IT ekspert näeb võimalust kärpida valitsussektori majandamiskulusid 3-5 protsenti

Avaldan siin blogis intervjuu, mille tegin tuntud IT eksperdi ja visionääri Aare Lapõniniga. Mul oli suur rõõm töötada koos Aarega maksuametis üle kaheksa aasta ja sellesse perioodi jäi e-Maksuameti, elektrooniliste maksudeklaratsioonide ja kuni tänaseni  maksuametis kasutatava IT platvormi loomine. Täna tegutseb Aare samal alal ja nõustab ning osaleb Omaani riigi  fiskaalhalduse arendamisel.

Kohtume Aarega septembri algul Tallinnas hotellis Radisson Blu Olümpia.

Alustame sellest, et räägid lühidalt, millega Sa praegu Omaanis tegeled, milliste projektidega oled hõivatud ja ehk saab teha ka võrdluse, millises seisus on asjad Omaanis võrreldes Eestiga ja kuidas on üldiselt fiskaalhaldus korraldatud Omaani Sultaniriigis?

Omaanis olen ma ühe suurema projekti meeskonnas ja selle sees on omakorda kolm eraldi projekti. Esiteks maksuameti projekt, teeme neile uut süsteemi, teine üks suurem projekt majandusministeeriumile, mille nimi on One Stop Shop.

Mida see tähendab?

See on suunatud ettevõtjatele. Kui praegu peavad ettevõtjad riigiga suhtlema eraldi kanalite kaudu, tegema erinevatele asutustele päringuid, taotlema litsentse, jne, siis nüüd saavad ettevõtjad hakata suhtlema riigiga ühe portaali kaudu. Ettevõtjate elu läheb hulga lihtsamaks ja paraneb teenindus. Ja kolmandaks on üks tehniline projekt, mille nimi on G-Cloud. Valitsusele tehakse ülivõimas keskkond, see tähendab, et igal igaühel ei pea olema eraldi serverit. Kui sul on mingi tarkvara, siis lihtsustatult sa paned selle käima selle pilve peal.

Need on uue põlvkonna projektid, kus keskne sisu on valitsussektori poolt osutatavate teenuste parandamine ning kus projektide teostamisel kasutatakse kõige moodsamaid ja süsteemsemaid arusaamu ja lähenemisi nii muutuste haldusele kui ka teenuste planeerimisele.

Fiskaalhalduse seis Eestis ja Omaanis on raskesti võrreldav, on valdkondi kus Eesti on kaugemale jõudnud, on valdkondi kus Omaani riik on asju varem alustanud. Ühest vastust on raske anda.

Aga siit võime edasi minna konkreetsemalt Eestis asjade juurde. Oled kokku pannud visiooni, kuidas tõhustada Eesti riigi fiskaalhaldust. Kirjelda palun lühidalt selle sisu. Eestis on tegeletud tugiteenuste konsolideerimisega  ja loodud riigi tugiteenuste keskus, oled öelnud, et meie seni saavutatu ei ole piisav.

Valitsussektori fiskaalhaldust tuleb vaadata kui terviklikku integreeritud elutsüklit. Praegu me tegeleme vaid selle viimase otsa, ehk raamatupidamise tsentraliseerimisega. Peaks aga vaatama asja tervikuna ning terviklikult tuleks läheneda ka automatiseerimise ja moderniseerimise tegevuste planeerimisele.

Nimelt, fiskaalhaldus algab keskpika perspektiivi planeerimise protsessiga, riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvete koostamisega, tulude ja kulude planeerimisega. Fiskaaladministreerimise elutsükkel hõlmab eelarve täitmise ja kassalise täitmise ja likviidsuse haldust tulude kogumist, kulude planeerimist, riigihankeid, arveldusi tarnijatega ja lõpuks raamatupidamist ja aruandlust. Seega fiskaalhalduse arendamise eesmärk peab olema laiem ning hõlmama kogu protsessi algusest kuni riigi majandusaasta aruandeni välja.

Eesmärk peaks olema teha kogu valitsemissektori töö paberivabaks. Siinkohal me räägime e-arvetest, e-dokumentide sisseviimisest ja e-teenustest ning kõik need elemendid peavad olema integreeritud omavahel. Eesmärk peaks olema luua tehnoloogiline infrastruktuur kasutades ära internetiajastu võimalusi ning see infrastruktuur peab olema kättesaadav tervele valitsussektorile, sealhulgas keskvalitsusele, sotsiaalkindlustusfondidele ja ka kohalikele omavalitsustele.

