakaalule ja kuidas liikmesriigid uusi eelarvereegleid nende täismahus rakendamise esimesel aastal täidavad. See on siis liikmesriikide lähtepositsioon uues reeglistikus. Andmed on kevadise seisuga ja tuginevad Euroopa Komisjoni kevadprognoosile. Andmetest selgub, et 2013 aastal kokkulepitud eelarvereeglite täitmine on pigem erand kui reegel. Euroopa Komisjoni ülesanne on hinnata, kas riigid peavad kinni nende eesmärkide poole liikumise kiirusest ja tähtaegadest. Peale Eesti on ka teisi liikmesriike, millised on  võtnud individuaalselt suuremad eesmärgid võrreldes miinimumnõuetega.

 

 

 

 

 

 

 

 

EL liikmesriikide MTOd

 

 

Miinimum

EDP

 

2013

 

 

2014

 

 

2015

 

euroala

MTO *

menetlus **

MTO

tegelik

struktuurne

MTO

nominaalne

struktuurne

MTO

Nominaalne

struktuurne

Belgia

1,25

ei

0,8

-2,6

-2,3

0,8

-2,3

-2,3

0,8

-2,8

-2,5

Saksamaa

-0,25

ei

-0,5

0,0

0,6

-0,5

0,0

0,5

-0,5

-0,1

0

Eesti

-1,00

ei

0,0

-0,2

-0,4

0,0

-0,5

-0,5

0,0

-0,5

-0,7

Kreeka

1,25

jah (2016)

***

-12,7

2,0

***

-1,6

1,0

***

-1,0

-0,4

Hispaania

-0,50

jah (2016)

0,0

-7,1

-2,8

0,0

-5,8

-2,4

0,0

-4,2

-3,4

Prantsusmaa

-0,50

jah (2015)

0,0

-4,3

-3,0

0,0

-3,9

-2,3

0,0

-3,4

-2

Iirimaa

0,75

jah (2015)

0,0

-7,2

-6,2

0,0

-4,8

-4,5

0,0

-4,2

-4,2

Itaalia

-0,50

ei

0,0

-3,0

-0,9

0,0

-2,6

-0,8

0,0

-2,2

-0,7

Küpros

0,25

jah (2016)

***

-5,4

-3,5

***

-5,8

-4,0

***

-6,1

-4,3

Läti

-1,00

ei

-1,0

-1,0

-1,0

-1,0

-1,0

-1,4

-1,0

-1,1

-1,9

Leedu

-1,00

ei

-1,0

-2,1

-2,1

-1,0

-2,1

-1,9

-1,0

-1,6

-1,3

Luksemburg

0,50

ei

0,5

0,1

1,4

0,5

-0,2

0,6

0,5

-1,4

-1,3

Malta

-0,50

jah (2014)

0,0

-2,8

-2,9

0,0

-2,5

-2,8

0,0

-2,5

-2,9

Holland

0,50

ei

-0,5

-2,5

-1,3

-0,5

-2,8

-1,3

-0,5

-1,8

-0,8

Austria

-0,50

ei

-0,45

-1,5

-1,1

-0,45

-2,8

-1,2

-0,45

-1,5

-1,1

 

Euroopa Komisjoni kevadel tehtud hinnangu järgi on Eesti eelarve järgmisel aastal struktuurselt 0,7 protsendilises defitsiidis, mis ei lange kokku rahandusministeeriumi  hinnanguga, mille järgi on meie eelarve struktuurselt ülejäägis ja mis ulatub 0,8 protsendini SKPst. Siiski mahub ka Euroopa Komisjoni hinnang miinimumnõude raamidesse. Uue hinnangu annab komisjon novembris. Tasakaalunõuded riikidele sõltuvalt riskidest ja riigivõlast on erinevad, ulatudes 1 protsendi suurusest defitsiidist 1,25 protsendi suuruse ülejäägini. Ülemäärase võlakoormaga riigid peavad võlakoorma viima allapoole 60 protsendi taset SKP suhtes. Seni kuni eelarved on defitsiidis pole võimalik ka võlakoormat vähendada, sest defitsiiti on vaja mingitest allikatest rahastada ja tavaliselt on selleks allikaks riigivõlg.

 

Poliitilistes suunistes uuele Euroopa Komisjonile ütles komisjoni president Jean-Claude Juncker : „Ma ei usu, et jätkusuutlikku majanduskasvu on võimalik luua üha suurema võlakoorma peale, see on kriisist saadud õppetund, mida me peame nüüd meeles pidama.“

 

Liikmesriikide suhtumine eelarvereeglitesse on erinev, on positiivseid näiteid ja on näiteid riikidest, millised järjekindlalt soovitavad majanduse elavdamise ettekäändel loobuda või edasi lükata kokkulepitud eelarve eesmärkide täitmine. Kui viimased seisukohad jäävad domineerima, siis võib öelda, et euroala eelarvereform on takerdunud ja euroala riskid jätkuvalt lahendamata.

