IRL´i maksukava seab töötajad palgalõksu

(Sotsiaal) meedias on IRL esitanud kohati meelevaldseid väiteid erakondade maksukavade kohta. Esitan siin asja selgitavad vastuväited ja omapoolsed kommentaarid.
IRL´i väide: Reformierakond annab enamuse raha paremini toime tulevatele inimestele. IRLi maksureform tegeleb reaalse probleemi – palgavaesusega. 1000 või enam eurot teenib vaid ca neljandik eesti töötajatest (164 tuhat aastal 2013), samas kulub enamik maksuvabastuse rahast just neile, sest nemad võidavad kordades rohkem kui madalapalgalised.
Keskmine brutokuupalk oli käesoleva aasta III kvartalis 977 eurot ja II kvartalis 1023 eurot. Rahandusministeeriumi andmetel on keskmise palga ja hõive positiivsete arengute tõttu viimasel neljal aastal palgatulu kasvutempo olnud 8 protsenti ja selle aasta kolmandas kvartalis kiirenes see 9 protsendini. Eesti Pank prognoosib oma värskes ülevaates järgmiseks aastaks 5,4 protsendilist palgakasvu ja 2016 aastaks 6 protsenti. Seega ka 1000 eurot või enam teenivate inimeste arv kasvab samas kui alla 500 eurot teenivate inimeste arv kahaneb. Madalamapalgaliste maksukoormuse kergendamiseks pakume meie tulumaksuvaba miinimumi tõstmist 300 euroni kuus.
IRL´i maksukava seab töötajad 500 eurosesse palgalõksu, sest tööandja peab arvestama 500 euro suurusele palgale iga euro juurdelisamisel 40 protsendise tulumaksukoormusega. 40 protsendiline maksukoormus on tuluvahemikus 500-846 eurot.
Reformierakonna lubadused on 4 korda kallimad kui IRLi madalapalgaliste maksureform. Reformierakonna esmased kulud lubadustele on 500 miljonit eurot. IRLi kulud 120 miljonit eurot.
IRL´i parteikontori poolt tehtud mõjuhinnangud ei ole usaldusväärsed. Hinnangu mõjudele peaks andma rahandusministeerium, kellel on selleks kompetents, vajalik andmebaas ja pikaajaline kogemus.
Reformierakond läheb töötajatele ja tööandjatele sama rahaga kosja. IRL ei lähe. Samal ajal kui tööandjatele räägib reformerakond tööjõumaksude vähenemisest, lubatakse töötajatele, et tööandjad tõstavad nende palka ehk tööandjate jaoks tööjõu hind odavamaks ei muutu ja meie majanduse konkurentsivõime ei kasva. IRL nii ei tee.
Palgasaajale tuleb võit tulumaksuvaba miinimumi tõusust, sotsiaalmaksu alandamine vähendab tööandja tööjõumaksu ja tööjõukulu, mis kandub edasi ka töövõtjale, lisandub veel võit töötuskindlustusmakse alandamisest.
Reformierakond ei vabasta alampalka tulumaksust. IRL vabastab. Reformierakond maksustab ka tulevikus alampalka tulumaksuga. Alampalk on juba alates 2015. aastast 390 EUR, Reformierakonna tulumaksuvaba miinimum jõuab 300 euroni alles aastal 2019. Reformierakonna moodi edasi minnes ei jõua me maksuvaba alampalgani kunagi. IRLi plaan vabastab alampalga tulumaksust kohe.
Ühetaolise tulumaksu puhul, kus rakendatakse tulumaksuvaba miinimumi, tõuseb tulumaksuvaba miinimum ka peale 2019 aastat. Kui palgakasv jätkub, tõuseb ka maksuvaba miinimum.
Reformierakonna plaan jõustub peale JÄRGMISI valimisi aastal 2019. IRL teeb reformi kohe peale valimisi. Reformierakonna maksuplaan on kavandatud suures osas jõustuma aastal 2019 ehk peale järgmisi Riigikogu valimisi. Madalat palka saavatel inimeste ei ole aega oodata 4 aastat, nagu pakub Reformierakond. IRL teeb madalapalgaliste maksureformi ära esimese asjana.
See on järjekordne meelevaldne väide. Aastal 2016 langeb meie kava järgi töötuskindlustusmakse 1,95 protsendini, aastal 2017 tõuseb tulumaksuvaba miinimum 200 euroni kuus ja sotsiaalmaks langeb 32 protsendile, aastal 2018 tõuseb maksuvaba miinimum 250 euroni kuus ja aastal 2019 tõuseb maksuvaba miinimum 300 euroni kuus ja sotsiaalmaks langeb 31 protsendile.
Aga nüüd väga oluline, mida tasub meeles pidada. IRL´i maksukava ei näe ette tulumaksuvaba miinimumi tõusu 846 eurot ületava palgatulu puhul. See jääb tasemele 154 eurot kuus, nii nagu sai kinnitatud tänavuste maksuseaduste ja järgmise aasta riigieelarvega.
Ilmselgelt IRL´i maksukava soodustab madalapalgalisi töökohti ja see on väga vale maksupoliitika.

Euroala uute eelarvereeglite rakendamine ei edene

Kooskõlas 2013 aastal jõustunud euroala uute eelarvereeglitega avalikustas Euroopa Komisjon eelmisel nädalal liikmesriikide järgmise aasta eelarvekavad. Eelarvekavade koostamine ja hindamine Euroopa Komisjoni poolt on osa igasügisesest koordineeritud järelevalvemenetlusest ja selle eesmärk on tugevdada euroala riikide rahandust ja kokkulepitud eelarvereeglitest kinnipidamist.

 

Eelarvereegli, ehk fiskaalkokkuleppe järgi peab liikmesriigi valitsemissektori eelarvepositsioon olema tasakaalus või ülejäägis. See nõue loetakse täidetuks ka juhul kui liikmesriigi eelarveseis vastab eesmärgile, mille kohaselt struktuurne eelarvepuudujääk ei ületada 0,5 protsenti SKPst.

 

Liikmesriigi eelarvepuudujäägi määr keskpika perioodi raames võib ulatuda ka kuni 1 protsendini  SKPst, juhul kui riigivõla suhe sisemajanduse koguprodukti on oluliselt alla 60% ja riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkusega seotud riskid on väikesed. Neid liikmesriike on vähe. Sellele tingimusele vastab näiteks kõigi kolme Balti riigi eelarveseis. See tähendab, et meie puhul loetakse stabiilsus- ja kasvupaktiga kooskõlas olevaks struktuurne defitsiit kuni 1 protsent SKPst. Mõned riigid, sealhulgas ka Eesti on endale võtnud miinimumist ambitsioonikamad eesmärgid. Eesti on seadnud eesmärgiks struktuurse tasakaalu.

 

Järgnev tabel annab ülevaate sellest, millised on liikmesriikide individuaalsed eelarve miinimum nõuded tasakaalule ja kuidas liikmesriigid uusi eelarvereegleid nende täismahus rakendamise esimesel aastal täidavad. See on siis liikmesriikide lähtepositsioon uues reeglistikus. Andmed on kevadise seisuga ja tuginevad Euroopa Komisjoni kevadprognoosile. Andmetest selgub, et 2013 aastal kokkulepitud eelarvereeglite täitmine on pigem erand kui reegel. Euroopa Komisjoni ülesanne on hinnata, kas riigid peavad kinni nende eesmärkide poole liikumise kiirusest ja tähtaegadest. Peale Eesti on ka teisi liikmesriike, millised on  võtnud individuaalselt suuremad eesmärgid võrreldes miinimumnõuetega.

 

 

 

 

 

 

 

 

EL liikmesriikide MTOd

 

 

Miinimum

EDP

 

2013

 

 

2014

 

 

2015

 

euroala

MTO *

menetlus **

MTO

tegelik

struktuurne

MTO

nominaalne

struktuurne

MTO

Nominaalne

struktuurne

Belgia

1,25

ei

0,8

-2,6

-2,3

0,8

-2,3

-2,3

0,8

-2,8

-2,5

Saksamaa

-0,25

ei

-0,5

0,0

0,6

-0,5

0,0

0,5

-0,5

-0,1

0

Eesti

-1,00

ei

0,0

-0,2

-0,4

0,0

-0,5

-0,5

0,0

-0,5

-0,7

Kreeka

1,25

jah (2016)

***

-12,7

2,0

***

-1,6

1,0

***

-1,0

-0,4

Hispaania

-0,50

jah (2016)

0,0

-7,1

-2,8

0,0

-5,8

-2,4

0,0

-4,2

-3,4

Prantsusmaa

-0,50

jah (2015)

0,0

-4,3

-3,0

0,0

-3,9

-2,3

0,0

-3,4

-2

Iirimaa

0,75

jah (2015)

0,0

-7,2

-6,2

0,0

-4,8

-4,5

0,0

-4,2

-4,2

Itaalia

-0,50

ei

0,0

-3,0

-0,9

0,0

-2,6

-0,8

0,0

-2,2

-0,7

Küpros

0,25

jah (2016)

***

-5,4

-3,5

***

-5,8

-4,0

***

-6,1

-4,3

Läti

-1,00

ei

-1,0

-1,0

-1,0

-1,0

-1,0

-1,4

-1,0

-1,1

-1,9

Leedu

-1,00

ei

-1,0

-2,1

-2,1

-1,0

-2,1

-1,9

-1,0

-1,6

-1,3

Luksemburg

0,50

ei

0,5

0,1

1,4

0,5

-0,2

0,6

0,5

-1,4

-1,3

Malta

-0,50

jah (2014)

0,0

-2,8

-2,9

0,0

-2,5

-2,8

0,0

-2,5

-2,9

Holland

0,50

ei

-0,5

-2,5

-1,3

-0,5

-2,8

-1,3

-0,5

-1,8

-0,8

Austria

-0,50

ei

-0,45

-1,5

-1,1

-0,45

-2,8

-1,2

-0,45

-1,5

-1,1

 

Euroopa Komisjoni kevadel tehtud hinnangu järgi on Eesti eelarve järgmisel aastal struktuurselt 0,7 protsendilises defitsiidis, mis ei lange kokku rahandusministeeriumi  hinnanguga, mille järgi on meie eelarve struktuurselt ülejäägis ja mis ulatub 0,8 protsendini SKPst. Siiski mahub ka Euroopa Komisjoni hinnang miinimumnõude raamidesse. Uue hinnangu annab komisjon novembris. Tasakaalunõuded riikidele sõltuvalt riskidest ja riigivõlast on erinevad, ulatudes 1 protsendi suurusest defitsiidist 1,25 protsendi suuruse ülejäägini. Ülemäärase võlakoormaga riigid peavad võlakoorma viima allapoole 60 protsendi taset SKP suhtes. Seni kuni eelarved on defitsiidis pole võimalik ka võlakoormat vähendada, sest defitsiiti on vaja mingitest allikatest rahastada ja tavaliselt on selleks allikaks riigivõlg.

 

Poliitilistes suunistes uuele Euroopa Komisjonile ütles komisjoni president Jean-Claude Juncker : „Ma ei usu, et jätkusuutlikku majanduskasvu on võimalik luua üha suurema võlakoorma peale, see on kriisist saadud õppetund, mida me peame nüüd meeles pidama.“

 

Liikmesriikide suhtumine eelarvereeglitesse on erinev, on positiivseid näiteid ja on näiteid riikidest, millised järjekindlalt soovitavad majanduse elavdamise ettekäändel loobuda või edasi lükata kokkulepitud eelarve eesmärkide täitmine. Kui viimased seisukohad jäävad domineerima, siis võib öelda, et euroala eelarvereform on takerdunud ja euroala riskid jätkuvalt lahendamata.

 

IT ekspert näeb võimalust kärpida valitsussektori majandamiskulusid 3-5 protsenti

Avaldan siin blogis intervjuu, mille tegin tuntud IT eksperdi ja visionääri Aare Lapõniniga. Mul oli suur rõõm töötada koos Aarega maksuametis üle kaheksa aasta ja sellesse perioodi jäi e-Maksuameti, elektrooniliste maksudeklaratsioonide ja kuni tänaseni  maksuametis kasutatava IT platvormi loomine. Täna tegutseb Aare samal alal ja nõustab ning osaleb Omaani riigi  fiskaalhalduse arendamisel.

Kohtume Aarega septembri algul Tallinnas hotellis Radisson Blu Olümpia.

Alustame sellest, et räägid lühidalt, millega Sa praegu Omaanis tegeled, milliste projektidega oled hõivatud ja ehk saab teha ka võrdluse, millises seisus on asjad Omaanis võrreldes Eestiga ja kuidas on üldiselt fiskaalhaldus korraldatud Omaani Sultaniriigis?

Omaanis olen ma ühe suurema projekti meeskonnas ja selle sees on omakorda kolm eraldi projekti. Esiteks maksuameti projekt, teeme neile uut süsteemi, teine üks suurem projekt majandusministeeriumile, mille nimi on One Stop Shop.

Mida see tähendab?

See on suunatud ettevõtjatele. Kui praegu peavad ettevõtjad riigiga suhtlema eraldi kanalite kaudu, tegema erinevatele asutustele päringuid, taotlema litsentse, jne, siis nüüd saavad ettevõtjad hakata suhtlema riigiga ühe portaali kaudu. Ettevõtjate elu läheb hulga lihtsamaks ja paraneb teenindus. Ja kolmandaks on üks tehniline projekt, mille nimi on G-Cloud. Valitsusele tehakse ülivõimas keskkond, see tähendab, et igal igaühel ei pea olema eraldi serverit. Kui sul on mingi tarkvara, siis lihtsustatult sa paned selle käima selle pilve peal.

Need on uue põlvkonna projektid, kus keskne sisu on valitsussektori poolt osutatavate teenuste parandamine ning kus projektide teostamisel kasutatakse kõige moodsamaid ja süsteemsemaid arusaamu ja lähenemisi nii muutuste haldusele kui ka teenuste planeerimisele.

Fiskaalhalduse seis Eestis ja Omaanis on raskesti võrreldav, on valdkondi kus Eesti on kaugemale jõudnud, on valdkondi kus Omaani riik on asju varem alustanud. Ühest vastust on raske anda.

Aga siit võime edasi minna konkreetsemalt Eestis asjade juurde. Oled kokku pannud visiooni, kuidas tõhustada Eesti riigi fiskaalhaldust. Kirjelda palun lühidalt selle sisu. Eestis on tegeletud tugiteenuste konsolideerimisega  ja loodud riigi tugiteenuste keskus, oled öelnud, et meie seni saavutatu ei ole piisav.

Valitsussektori fiskaalhaldust tuleb vaadata kui terviklikku integreeritud elutsüklit. Praegu me tegeleme vaid selle viimase otsa, ehk raamatupidamise tsentraliseerimisega. Peaks aga vaatama asja tervikuna ning terviklikult tuleks läheneda ka automatiseerimise ja moderniseerimise tegevuste planeerimisele.

Nimelt, fiskaalhaldus algab keskpika perspektiivi planeerimise protsessiga, riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvete koostamisega, tulude ja kulude planeerimisega. Fiskaaladministreerimise elutsükkel hõlmab eelarve täitmise ja kassalise täitmise ja likviidsuse haldust tulude kogumist, kulude planeerimist, riigihankeid, arveldusi tarnijatega ja lõpuks raamatupidamist ja aruandlust. Seega fiskaalhalduse arendamise eesmärk peab olema laiem ning hõlmama kogu protsessi algusest kuni riigi majandusaasta aruandeni välja.

Eesmärk peaks olema teha kogu valitsemissektori töö paberivabaks. Siinkohal me räägime e-arvetest, e-dokumentide sisseviimisest ja e-teenustest ning kõik need elemendid peavad olema integreeritud omavahel. Eesmärk peaks olema luua tehnoloogiline infrastruktuur kasutades ära internetiajastu võimalusi ning see infrastruktuur peab olema kättesaadav tervele valitsussektorile, sealhulgas keskvalitsusele, sotsiaalkindlustusfondidele ja ka kohalikele omavalitsustele.

Eesti eripära on, et meil on palju väikeseid kohalikke omavalitsusüksusi. Samas need moodustavad nii-öelda teeninduskohtade võrgustiku. Seal on internetiühendus, ametnikud, teenindusruumid, jne. Kas seda võrgustikku oleks kuidagi võimalik ühildada keskvalitsuse tegevustega?

Keskvalitsusel on palju erinevaid ameteid ja paljudel neist on vajadus suhelda isiklikult leti kaudu ja osutada kohapeal teenuseid. Need on teenuised, mis eeldavad füüsilist kohaletulekut ja seda kohas kus see on inimestele lähedal. Keskvalitsus võiks integreerida oma teenuseid kohalike omavalitsustega, nii et teenindus oleks seal, kus inimesel on see kõige mugavam ja kättesaadavam.

Tasub vaadata mitte ainult enda vaatenurgast, et olen Suur Amet ja teen kõike ise, vaid pigem kasutajate ja klientide vaatenurgast: kuidas oleks mugavam kliendil minu teenuseid saada. Omal ajal sai tehtud nii, et maksuametil ja tolliametil oli üks IT osakond, mis teenindas mõlemaid ameteid. Äkki on võimalik letiteeninduse halduslepinguga „delegeerida“ omavalitsusele?

Praktikas me näeme hoopis seda, et erinevad ministeeriumid on loonud oma teeninduskohtade võrgu oma erinevatele allasutustele?

On olemas sellised lihtsamad toimingud, mis eeldavad lihtsalt dokumentide vastuvõtmist või avalduste esitamist. Näiteks pensionär ei suuda vajalikke dokumente interneti teel esitada. Selliste lihtsamate toimingute teostamiseks pole keskvalitsuse asutustele vaja oma teenindusletti, pigem sobib olemasolev teeninduslett kohalikus omavalitsuses. Omavalitsuste töötajad instrueeritakse, nad saavad anda üldisemaid juhiseid, võtta vastu dokumendid, vaadata üle kas need on korrektsed, digitaliseerivad need ja edastavad automaatselt keskvalitsuse menetlussüsteemidesse.

Muidugi on olemas keerulisemad integratsioonid, mis eeldavad keerulisemate üksikküsimuste lahendamist spetsialisti juures. Need toimingud saab teha maakonnakeskustes, nendest keerukamatest integratsioonidest ma praegu ei räägi.

On ametiasutusi, näiteks maksu- ja tolliamet või sotsiaalkindlustusamet, kus on palju sellist lihtsamat suhtlemist ja kliente, kes millegipärast ei soovi või ei saa kasutada elektroonilisi portaale. Sellistel puhkudel peaks eesmärgiks seadma just lettidest vabanemise ja andma need omavalitsustele üle, muidugi koos ressursside ja toetusega.

See eeldab, et riik telliks need teenused omavalitsustelt ja kompenseeriks kulud.

Need tingimused on võimalik kokku leppida. Riik peaks pakkuma omavalitsustele tänapäevast keskkonda fiskaaladministreerimiseks, alates eelarvete koostamisest kuni raamatupidamise ja aruandluseni välja, millest eelnevalt rääkisime. Mulle jääb arusaamatuks, miks omavalitsused peavad tegelema sellega ajal kui on olemas internet ja sellised tehnoloogiad nagu pilved, kuhu saaks panna tarkvara, milline on kasutatav iga omavalitsuste üksese poolt. See tähendab, et riigi poolt pannakse püsti serverite park, kuhu on võimalik paigaldada erinevad rakenduse erinevate organisatsioonide poolt ilma, et organisatsioon teaks, kui palju protsessoreid on vaja või kui suur kettamaht peab olema. Varukoopiad ja muu taolise teeb samuti pargi hooldaja.

Edasi, mulle jääb arusaamatuks, miks fiskaaladministreerimise protsessis riik kasutab kommertspankade teenuseid, selle asemel, et arendada oma arvelduskeskust, et teostada kõik arveldusoperatsioonid iseseisvalt.

Siit jõuame järgmise teemani, ehk keskvalitsuse tasandi fiskaaladministreerimiseni. On avaldatud Riigi Tugiteenuste Keskuse 2013 aasta tegevusaruanne, milline näitab edasiliikumist riigiasutuste tugiprotsesside konsolideerimisel.

Ma olin ise ametnik 90-ndatel, siis oli vaja kiiresti riik toimima saada, luua palju uusi süsteeme. Nüüd on 23 aastat seda riiki olnud ja praegu oleks vaja rohkem süsteemset lähenemist. Eesmärk peaks olema see, et kogu töötlus saada elektroonseks.

Võtame näiteks Riigikassa, milline on olemuslikult tohutu suur arvelduskeskus, kus igal tegijal on seal oma konto, mille kaudu tehakse erinevaid arveldusi. Seal toimuvad arveldused tarnijatega, sinna laekuvad tulud ja teostatakse väljamakseid vastuvõtjate kontodele Siia tulevad juurde veel omavalitsuste ja sotsiaalkindlustusfondide arveldused.

Kui vaatame asja selliselt, et kui näiteks Tallinna Äripangal on Eesti Pangas konto ja on eraldiseisev arveldussüsteem liige, siis Riigikassa, milline on kordades suurem süsteem, seda ei oma. Ta ei ole iseseisev arveldussüsteemi liige, kuid võis seda olla – niikuinii kuidagimoodi automatiseeritakse nende arvelduste toimingud eraldiseisvates süsteemides, kusjuures nende kvaliteet on väga kõikuv.

Mida see Riigikassale juurde annaks?

See võimaldaks tõhustada infovood, võimaldaks otseselt tegutseda ja teostada arveldusi, otseselt täita oma funktsioone, laenata rahaturgudelt või investeerida sinna otse, jne. Ma arvan, et Riigikassa peaks arvelduskeskuse formaadi endale võtma ja see peaks hõlmama kõik valitsussektori osad – keskvalitsuse, sotsiaalkindlustusfondid ja omavalitsused ja hõlmama nende rahaliste vahendite kasutamist.

Siinkohal võib tulla samasugune müra kui oli siis kui Riigikassa asus haldama Töötukassa vahendeid. Avalikkust kollitati väitega, et Töötukassa vahendid on riigistatud.

Riigikassa kui arvelduskeskus  on ikkagi tehniline ja läbipaistev struktuur, seal on igal omanikul näha, milline on tema ahendite seis ja teenitud intressitulud. See on lihtsalt infrastruktuurne  komponent, milline võib teostada oma funktsioone ilma kommertspankasid kasutamata.

Valitsussektor on suurim arveldaja üldse ja tema tehnoloogiline võimekus on suurem kui kommertspankadel. Eestit võib õigusega nimetada üheks parematest e-riikidest maailmas. Sellepärast on raske mõista, miks piltlikult elevant peab ostma veoteenust sipelgalt.

Swedbanki kontsern ei ole kindlasti sipelgas.

Jah, aga Riigikassa haldab ikkagi 8 miljardit keskvalitsuse eelarve vahendeid, lisaks veel kohalike omavalitsuste vahendid, sealt teenindatakse 600 000 pensionäri.

Ehk siis kohasem võrdlus oleks Swedbank Eesti.

Seda küll.

Kuidas me saame omavalitsustele luua stiimulid, et nad hakkaksid riigi poolt pakutavaid teenuseid kasutama?

Kui keskkond on olemas ja keskkond on töökindel, kui on olemas juhendid ja pakutakse väljaõpet, siis nad hakkavad seda kasutama. See mis töötab seda kasutatakse.

Kui me vaatame kohalike omavalitsuste toimimist, siis see on üsna standardiseeritud protsess. Kui on loodud keskkond, mis on mugav, lihtne ja funktsionaalne, siis seda hakatakse kasutama.

See ei saa kindlasti tähendada seda, et omavalitsused kaotaksid midagi oma autonoomiast.

Selle keskkonnaga liitumine peaks olema sama loogiline ja lihtne nagu kodanikele on liitumine näiteks internetipangaga. Fiskaaladministreerimise keskkonna loomisel keskvalitsuse tasandil tuleks luua võimalused ka kohalikele omavalitsustele ja mis toetaks neid paindlikult.

Kui fiskaaladministreerimise keskkonda on sama mugav ja lihtne nagu internetipank. Siis pole sellega liitumiseks vaja mingeid survemehhanisme, omavalitsused lihtsalt liituvad sellega.

Kas riigi fiskaaladministreerimise tõhususe parandamise mõju oleks võimalik ka rahaliselt hinnata?

Eelkõige muidugi paraneb riigi teenuste ulatus ja kvaliteet tänu kliendikesksele töökorraldusele ja omavalitsuste kaasamisele. Valitsussektori kassalise teenindamise finantskulud vähenevad ja  Riigikassa saab paindlikuma keskkonna likviidsuse haldamiseks. Kokkuvõtteks oleks võimalik vähendada valitsussektori kulusid 3-5 protsenti,  tõstes ja parandades samal ajal teenuste mahtu. Rahaliselt oleks kokkuhoiu suurusjärk 100 kuni 180 miljonit eurot.

Alustav ettevõtja ei ole pangas soositud

Rahvusvaheliste kaubandussanktsioonide tõttu majandusi ähvardavate riskide kasvades on kehval olukorral ka üks positiivsem aspekt.  Euroopa on juba mõnda aega osa saanud väga madalatest intressimääradest. Majandusleht Financial Times kirjutas hiljuti, et Euroopa laenuintressid on ligi 500 aasta madalaimad. Euroopa Keskpank on järjest kärpinud baasintresside määrasid ja kehtestas keskpangana hoiustamise püsivõimalusele negatiivse intressimäära. Kuue kuu Euribor on tänaseks langenud 0,299 protsendile. Oleme ajaloos väga haruldases tsüklis, on majandusstrateegid hinnanud sellist olukorda.

Euroopa Keskpank on ka teatanud uutest soodsatest likviidsuslaenudest kommertspankadele tingimusel, et raha laenataks edasi ettevõtetele ja läheks edasi reaalmajandusse. Eesti pangad on koguni nii heas seisus, et väljastpoolt pole finantsvahendeid kaasata vaja, sest hoiuste mahud jõudsid tänavu laenude kogumahule järele ja ei saa välistada, et hakkavad neid isegi ületama.

Uute eluasemelaenude intressimäär oli Eestis juulikuus 2,54% ja püsinud väga madalal tasemel juba viimased paar aastat. Võrreldes enamike Euroopa Liidu riikidega on Eestis ühed madalamad kodumajapidamiste laenuintresside määrad, vahemikus 2-3%. Samal tasemel on need veel mõnes liikmesriigis, enamikes aga jäävad vahemikku 3-4%. Ka ettevõtete laenuintressid on viimase majanduskriisi järgselt 7-8 protsendi tasemelt alanenud 3-4 protsendi tasemele, jäädes vaid protsendipunkti võrra kõrgemaks eluasemelaenu keskmistest intressidest.

Ilusat tervikpilti aga rikub alustavate ettevõtete piiratud võimalused äritegevuse rahastamiseks. Ühel hiljutisel kohtumisel tõi Finance  Estonia esindaja näite, kus perspektiivikal alal alustavale ettevõttele tegi pank laenutaotlusele pakkumise intressiga 10,9 protsenti. Ettevõtluses on 10 protsendise kapitalitootluse saavutamine juba päris hea tulemus,  aga kui loodud väärtus tuleb pangale ära anda, siis puudub sellisel rahastusel suurem majanduslik mõte. Antud alustav ettevõte otsustas leida muid finantseerimisallikaid.

Pankade kodulehekülgi vaadates võib märgata, et pangad on suurendanud erinevaid laenutooteid ettevõtetele, sealjuures on eraldi laenuinstrumendid ka alustavatele ettevõtetele. Seal on ka öeldud, et kõiki taotlusi käsitletakse individuaalselt ja intressipakkumine tehakse sõltuvalt konkreetsest taotlusest. On teada, et ühe suure panga kõige laiapõhjalisema ja populaarsema ning üsna pindliku laenutoote intress jääb suurusjärku 10 protsenti. Selle laenutoote puhul piisab tagatiseks omaniku käendusest. Juhul kui Kredex käendab laenu kahe kolmandiku ulatuses, oleks intress suurusjärgus 5 kuni 8 protsenti. Sellele lisandub ka Kredexi tasu üle 2 protsendi. Nendele lisanduvad veel euribor ja panga lepingutasud.

Pangad on alustavatele ettevõtetele laenuvõimalusi laiendanud ja kinnitavad, et ettevõtja saab igal juhul oma ideele rahastust ka siis kui kinnisvaratagatised puuduvad. Aga tuleb küsida mis hinnaga see laen saadakse ja kui mõttekas selle kasutamine majanduslikult on. Kõrged laenukulud on oma ettevõttega alustajatele takistuseks ja sunnivad otsima alternatiive.

Turuolukorrast täpsema pildi saamise eesmärgil küsisin laenupakkumist ka endale kuuluvale, aastaid tagasi asutatud ja praegu ettevõtluses passiivselt osalevale mikroettevõttele. Sain ühest pangast pakkumise intressiga 4 protsenti pluss euribor ja teisest 3 protsenti pluss euribor, mis üldises kontekstis on päris head pakkumised. Pangale teada ajalooga, tugevate tagatistega ja piisava rahavooga ettevõtetel langeb intress järsult. EfTEN Kinnisvarafondi nõukogu esimees andis teada, et nemad finantseerivad ennast laenuga, mille intressimäär on 1,89%. Alustavatel ettevõtetel pole ei ajalugu, stabiilset rahavoogu ega tihti ka võimalust  pakkuda kinnisvara või kommertspanditagatist. Alustavale ettevõttele praegustes tingimustes pakutav intressimäär vahemikus 5-8 protsenti on ülepingutatud.

Alustavate ettevõtete seisukohast ei tulnud positiivsena ka eelmisel nädalal Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt tulnud teade selle kohta, et uuel rahastamisperioodil asutus enam alustavate ettevõtete stardipakette ei jaga. Üks põhjus on ilmselt tõsiasi, et võrreldes eelmise rahastamisperioodiga, kus EAS rakendas eurorahasid mahus 784 miljonit, vähenevad uuel perioodil vahendid 566 miljonile eurole. EAS hakkab suuremat tähelepanu pöörama nendele ettevõtetele, millised on juba stardist väljunud, paar aastat tegutsenud ja soovivad oma tegevust laiendada. On veel muidugi Töötukassa toetused alustavatele ettevõtjatele, riskifondid IT sektoris , Arengufond ja Kredex, aga nende mahud ei ole võrreldavad EASiga.

Öeldakse, et väikeettevõtlus on majanduse kasvulava. Ülemäära kõrged laenuintressid aga ettevõtet käivitama ei innusta. Ühe panga kodulehe ettevõtja rubriigis on suur pealkiri „Kuidas pank saab ärile hoo sisse anda?“ Pealkirja all on kirjeldatud tooteid alustavatele ettevõtetele. Panga tingimusi täpsemalt uurides selgub aga, et oodatud ja soositud on siiski ettevõtted, kelle äri juba on hoogne ja täiskäigul läbitud paras vahemaa seljataga.

Uued Vene-vastased sanktsioonid oleksid ulatusliku mõjuga sealsele majandusele

Senisest karmimatel sanktsioonidel oleks Venemaa majandusele ulatuslik mõju. Piirangud, mis on seni piirdunud põhiliselt sissesõidukeeldude ja varade külmutamisega üksikutele mõjukatele isikutele ning impordipiirangutega Krimmist pärit kaupadele ei oma ulatuslikku mõju majandusele tervikuna. Venemaa rahandust, pangandust ja energeetikat puudutavad sanktsioonid mõjutaks aga majandust tuntavalt ja oleks varasemast erineva kaalukategooriaga.

Venemaa vananeva rahvastikuga ja üha paisuvate sotsiaalkuludega riigi eelarvet on raske tasakaalus hoida ja defitsiiti tuleb katta reservide, riigivõla ja täiendavate erastamistulude arvel. Kuna seni on Vene riigi võlakoorem olnud madal, oli võimalik defitsiiti laenurahaga rahastada. Muutunud tingimustes ja üha halvenevate riigireitingute olukorras, kus investorid vaatavad Vene võlakirju rämpsuna, on raske majanduslikult põhjendatud tingimustel finantsturgudelt laenu saada.

Euroopa Liidu poolt rakendatavatel juurdepääsupiirangutel kapitaliturgudele satuks Venemaa rahandus tugeva surve alla. Löögi alla satuks ka riigi plaan tulla ettevõtetele appi kui majanduslangus süveneb. Varasematel aastatel on riik ulatuslikult majanduse elavdamise eesmärgil ettevõtteid toetanud, muutunud olukorras pole riigil selleks lihtsalt vahendeid. Löögi alla satub Venemaa pankade rekapitaliseerimise plaan, mille eesmärgiks oli seatud pankade laenuportfelli suurendamine.  Ajal kui investorid viivad raha Venemaalt teistele arenevatele turgudele, on küsitav ka  erastamistulude planeeritud laekumine.

Venemaa majandus saab tugineda suurele siseturule. Venemaa on juba asunud siseturgu kaitsma piirates välismaiste toiduainete ja tehnikatoodete sissevedu, lootes seeläbi arendada rahvuslikku majandust. Majanduslik isolatsioon aga tähendab tehnoloogilist mahajäämust ja ei ole kuidagi kooskõlas varasema ulatusliku majanduse moderniseerimise programmiga.

Vene suur siseturg ei ole kindlasti ülemäära ostujõuline. Kapitali lahkumine ja välismaiste firmade eemaletõrjumine ei aita kuidagi kaasa uute töökohtade tekkele. Pigem võib ettevõtete madal konkurentsivõime ja vähenev välisnõudlus kaasa tuua tehaste sulgemisi ja sotsiaalsete pingete kasvu tööstuslinnades.

Ajaleht Nezavisimaja Gazeta vahendab, et ekspertide hinnangul seisab ees järsk toiduainete hindade tõus – teatud toodete puhul võib hind isegi kahekordistuda. Piirangute alla sattunud tooteliigid tuleb millegagi asendada – kas kodumaise tööstuse toodetega või nende riikide toodetega, millised piirangute alla ei kuulu. Asendamine aga võtab aega ja seni võib tekkida mõnede toodete defitsiit või kerkida järsult hind. Kuna Venemaa Keskpank on tõstnud baasintressi ja pangandus on sanktsioonide tõttu surve all, siis ootab kodumaist tööstust ees laenuintresside kasv, mis paratamatult kandub üle omahinda. Venemaa statistikaameti andmetel juba kasvasid käesoleval aastal ajavahemikul jaanuar kuni juuni toiduainete hinnad 8%.

Rubla nõrgenemine ja riigieelarve kehvade väljavaadete tõttu kannatav sotsiaalsektori rahastamine avaldab omakorda mõju elanike ostujõule. Olukorda teravdab ka regionaalsete eelarvetulude kahanemine madalama maksulaekumise ja föderaaleelarvest tehtavate toetusmaksete vähenemise tõttu. Kohustuse täitmiseks, näiteks õpetajate palkade maksmiseks ja muude kulude katteks peavad regioonid suurendama laenukoormust.  Kardetakse, et sotsiaalsete teenuste kättesaadavus halveneb.

Mingi piirini saab propaganda abil elanike pahameele suunata sanktsioone rakendavale välismaailmale, aga paratamatult hakkab elanike heaolu langus mõjutama ka poliitikakujundajate otsuseid.

Palgakasvu loob konkurentsivõimeline majandus

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse uus juht on öelnud, et Eesti peab saama konkurentsivõimelisuse poolest maailma juhtivaks riigiks. See on silmatorkavalt ambitsioonikas eesmärk, aga suuri sihte on vaja ja konkurentsivõime kasvatamise eesmärgi kõrvale teist sama kaaluga eesmärki polegi võimalik leida. Riigid on omavahel konkurentsis töökohtade ja investeeringute pärast ja need lähevad sinna kus tingimused on paremad. Kapitalil on alati võimalus liikuda riiki kus on võimalik toota konkurentsivõimelisemate hindadega ja  kus on suurem tootlikkus ning koos kapitaliga liiguvad ka töökohad.

Konkurentsivõime kasvu eelduseks on, et tootlikkus peaks kasvama kiiremini kui palgad. Sellepärast peaksime vaatama millises seisus meie majandus praegu on ja kas oleme liikumas õiges suunas.

Viimastel aastatel on palgasaajate olukord paranenud ja oleks tore kui palgakasv jätkuks ka edaspidi  ja jõuaks lähemale rikkamate riikide tasemetele. Statistikaameti andmetel kasvas brutopalk eelmisel aastal 7 protsenti ja hindade kasvuga korrigeeritud reaalpalk tõus oli üle 4 protsendi. Palgasaajate toimetulekut parandav reaalpalga tõus on toimunud juba kolmandat aastat järjest, töötajate palgaootused püsivad jätkuvalt kõrged ja palgakasvu jätkumist võib näha ka käesoleval aastal.

Tootlikkust saab mõõta erinevate näitajatega. Seni on ettevõtted kasvavate palgakuludega hakkama saanud. Ettevõtlussektori statistika näitab, et tootlikkuse kasv on olnud palgakasvuga kooskõlas. Kogumajanduse kohta toodud näitajad, kus on arvestatud ka avaliku sektori mõju, nii head ei ole. Kui majanduses tervikuna oli 7 protsendine palkade nominaalkasv, siis tunnitootlikkuse nominaalkasv oli  5,2 protsenti. Kui palgad kasvavad tootlikkusest kiiremini, siis on raske konkurentsivõimeliste riikide edetabelis esile tõusta. Statistika näitab, et avaliku sektori negatiivne panus tulenes selle sektori palkade keskmisest palgast kiirema kasvu tõttu. Avalik sektor aga ei tohiks tekitada palgasurveid, millega tootlikkuse kasv ettevõtlussektoris sammu pidada ei suuda.

Järgmisel aastal rakenduvad riigipoolsed meetmed – tulumaksuvaba miinimumi tõstmine ja tulumaksumäära ja töötuskindlustusmakse alandamine vähendavad ettevõtjate tööjõukulu. Lisaks reaalpalga kasvule parandavad need poliitikad ka majapidamiste olukorda ja elavdavad sisetarbimist. Sisetarbimise kasv aitab omakorda saavutada majanduskasvu taastumist. Tööjõumaksude ja tulumaksu langetamine tasandab ettevõtete tööjõukulude kasvamist ja parandab konkurentsivõimet.

Tulles tagasi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juurde, siis olukorras kus eurorahade hulk on vähenenud ja sihtasutuse poolne ettevõtete nõustamise roll kasvab, peaks asutus rohkem tähelepanu pöörama ettevõtete kapitali kättesaadavuse parandamisele. Tootlikkuse tõstmiseks on ettevõtetel vaja uusi tehnoloogiaid ja sisseseadet, litsentse ja tarkvara. Investeerida on vaja turundusse, toodete arendusse ja töötajate väljaõppesse. Need investeeringud aga nõuavad kapitali. Olemasolev finantseerimiskeskkond on väga panganduskeskne ja erinevate rahastamisvõimaluste valik väike. Omakapitaliinvesteeringute turul on pakkumine olematu. Teisest küljest on meil probleem ka sellega, et ettevõtjad eriti ei soovigi kaasata kapitali ettevõttest väljastpoolt ja osalust jagada. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel on siin suur roll nii ettevõtjate nõustamisel kui ka kapitali kaasamise võimaluste laiendamisel. Üks kasutamata võimalus on alternatiivbörsi sisuline käivitamine.

Sügisel hakkab Riigikogu menetlema uut investeerimisfondide seadust, mille üks eesmärk on tuua senisest rohkem pensionifondide investeeringuid meie majandusse. Eelmisel aastal tuli Eesti majandusse vaid neljandik nende fondide investeeringutest, suurem osa läks Skandinaaviasse ja Lääne-Euroopasse. Eestis registreeritud aktsiafondid investeerisid siia vaid 7% oma investeeringutest.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele tahaks aga soovida edu uute ambitsioonikate eesmärkide elluviimisel. Sihid on õiged ja ka majanduslik loogika paigas – kõigepealt tootlikkus ja konkurentsivõime ja siis saame ka kõrgemad palgad.

Maksuvaba miinimumi tõus peab jätkuma ka peale 2015. aastat

Kõne Riigikogu lõppenud istungjärgu viimasel istungil

Austatud Riigikogu esimees, head kolleegid! Me oleme siin täna kuulnud eelmiste maksuseaduste puhul kriitikat, ka meelevaldset ja ühekülgset käsitlust, et maksuseadusi võtame vastu läbimõtlematult ja et just nagu puudub arusaam maksusüsteemi edasisest arengust. No on ikka arusaam olemas, ärge liialdage! Üks eesmärk kindlasti on tõhustada maksukogumist, mille üheks heaks näiteks on, muuseas, täna esimest päeva käivituv töötajate register. Aga see on üks varem vastu võetud maksuseaduse muudatus. Tulles praeguse tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, siis selle suurem eesmärk peale muude tulumaksuga seotud valdkondade korrastamise on madalamapalgaliste maksukoormuse ja üldise tööjõu maksukoormuse vähendamine läbi maksuvaba tulumäära suurendamise 144-lt eurolt 154 euroni kuus. Alates järgmisest aastast suureneb tulumaksuvaba miinimum 1848 euroni aastas. Eelnõu korrastab samuti tulumaksusoodustustega ühingute ja ühenduste nimekirja koostamise põhimõtteid ja korda. Viimastel aastatel on Eestis palgasaajate olukord paranenud. Statistikaameti andmetel kasvas brutopalk eelmisel aastal 7% ja hindade kasvuga korrigeeritud reaalpalk tõusis üle 4% ning palgasaajate toimetulekut parandav reaalpalga tõus on toimunud juba kolmandat aastat järjest. Töötajate palgaootused püsivad jätkuvalt kõrgel ja palga kasvu jätkumist on oodata ka käesoleval aastal. Lisaks tulumaksuvaba miinimumi tõusule langeb järgmisest aastast ka tulumaks seniselt 21%-lt 20%-le. Need sammud vähendavad ühtlasi ettevõtete tööjõu maksukoormust. Tuleb arvestada sellega, et ettevõtted peavad töötajate palgakasvu rahastama ka kasumimarginaali ja hindade tõstmise kaudu, pealegi eksportivate ettevõtete võimalus hindu tõsta on väliskonkurentsi tõttu piiratud. Riigi tehtavad sammud, läbi tulumaksuvaba miinimumi tõstmise ning tulumaksumäära ja töötuskindlustusmakse alandamise, vähendavad ettevõtete tööjõukulu. 1000 euro suuruse palga ehk keskmise palga lähedase palga saajatele tähendab see ühtlasi 170 lisaeurot aastas. Lisaks reaalpalga kasvule parandavad need sammud majapidamiste olukorda ja ühtlasi elavdavad ka sisetarbimist. Suureneb ka pensionäride täiendav tulumaksuvabastus 210-lt eurolt 220-le eurole kuus. Sisetarbimise kasv aitab omakorda saavutada majanduskasvu taastumist. Tööjõumaksude ja tulumaksu langetamine tasandab ettevõtete tööjõukulude kasvamist ja parandab nende konkurentsivõimet. Kevadel kinnitatud riigi eelarvestrateegia näeb samuti ette tulumaksuvaba miinimumi järkjärgulise tõstmise 2018. aastaks 184 euroni kuus. Eesti Panga tehtud uurimuses on leitud, et maksuvaba tulu tõstmine avaldab märkimisväärset mõju tööjõupakkumisele. Maksuvaba tulu tõstmine 10% võrra suurendab tööjõupakkumist umbes 0,5% võrra. Tegemist on efektiivse meetmega vähendamaks töötajate maksukoormust, sealjuures suurendades nende sissetulekuid ja kasvatades hõivet. Alternatiivne meede on miinimumpalga tõstmine, aga sellega kaasneb ka madalamapalgaliste hõive vähenemine ja ettevõtete tööjõukulude kasv. Just madalamapalgaliste tööjõumaksude vähendamist on Eestile soovitanud välised audiitorid, sealjuures IMF ja OECD. Tegemist on kulutõhusama meetmega kui oleks muud meetmed sissetulekute ja tööhõive suurendamiseks ning majanduse elavdamiseks. Sellepärast on tähtis, et tulumaksuvaba miinimumi tõus jätkuks ka peale 2015. aastat. Ja nii nagu ka teisi tänaseid olulisi maksuseaduse muudatusi, nii toetab Reformierakonna fraktsioon kindlasti ka selle eelnõu seadusena vastuvõtmist. Tänan tähelepanu eest!

Rahanduskomisjon asus õlleaktsiisi tõstma

Aktsiisiseaduse menetlemine Riigikogu rahanduskomisjonis võttis sellel nädalal ootamatu pöörde. Valitsuse esitatud eelnõus oli kavandatud alkoholiaktsiisi tõus 2015 aastal 15% ja alates 2016 aastast järgmisel kolmel aastal 10%. Eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel võttis aga sotsiaaldemokraadist komisjoni esimees päevakorda Isamaa ja Res Publica Liidu muudatusettepaneku õlleaktsiisi täiendavaks tõstmiseks, vormistas selle rahanduskomisjoni ettepanekuks ning hääletas oma fraktsiooniliikmete ja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni kuuluvate saadikute toel selle seadusesse viimise poolt.

Muudatusettepanekut on põhjendatud sellega, et kui lõpphinnale avaldab kavandatav võrdne aktsiisitõus vähem mõju lahjemate alkohoolsete jookide puhul, siis soodustab see eelkõige noorte seas just lahjade alkohoolsete jookide ostmist. Samas muudatusettepanek puudutab ainult õlleaktsiisi, jättes muutmata veini, kääritatud jookide ja vahetoodete aktsiisi. Nende määrade alla kuuluvad siidrid, veinid ja vahuveinid ja muud igasugused niinimetatud värvilised lahjemad alkohoolsed joogid. Seega noorte alkoholi kättesaadavuse argument kaotab selle muudatusettepaneku kontekstis loogika ja mõtte.

Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni mõne aasta tagustel andmetel on Eesti tõusnud Euroopa Liidus esimesele kohale kange alkoholi osakaalu poolest kogu alkoholi tarbimises. Seega rahanduskomisjoni poolt võetud suunamuutus alkoholiaktsiisi poliitikas suunaks veelgi enam tarbijaid kangema alkoholi tarbimise suunas.

Seni meil kehtiva õlle ja viina aktsiisimäärade 2,6 kordne erinevus jääb maha Euroopa Liidu keskmisest 3,05 kordsest erinevusest. Muudatusettepanek vähendaks selle 2018 aastaks 2,2 kordseks, mis oleks eemaldumine Euroopa Liidu keskmisest tavast. Võrdluseks Lätis on see suhtarv 4,31 ja Leedus 5,19. Euroopa Liidu keskmisest on määr madalam Soomes. Aga me peame arvestama sellega, et suurenev vahe Läti ja Eesti aktsiisides tekitab piirikaubanduse Eesti ja Läti piiril ning maksutulu jääb Lätti. Teadaolevalt on juba praegu Eesti ja Läti õlleaktsiisi vahe tuntav ja lõpphinnad seal soodsamad.

Eelnevat arvesse võttes ei saanud rahanduskomisjoni Reformierakonna fraktsiooni liikmed kuidagi toetada seda rahanduskomisjoni muudatusettepanekut. Eelnõu läheb teisele lugemisel ja loodetavasti ka lõpphääletusele järgmisel nädalal ning hääletus suures saalis näitab kas muudatusettepanek läheb seadusesse sisse või mitte.

Miinimumpalga kolmekordistamine lükkaks Eesti turismi konkurentsist välja

Nelja aasta pärast võiks miinimumpalk Eestis praeguse 355 euro asemel olla 1000 eurot, leiab Indrek Neivelt. Tema sõnum ettevõtjatele on, et tööprotsessid tuleb korda teha, juurida välja ebaefektiivsus, siis saab maksta rohkem palka ja elavnema hakkab ka siseturg. Kõrvalseisjana on muidugi mugav ettevõtjale näpuga näidata ja öelda kuidas kõik tuleks teistmoodi teha.

Arvan, et iga ettevõtja oleks rõõmus kui oleks võimalik mitte ainult töötajate  miinimumpalk, aga ka keskmine palk nelja aastaga kolmekordistada. Kindlasti on Eestis olemas edukaid ettevõtteid, kus miinimumpalk on juba täna 1000 eurot. Majanduslehe Äripäev koostatud parimate palgamaksjate edetabelis on 2000 Eesti suurima palgakuluga ettevõtte edetabeli tipus 50 firmat, kus keskmine brutokuupalk oli 2012. aastal üle 3000 euro. Aga paraku ei ole need edulood kogu Eestis majandus.

Palgasaajatel on praegu paremad ajad selle tõttu, et eelmisel aastal toimunud kiire palgakasv on jätkunud ka tänavu, samal ajal oli tarbijahinna indeksi kasv maikuus aasta arvestuses vaid 0,1 protsenti, mis tähendab reaalpalga kasvu ja palgasaajate olukorra paranemist. Keskmist palka on kergitanud tööjõu nappus ning majanduses tervikuna ületab palgatulu kasv kasumite kasvu. Tööjõu tootlikkus, mis viimastel aastatel kasvas, eelmisel aastal enam ei suurenenud, mis tähendab, et palgakasv juba mõnda aega ületab tootlikkuse kasvu.

Juuni algul Euroopa Komisjoni poolt Eestile antud riigipõhistes soovitustes me ei leia soovitust tõsta ennaktempos miinimumpalka. Riigipõhiste soovituste  pikemas kommenteeritud töödokumendis on öeldud, et hoopis tulumaksuvaba miinimumi kavandatust veelgi suurem tõus võiks osutuda mitu korda kulutõhusamaks kui muud meetmed. Miinimumpalga tõusu kohta on öeldud, et kavandatav 10 protsendine tõus ajavahemikul 2013-2015 aitab küll suurendada madalapalgaliste tööstiimulit, aga samas suurendab see tööjõukulusid, kiirendab juba niigi kiiret palgakasvu ja mõjutab tööjõu nõudlust.

Üks madalama palgaga valdkondi on Eestis olnud majutus ja toitlustus. Keskmine palk oli sellel tegevusalal 2012. aastal 557 eurot ja kasvas varasema aastaga võrreldes 7%. Isegi kui igal järgmisel aastal kasvaks sellel alal palk 10 protsenti, ei jõuks ka keskmine palk kuidagi 2018. aastaks 1000 euroni. Seega 1000 euro suuruse  miinimumpalga saavutamine eeldaks keskmise palga kolmekordistumist nelja aastaga.

Kuna tegemist on tööjõumahuka valdkonnaga, peab see kulu jõudma ka hindadesse, aga siin oleme konkurentsis lähiriikide hotellide ja restoranide hinnatasemetega. Miks peaks turist tulema Talllinna, kui Riias on hotellitubade hinnad poole odavamad?

Turismi valdkonnast toodud näide on sobiv seetõttu, et võime küsida, kas miks Eestis on hotellitöötajate töö tootlikkus kordades madalam kui näiteks Soomes, kus selles valdkonnas on seal hoopis kõrgemad palgad kui meil? Pigem võib öelda, et meie tippkokkade, kelnerite, sommeljeede või vastuvõtuadministraatorite töö ja oskused ei ole kehvemad kui Soomes.

Põhjus, miks Helsingi hotellipidajad saavad numbritoa eest küsida suuremat hinda ei tulene tingimata nende töö suuremast efektiivsusest. Tallinnas on nädalavahetustel hotellide täituvus kõrge, nädala sees on aga hotellid pooltühjad. Helsingis on vastupidi, nädala sees võib täituvus olla kõrgem kui nädalavahetusel. Põhjuseks on asjaolu, et Helsingis on majutatute seas suurema osakaaluga ärikliendid, meil aga puhkajad. Ka meie hotellipidajad sooviksid teenindada ärikliente, küsida kõrgemat hinda ja saavutada hotellide ühtlasemat täituvust.

Aga väga raske on siia saada äriklienti kui lennuühendused suuremate Euroopa või ülejäänud maailma pealinnadega on hõredad. Kui Helsingisse saab konverentsile tulla ühe otselennuga, aga Tallinna jõudmiseks tuleb kuskil lennujaamas ümber istuda, siis valib konverentsikorraldaja ürituse kohaks Helsingi, mitte Tallinna.

Seda tausta teades oleks silmakirjalik öelda meie turismiettevõtjatele, et korraldage töö ümber, tõstke efektiivsust, müüge suurema lisaväärtusega tooteid ja teenuseid ning makske töötajatele suuremat palka. Tööjõumahukas valdkonnas palkade ennaktempus mitmekordistamine tähendaks kiiresti konkurentsist väljajäämist. Turism on aga oluline osa meie majandusest, pealegi on sellest suurem osa teenuse eksport. Eelmisel aastal oli Eesti tulu välisturismist 1,35 miljardit eurot.

Majandus ei saa toimida ilma kapitalituruta

Euroopa jõukuse kasvulavaks on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Toetades väikeste ja keskmiste suurusega ning eksportivate ettevõte arengut, parandades rahastamisele ligipääsu, lihtsustades regulatsioone ja hõlbustades nende ligipääsu rahastamisele, luuakse juurde uusi töökohti ja antakse võimalusi noortele ettevõtjatele.

Väikeste ja keskmiste ettevõtete arengu toetamine on aga eelkõige just selline valdkond, kus Euroopa Liidu liikmesriigid ise saavad põhilise töö ära teha. Vaadates näiteks Eesti kapitaliturgu ja ettevõtete võimalusi rahastamisele ligipääsemisel, siis ühest küljest on meie tugevus see, et siin domineerivad tugevad ja hästi kapitaliseeritud Skandinaavia pangad. Meie nõrkus on aga, et Eesti finantsturg on ülimalt panganduskeskne ja peale panga pakutavate finantseerimisallikate tõsiseltvõetavaid alternatiive napib.

Finantsinspektsioon tutvustas hiljuti oma uut aastaraamatut, mis annab tervikliku ülevaate meie finantsturust. Sellest nähtub, et panganduskesksus süveneb ja alternatiive juurde ei tule. Üks juhtiv majandusleht kirjutas oma juhtkirjas, et Tallinna börs vajab hädasti turgutussüsti. Väärtpaberivahendajad kurdavad, et investorite huvi Tallinna börsi vastu aina kahaneb ja juba olevat nii, et meie börsil polegi varsti millegagi kaubelda.

Alternatiivbörsi käivitamisest on räägitud aastaid, väärtpaberituru korraldaja NASDAQ OMX poolt on loodud keskkond alternatiivturul kauplemiseks, ainuke probleem on, et seal puuduvad noteeritud ettevõtted. Paar aastat tagasi noteeriti seal üks ettevõte, aga kuna turgu pole, siis pole nende osakutega ka tehinguid tehtud. Turu käivitamisest võiks alustada kasvõi sellest, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus korraldaks teavitamist ja laiendaks meetmed noteerimisega seotud asjaajamise korraldamiseks või kulude kaasfinantseerimiseks.

Üllatav oli hiljuti avaldatud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse uuring, millest selgus, et ettevõtjatel endil on vähene valmisolek väljastpoolt omakapitali kaasata. Samas just kapitalipuudus takistab uue tehnoloogia, sisseseade ja litsentside soetamist. Need investeeringud aga võimaldavad ettevõtetel edasi liikuda väärtusahelas, pakkuda kõrgema lisaväärtusega toodangut ja suurendada tootlikkust. Riik saaks ka omalt poolt pakkuda täiendavaid stiimuleid, et soodustada turul seni puudulikku pakkumist, näiteks suurendades pensionifondide rolli omakapitaliinvesteeringute turul.

Finantsinspektsiooni aastaaruande andmetel on meie investeerimisfondide turul on registreeritud 70 investeerimisfondi, aga ainult 2 neist on riskikapitalifondid. Domineerivad kohustuslikud pensionifondid ja aktsiafondid ja ka need investeerivad pigem Eestist väljapoole. Näiteks aktsiafondide investeeringud Eestis registreeritud instrumentidesse moodustasid eelmisel aastal vaid 7% aktsiafondide portfellist ja sellest omakorda 4% oli pangakontodel hoitav raha. Otsesed investeeringud Eestis registreeritud väärtpaberitesse moodustasid eelmise aasta lõpu seisuga vaid 1,4 % meie aktsiafondide investeeringuportfellist.

Investeerimisfondide maht eelmise aasta lõpu seisuga oli kaks ja pool korda väiksem kui oli nende maht 2007 aastal. Niigi hõredale väärtpaberiturule ei lisandunud eelmisel aastal ühtki uut ettevõtet ja üle poole tehingutest annavad tehingud kahe domineeriva ettevõtte aktsiaga. Võlakirjaturul pole jaeinvestoritele sobivaid instrumente, ka seni väikese osakaaluga võlakirjafondide varade maht vähenes eelmisel aastal 10%. Riigi enamusosalusega suurettevõtted eelistavad oma võlakirjaemissioone korraldada Londoni börsil.

Majandus ei saagi areneda kui pole toimivat kapitaliturgu. Euroopa Liidu aluspõhimõte kapitali vabast liikumisest meid palju ei eita, kui me ise ei loo keskkonda oma kapitalituru arenguks.

 

 

Kapitaliturud2