Eesti eripära on, et meil on palju väikeseid kohalikke omavalitsusüksusi. Samas need moodustavad nii-öelda teeninduskohtade võrgustiku. Seal on internetiühendus, ametnikud, teenindusruumid, jne. Kas seda võrgustikku oleks kuidagi võimalik ühildada keskvalitsuse tegevustega?

Keskvalitsusel on palju erinevaid ameteid ja paljudel neist on vajadus suhelda isiklikult leti kaudu ja osutada kohapeal teenuseid. Need on teenuised, mis eeldavad füüsilist kohaletulekut ja seda kohas kus see on inimestele lähedal. Keskvalitsus võiks integreerida oma teenuseid kohalike omavalitsustega, nii et teenindus oleks seal, kus inimesel on see kõige mugavam ja kättesaadavam.

Tasub vaadata mitte ainult enda vaatenurgast, et olen Suur Amet ja teen kõike ise, vaid pigem kasutajate ja klientide vaatenurgast: kuidas oleks mugavam kliendil minu teenuseid saada. Omal ajal sai tehtud nii, et maksuametil ja tolliametil oli üks IT osakond, mis teenindas mõlemaid ameteid. Äkki on võimalik letiteeninduse halduslepinguga „delegeerida“ omavalitsusele?

Praktikas me näeme hoopis seda, et erinevad ministeeriumid on loonud oma teeninduskohtade võrgu oma erinevatele allasutustele?

On olemas sellised lihtsamad toimingud, mis eeldavad lihtsalt dokumentide vastuvõtmist või avalduste esitamist. Näiteks pensionär ei suuda vajalikke dokumente interneti teel esitada. Selliste lihtsamate toimingute teostamiseks pole keskvalitsuse asutustele vaja oma teenindusletti, pigem sobib olemasolev teeninduslett kohalikus omavalitsuses. Omavalitsuste töötajad instrueeritakse, nad saavad anda üldisemaid juhiseid, võtta vastu dokumendid, vaadata üle kas need on korrektsed, digitaliseerivad need ja edastavad automaatselt keskvalitsuse menetlussüsteemidesse.

Muidugi on olemas keerulisemad integratsioonid, mis eeldavad keerulisemate üksikküsimuste lahendamist spetsialisti juures. Need toimingud saab teha maakonnakeskustes, nendest keerukamatest integratsioonidest ma praegu ei räägi.

On ametiasutusi, näiteks maksu- ja tolliamet või sotsiaalkindlustusamet, kus on palju sellist lihtsamat suhtlemist ja kliente, kes millegipärast ei soovi või ei saa kasutada elektroonilisi portaale. Sellistel puhkudel peaks eesmärgiks seadma just lettidest vabanemise ja andma need omavalitsustele üle, muidugi koos ressursside ja toetusega.

See eeldab, et riik telliks need teenused omavalitsustelt ja kompenseeriks kulud.

Need tingimused on võimalik kokku leppida. Riik peaks pakkuma omavalitsustele tänapäevast keskkonda fiskaaladministreerimiseks, alates eelarvete koostamisest kuni raamatupidamise ja aruandluseni välja, millest eelnevalt rääkisime. Mulle jääb arusaamatuks, miks omavalitsused peavad tegelema sellega ajal kui on olemas internet ja sellised tehnoloogiad nagu pilved, kuhu saaks panna tarkvara, milline on kasutatav iga omavalitsuste üksese poolt. See tähendab, et riigi poolt pannakse püsti serverite park, kuhu on võimalik paigaldada erinevad rakenduse erinevate organisatsioonide poolt ilma, et organisatsioon teaks, kui palju protsessoreid on vaja või kui suur kettamaht peab olema. Varukoopiad ja muu taolise teeb samuti pargi hooldaja.

Edasi, mulle jääb arusaamatuks, miks fiskaaladministreerimise protsessis riik kasutab kommertspankade teenuseid, selle asemel, et arendada oma arvelduskeskust, et teostada kõik arveldusoperatsioonid iseseisvalt.

Siit jõuame järgmise teemani, ehk keskvalitsuse tasandi fiskaaladministreerimiseni. On avaldatud Riigi Tugiteenuste Keskuse 2013 aasta tegevusaruanne, milline näitab edasiliikumist riigiasutuste tugiprotsesside konsolideerimisel.

Ma olin ise ametnik 90-ndatel, siis oli vaja kiiresti riik toimima saada, luua palju uusi süsteeme. Nüüd on 23 aastat seda riiki olnud ja praegu oleks vaja rohkem süsteemset lähenemist. Eesmärk peaks olema see, et kogu töötlus saada elektroonseks.