 

IT ekspert näeb võimalust kärpida valitsussektori majandamiskulusid 3-5 protsenti

Avaldan siin blogis intervjuu, mille tegin tuntud IT eksperdi ja visionääri Aare Lapõniniga. Mul oli suur rõõm töötada koos Aarega maksuametis üle kaheksa aasta ja sellesse perioodi jäi e-Maksuameti, elektrooniliste maksudeklaratsioonide ja kuni tänaseni  maksuametis kasutatava IT platvormi loomine. Täna tegutseb Aare samal alal ja nõustab ning osaleb Omaani riigi  fiskaalhalduse arendamisel.

Kohtume Aarega septembri algul Tallinnas hotellis Radisson Blu Olümpia.

Alustame sellest, et räägid lühidalt, millega Sa praegu Omaanis tegeled, milliste projektidega oled hõivatud ja ehk saab teha ka võrdluse, millises seisus on asjad Omaanis võrreldes Eestiga ja kuidas on üldiselt fiskaalhaldus korraldatud Omaani Sultaniriigis?

Omaanis olen ma ühe suurema projekti meeskonnas ja selle sees on omakorda kolm eraldi projekti. Esiteks maksuameti projekt, teeme neile uut süsteemi, teine üks suurem projekt majandusministeeriumile, mille nimi on One Stop Shop.

Mida see tähendab?

See on suunatud ettevõtjatele. Kui praegu peavad ettevõtjad riigiga suhtlema eraldi kanalite kaudu, tegema erinevatele asutustele päringuid, taotlema litsentse, jne, siis nüüd saavad ettevõtjad hakata suhtlema riigiga ühe portaali kaudu. Ettevõtjate elu läheb hulga lihtsamaks ja paraneb teenindus. Ja kolmandaks on üks tehniline projekt, mille nimi on G-Cloud. Valitsusele tehakse ülivõimas keskkond, see tähendab, et igal igaühel ei pea olema eraldi serverit. Kui sul on mingi tarkvara, siis lihtsustatult sa paned selle käima selle pilve peal.

Need on uue põlvkonna projektid, kus keskne sisu on valitsussektori poolt osutatavate teenuste parandamine ning kus projektide teostamisel kasutatakse kõige moodsamaid ja süsteemsemaid arusaamu ja lähenemisi nii muutuste haldusele kui ka teenuste planeerimisele.

Fiskaalhalduse seis Eestis ja Omaanis on raskesti võrreldav, on valdkondi kus Eesti on kaugemale jõudnud, on valdkondi kus Omaani riik on asju varem alustanud. Ühest vastust on raske anda.

Aga siit võime edasi minna konkreetsemalt Eestis asjade juurde. Oled kokku pannud visiooni, kuidas tõhustada Eesti riigi fiskaalhaldust. Kirjelda palun lühidalt selle sisu. Eestis on tegeletud tugiteenuste konsolideerimisega  ja loodud riigi tugiteenuste keskus, oled öelnud, et meie seni saavutatu ei ole piisav.

Valitsussektori fiskaalhaldust tuleb vaadata kui terviklikku integreeritud elutsüklit. Praegu me tegeleme vaid selle viimase otsa, ehk raamatupidamise tsentraliseerimisega. Peaks aga vaatama asja tervikuna ning terviklikult tuleks läheneda ka automatiseerimise ja moderniseerimise tegevuste planeerimisele.

Nimelt, fiskaalhaldus algab keskpika perspektiivi planeerimise protsessiga, riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvete koostamisega, tulude ja kulude planeerimisega. Fiskaaladministreerimise elutsükkel hõlmab eelarve täitmise ja kassalise täitmise ja likviidsuse haldust tulude kogumist, kulude planeerimist, riigihankeid, arveldusi tarnijatega ja lõpuks raamatupidamist ja aruandlust. Seega fiskaalhalduse arendamise eesmärk peab olema laiem ning hõlmama kogu protsessi algusest kuni riigi majandusaasta aruandeni välja.

Eesmärk peaks olema teha kogu valitsemissektori töö paberivabaks. Siinkohal me räägime e-arvetest, e-dokumentide sisseviimisest ja e-teenustest ning kõik need elemendid peavad olema integreeritud omavahel. Eesmärk peaks olema luua tehnoloogiline infrastruktuur kasutades ära internetiajastu võimalusi ning see infrastruktuur peab olema kättesaadav tervele valitsussektorile, sealhulgas keskvalitsusele, sotsiaalkindlustusfondidele ja ka kohalikele omavalitsustele.

Eesti eripära on, et meil on palju väikeseid kohalikke omavalitsusüksusi. Samas need moodustavad nii-öelda teeninduskohtade võrgustiku. Seal on internetiühendus, ametnikud, teenindusruumid, jne. Kas seda võrgustikku oleks kuidagi võimalik ühildada keskvalitsuse tegevustega?

Keskvalitsusel on palju erinevaid ameteid ja paljudel neist on vajadus suhelda isiklikult leti kaudu ja osutada kohapeal teenuseid. Need on teenuised, mis eeldavad füüsilist kohaletulekut ja seda kohas kus see on inimestele lähedal. Keskvalitsus võiks integreerida oma teenuseid kohalike omavalitsustega, nii et teenindus oleks seal, kus inimesel on see kõige mugavam ja kättesaadavam.

Tasub vaadata mitte ainult enda vaatenurgast, et olen Suur Amet ja teen kõike ise, vaid pigem kasutajate ja klientide vaatenurgast: kuidas oleks mugavam kliendil minu teenuseid saada. Omal ajal sai tehtud nii, et maksuametil ja tolliametil oli üks IT osakond, mis teenindas mõlemaid ameteid. Äkki on võimalik letiteeninduse halduslepinguga „delegeerida“ omavalitsusele?

Praktikas me näeme hoopis seda, et erinevad ministeeriumid on loonud oma teeninduskohtade võrgu oma erinevatele allasutustele?

On olemas sellised lihtsamad toimingud, mis eeldavad lihtsalt dokumentide vastuvõtmist või avalduste esitamist. Näiteks pensionär ei suuda vajalikke dokumente interneti teel esitada. Selliste lihtsamate toimingute teostamiseks pole keskvalitsuse asutustele vaja oma teenindusletti, pigem sobib olemasolev teeninduslett kohalikus omavalitsuses. Omavalitsuste töötajad instrueeritakse, nad saavad anda üldisemaid juhiseid, võtta vastu dokumendid, vaadata üle kas need on korrektsed, digitaliseerivad need ja edastavad automaatselt keskvalitsuse menetlussüsteemidesse.

Muidugi on olemas keerulisemad integratsioonid, mis eeldavad keerulisemate üksikküsimuste lahendamist spetsialisti juures. Need toimingud saab teha maakonnakeskustes, nendest keerukamatest integratsioonidest ma praegu ei räägi.

On ametiasutusi, näiteks maksu- ja tolliamet või sotsiaalkindlustusamet, kus on palju sellist lihtsamat suhtlemist ja kliente, kes millegipärast ei soovi või ei saa kasutada elektroonilisi portaale. Sellistel puhkudel peaks eesmärgiks seadma just lettidest vabanemise ja andma need omavalitsustele üle, muidugi koos ressursside ja toetusega.

See eeldab, et riik telliks need teenused omavalitsustelt ja kompenseeriks kulud.

Need tingimused on võimalik kokku leppida. Riik peaks pakkuma omavalitsustele tänapäevast keskkonda fiskaaladministreerimiseks, alates eelarvete koostamisest kuni raamatupidamise ja aruandluseni välja, millest eelnevalt rääkisime. Mulle jääb arusaamatuks, miks omavalitsused peavad tegelema sellega ajal kui on olemas internet ja sellised tehnoloogiad nagu pilved, kuhu saaks panna tarkvara, milline on kasutatav iga omavalitsuste üksese poolt. See tähendab, et riigi poolt pannakse püsti serverite park, kuhu on võimalik paigaldada erinevad rakenduse erinevate organisatsioonide poolt ilma, et organisatsioon teaks, kui palju protsessoreid on vaja või kui suur kettamaht peab olema. Varukoopiad ja muu taolise teeb samuti pargi hooldaja.

Edasi, mulle jääb arusaamatuks, miks fiskaaladministreerimise protsessis riik kasutab kommertspankade teenuseid, selle asemel, et arendada oma arvelduskeskust, et teostada kõik arveldusoperatsioonid iseseisvalt.

Siit jõuame järgmise teemani, ehk keskvalitsuse tasandi fiskaaladministreerimiseni. On avaldatud Riigi Tugiteenuste Keskuse 2013 aasta tegevusaruanne, milline näitab edasiliikumist riigiasutuste tugiprotsesside konsolideerimisel.

Ma olin ise ametnik 90-ndatel, siis oli vaja kiiresti riik toimima saada, luua palju uusi süsteeme. Nüüd on 23 aastat seda riiki olnud ja praegu oleks vaja rohkem süsteemset lähenemist. Eesmärk peaks olema see, et kogu töötlus saada elektroonseks.

Võtame näiteks Riigikassa, milline on olemuslikult tohutu suur arvelduskeskus, kus igal tegijal on seal oma konto, mille kaudu tehakse erinevaid arveldusi. Seal toimuvad arveldused tarnijatega, sinna laekuvad tulud ja teostatakse väljamakseid vastuvõtjate kontodele Siia tulevad juurde veel omavalitsuste ja sotsiaalkindlustusfondide arveldused.

Kui vaatame asja selliselt, et kui näiteks Tallinna Äripangal on Eesti Pangas konto ja on eraldiseisev arveldussüsteem liige, siis Riigikassa, milline on kordades suurem süsteem, seda ei oma. Ta ei ole iseseisev arveldussüsteemi liige, kuid võis seda olla – niikuinii kuidagimoodi automatiseeritakse nende arvelduste toimingud eraldiseisvates süsteemides, kusjuures nende kvaliteet on väga kõikuv.

Mida see Riigikassale juurde annaks?

See võimaldaks tõhustada infovood, võimaldaks otseselt tegutseda ja teostada arveldusi, otseselt täita oma funktsioone, laenata rahaturgudelt või investeerida sinna otse, jne. Ma arvan, et Riigikassa peaks arvelduskeskuse formaadi endale võtma ja see peaks hõlmama kõik valitsussektori osad – keskvalitsuse, sotsiaalkindlustusfondid ja omavalitsused ja hõlmama nende rahaliste vahendite kasutamist.

Siinkohal võib tulla samasugune müra kui oli siis kui Riigikassa asus haldama Töötukassa vahendeid. Avalikkust kollitati väitega, et Töötukassa vahendid on riigistatud.

Riigikassa kui arvelduskeskus  on ikkagi tehniline ja läbipaistev struktuur, seal on igal omanikul näha, milline on tema ahendite seis ja teenitud intressitulud. See on lihtsalt infrastruktuurne  komponent, milline võib teostada oma funktsioone ilma kommertspankasid kasutamata.

Valitsussektor on suurim arveldaja üldse ja tema tehnoloogiline võimekus on suurem kui kommertspankadel. Eestit võib õigusega nimetada üheks parematest e-riikidest maailmas. Sellepärast on raske mõista, miks piltlikult elevant peab ostma veoteenust sipelgalt.

Swedbanki kontsern ei ole kindlasti sipelgas.

Jah, aga Riigikassa haldab ikkagi 8 miljardit keskvalitsuse eelarve vahendeid, lisaks veel kohalike omavalitsuste vahendid, sealt teenindatakse 600 000 pensionäri.

Ehk siis kohasem võrdlus oleks Swedbank Eesti.

Seda küll.

Kuidas me saame omavalitsustele luua stiimulid, et nad hakkaksid riigi poolt pakutavaid teenuseid kasutama?

Kui keskkond on olemas ja keskkond on töökindel, kui on olemas juhendid ja pakutakse väljaõpet, siis nad hakkavad seda kasutama. See mis töötab seda kasutatakse.

Kui me vaatame kohalike omavalitsuste toimimist, siis see on üsna standardiseeritud protsess. Kui on loodud keskkond, mis on mugav, lihtne ja funktsionaalne, siis seda hakatakse kasutama.

See ei saa kindlasti tähendada seda, et omavalitsused kaotaksid midagi oma autonoomiast.

Selle keskkonnaga liitumine peaks olema sama loogiline ja lihtne nagu kodanikele on liitumine näiteks internetipangaga. Fiskaaladministreerimise keskkonna loomisel keskvalitsuse tasandil tuleks luua võimalused ka kohalikele omavalitsustele ja mis toetaks neid paindlikult.

Kui fiskaaladministreerimise keskkonda on sama mugav ja lihtne nagu internetipank. Siis pole sellega liitumiseks vaja mingeid survemehhanisme, omavalitsused lihtsalt liituvad sellega.

Kas riigi fiskaaladministreerimise tõhususe parandamise mõju oleks võimalik ka rahaliselt hinnata?

Eelkõige muidugi paraneb riigi teenuste ulatus ja kvaliteet tänu kliendikesksele töökorraldusele ja omavalitsuste kaasamisele. Valitsussektori kassalise teenindamise finantskulud vähenevad ja  Riigikassa saab paindlikuma keskkonna likviidsuse haldamiseks. Kokkuvõtteks oleks võimalik vähendada valitsussektori kulusid 3-5 protsenti,  tõstes ja parandades samal ajal teenuste mahtu. Rahaliselt oleks kokkuhoiu suurusjärk 100 kuni 180 miljonit eurot.