Võtame näiteks Riigikassa, milline on olemuslikult tohutu suur arvelduskeskus, kus igal tegijal on seal oma konto, mille kaudu tehakse erinevaid arveldusi. Seal toimuvad arveldused tarnijatega, sinna laekuvad tulud ja teostatakse väljamakseid vastuvõtjate kontodele Siia tulevad juurde veel omavalitsuste ja sotsiaalkindlustusfondide arveldused.

Kui vaatame asja selliselt, et kui näiteks Tallinna Äripangal on Eesti Pangas konto ja on eraldiseisev arveldussüsteem liige, siis Riigikassa, milline on kordades suurem süsteem, seda ei oma. Ta ei ole iseseisev arveldussüsteemi liige, kuid võis seda olla – niikuinii kuidagimoodi automatiseeritakse nende arvelduste toimingud eraldiseisvates süsteemides, kusjuures nende kvaliteet on väga kõikuv.

Mida see Riigikassale juurde annaks?

See võimaldaks tõhustada infovood, võimaldaks otseselt tegutseda ja teostada arveldusi, otseselt täita oma funktsioone, laenata rahaturgudelt või investeerida sinna otse, jne. Ma arvan, et Riigikassa peaks arvelduskeskuse formaadi endale võtma ja see peaks hõlmama kõik valitsussektori osad – keskvalitsuse, sotsiaalkindlustusfondid ja omavalitsused ja hõlmama nende rahaliste vahendite kasutamist.

Siinkohal võib tulla samasugune müra kui oli siis kui Riigikassa asus haldama Töötukassa vahendeid. Avalikkust kollitati väitega, et Töötukassa vahendid on riigistatud.

Riigikassa kui arvelduskeskus  on ikkagi tehniline ja läbipaistev struktuur, seal on igal omanikul näha, milline on tema ahendite seis ja teenitud intressitulud. See on lihtsalt infrastruktuurne  komponent, milline võib teostada oma funktsioone ilma kommertspankasid kasutamata.

Valitsussektor on suurim arveldaja üldse ja tema tehnoloogiline võimekus on suurem kui kommertspankadel. Eestit võib õigusega nimetada üheks parematest e-riikidest maailmas. Sellepärast on raske mõista, miks piltlikult elevant peab ostma veoteenust sipelgalt.

Swedbanki kontsern ei ole kindlasti sipelgas.

Jah, aga Riigikassa haldab ikkagi 8 miljardit keskvalitsuse eelarve vahendeid, lisaks veel kohalike omavalitsuste vahendid, sealt teenindatakse 600 000 pensionäri.

Ehk siis kohasem võrdlus oleks Swedbank Eesti.

Seda küll.

Kuidas me saame omavalitsustele luua stiimulid, et nad hakkaksid riigi poolt pakutavaid teenuseid kasutama?

Kui keskkond on olemas ja keskkond on töökindel, kui on olemas juhendid ja pakutakse väljaõpet, siis nad hakkavad seda kasutama. See mis töötab seda kasutatakse.

Kui me vaatame kohalike omavalitsuste toimimist, siis see on üsna standardiseeritud protsess. Kui on loodud keskkond, mis on mugav, lihtne ja funktsionaalne, siis seda hakatakse kasutama.

See ei saa kindlasti tähendada seda, et omavalitsused kaotaksid midagi oma autonoomiast.

Selle keskkonnaga liitumine peaks olema sama loogiline ja lihtne nagu kodanikele on liitumine näiteks internetipangaga. Fiskaaladministreerimise keskkonna loomisel keskvalitsuse tasandil tuleks luua võimalused ka kohalikele omavalitsustele ja mis toetaks neid paindlikult.

Kui fiskaaladministreerimise keskkonda on sama mugav ja lihtne nagu internetipank. Siis pole sellega liitumiseks vaja mingeid survemehhanisme, omavalitsused lihtsalt liituvad sellega.

Kas riigi fiskaaladministreerimise tõhususe parandamise mõju oleks võimalik ka rahaliselt hinnata?

Eelkõige muidugi paraneb riigi teenuste ulatus ja kvaliteet tänu kliendikesksele töökorraldusele ja omavalitsuste kaasamisele. Valitsussektori kassalise teenindamise finantskulud vähenevad ja  Riigikassa saab paindlikuma keskkonna likviidsuse haldamiseks. Kokkuvõtteks oleks võimalik vähendada valitsussektori kulusid 3-5 protsenti,  tõstes ja parandades samal ajal teenuste mahtu. Rahaliselt oleks kokkuhoiu suurusjärk 100 kuni 180 miljonit eurot.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga