Pensionifondi asemele isiklik pensionikonto

Teine pensionisammas, mis on oluline osa meie pensionikindlustussüsteemist, põhineb individuaalsel kogumisel ja seda finantseeritakse sotsiaalmaksust. Inimestele on antud otsustusvabadus selle pensionivara kujunemise üle, aga see otsustusvabadus on suuresti piiratud. Pensionivara tuleb investeeerida kohustuslike pensionifondide kaudu ja valida saab nelja pangakontserni – SEB, Swedbanki, Nordea ja LHV pensionifondide vahel. Seadusega on omakorda seatud piirangud pensionifondide varade investeerimisele.

Reaalne olukord on selline, et arenenud riikide võrdluses on Eesti pensionifondide tootlus kehvemate hulgas ja fondide valitsemiskulud on ühed kõrgemad. Lisaks sellele on meie kiratsevale finantsturule iseloomulik veel, et vaid tühine osa pensionifondide varadest on investeeritud Eestisse ja ka see väike osa on suures osas olematu tootlusega hoiustes. II pensionisamba varade maht on 2,7 miljardit eurot ja see on aastatega kogutud suur ressurss.

On põhjust vaadata üle regulatsioonid ja luua tingimused, et suurendada pensionifondide investeeringuid Eestisse. Teiseks on põhjust muuta kogu süsteem paidlikumaks, sealhulgas näiteks kaaluda võimalust lubada inimestel investeerida lisaks kohustuslikele pensionifondidele ka teistesse vabalt valitud investeerimisfoonidesse.

Veelgi radikaalsem samm oleks luua investoritele võimalus investeerida pensionivaradest mingi osa ise ilma pensionifondide vahenduseta. Loomulikult peavad teatud piirangud olema, investeerimiskõlblikud varad võiksid põhilises osas ja mõnede eranditega olla samad mis pensionifondidel ja ka sellelt kontolt ei saa enne pensioniiga raha välja võtta.

Sellele ettpanekule võib vastu vaielda, kuna umbes 700 000 investorit ei oma piisavalt oskusi, teadmisi ja ka aega, et tegeleda nende varade investeerimisega ja seda näiteks 40 aastat järjest. Pensioniinvesteeringute puhul aga tulebki arvestada pikaajalise investeeringuga, põhiline soovitus oleks ka siin, et investeering võiks olla hajutatud erinevate instrumentide vahel. Sobivateks varadeks võiks olla dividendiaktsiad, investeerimisfondid ja noteeritud võlakirjad. Kui varade investeerimise usaldamine inimestele endile tundub liiga radikaalne, siis alternatiivne variant võib olla selline, et investeeringuid saab teha vaid sertifitseeritud varahaldurite kaudu.

Üks oluline apekt seoses selle meetmega on veel. Võib arvata, et kui inimesed osa varadest investeerivad ise, siis nad teevad need investeeringud sellel turul, mida nad kõige paremini tunnevad, ehk kohalikul Eesti finantsturul. Sellega saavutame, et täiendavalt mingi osa pensionivaradest tuleb Eesti majandusse.

Pensionisüsteemi senised printsiibid on arusaamatult jäigad. Tuleb nõus olla sellega, et riskide maandamiseks võiks suurem osa pendionifondidest olla investeeritud välaspoole Eestit ja investeerimisvõimalused erinevatesse varadesse peaksid olema piiratud. Aga riskid on hästi maandatud ka siis kui kasvõi 20 protsenti varadest investeeritaks Eestisse
ja mingi osa varadest saaks inimesed investeerida ise või varahalduri kaudu ilma kohustusliku pensionifondi vahenduseta.

Kreeka soovitud laenukoormuse leevendus ei ole teostatav

Referendumi järgselt peab Kreeka lauale panema oma ettepaneku uue abipaketi koostamiseks. Teadaolevalt on üks osa sellest ettepanek kanda maha osa võla põhiosamaksetest. Ka Rahvusvaheline Valuutafond tegi vahetult enne Kreeka referendumit analüüsi, milles viidati vajadusele leevendada riigi võlgade tagasimaksetingimusi. Kreeka majandusele ei ole olemasolev võlakoorem jõukohane ja sinna laenukoormuse juurdelisamine poleks ka vastutustundlik. Aga kas on reaalne, et võlausaldajatest institutsioonid oleksid valmis osa oma nõuetest maha kandma? Suure tõenäosusega mitte.

2012 aastal, kui Kreeka lõppenud 130 miljardi euro suurune programm kinnitati, oli selle üks osa märkimisväärne võlgade mahakirjutamine. Maha kirjutati suur osa erasektori võlast. Programmi üks osa suunati Kreekale selliselt, et riik andis iga 100 euro vastu 46,5 euro eest uusi võlakirju. Erasektor kandis üle poole oma võlast maha ja kogukaotus oli üle 100 miljardi euro. Kokkuleppe tulemusena pidi võlatase langema aastaks 2020 tasemele 120 protsenti SKTst.
Tänane seis on selline, et selle eesmärgi saavutamine on täiesti ebareaalne. Hetkel on laenukoormus 175 protsenti SKTst. Võlausaldajateks on põhiliselt jäänud avalikus sektori institutsioonid. Siin ei toimi tavapärased pankade poolt praktikas rakendatavad võlgade restruktureerimise põhimõtted võlgniku saneerimisel. Laenukoormuse uus mahakirjutamine, ka Kreeka soovitud 30 protsendiline kärbe, ei ole reaalne järgmistel põhjustel:

1.  Avaliku sektori institutsioonide nõudeid ei saa käsitleda sarnaselt erasektori nõuetega. Laenude ja garantiidega on siin panustanud riigid ehk maksumaksjad. Uue programmi kinnitamine peab saama heakskiidu ka liikmesriikide parlamentidelt ja vaevalt, et seadusandja nõustub võlgade mahakirjutamisega. Erasektori laenuandjad on saanud osa Kreeka võlakirjade suurtelt tootlustelt ja võtnud teadlikult majandusliku riski. EFSF on aga võimaldanud väga soodsaid tingimusi, sealhulgas väga pikka tagasimakse tähtaega ja madalat intressi.

2.  Sellise pretsedendi loomine oleks väga ebaõiglane teiste programmiriikide suhtes. EFSFist on abiprogrammide raames laenu saanud ka Iirimaa ja Portugal. Need riigid maksavad laenumakseid tagasi täismahus ja tasuvad fondile intresse. EFSF saab oma tulu põhiliselt programmiriikidelt saadud intressidest ja põhiline kulu on fondi poolt emiteeritud võlakirjadelt tasutav intress. Fondi laenuportfellist on ligi 75 protsenti laenud Kreekale. Nende osaline mahakirjutamine tähendab seda, et kahjumeid tuleb finantseerida Iirimaa ja Portugali poolt tasutavatest intressidest.

3. Võlgade osaline mahakirjutamine ei ole tõenäoliselt kooskõlas ka kehtiva Euroopa Liidu õigusega.

Eelnevast tulenevalt ei ole teostatav Kreeka kriisi selline lahendus, mille sisuline komponent on võla osaline kustutamine.

Soodustame pensionifondide investeeringuid Eestisse

Viimastel aastatel on kohustuslike pensionifondide varade maht kiiresti kasvanud, eelmisel aastal oli kasv 24 protsenti ja prognoositult kasvab nende maht praeguselt 2,3 miljardi euro tasemelt 13 miljardile aastaks 2030. Samal ajal on nende fondide investeeringud Eesti majandusse kahanenud.

Finantsinspektsiooni aastaaruande andmetel kahanesid need 26 protsendilt 22 protsendini ja ka ei ole need suuremas osas mitte otseinvesteeringud Eesti väärtpaberitesse vaid põhiliselt tähtajalised hoiused ja lihtsalt pangakontodel seisev raha. Otseinvesteeringuid Eesti väärtpaberitesse on vaid 6 protsenti pensionifondide varadest. Teiste riikide kogemusele tuginedes võiksid investeeringud kohalikule turule olla 50-60 protsenti. Midagi ette võtmata aga kahaneksid need meil ilmselt veelgi. Ka on Eesti fondide tootlus võrreldes OECD riikidega olnud madalam.

On teada, et pensionifondide vahendid on üheks oluliseks pikaajalise kapitali allikaks. Kapitali kättesaadavus suurendab tööhõivet, tootlikkust ja innovatiivsust. Pensionifondide investeeringud kohalikule kapitaliturule elavdaksid siinset turgu. Mida suurem on kohalik kapitaliturg, seda suurem on investeerimisalternatiivide valik, seda eelkõige alustavatele ja kiiresti kasvavatele ettevõtetele.

Riigikogu menetluses olev investeerimisfondide seaduse muudatus peaks seda olukorda muutma. Eelnõu lihtsustab pensionifondide investeerimisreegleid ja loob ulatuslikuma võimaluse investeerida pensionifondide varasid börsil noteerimata väärtpaberitesse, kinnisvarasse ja taristuprojektidesse. Pensionifondid saavad võimaluse omandada kontrollosalusi äriühingutes.

Kohalike kapitaliturgude arendamine toetab majanduskasvu ja loob eelduse ettevõtetele uute töökohtade loomiseks. Pensionifondide tootlus ja tuluallikate mitmekesistamine tähendab kokkuvõttes suuremaid pensione tulevikus, suurendab tarbimist ja lõpptulemusena toetab majanduse arengut. Samal ajal suurendab kapitali parem kättesaadavus ettevõtete investeeringuid ja tööhõivet majanduses tervikuna. Eelkõige just väike- ja keskmiste ettevõtete arenguks on vajalik pangakeskse finantseerimise osakaalu vähendamine ja alternatiivsete investeerimisallikate osakaalu suurendamine.

Seadusemuudatuse jõustumine ei tähenda seda, et pensionifondide investeeringud Eestis varadesse koheselt ja kiiresti kasvama hakkavad. Põhiprobleemiks on jätkuvalt see, et meil on investeerimiseks kõlblikke varasid liiga vähe.

Eelnõu koostajate hinnangul võiks seaduse rakendumisel otseinvesteeringud Eesti varadesse kasvada praeguselt 6 protsendi tasemelt lähiaastatel 10 protsendile. Soovitav eesmärk lähitulevikuks oleks aga 20-30 protsenti. Seega on vaja täiendavaid samme selle eesmärgi saavutamiseks. Investeerimiskõlblike varade pakkumist, suuremat turuosaliste aktiivsust ja üldist elavnemist Eesti väärtpaberiturul aitaks tuntavalt tõsta ka mõne riigile kuuluva äriühingu vähemusosaluse börsile viimine. Mõju börsile oleks seda suurem, mida suurema ja atraktiivsema ettevõtte suudab riik börsile tuua.

Kas Kreeka maksekatkestus võiks ohustada Eesti antud garantiid?

On olemas tõenäosus, et Kreeka ei suuda rahvusvaheliste võlausaldajatega kokkuleppele jõuda ja riiki või tabada maksekatkestus. Välismeedias arutatakse selle üle intensiivselt ja tänase teadmise järgi ei ole lihtne ennustada Kreeka probleemide lõpplahendust.

Üks Kreeka suurematest võlausaldajatest on Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF). Eesti riik on võtnud kohustuse tagada 1,995 miljardi euro ulatuses fondi poolt programmide rahastamiseks võetud laenude ja väljaantud võlakirjade põhiosa. See on maksimaalselt võimalik garantii, viimase garantiide raporti järgi on käikuantud garantiist Eesti osa 567 miljonit eurot.

Fond on laenanud oma vahendid Kreeka, Iirimaa ja Portugali programmide rahastamiseks. Iirimaa ja Portugali programmidega seotud riskid on madalad, need riigid on abiprogrammidest väljunud ja järelejäänud laenukohustuste täitmisega seotud riskid on madalad. Kuna hilisemad programmid on üle läinud alalisse fondi ESM, siis peaks ka garanteerivate riikide käikuantud garantiid jääma praegusesse suurusjärku, ehk Eesti puhul oleks see 567 miljonit eurot.

Eelmise aasta lõpu seisuga oli stabiilsusfondi poolt rahastatud abiprogrammide maht kokku 179 miljardit eurot, sellest Kreeka programm 135 miljardit eurot, Iirimaa programm 18 miljardit eurot ja Portugali programm 26 miljardit eurot.

Kreeka laenuprogramm on stabiilsusfondi mahust ca 75 protsenti. Kui me vaatame krediidiasutust tavatähenduses, näiteks panka mille laenuportfellist 75 protsenti on probleemsed laenud, siis oleks sellise panga tegevuse jätkumine küsitav. Maksekatkestuse olukorras peab fond ise oma kohustusi täitma, maksma tagasi või refinantseerima Kreekale edasilaenamiseks võetud laenud ja tasuma neilt intressid. Riigigarantiid võivad käiku minna juhul kui fond ei suuda oma kohustusi täita.

Kreeka tõttu suurenenud riskid peaksid kajastuma fondi võlakirjade tootlustes, aga siin ei ole muutusi märgata. Stabiilsusfondi võlakirjad on jätkuvalt nõutud kaup ja hiljuti ostis ka Eesti Pank neid võlakirju 100 miljoni euro mahus. Kreeka üha suurenev risk ei ole mõjutanud fondi võimet oma võlakirju emiteerida. Ka fondi varadele antud reitingud püsivad tugevad.

Seega reitinguagentuure ja fondi võlausaldajaid huvitab eelkõige fondile garantiid andnud riikide finantsseis ja reitingud. Eelkõige räägime siin suurimate garanteerijate, Saksamaa ja Prantsusmaa reitingutest. Seega ka risk, et Eesti riigi poolt antud garantii võiks käiku minna, on madal.

Maksekatkestuse puhul on ka EFSF´il õigus Kreeka olemasolevad laenud tagasi kutsuda. Fondi raamatupidamises tuleks teha nõuete allahindamine ja arvestada kahjumiga. See ei tähenda, et nõuded maha kirjutatakse, nõuete allahindlus fondi raamatupidamises ei vabasta Kreekat tema kohustuste täitmisest.

Tuleb arvestada ka sellega, et tulenevalt Kreekale antud abiprogrammi tingimustest algavad tagasimaksed alles aastal 2022. Luksemburgi äriseadus, mille alusel EFSF tegutseb, lubab ka negatiivset omakapitali. Alates aastast 2022 kui Kreeka peab hakkama fondile tagasi maksma laenude põhiosa koos intressidega, hakkavad vähenema ka garanteerivate riikide poolt käikuantud garantiid.

Madalapalgaliste maksutagastus ei likvideeri vaesust

Valitsusliidu leppes on detailides veel lõpuni lahtirääkimata madalapalgaliste abistamiseks mõeldud iga-aastane tagasimakse süsteem. Tagasimakse suurus arvutatakse lahutades absoluutse vaesuse piirist 35 protsenti inimese brutokuupalgast ja korrutatakse töötatud kuude arvuga. Miinimumpalga, 390 euro puhul oleks maksutagastus 822 eurot aastas.

Rahandusminister Sester on avalikkusele asja selgitanud nii, et tegemist on tulumaksu tagastusega ja et maksutagastusi hakatakse tegema tuludeklaratsiooni alusel. Miinimumpalgalt saab aga maksta tulumaksu mitte rohkem kui 533. Seega osa tagastusest, ehk miinimumpalga puhul 289 eurot oleks riigipoolne dotatsioon või palgalisa, mitte maksutagastus.

Aga nimetagem seda tagastust kuidas tahes. Kui seda kujutada graafiliselt, siis on näha, et tegemist on IRL´i valimiseelse madalapalgaliste maksuvabastusele sarnaneva skeemiga. Vahe IRL´i valimislubadusega on vaid selles, et tulumaksuvabastus on palgale alla 390 euro kuus, mitte palgale 500 eurot kuus ja vahemik, kus soodustus taandub pole mitte 500 kuni 846 eurot vaid 390 kuni 615 eurot.

1

IRL´i valimiseelse maksuettepaneku üks puudus oli ka, et see tõstis teatud vahemikus marginaalset maksumäära 40 protsendini. Marginaalne maksumäär näitab, kui palju inimene kaotab kui tema töötasu tõuseb, tingituna suurenevast maksukoormusest või vähenevast toetusest.

Järgmisel joonisel on näha, et kehtiva maksumäära ja kahaneva tagastuse koosmõjul on teatud tuluvahemikus (454 kuni 615 eurot) efektiivne marginaalne maksumäär 54,3%, ehk veel kõrgem kui IRL´i valimiseelse lubaduse 40 protsenti. Joonisel toodud maksumäär 19,3 % on kehtiv tulumaksumäär 20% miinus töötuskindlustus- ja kogumispensionimakse.

2

Uus maksutagastuse skeem, nii nagu ka IRLi valimiseelne lubadus, soosib riigi poolt loodud toetusskeemiga madalamapalgalisi töökohti ja töötab vastupidiselt madalamapalgaliste töökohtadega majanduse liikumisel kõrgemapalgaliste töökohtadega majanduse suunas. Samas on see ka keerukam, kuna osa tulumaksuvaba miinimumi arvestatakse igakuuliselt, tulumaksutagastus, mille sisu on samuti äraspidiselt rakendatud maksuvaba tulu, võetakse arvesse kord aastas. Vaesust saab printsiibis ikkagi likvideerida üleüldine toimetuleku ja palkade kasv. Madalapalgaliste maksukoormuse langetamiseks sobivam meede on maksuvaba miinimumi tõstmine.

Keskerakonna programm viib minema 60 000 töökohta

Kui Keskerakond väidab, et nende programm loob 60 000 uut töökohta, siis programmi sisuline osa räägib täpselt vastupidisest. Ettevõtluse tulumaksu sisseviimine ajal kui naaberriigid ettevõtluse kasumimakse vähendavad, viivad meil minema nii investeeringud kui ka töökohad. Veelgi tõhusam meede töökohtade kaotamiseks on aga alampalga administratiivkorras ja ennaktempos tõstmine ajal kui ettevõtete tootlikkuse kasv jääb maha palgakasvust. Kiire palgakasvu jätkumist saab tagada tööjõumaksude vähendamine, aga astmelise tulumaksu sisseviimine vastupidiselt pigem suurendab tööjõu maksukoormust.
Milline oleks aga miinimumpalga sundkorras 1000 euroni tõstmise mõju majandusele?
Olen ise varasemalt üle nelja aasta töötanud hotellinduses ja see on valdkond kus keskmine palk on üks madalamaid. Keskmine palk oli majutuses ja toitlustuses eelmisel aastal alla 600 euro kuus. 1000 euro suuruse miinimumpalga sisseviimisel oleks meie turismisektor kohe konkurentsist väljas. Tegemist on tööjõumahuka valdkonnaga ja samas äärmiselt hinnatundliku sektoriga. Kui Riia hotellipidajad saavad kliendile pakkuda madalama hinnatasemega tube, siis lähevad turistid sinna. Turisminduses on kriitilise tähtsusega ka lennuühendused ja vaevalt me suudame võrreldes Riia või Helsingiga võrreldes paremaid lennuühendusi pakkuda. Kiirem palgakasv hotellinduses on võimalik, kui me suudaks siia saada rohkem ärituriste.
Hotellijuhina töötades kogesin ma vahetult kui raske ja rutiinne see reeglina ka vahetustega töö on. Aga me pakkusime jõukohast tööd näiteks noortele. Kas suur noorte tööpuudus nagu me näeme paljudes Euroopa riikides oleks parem perspektiiv?
Turismivaldkond annab koos külgnevate majandusharudega ligi 5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Üks ööbiv välisturist annab tööd ka restoranipidajale, suveniirimüüjale ja kultuuriürituste korraldajale. Keskerakonna programm viib need töökohad meilt minema, kõigepealt mitte kehvema mainega lõunanaabrite pealinna ja mujale. Miks peaks Rootsi turist tulema nädalavahetuseks Tallinna kui näiteks Prahas, mis on samuti väga tore turismi sihtkoht, on hoopis soodsamad hotellitubade hinnad ja sama rikkalikult kultuuriüritusi ja meelelahutust. Peame arvestama sellega, et turismindus on hinnatundlik valdkond, kus miinimumpalka ei saa sundkorras tõsta rohkem kui see on ettevõtjale konkurentsis püsimiseks jõukohane.
Keskerakonna programm ei vii töökohti minema mitte ainult turismivaldkonnast vaid ka mujalt. Eelkõige kannatavad pealinnast eemal asuvad maapiirkonnad ja väikeettevõtjad. Astmelise tulumaksu ja tööjõu maksukoormuse tõstmise kava vastupidiselt oleks takistuseks majanduse liikumisel kõrgemapalgaliste töökohtadega majanduse suunas.

Palgad ei pea jääma madalaks

Reformierakonna maksuplaan annab majandusele uue hoo, IRL jätab madalapalgalised palgalõksu. Reformierakonna maksuplaan on kõige kasulikum üle 650 brutopalga teenijale ning kõigile, kes soovivad lähitulevikus üle selle teenida. IRLi astmeline tulumaks tähendab palgalõksu madalama palga saajatele.

Kui võrrelda Reformierakonna ja IRLi maksulubadusi, siis oleme teinud arvutusi, mis näitavad, et IRL´i astmeline tulumaks pakub midagi vaid palgaskaala alumises otsas, kuni brutopalgani 650 eurot kuus. Näiteks brutopalgalt 700 eurot kuus oleks IRL´i astmelise tulumaksu skaalas tulumaksuvaba miinimum 300 eurot kuus, mis võrdub Reformierakonna maksukava poolt pakutud maksuvaba miinimumiga. Aga Reformierakonna maksukava pakub lisaks sotsiaalmaksu langetust 2 protsenti 31 protsendini ja töötuskindlustusmakse langetamist 1,95 protsendini.

Seega alates brutopalgast 650 eurot kuus võidab palgasaaja meie maksukavaga enim ja see võit on talle märkimisväärne. Näiteks perele, kus on kaks keskmist palka teenivat täiskasvanut, jääb tööjõumaksude langetamise tõttu tulevikus 1500 lisaeurot rohkem aastas kätte.

IRLi maksuplaan on palgalõks madalapalgalistele

Kuid veelgi olulisem on üks teine asi. Meie elu, palk ja maksud on pidevalt muutumises. Kümme aastat tagasi oli tulumaks 26%. Nüüd on 20. Iga palgasaaja võib arvutada, milline on olnud tema pere võit sellest maksulangetusest.

Kummaline, et IRL lähtub eeldusest, et Eesti inimesed ei hakkagi tööd tegema, mille eest oleks võimalik teenida palka rohkem kui 500 eurot. Reformierakonna plaan seevastu soosib kõrgemate palkadega töökohtade teket.

Me ei saa lähtuda eeldusest, et ka madalamad palgad jäävad igavesti tasemele 500 eurot kuus. Keskmine brutokuupalk oli eelmise aasta III kvartalis 977 eurot ja II kvartalis 1023 eurot. Mediaanpalk oli eelmise aasta II kvartalis 753 eurot. Rahandusministeeriumi andmetel on keskmise palga ja hõive positiivsete arengute tõttu viimasel neljal aastal inimeste palgatulu kasvutempo olnud 8 protsenti. 2014. aasta kolmandas kvartalis kiirenes see 9 protsendini. Palgakasvu jätkumist prognoositakse ka järgmisteks aastateks. Tänavu peaks keskmine palk kerkima 1050 euroni kuus. Kui eeldame, et miinimumpalk kasvab praeguses tempos, ehk 10 protsenti aastas, oleks see aastaks 2019 juba 570 eurot kuus.

On loomulik, et iga inimene soovib homme teenida rohkem kui täna. Kui arvestada sama palgaga, siis inflatsiooni taastudes, ja taastumata see ei jää, on ka 500 eurot täna suurema ostujõuga kui nelja aasta pärast. Seega, kui palk jääb väikeseks, tähendab see seda, et inimesed jäävad vaesemaks, riik ei arene, vaid käib alla.

Kokkuvõtlikult, IRLi astmelise tulumaksu kava soosib igal juhul madalamapalgalisi töökohti ja töötab vastu kõrgemat lisaväärtust loovate töökohtade loomisele. Skandinaaviamaade keskmiste palkade tasemele on meil veel pikk maa minna, aga Reformierakond usub Eestisse, kus ettevõtluse arenedes ja lisaväärtuse lisandudes on töötegijatel võimalik saada sama palka kui Soomes ja Rootsis, miks mitte isegi rohkem. Ja neid palku ei pea maksustama sama kõrgelt, sest kõrged maksud vähendavad motivatsiooni töötada.

Maksupoliitika peab toetama majanduskasvu

Majandusleht äripäev tegi eile juhtkirja, milles oli öeldud, et leht on korduvalt juhtinud tähelepanu vajadusele alandada sotsiaalmaksu, kuid erakondade valimiseelsetes lubadustes see ei kajastu.

See väide ei ole õige, sest vähemalt Reformierakond on avaldanud valimisprogrammi, kus on selgelt kirjas, et erakond vähendab sotsiaalmaksu määra 2 protsendi võrra ja langetab töötuskindlustuse määra 1,95 protsendini. Lisaks kahekordistab meie programm tulumaksuvaba miinimumi määra. Juba alanud aastal rakendunud ja järgmisel neljal jätkuv tööjõumaksude langetamine muudab kogu majanduskeskkonna kasvusõbralikumaks.

Tulumaksumäär langes alanud aastal 21 protsendilt 20 protsendile ning töötuskindlustusmakse määr kolmelt protsendilt 2,4 protsendile. Tõuseb ka maksuvaba tulu määr − 144 eurolt 154 eurole. Meie sissetulekute ja jõukuse kasvatamise strateegia kiirendab maksuvaba miinimumi tõusu 300 euroni aastaks 2019.

Me peame saavutama madalapalgaliste töökohtade osakaalu vähenemise ja liikuma kõrgemat lisaväärtust loovate töökohtadega majanduse suunas. Selleks, et viimaste aastate 5-6 protsendine palgakasv saaks jätkuda ka edaspidi, peavad ettevõtjad kasvatama tootlikke investeeringuid, saavutama maailmamajanduses ja eksporditurgudel soodsamaid positsioone ja pingutama uutel eksporditurgudel läbilöömise nimel. Riigi roll parema majanduskeskkonna kujundamisel on lisaks tööjõu maksukoormuse alandamisele ka panustamine haridussüsteemi selliselt, et haridusasutuste pakutav kvalifikatsioon vastaks paremini majanduse ja ettevõtete vajadustele. Pidevalt muutuvas majanduskeskkonnas ja odavate töökohtade taandumise olukorras on suur tähtsus töötajate ümberõppel.

Skandinaaviamaade tasemel kõrgete palkadeni on meil veel tükk maad minna, aga järjest rohkem on näiteid edukatest eksportivatest ettevõtetest, milliste palgad on kiiresti põhjamaade tasemete suunas liikunud. Samal ajal on näiteid Soome ettevõtetest, millised kavandavad investeeringute ja töökohtade Eestisse toomist, kuna siin on soodsam maksusüsteem ja ettevõtluskeskkond. Meie põhilised kaubanduspartnerid on samuti teinud pingutusid oma majanduskeskkonna parandamiseks, alandades viimastel aastatel jõudsalt ettevõtte tulumaksu, samas kui tööjõumaksud on neil vähe muutunud.

Põhjanaabrite suurim probleem on pikka aega kestnud stagnatsioon majanduses, kahanev konkurentsivõime ning tööjõulise elanikkonna vähenemine. Soome palgatase on kerkinud juba kõrgemale Rootsi ja Saksamaa palkadest. Samal ajal on Soome maksukoormus üks kõrgemaid terves Euroopas. Alates 2008. aastast on igal aastal vähenenud tootmismahud elektroonika-, metsa-, metalli- ja metsatööstuses. Kahanev konkurentsivõime viib riigist minema nii töökohad kui ka investeeringud. Konkurentsivõime kahanemise tagajärjeks on Soome ekspordi maailma turuosa kahanemine, tööpuuduse suurenemine ja prognooside järgi jääb edasine palgakasv tagasihoidlikuks.

Sellepärast ootavad ettevõtjad Soome suurettevõtjate keskliidu hinnangul eelkõige tööjõumaksude alandamist.

Meie sammud tööjõu maksukoormuse vähendamiseks loovad paremad eeldused ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks ja kiiremaks majanduskasvuks. Praeguses olukorras, kus palgakasvu tempo on kiirem kui tootlikkuse kasv, peavad ettevõtjad kasvavat palgakulu rahastama mitte ainult kasumite, aga ka investeeringute arvel. Sellepärast on maksukoormuse ja eelkõige tööjõumaksude vähendamine kohane ja vajalik riigipoolne meede.

Arusaamatu eksperiment maksudega

Tallinnas ja Harjumaal luuakse 61 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Sotsiaaldemokraadid soovivad oma maksupaketiga luua olukorra, kus siin oleks 3 protsendipunkti võrra kõrgem sotsiaalmaks võrreldes ülejäänud Eestiga. Tõstes sellele lisaks tööjõu maksukoormust astmelise tulumaksuga, saavutame täpselt vastupidise olukorra võrreldes sellega, mis oleks vaja saavutada. Tööjõu ja üldise maksukoormuse tõstmise, erisusterohke ja raskesti arusaadava maksusüsteemi sisseviimise tulemuseks on üldine ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonna halvenemine ning konkurentsivõime nõrgenemine. Selle asemel, et kindlustada neid eeliseid, tänu millele me oleme kõrgelt hinnatavatel kohtadel riikide võrdluses, saame asemele majanduskeskkonna, mis peletab investeeringuid ega sobi majanduse elavdamiseks.

Regionaalsed maksusoodustused ei tööta ega toimi, ei tehniliselt ega ka sisuliselt. Eestis on regionaalseid tulumaksuerisusi proovitud ja need tühistati viisteist aastat tagasi. Maksuseadus lubas toona mujal Eestis väljaspool Tallinna ja Tallinna ümbritsevaid valdu tegutsevatel ettevõtetel ehitiste ja sisseseade soetusmaksumuse tulust maha arvata täies ulatuses, andes sellega võimaluse vähendada tulumaksukohustust. Aga regulatsioon ei andnud reaalseid tulemusi ja see lõpetati.

Regionaalsed maksusoodustused ei täida seda eesmärki milleks nad on mõeldud, järgmistel põhjustel:

1. Töötajate registreerimine sissekirjutuse järgi anna soovitud tulemust, sest rahvastikuregistri andmed ei ole täpsed.
2. Tulevikus saadav pension sõltub makstud või arvestatud sotsiaalmaksust, väljaspool Tallinna ja Harjumaad töötavad inimesed hakkavad tulevikus saama vähem pensioni, sest selle suurus sõltub tasutud ja arvestatud sotsiaalmaksust.
3. Töökohad on tänapäeval järjest enam mobiilsed, samuti on järjest enam levinud kaugtöökohad.

Tööjõu maksukoormust on vaja langetada ka Tallinnas- ja Harjumaal ja kui just ei hakka toimuma ettevõtete ja töötajate registreerimist mujale, siis on see igal juhul majanduskeskkonna halvendamine seal kus luuakse üle poole sisemajanduse kogutoodangust. Ettevõtete maksukoormust tõstab ka täiendava 7 protsendilise kasumimaksu sisseviimine avansilise maksu nime all. Sealjuures on maksuteoreetiliselt pentsik maksukohustuse ja -suuruse sõltuvuse seadmine sellest, kas aktsiakapital on üle või alla 30 000 euro. Me saame näha skeemitamisi aktsiakapitaliga ning firmade jagunemisi maksukoormuse optimeerimise eesmärgil.

IRL´i maksukava seab töötajad palgalõksu

(Sotsiaal) meedias on IRL esitanud kohati meelevaldseid väiteid erakondade maksukavade kohta. Esitan siin asja selgitavad vastuväited ja omapoolsed kommentaarid.
IRL´i väide: Reformierakond annab enamuse raha paremini toime tulevatele inimestele. IRLi maksureform tegeleb reaalse probleemi – palgavaesusega. 1000 või enam eurot teenib vaid ca neljandik eesti töötajatest (164 tuhat aastal 2013), samas kulub enamik maksuvabastuse rahast just neile, sest nemad võidavad kordades rohkem kui madalapalgalised.
Keskmine brutokuupalk oli käesoleva aasta III kvartalis 977 eurot ja II kvartalis 1023 eurot. Rahandusministeeriumi andmetel on keskmise palga ja hõive positiivsete arengute tõttu viimasel neljal aastal palgatulu kasvutempo olnud 8 protsenti ja selle aasta kolmandas kvartalis kiirenes see 9 protsendini. Eesti Pank prognoosib oma värskes ülevaates järgmiseks aastaks 5,4 protsendilist palgakasvu ja 2016 aastaks 6 protsenti. Seega ka 1000 eurot või enam teenivate inimeste arv kasvab samas kui alla 500 eurot teenivate inimeste arv kahaneb. Madalamapalgaliste maksukoormuse kergendamiseks pakume meie tulumaksuvaba miinimumi tõstmist 300 euroni kuus.
IRL´i maksukava seab töötajad 500 eurosesse palgalõksu, sest tööandja peab arvestama 500 euro suurusele palgale iga euro juurdelisamisel 40 protsendise tulumaksukoormusega. 40 protsendiline maksukoormus on tuluvahemikus 500-846 eurot.
Reformierakonna lubadused on 4 korda kallimad kui IRLi madalapalgaliste maksureform. Reformierakonna esmased kulud lubadustele on 500 miljonit eurot. IRLi kulud 120 miljonit eurot.
IRL´i parteikontori poolt tehtud mõjuhinnangud ei ole usaldusväärsed. Hinnangu mõjudele peaks andma rahandusministeerium, kellel on selleks kompetents, vajalik andmebaas ja pikaajaline kogemus.
Reformierakond läheb töötajatele ja tööandjatele sama rahaga kosja. IRL ei lähe. Samal ajal kui tööandjatele räägib reformerakond tööjõumaksude vähenemisest, lubatakse töötajatele, et tööandjad tõstavad nende palka ehk tööandjate jaoks tööjõu hind odavamaks ei muutu ja meie majanduse konkurentsivõime ei kasva. IRL nii ei tee.
Palgasaajale tuleb võit tulumaksuvaba miinimumi tõusust, sotsiaalmaksu alandamine vähendab tööandja tööjõumaksu ja tööjõukulu, mis kandub edasi ka töövõtjale, lisandub veel võit töötuskindlustusmakse alandamisest.
Reformierakond ei vabasta alampalka tulumaksust. IRL vabastab. Reformierakond maksustab ka tulevikus alampalka tulumaksuga. Alampalk on juba alates 2015. aastast 390 EUR, Reformierakonna tulumaksuvaba miinimum jõuab 300 euroni alles aastal 2019. Reformierakonna moodi edasi minnes ei jõua me maksuvaba alampalgani kunagi. IRLi plaan vabastab alampalga tulumaksust kohe.
Ühetaolise tulumaksu puhul, kus rakendatakse tulumaksuvaba miinimumi, tõuseb tulumaksuvaba miinimum ka peale 2019 aastat. Kui palgakasv jätkub, tõuseb ka maksuvaba miinimum.
Reformierakonna plaan jõustub peale JÄRGMISI valimisi aastal 2019. IRL teeb reformi kohe peale valimisi. Reformierakonna maksuplaan on kavandatud suures osas jõustuma aastal 2019 ehk peale järgmisi Riigikogu valimisi. Madalat palka saavatel inimeste ei ole aega oodata 4 aastat, nagu pakub Reformierakond. IRL teeb madalapalgaliste maksureformi ära esimese asjana.
See on järjekordne meelevaldne väide. Aastal 2016 langeb meie kava järgi töötuskindlustusmakse 1,95 protsendini, aastal 2017 tõuseb tulumaksuvaba miinimum 200 euroni kuus ja sotsiaalmaks langeb 32 protsendile, aastal 2018 tõuseb maksuvaba miinimum 250 euroni kuus ja aastal 2019 tõuseb maksuvaba miinimum 300 euroni kuus ja sotsiaalmaks langeb 31 protsendile.
Aga nüüd väga oluline, mida tasub meeles pidada. IRL´i maksukava ei näe ette tulumaksuvaba miinimumi tõusu 846 eurot ületava palgatulu puhul. See jääb tasemele 154 eurot kuus, nii nagu sai kinnitatud tänavuste maksuseaduste ja järgmise aasta riigieelarvega.
Ilmselgelt IRL´i maksukava soodustab madalapalgalisi töökohti ja see on väga vale maksupoliitika.

Euroala uute eelarvereeglite rakendamine ei edene

Kooskõlas 2013 aastal jõustunud euroala uute eelarvereeglitega avalikustas Euroopa Komisjon eelmisel nädalal liikmesriikide järgmise aasta eelarvekavad. Eelarvekavade koostamine ja hindamine Euroopa Komisjoni poolt on osa igasügisesest koordineeritud järelevalvemenetlusest ja selle eesmärk on tugevdada euroala riikide rahandust ja kokkulepitud eelarvereeglitest kinnipidamist.

 

Eelarvereegli, ehk fiskaalkokkuleppe järgi peab liikmesriigi valitsemissektori eelarvepositsioon olema tasakaalus või ülejäägis. See nõue loetakse täidetuks ka juhul kui liikmesriigi eelarveseis vastab eesmärgile, mille kohaselt struktuurne eelarvepuudujääk ei ületada 0,5 protsenti SKPst.

 

Liikmesriigi eelarvepuudujäägi määr keskpika perioodi raames võib ulatuda ka kuni 1 protsendini  SKPst, juhul kui riigivõla suhe sisemajanduse koguprodukti on oluliselt alla 60% ja riigi rahanduse pikaajalise jätkusuutlikkusega seotud riskid on väikesed. Neid liikmesriike on vähe. Sellele tingimusele vastab näiteks kõigi kolme Balti riigi eelarveseis. See tähendab, et meie puhul loetakse stabiilsus- ja kasvupaktiga kooskõlas olevaks struktuurne defitsiit kuni 1 protsent SKPst. Mõned riigid, sealhulgas ka Eesti on endale võtnud miinimumist ambitsioonikamad eesmärgid. Eesti on seadnud eesmärgiks struktuurse tasakaalu.

 

Järgnev tabel annab ülevaate sellest, millised on liikmesriikide individuaalsed eelarve miinimum nõuded tasakaalule ja kuidas liikmesriigid uusi eelarvereegleid nende täismahus rakendamise esimesel aastal täidavad. See on siis liikmesriikide lähtepositsioon uues reeglistikus. Andmed on kevadise seisuga ja tuginevad Euroopa Komisjoni kevadprognoosile. Andmetest selgub, et 2013 aastal kokkulepitud eelarvereeglite täitmine on pigem erand kui reegel. Euroopa Komisjoni ülesanne on hinnata, kas riigid peavad kinni nende eesmärkide poole liikumise kiirusest ja tähtaegadest. Peale Eesti on ka teisi liikmesriike, millised on  võtnud individuaalselt suuremad eesmärgid võrreldes miinimumnõuetega.

 

 

 

 

 

 

 

 

EL liikmesriikide MTOd

 

 

Miinimum

EDP

 

2013

 

 

2014

 

 

2015

 

euroala

MTO *

menetlus **

MTO

tegelik

struktuurne

MTO

nominaalne

struktuurne

MTO

Nominaalne

struktuurne

Belgia

1,25

ei

0,8

-2,6

-2,3

0,8

-2,3

-2,3

0,8

-2,8

-2,5

Saksamaa

-0,25

ei

-0,5

0,0

0,6

-0,5

0,0

0,5

-0,5

-0,1

0

Eesti

-1,00

ei

0,0

-0,2

-0,4

0,0

-0,5

-0,5

0,0

-0,5

-0,7

Kreeka

1,25

jah (2016)

***

-12,7

2,0

***

-1,6

1,0

***

-1,0

-0,4

Hispaania

-0,50

jah (2016)

0,0

-7,1

-2,8

0,0

-5,8

-2,4

0,0

-4,2

-3,4

Prantsusmaa

-0,50

jah (2015)

0,0

-4,3

-3,0

0,0

-3,9

-2,3

0,0

-3,4

-2

Iirimaa

0,75

jah (2015)

0,0

-7,2

-6,2

0,0

-4,8

-4,5

0,0

-4,2

-4,2

Itaalia

-0,50

ei

0,0

-3,0

-0,9

0,0

-2,6

-0,8

0,0

-2,2

-0,7

Küpros

0,25

jah (2016)

***

-5,4

-3,5

***

-5,8

-4,0

***

-6,1

-4,3

Läti

-1,00

ei

-1,0

-1,0

-1,0

-1,0

-1,0

-1,4

-1,0

-1,1

-1,9

Leedu

-1,00

ei

-1,0

-2,1

-2,1

-1,0

-2,1

-1,9

-1,0

-1,6

-1,3

Luksemburg

0,50

ei

0,5

0,1

1,4

0,5

-0,2

0,6

0,5

-1,4

-1,3

Malta

-0,50

jah (2014)

0,0

-2,8

-2,9

0,0

-2,5

-2,8

0,0

-2,5

-2,9

Holland

0,50

ei

-0,5

-2,5

-1,3

-0,5

-2,8

-1,3

-0,5

-1,8

-0,8

Austria

-0,50

ei

-0,45

-1,5

-1,1

-0,45

-2,8

-1,2

-0,45

-1,5

-1,1

 

Euroopa Komisjoni kevadel tehtud hinnangu järgi on Eesti eelarve järgmisel aastal struktuurselt 0,7 protsendilises defitsiidis, mis ei lange kokku rahandusministeeriumi  hinnanguga, mille järgi on meie eelarve struktuurselt ülejäägis ja mis ulatub 0,8 protsendini SKPst. Siiski mahub ka Euroopa Komisjoni hinnang miinimumnõude raamidesse. Uue hinnangu annab komisjon novembris. Tasakaalunõuded riikidele sõltuvalt riskidest ja riigivõlast on erinevad, ulatudes 1 protsendi suurusest defitsiidist 1,25 protsendi suuruse ülejäägini. Ülemäärase võlakoormaga riigid peavad võlakoorma viima allapoole 60 protsendi taset SKP suhtes. Seni kuni eelarved on defitsiidis pole võimalik ka võlakoormat vähendada, sest defitsiiti on vaja mingitest allikatest rahastada ja tavaliselt on selleks allikaks riigivõlg.

 

Poliitilistes suunistes uuele Euroopa Komisjonile ütles komisjoni president Jean-Claude Juncker : „Ma ei usu, et jätkusuutlikku majanduskasvu on võimalik luua üha suurema võlakoorma peale, see on kriisist saadud õppetund, mida me peame nüüd meeles pidama.“

 

Liikmesriikide suhtumine eelarvereeglitesse on erinev, on positiivseid näiteid ja on näiteid riikidest, millised järjekindlalt soovitavad majanduse elavdamise ettekäändel loobuda või edasi lükata kokkulepitud eelarve eesmärkide täitmine. Kui viimased seisukohad jäävad domineerima, siis võib öelda, et euroala eelarvereform on takerdunud ja euroala riskid jätkuvalt lahendamata.

 

IT ekspert näeb võimalust kärpida valitsussektori majandamiskulusid 3-5 protsenti

Avaldan siin blogis intervjuu, mille tegin tuntud IT eksperdi ja visionääri Aare Lapõniniga. Mul oli suur rõõm töötada koos Aarega maksuametis üle kaheksa aasta ja sellesse perioodi jäi e-Maksuameti, elektrooniliste maksudeklaratsioonide ja kuni tänaseni  maksuametis kasutatava IT platvormi loomine. Täna tegutseb Aare samal alal ja nõustab ning osaleb Omaani riigi  fiskaalhalduse arendamisel.

Kohtume Aarega septembri algul Tallinnas hotellis Radisson Blu Olümpia.

Alustame sellest, et räägid lühidalt, millega Sa praegu Omaanis tegeled, milliste projektidega oled hõivatud ja ehk saab teha ka võrdluse, millises seisus on asjad Omaanis võrreldes Eestiga ja kuidas on üldiselt fiskaalhaldus korraldatud Omaani Sultaniriigis?

Omaanis olen ma ühe suurema projekti meeskonnas ja selle sees on omakorda kolm eraldi projekti. Esiteks maksuameti projekt, teeme neile uut süsteemi, teine üks suurem projekt majandusministeeriumile, mille nimi on One Stop Shop.

Mida see tähendab?

See on suunatud ettevõtjatele. Kui praegu peavad ettevõtjad riigiga suhtlema eraldi kanalite kaudu, tegema erinevatele asutustele päringuid, taotlema litsentse, jne, siis nüüd saavad ettevõtjad hakata suhtlema riigiga ühe portaali kaudu. Ettevõtjate elu läheb hulga lihtsamaks ja paraneb teenindus. Ja kolmandaks on üks tehniline projekt, mille nimi on G-Cloud. Valitsusele tehakse ülivõimas keskkond, see tähendab, et igal igaühel ei pea olema eraldi serverit. Kui sul on mingi tarkvara, siis lihtsustatult sa paned selle käima selle pilve peal.

Need on uue põlvkonna projektid, kus keskne sisu on valitsussektori poolt osutatavate teenuste parandamine ning kus projektide teostamisel kasutatakse kõige moodsamaid ja süsteemsemaid arusaamu ja lähenemisi nii muutuste haldusele kui ka teenuste planeerimisele.

Fiskaalhalduse seis Eestis ja Omaanis on raskesti võrreldav, on valdkondi kus Eesti on kaugemale jõudnud, on valdkondi kus Omaani riik on asju varem alustanud. Ühest vastust on raske anda.

Aga siit võime edasi minna konkreetsemalt Eestis asjade juurde. Oled kokku pannud visiooni, kuidas tõhustada Eesti riigi fiskaalhaldust. Kirjelda palun lühidalt selle sisu. Eestis on tegeletud tugiteenuste konsolideerimisega  ja loodud riigi tugiteenuste keskus, oled öelnud, et meie seni saavutatu ei ole piisav.

Valitsussektori fiskaalhaldust tuleb vaadata kui terviklikku integreeritud elutsüklit. Praegu me tegeleme vaid selle viimase otsa, ehk raamatupidamise tsentraliseerimisega. Peaks aga vaatama asja tervikuna ning terviklikult tuleks läheneda ka automatiseerimise ja moderniseerimise tegevuste planeerimisele.

Nimelt, fiskaalhaldus algab keskpika perspektiivi planeerimise protsessiga, riigi ja kohalike omavalitsuste eelarvete koostamisega, tulude ja kulude planeerimisega. Fiskaaladministreerimise elutsükkel hõlmab eelarve täitmise ja kassalise täitmise ja likviidsuse haldust tulude kogumist, kulude planeerimist, riigihankeid, arveldusi tarnijatega ja lõpuks raamatupidamist ja aruandlust. Seega fiskaalhalduse arendamise eesmärk peab olema laiem ning hõlmama kogu protsessi algusest kuni riigi majandusaasta aruandeni välja.

Eesmärk peaks olema teha kogu valitsemissektori töö paberivabaks. Siinkohal me räägime e-arvetest, e-dokumentide sisseviimisest ja e-teenustest ning kõik need elemendid peavad olema integreeritud omavahel. Eesmärk peaks olema luua tehnoloogiline infrastruktuur kasutades ära internetiajastu võimalusi ning see infrastruktuur peab olema kättesaadav tervele valitsussektorile, sealhulgas keskvalitsusele, sotsiaalkindlustusfondidele ja ka kohalikele omavalitsustele.

Eesti eripära on, et meil on palju väikeseid kohalikke omavalitsusüksusi. Samas need moodustavad nii-öelda teeninduskohtade võrgustiku. Seal on internetiühendus, ametnikud, teenindusruumid, jne. Kas seda võrgustikku oleks kuidagi võimalik ühildada keskvalitsuse tegevustega?

Keskvalitsusel on palju erinevaid ameteid ja paljudel neist on vajadus suhelda isiklikult leti kaudu ja osutada kohapeal teenuseid. Need on teenuised, mis eeldavad füüsilist kohaletulekut ja seda kohas kus see on inimestele lähedal. Keskvalitsus võiks integreerida oma teenuseid kohalike omavalitsustega, nii et teenindus oleks seal, kus inimesel on see kõige mugavam ja kättesaadavam.

Tasub vaadata mitte ainult enda vaatenurgast, et olen Suur Amet ja teen kõike ise, vaid pigem kasutajate ja klientide vaatenurgast: kuidas oleks mugavam kliendil minu teenuseid saada. Omal ajal sai tehtud nii, et maksuametil ja tolliametil oli üks IT osakond, mis teenindas mõlemaid ameteid. Äkki on võimalik letiteeninduse halduslepinguga „delegeerida“ omavalitsusele?

Praktikas me näeme hoopis seda, et erinevad ministeeriumid on loonud oma teeninduskohtade võrgu oma erinevatele allasutustele?

On olemas sellised lihtsamad toimingud, mis eeldavad lihtsalt dokumentide vastuvõtmist või avalduste esitamist. Näiteks pensionär ei suuda vajalikke dokumente interneti teel esitada. Selliste lihtsamate toimingute teostamiseks pole keskvalitsuse asutustele vaja oma teenindusletti, pigem sobib olemasolev teeninduslett kohalikus omavalitsuses. Omavalitsuste töötajad instrueeritakse, nad saavad anda üldisemaid juhiseid, võtta vastu dokumendid, vaadata üle kas need on korrektsed, digitaliseerivad need ja edastavad automaatselt keskvalitsuse menetlussüsteemidesse.

Muidugi on olemas keerulisemad integratsioonid, mis eeldavad keerulisemate üksikküsimuste lahendamist spetsialisti juures. Need toimingud saab teha maakonnakeskustes, nendest keerukamatest integratsioonidest ma praegu ei räägi.

On ametiasutusi, näiteks maksu- ja tolliamet või sotsiaalkindlustusamet, kus on palju sellist lihtsamat suhtlemist ja kliente, kes millegipärast ei soovi või ei saa kasutada elektroonilisi portaale. Sellistel puhkudel peaks eesmärgiks seadma just lettidest vabanemise ja andma need omavalitsustele üle, muidugi koos ressursside ja toetusega.

See eeldab, et riik telliks need teenused omavalitsustelt ja kompenseeriks kulud.

Need tingimused on võimalik kokku leppida. Riik peaks pakkuma omavalitsustele tänapäevast keskkonda fiskaaladministreerimiseks, alates eelarvete koostamisest kuni raamatupidamise ja aruandluseni välja, millest eelnevalt rääkisime. Mulle jääb arusaamatuks, miks omavalitsused peavad tegelema sellega ajal kui on olemas internet ja sellised tehnoloogiad nagu pilved, kuhu saaks panna tarkvara, milline on kasutatav iga omavalitsuste üksese poolt. See tähendab, et riigi poolt pannakse püsti serverite park, kuhu on võimalik paigaldada erinevad rakenduse erinevate organisatsioonide poolt ilma, et organisatsioon teaks, kui palju protsessoreid on vaja või kui suur kettamaht peab olema. Varukoopiad ja muu taolise teeb samuti pargi hooldaja.

Edasi, mulle jääb arusaamatuks, miks fiskaaladministreerimise protsessis riik kasutab kommertspankade teenuseid, selle asemel, et arendada oma arvelduskeskust, et teostada kõik arveldusoperatsioonid iseseisvalt.

Siit jõuame järgmise teemani, ehk keskvalitsuse tasandi fiskaaladministreerimiseni. On avaldatud Riigi Tugiteenuste Keskuse 2013 aasta tegevusaruanne, milline näitab edasiliikumist riigiasutuste tugiprotsesside konsolideerimisel.

Ma olin ise ametnik 90-ndatel, siis oli vaja kiiresti riik toimima saada, luua palju uusi süsteeme. Nüüd on 23 aastat seda riiki olnud ja praegu oleks vaja rohkem süsteemset lähenemist. Eesmärk peaks olema see, et kogu töötlus saada elektroonseks.

Võtame näiteks Riigikassa, milline on olemuslikult tohutu suur arvelduskeskus, kus igal tegijal on seal oma konto, mille kaudu tehakse erinevaid arveldusi. Seal toimuvad arveldused tarnijatega, sinna laekuvad tulud ja teostatakse väljamakseid vastuvõtjate kontodele Siia tulevad juurde veel omavalitsuste ja sotsiaalkindlustusfondide arveldused.

Kui vaatame asja selliselt, et kui näiteks Tallinna Äripangal on Eesti Pangas konto ja on eraldiseisev arveldussüsteem liige, siis Riigikassa, milline on kordades suurem süsteem, seda ei oma. Ta ei ole iseseisev arveldussüsteemi liige, kuid võis seda olla – niikuinii kuidagimoodi automatiseeritakse nende arvelduste toimingud eraldiseisvates süsteemides, kusjuures nende kvaliteet on väga kõikuv.

Mida see Riigikassale juurde annaks?

See võimaldaks tõhustada infovood, võimaldaks otseselt tegutseda ja teostada arveldusi, otseselt täita oma funktsioone, laenata rahaturgudelt või investeerida sinna otse, jne. Ma arvan, et Riigikassa peaks arvelduskeskuse formaadi endale võtma ja see peaks hõlmama kõik valitsussektori osad – keskvalitsuse, sotsiaalkindlustusfondid ja omavalitsused ja hõlmama nende rahaliste vahendite kasutamist.

Siinkohal võib tulla samasugune müra kui oli siis kui Riigikassa asus haldama Töötukassa vahendeid. Avalikkust kollitati väitega, et Töötukassa vahendid on riigistatud.

Riigikassa kui arvelduskeskus  on ikkagi tehniline ja läbipaistev struktuur, seal on igal omanikul näha, milline on tema ahendite seis ja teenitud intressitulud. See on lihtsalt infrastruktuurne  komponent, milline võib teostada oma funktsioone ilma kommertspankasid kasutamata.

Valitsussektor on suurim arveldaja üldse ja tema tehnoloogiline võimekus on suurem kui kommertspankadel. Eestit võib õigusega nimetada üheks parematest e-riikidest maailmas. Sellepärast on raske mõista, miks piltlikult elevant peab ostma veoteenust sipelgalt.

Swedbanki kontsern ei ole kindlasti sipelgas.

Jah, aga Riigikassa haldab ikkagi 8 miljardit keskvalitsuse eelarve vahendeid, lisaks veel kohalike omavalitsuste vahendid, sealt teenindatakse 600 000 pensionäri.

Ehk siis kohasem võrdlus oleks Swedbank Eesti.

Seda küll.

Kuidas me saame omavalitsustele luua stiimulid, et nad hakkaksid riigi poolt pakutavaid teenuseid kasutama?

Kui keskkond on olemas ja keskkond on töökindel, kui on olemas juhendid ja pakutakse väljaõpet, siis nad hakkavad seda kasutama. See mis töötab seda kasutatakse.

Kui me vaatame kohalike omavalitsuste toimimist, siis see on üsna standardiseeritud protsess. Kui on loodud keskkond, mis on mugav, lihtne ja funktsionaalne, siis seda hakatakse kasutama.

See ei saa kindlasti tähendada seda, et omavalitsused kaotaksid midagi oma autonoomiast.

Selle keskkonnaga liitumine peaks olema sama loogiline ja lihtne nagu kodanikele on liitumine näiteks internetipangaga. Fiskaaladministreerimise keskkonna loomisel keskvalitsuse tasandil tuleks luua võimalused ka kohalikele omavalitsustele ja mis toetaks neid paindlikult.

Kui fiskaaladministreerimise keskkonda on sama mugav ja lihtne nagu internetipank. Siis pole sellega liitumiseks vaja mingeid survemehhanisme, omavalitsused lihtsalt liituvad sellega.

Kas riigi fiskaaladministreerimise tõhususe parandamise mõju oleks võimalik ka rahaliselt hinnata?

Eelkõige muidugi paraneb riigi teenuste ulatus ja kvaliteet tänu kliendikesksele töökorraldusele ja omavalitsuste kaasamisele. Valitsussektori kassalise teenindamise finantskulud vähenevad ja  Riigikassa saab paindlikuma keskkonna likviidsuse haldamiseks. Kokkuvõtteks oleks võimalik vähendada valitsussektori kulusid 3-5 protsenti,  tõstes ja parandades samal ajal teenuste mahtu. Rahaliselt oleks kokkuhoiu suurusjärk 100 kuni 180 miljonit eurot.

Alustav ettevõtja ei ole pangas soositud

Rahvusvaheliste kaubandussanktsioonide tõttu majandusi ähvardavate riskide kasvades on kehval olukorral ka üks positiivsem aspekt.  Euroopa on juba mõnda aega osa saanud väga madalatest intressimääradest. Majandusleht Financial Times kirjutas hiljuti, et Euroopa laenuintressid on ligi 500 aasta madalaimad. Euroopa Keskpank on järjest kärpinud baasintresside määrasid ja kehtestas keskpangana hoiustamise püsivõimalusele negatiivse intressimäära. Kuue kuu Euribor on tänaseks langenud 0,299 protsendile. Oleme ajaloos väga haruldases tsüklis, on majandusstrateegid hinnanud sellist olukorda.

Euroopa Keskpank on ka teatanud uutest soodsatest likviidsuslaenudest kommertspankadele tingimusel, et raha laenataks edasi ettevõtetele ja läheks edasi reaalmajandusse. Eesti pangad on koguni nii heas seisus, et väljastpoolt pole finantsvahendeid kaasata vaja, sest hoiuste mahud jõudsid tänavu laenude kogumahule järele ja ei saa välistada, et hakkavad neid isegi ületama.

Uute eluasemelaenude intressimäär oli Eestis juulikuus 2,54% ja püsinud väga madalal tasemel juba viimased paar aastat. Võrreldes enamike Euroopa Liidu riikidega on Eestis ühed madalamad kodumajapidamiste laenuintresside määrad, vahemikus 2-3%. Samal tasemel on need veel mõnes liikmesriigis, enamikes aga jäävad vahemikku 3-4%. Ka ettevõtete laenuintressid on viimase majanduskriisi järgselt 7-8 protsendi tasemelt alanenud 3-4 protsendi tasemele, jäädes vaid protsendipunkti võrra kõrgemaks eluasemelaenu keskmistest intressidest.

Ilusat tervikpilti aga rikub alustavate ettevõtete piiratud võimalused äritegevuse rahastamiseks. Ühel hiljutisel kohtumisel tõi Finance  Estonia esindaja näite, kus perspektiivikal alal alustavale ettevõttele tegi pank laenutaotlusele pakkumise intressiga 10,9 protsenti. Ettevõtluses on 10 protsendise kapitalitootluse saavutamine juba päris hea tulemus,  aga kui loodud väärtus tuleb pangale ära anda, siis puudub sellisel rahastusel suurem majanduslik mõte. Antud alustav ettevõte otsustas leida muid finantseerimisallikaid.

Pankade kodulehekülgi vaadates võib märgata, et pangad on suurendanud erinevaid laenutooteid ettevõtetele, sealjuures on eraldi laenuinstrumendid ka alustavatele ettevõtetele. Seal on ka öeldud, et kõiki taotlusi käsitletakse individuaalselt ja intressipakkumine tehakse sõltuvalt konkreetsest taotlusest. On teada, et ühe suure panga kõige laiapõhjalisema ja populaarsema ning üsna pindliku laenutoote intress jääb suurusjärku 10 protsenti. Selle laenutoote puhul piisab tagatiseks omaniku käendusest. Juhul kui Kredex käendab laenu kahe kolmandiku ulatuses, oleks intress suurusjärgus 5 kuni 8 protsenti. Sellele lisandub ka Kredexi tasu üle 2 protsendi. Nendele lisanduvad veel euribor ja panga lepingutasud.

Pangad on alustavatele ettevõtetele laenuvõimalusi laiendanud ja kinnitavad, et ettevõtja saab igal juhul oma ideele rahastust ka siis kui kinnisvaratagatised puuduvad. Aga tuleb küsida mis hinnaga see laen saadakse ja kui mõttekas selle kasutamine majanduslikult on. Kõrged laenukulud on oma ettevõttega alustajatele takistuseks ja sunnivad otsima alternatiive.

Turuolukorrast täpsema pildi saamise eesmärgil küsisin laenupakkumist ka endale kuuluvale, aastaid tagasi asutatud ja praegu ettevõtluses passiivselt osalevale mikroettevõttele. Sain ühest pangast pakkumise intressiga 4 protsenti pluss euribor ja teisest 3 protsenti pluss euribor, mis üldises kontekstis on päris head pakkumised. Pangale teada ajalooga, tugevate tagatistega ja piisava rahavooga ettevõtetel langeb intress järsult. EfTEN Kinnisvarafondi nõukogu esimees andis teada, et nemad finantseerivad ennast laenuga, mille intressimäär on 1,89%. Alustavatel ettevõtetel pole ei ajalugu, stabiilset rahavoogu ega tihti ka võimalust  pakkuda kinnisvara või kommertspanditagatist. Alustavale ettevõttele praegustes tingimustes pakutav intressimäär vahemikus 5-8 protsenti on ülepingutatud.

Alustavate ettevõtete seisukohast ei tulnud positiivsena ka eelmisel nädalal Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuselt tulnud teade selle kohta, et uuel rahastamisperioodil asutus enam alustavate ettevõtete stardipakette ei jaga. Üks põhjus on ilmselt tõsiasi, et võrreldes eelmise rahastamisperioodiga, kus EAS rakendas eurorahasid mahus 784 miljonit, vähenevad uuel perioodil vahendid 566 miljonile eurole. EAS hakkab suuremat tähelepanu pöörama nendele ettevõtetele, millised on juba stardist väljunud, paar aastat tegutsenud ja soovivad oma tegevust laiendada. On veel muidugi Töötukassa toetused alustavatele ettevõtjatele, riskifondid IT sektoris , Arengufond ja Kredex, aga nende mahud ei ole võrreldavad EASiga.

Öeldakse, et väikeettevõtlus on majanduse kasvulava. Ülemäära kõrged laenuintressid aga ettevõtet käivitama ei innusta. Ühe panga kodulehe ettevõtja rubriigis on suur pealkiri „Kuidas pank saab ärile hoo sisse anda?“ Pealkirja all on kirjeldatud tooteid alustavatele ettevõtetele. Panga tingimusi täpsemalt uurides selgub aga, et oodatud ja soositud on siiski ettevõtted, kelle äri juba on hoogne ja täiskäigul läbitud paras vahemaa seljataga.

Uued Vene-vastased sanktsioonid oleksid ulatusliku mõjuga sealsele majandusele

Senisest karmimatel sanktsioonidel oleks Venemaa majandusele ulatuslik mõju. Piirangud, mis on seni piirdunud põhiliselt sissesõidukeeldude ja varade külmutamisega üksikutele mõjukatele isikutele ning impordipiirangutega Krimmist pärit kaupadele ei oma ulatuslikku mõju majandusele tervikuna. Venemaa rahandust, pangandust ja energeetikat puudutavad sanktsioonid mõjutaks aga majandust tuntavalt ja oleks varasemast erineva kaalukategooriaga.

Venemaa vananeva rahvastikuga ja üha paisuvate sotsiaalkuludega riigi eelarvet on raske tasakaalus hoida ja defitsiiti tuleb katta reservide, riigivõla ja täiendavate erastamistulude arvel. Kuna seni on Vene riigi võlakoorem olnud madal, oli võimalik defitsiiti laenurahaga rahastada. Muutunud tingimustes ja üha halvenevate riigireitingute olukorras, kus investorid vaatavad Vene võlakirju rämpsuna, on raske majanduslikult põhjendatud tingimustel finantsturgudelt laenu saada.

Euroopa Liidu poolt rakendatavatel juurdepääsupiirangutel kapitaliturgudele satuks Venemaa rahandus tugeva surve alla. Löögi alla satuks ka riigi plaan tulla ettevõtetele appi kui majanduslangus süveneb. Varasematel aastatel on riik ulatuslikult majanduse elavdamise eesmärgil ettevõtteid toetanud, muutunud olukorras pole riigil selleks lihtsalt vahendeid. Löögi alla satub Venemaa pankade rekapitaliseerimise plaan, mille eesmärgiks oli seatud pankade laenuportfelli suurendamine.  Ajal kui investorid viivad raha Venemaalt teistele arenevatele turgudele, on küsitav ka  erastamistulude planeeritud laekumine.

Venemaa majandus saab tugineda suurele siseturule. Venemaa on juba asunud siseturgu kaitsma piirates välismaiste toiduainete ja tehnikatoodete sissevedu, lootes seeläbi arendada rahvuslikku majandust. Majanduslik isolatsioon aga tähendab tehnoloogilist mahajäämust ja ei ole kuidagi kooskõlas varasema ulatusliku majanduse moderniseerimise programmiga.

Vene suur siseturg ei ole kindlasti ülemäära ostujõuline. Kapitali lahkumine ja välismaiste firmade eemaletõrjumine ei aita kuidagi kaasa uute töökohtade tekkele. Pigem võib ettevõtete madal konkurentsivõime ja vähenev välisnõudlus kaasa tuua tehaste sulgemisi ja sotsiaalsete pingete kasvu tööstuslinnades.

Ajaleht Nezavisimaja Gazeta vahendab, et ekspertide hinnangul seisab ees järsk toiduainete hindade tõus – teatud toodete puhul võib hind isegi kahekordistuda. Piirangute alla sattunud tooteliigid tuleb millegagi asendada – kas kodumaise tööstuse toodetega või nende riikide toodetega, millised piirangute alla ei kuulu. Asendamine aga võtab aega ja seni võib tekkida mõnede toodete defitsiit või kerkida järsult hind. Kuna Venemaa Keskpank on tõstnud baasintressi ja pangandus on sanktsioonide tõttu surve all, siis ootab kodumaist tööstust ees laenuintresside kasv, mis paratamatult kandub üle omahinda. Venemaa statistikaameti andmetel juba kasvasid käesoleval aastal ajavahemikul jaanuar kuni juuni toiduainete hinnad 8%.

Rubla nõrgenemine ja riigieelarve kehvade väljavaadete tõttu kannatav sotsiaalsektori rahastamine avaldab omakorda mõju elanike ostujõule. Olukorda teravdab ka regionaalsete eelarvetulude kahanemine madalama maksulaekumise ja föderaaleelarvest tehtavate toetusmaksete vähenemise tõttu. Kohustuse täitmiseks, näiteks õpetajate palkade maksmiseks ja muude kulude katteks peavad regioonid suurendama laenukoormust.  Kardetakse, et sotsiaalsete teenuste kättesaadavus halveneb.

Mingi piirini saab propaganda abil elanike pahameele suunata sanktsioone rakendavale välismaailmale, aga paratamatult hakkab elanike heaolu langus mõjutama ka poliitikakujundajate otsuseid.

Palgakasvu loob konkurentsivõimeline majandus

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse uus juht on öelnud, et Eesti peab saama konkurentsivõimelisuse poolest maailma juhtivaks riigiks. See on silmatorkavalt ambitsioonikas eesmärk, aga suuri sihte on vaja ja konkurentsivõime kasvatamise eesmärgi kõrvale teist sama kaaluga eesmärki polegi võimalik leida. Riigid on omavahel konkurentsis töökohtade ja investeeringute pärast ja need lähevad sinna kus tingimused on paremad. Kapitalil on alati võimalus liikuda riiki kus on võimalik toota konkurentsivõimelisemate hindadega ja  kus on suurem tootlikkus ning koos kapitaliga liiguvad ka töökohad.

Konkurentsivõime kasvu eelduseks on, et tootlikkus peaks kasvama kiiremini kui palgad. Sellepärast peaksime vaatama millises seisus meie majandus praegu on ja kas oleme liikumas õiges suunas.

Viimastel aastatel on palgasaajate olukord paranenud ja oleks tore kui palgakasv jätkuks ka edaspidi  ja jõuaks lähemale rikkamate riikide tasemetele. Statistikaameti andmetel kasvas brutopalk eelmisel aastal 7 protsenti ja hindade kasvuga korrigeeritud reaalpalk tõus oli üle 4 protsendi. Palgasaajate toimetulekut parandav reaalpalga tõus on toimunud juba kolmandat aastat järjest, töötajate palgaootused püsivad jätkuvalt kõrged ja palgakasvu jätkumist võib näha ka käesoleval aastal.

Tootlikkust saab mõõta erinevate näitajatega. Seni on ettevõtted kasvavate palgakuludega hakkama saanud. Ettevõtlussektori statistika näitab, et tootlikkuse kasv on olnud palgakasvuga kooskõlas. Kogumajanduse kohta toodud näitajad, kus on arvestatud ka avaliku sektori mõju, nii head ei ole. Kui majanduses tervikuna oli 7 protsendine palkade nominaalkasv, siis tunnitootlikkuse nominaalkasv oli  5,2 protsenti. Kui palgad kasvavad tootlikkusest kiiremini, siis on raske konkurentsivõimeliste riikide edetabelis esile tõusta. Statistika näitab, et avaliku sektori negatiivne panus tulenes selle sektori palkade keskmisest palgast kiirema kasvu tõttu. Avalik sektor aga ei tohiks tekitada palgasurveid, millega tootlikkuse kasv ettevõtlussektoris sammu pidada ei suuda.

Järgmisel aastal rakenduvad riigipoolsed meetmed – tulumaksuvaba miinimumi tõstmine ja tulumaksumäära ja töötuskindlustusmakse alandamine vähendavad ettevõtjate tööjõukulu. Lisaks reaalpalga kasvule parandavad need poliitikad ka majapidamiste olukorda ja elavdavad sisetarbimist. Sisetarbimise kasv aitab omakorda saavutada majanduskasvu taastumist. Tööjõumaksude ja tulumaksu langetamine tasandab ettevõtete tööjõukulude kasvamist ja parandab konkurentsivõimet.

Tulles tagasi Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse juurde, siis olukorras kus eurorahade hulk on vähenenud ja sihtasutuse poolne ettevõtete nõustamise roll kasvab, peaks asutus rohkem tähelepanu pöörama ettevõtete kapitali kättesaadavuse parandamisele. Tootlikkuse tõstmiseks on ettevõtetel vaja uusi tehnoloogiaid ja sisseseadet, litsentse ja tarkvara. Investeerida on vaja turundusse, toodete arendusse ja töötajate väljaõppesse. Need investeeringud aga nõuavad kapitali. Olemasolev finantseerimiskeskkond on väga panganduskeskne ja erinevate rahastamisvõimaluste valik väike. Omakapitaliinvesteeringute turul on pakkumine olematu. Teisest küljest on meil probleem ka sellega, et ettevõtjad eriti ei soovigi kaasata kapitali ettevõttest väljastpoolt ja osalust jagada. Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusel on siin suur roll nii ettevõtjate nõustamisel kui ka kapitali kaasamise võimaluste laiendamisel. Üks kasutamata võimalus on alternatiivbörsi sisuline käivitamine.

Sügisel hakkab Riigikogu menetlema uut investeerimisfondide seadust, mille üks eesmärk on tuua senisest rohkem pensionifondide investeeringuid meie majandusse. Eelmisel aastal tuli Eesti majandusse vaid neljandik nende fondide investeeringutest, suurem osa läks Skandinaaviasse ja Lääne-Euroopasse. Eestis registreeritud aktsiafondid investeerisid siia vaid 7% oma investeeringutest.

Ettevõtluse Arendamise Sihtasutusele tahaks aga soovida edu uute ambitsioonikate eesmärkide elluviimisel. Sihid on õiged ja ka majanduslik loogika paigas – kõigepealt tootlikkus ja konkurentsivõime ja siis saame ka kõrgemad palgad.

Maksuvaba miinimumi tõus peab jätkuma ka peale 2015. aastat

Kõne Riigikogu lõppenud istungjärgu viimasel istungil

Austatud Riigikogu esimees, head kolleegid! Me oleme siin täna kuulnud eelmiste maksuseaduste puhul kriitikat, ka meelevaldset ja ühekülgset käsitlust, et maksuseadusi võtame vastu läbimõtlematult ja et just nagu puudub arusaam maksusüsteemi edasisest arengust. No on ikka arusaam olemas, ärge liialdage! Üks eesmärk kindlasti on tõhustada maksukogumist, mille üheks heaks näiteks on, muuseas, täna esimest päeva käivituv töötajate register. Aga see on üks varem vastu võetud maksuseaduse muudatus. Tulles praeguse tulumaksuseaduse, sotsiaalmaksuseaduse ja Eesti Kultuurkapitali seaduse muutmise seaduse eelnõu juurde, siis selle suurem eesmärk peale muude tulumaksuga seotud valdkondade korrastamise on madalamapalgaliste maksukoormuse ja üldise tööjõu maksukoormuse vähendamine läbi maksuvaba tulumäära suurendamise 144-lt eurolt 154 euroni kuus. Alates järgmisest aastast suureneb tulumaksuvaba miinimum 1848 euroni aastas. Eelnõu korrastab samuti tulumaksusoodustustega ühingute ja ühenduste nimekirja koostamise põhimõtteid ja korda. Viimastel aastatel on Eestis palgasaajate olukord paranenud. Statistikaameti andmetel kasvas brutopalk eelmisel aastal 7% ja hindade kasvuga korrigeeritud reaalpalk tõusis üle 4% ning palgasaajate toimetulekut parandav reaalpalga tõus on toimunud juba kolmandat aastat järjest. Töötajate palgaootused püsivad jätkuvalt kõrgel ja palga kasvu jätkumist on oodata ka käesoleval aastal. Lisaks tulumaksuvaba miinimumi tõusule langeb järgmisest aastast ka tulumaks seniselt 21%-lt 20%-le. Need sammud vähendavad ühtlasi ettevõtete tööjõu maksukoormust. Tuleb arvestada sellega, et ettevõtted peavad töötajate palgakasvu rahastama ka kasumimarginaali ja hindade tõstmise kaudu, pealegi eksportivate ettevõtete võimalus hindu tõsta on väliskonkurentsi tõttu piiratud. Riigi tehtavad sammud, läbi tulumaksuvaba miinimumi tõstmise ning tulumaksumäära ja töötuskindlustusmakse alandamise, vähendavad ettevõtete tööjõukulu. 1000 euro suuruse palga ehk keskmise palga lähedase palga saajatele tähendab see ühtlasi 170 lisaeurot aastas. Lisaks reaalpalga kasvule parandavad need sammud majapidamiste olukorda ja ühtlasi elavdavad ka sisetarbimist. Suureneb ka pensionäride täiendav tulumaksuvabastus 210-lt eurolt 220-le eurole kuus. Sisetarbimise kasv aitab omakorda saavutada majanduskasvu taastumist. Tööjõumaksude ja tulumaksu langetamine tasandab ettevõtete tööjõukulude kasvamist ja parandab nende konkurentsivõimet. Kevadel kinnitatud riigi eelarvestrateegia näeb samuti ette tulumaksuvaba miinimumi järkjärgulise tõstmise 2018. aastaks 184 euroni kuus. Eesti Panga tehtud uurimuses on leitud, et maksuvaba tulu tõstmine avaldab märkimisväärset mõju tööjõupakkumisele. Maksuvaba tulu tõstmine 10% võrra suurendab tööjõupakkumist umbes 0,5% võrra. Tegemist on efektiivse meetmega vähendamaks töötajate maksukoormust, sealjuures suurendades nende sissetulekuid ja kasvatades hõivet. Alternatiivne meede on miinimumpalga tõstmine, aga sellega kaasneb ka madalamapalgaliste hõive vähenemine ja ettevõtete tööjõukulude kasv. Just madalamapalgaliste tööjõumaksude vähendamist on Eestile soovitanud välised audiitorid, sealjuures IMF ja OECD. Tegemist on kulutõhusama meetmega kui oleks muud meetmed sissetulekute ja tööhõive suurendamiseks ning majanduse elavdamiseks. Sellepärast on tähtis, et tulumaksuvaba miinimumi tõus jätkuks ka peale 2015. aastat. Ja nii nagu ka teisi tänaseid olulisi maksuseaduse muudatusi, nii toetab Reformierakonna fraktsioon kindlasti ka selle eelnõu seadusena vastuvõtmist. Tänan tähelepanu eest!

Rahanduskomisjon asus õlleaktsiisi tõstma

Aktsiisiseaduse menetlemine Riigikogu rahanduskomisjonis võttis sellel nädalal ootamatu pöörde. Valitsuse esitatud eelnõus oli kavandatud alkoholiaktsiisi tõus 2015 aastal 15% ja alates 2016 aastast järgmisel kolmel aastal 10%. Eelnõu teiseks lugemiseks ettevalmistamisel võttis aga sotsiaaldemokraadist komisjoni esimees päevakorda Isamaa ja Res Publica Liidu muudatusettepaneku õlleaktsiisi täiendavaks tõstmiseks, vormistas selle rahanduskomisjoni ettepanekuks ning hääletas oma fraktsiooniliikmete ja Isamaa ja Res Publica Liidu fraktsiooni kuuluvate saadikute toel selle seadusesse viimise poolt.

Muudatusettepanekut on põhjendatud sellega, et kui lõpphinnale avaldab kavandatav võrdne aktsiisitõus vähem mõju lahjemate alkohoolsete jookide puhul, siis soodustab see eelkõige noorte seas just lahjade alkohoolsete jookide ostmist. Samas muudatusettepanek puudutab ainult õlleaktsiisi, jättes muutmata veini, kääritatud jookide ja vahetoodete aktsiisi. Nende määrade alla kuuluvad siidrid, veinid ja vahuveinid ja muud igasugused niinimetatud värvilised lahjemad alkohoolsed joogid. Seega noorte alkoholi kättesaadavuse argument kaotab selle muudatusettepaneku kontekstis loogika ja mõtte.

Ülemaailmse Tervishoiuorganisatsiooni mõne aasta tagustel andmetel on Eesti tõusnud Euroopa Liidus esimesele kohale kange alkoholi osakaalu poolest kogu alkoholi tarbimises. Seega rahanduskomisjoni poolt võetud suunamuutus alkoholiaktsiisi poliitikas suunaks veelgi enam tarbijaid kangema alkoholi tarbimise suunas.

Seni meil kehtiva õlle ja viina aktsiisimäärade 2,6 kordne erinevus jääb maha Euroopa Liidu keskmisest 3,05 kordsest erinevusest. Muudatusettepanek vähendaks selle 2018 aastaks 2,2 kordseks, mis oleks eemaldumine Euroopa Liidu keskmisest tavast. Võrdluseks Lätis on see suhtarv 4,31 ja Leedus 5,19. Euroopa Liidu keskmisest on määr madalam Soomes. Aga me peame arvestama sellega, et suurenev vahe Läti ja Eesti aktsiisides tekitab piirikaubanduse Eesti ja Läti piiril ning maksutulu jääb Lätti. Teadaolevalt on juba praegu Eesti ja Läti õlleaktsiisi vahe tuntav ja lõpphinnad seal soodsamad.

Eelnevat arvesse võttes ei saanud rahanduskomisjoni Reformierakonna fraktsiooni liikmed kuidagi toetada seda rahanduskomisjoni muudatusettepanekut. Eelnõu läheb teisele lugemisel ja loodetavasti ka lõpphääletusele järgmisel nädalal ning hääletus suures saalis näitab kas muudatusettepanek läheb seadusesse sisse või mitte.

Miinimumpalga kolmekordistamine lükkaks Eesti turismi konkurentsist välja

Nelja aasta pärast võiks miinimumpalk Eestis praeguse 355 euro asemel olla 1000 eurot, leiab Indrek Neivelt. Tema sõnum ettevõtjatele on, et tööprotsessid tuleb korda teha, juurida välja ebaefektiivsus, siis saab maksta rohkem palka ja elavnema hakkab ka siseturg. Kõrvalseisjana on muidugi mugav ettevõtjale näpuga näidata ja öelda kuidas kõik tuleks teistmoodi teha.

Arvan, et iga ettevõtja oleks rõõmus kui oleks võimalik mitte ainult töötajate  miinimumpalk, aga ka keskmine palk nelja aastaga kolmekordistada. Kindlasti on Eestis olemas edukaid ettevõtteid, kus miinimumpalk on juba täna 1000 eurot. Majanduslehe Äripäev koostatud parimate palgamaksjate edetabelis on 2000 Eesti suurima palgakuluga ettevõtte edetabeli tipus 50 firmat, kus keskmine brutokuupalk oli 2012. aastal üle 3000 euro. Aga paraku ei ole need edulood kogu Eestis majandus.

Palgasaajatel on praegu paremad ajad selle tõttu, et eelmisel aastal toimunud kiire palgakasv on jätkunud ka tänavu, samal ajal oli tarbijahinna indeksi kasv maikuus aasta arvestuses vaid 0,1 protsenti, mis tähendab reaalpalga kasvu ja palgasaajate olukorra paranemist. Keskmist palka on kergitanud tööjõu nappus ning majanduses tervikuna ületab palgatulu kasv kasumite kasvu. Tööjõu tootlikkus, mis viimastel aastatel kasvas, eelmisel aastal enam ei suurenenud, mis tähendab, et palgakasv juba mõnda aega ületab tootlikkuse kasvu.

Juuni algul Euroopa Komisjoni poolt Eestile antud riigipõhistes soovitustes me ei leia soovitust tõsta ennaktempos miinimumpalka. Riigipõhiste soovituste  pikemas kommenteeritud töödokumendis on öeldud, et hoopis tulumaksuvaba miinimumi kavandatust veelgi suurem tõus võiks osutuda mitu korda kulutõhusamaks kui muud meetmed. Miinimumpalga tõusu kohta on öeldud, et kavandatav 10 protsendine tõus ajavahemikul 2013-2015 aitab küll suurendada madalapalgaliste tööstiimulit, aga samas suurendab see tööjõukulusid, kiirendab juba niigi kiiret palgakasvu ja mõjutab tööjõu nõudlust.

Üks madalama palgaga valdkondi on Eestis olnud majutus ja toitlustus. Keskmine palk oli sellel tegevusalal 2012. aastal 557 eurot ja kasvas varasema aastaga võrreldes 7%. Isegi kui igal järgmisel aastal kasvaks sellel alal palk 10 protsenti, ei jõuks ka keskmine palk kuidagi 2018. aastaks 1000 euroni. Seega 1000 euro suuruse  miinimumpalga saavutamine eeldaks keskmise palga kolmekordistumist nelja aastaga.

Kuna tegemist on tööjõumahuka valdkonnaga, peab see kulu jõudma ka hindadesse, aga siin oleme konkurentsis lähiriikide hotellide ja restoranide hinnatasemetega. Miks peaks turist tulema Talllinna, kui Riias on hotellitubade hinnad poole odavamad?

Turismi valdkonnast toodud näide on sobiv seetõttu, et võime küsida, kas miks Eestis on hotellitöötajate töö tootlikkus kordades madalam kui näiteks Soomes, kus selles valdkonnas on seal hoopis kõrgemad palgad kui meil? Pigem võib öelda, et meie tippkokkade, kelnerite, sommeljeede või vastuvõtuadministraatorite töö ja oskused ei ole kehvemad kui Soomes.

Põhjus, miks Helsingi hotellipidajad saavad numbritoa eest küsida suuremat hinda ei tulene tingimata nende töö suuremast efektiivsusest. Tallinnas on nädalavahetustel hotellide täituvus kõrge, nädala sees on aga hotellid pooltühjad. Helsingis on vastupidi, nädala sees võib täituvus olla kõrgem kui nädalavahetusel. Põhjuseks on asjaolu, et Helsingis on majutatute seas suurema osakaaluga ärikliendid, meil aga puhkajad. Ka meie hotellipidajad sooviksid teenindada ärikliente, küsida kõrgemat hinda ja saavutada hotellide ühtlasemat täituvust.

Aga väga raske on siia saada äriklienti kui lennuühendused suuremate Euroopa või ülejäänud maailma pealinnadega on hõredad. Kui Helsingisse saab konverentsile tulla ühe otselennuga, aga Tallinna jõudmiseks tuleb kuskil lennujaamas ümber istuda, siis valib konverentsikorraldaja ürituse kohaks Helsingi, mitte Tallinna.

Seda tausta teades oleks silmakirjalik öelda meie turismiettevõtjatele, et korraldage töö ümber, tõstke efektiivsust, müüge suurema lisaväärtusega tooteid ja teenuseid ning makske töötajatele suuremat palka. Tööjõumahukas valdkonnas palkade ennaktempus mitmekordistamine tähendaks kiiresti konkurentsist väljajäämist. Turism on aga oluline osa meie majandusest, pealegi on sellest suurem osa teenuse eksport. Eelmisel aastal oli Eesti tulu välisturismist 1,35 miljardit eurot.

Majandus ei saa toimida ilma kapitalituruta

Euroopa jõukuse kasvulavaks on väikesed ja keskmise suurusega ettevõtted. Toetades väikeste ja keskmiste suurusega ning eksportivate ettevõte arengut, parandades rahastamisele ligipääsu, lihtsustades regulatsioone ja hõlbustades nende ligipääsu rahastamisele, luuakse juurde uusi töökohti ja antakse võimalusi noortele ettevõtjatele.

Väikeste ja keskmiste ettevõtete arengu toetamine on aga eelkõige just selline valdkond, kus Euroopa Liidu liikmesriigid ise saavad põhilise töö ära teha. Vaadates näiteks Eesti kapitaliturgu ja ettevõtete võimalusi rahastamisele ligipääsemisel, siis ühest küljest on meie tugevus see, et siin domineerivad tugevad ja hästi kapitaliseeritud Skandinaavia pangad. Meie nõrkus on aga, et Eesti finantsturg on ülimalt panganduskeskne ja peale panga pakutavate finantseerimisallikate tõsiseltvõetavaid alternatiive napib.

Finantsinspektsioon tutvustas hiljuti oma uut aastaraamatut, mis annab tervikliku ülevaate meie finantsturust. Sellest nähtub, et panganduskesksus süveneb ja alternatiive juurde ei tule. Üks juhtiv majandusleht kirjutas oma juhtkirjas, et Tallinna börs vajab hädasti turgutussüsti. Väärtpaberivahendajad kurdavad, et investorite huvi Tallinna börsi vastu aina kahaneb ja juba olevat nii, et meie börsil polegi varsti millegagi kaubelda.

Alternatiivbörsi käivitamisest on räägitud aastaid, väärtpaberituru korraldaja NASDAQ OMX poolt on loodud keskkond alternatiivturul kauplemiseks, ainuke probleem on, et seal puuduvad noteeritud ettevõtted. Paar aastat tagasi noteeriti seal üks ettevõte, aga kuna turgu pole, siis pole nende osakutega ka tehinguid tehtud. Turu käivitamisest võiks alustada kasvõi sellest, et Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus korraldaks teavitamist ja laiendaks meetmed noteerimisega seotud asjaajamise korraldamiseks või kulude kaasfinantseerimiseks.

Üllatav oli hiljuti avaldatud Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse uuring, millest selgus, et ettevõtjatel endil on vähene valmisolek väljastpoolt omakapitali kaasata. Samas just kapitalipuudus takistab uue tehnoloogia, sisseseade ja litsentside soetamist. Need investeeringud aga võimaldavad ettevõtetel edasi liikuda väärtusahelas, pakkuda kõrgema lisaväärtusega toodangut ja suurendada tootlikkust. Riik saaks ka omalt poolt pakkuda täiendavaid stiimuleid, et soodustada turul seni puudulikku pakkumist, näiteks suurendades pensionifondide rolli omakapitaliinvesteeringute turul.

Finantsinspektsiooni aastaaruande andmetel on meie investeerimisfondide turul on registreeritud 70 investeerimisfondi, aga ainult 2 neist on riskikapitalifondid. Domineerivad kohustuslikud pensionifondid ja aktsiafondid ja ka need investeerivad pigem Eestist väljapoole. Näiteks aktsiafondide investeeringud Eestis registreeritud instrumentidesse moodustasid eelmisel aastal vaid 7% aktsiafondide portfellist ja sellest omakorda 4% oli pangakontodel hoitav raha. Otsesed investeeringud Eestis registreeritud väärtpaberitesse moodustasid eelmise aasta lõpu seisuga vaid 1,4 % meie aktsiafondide investeeringuportfellist.

Investeerimisfondide maht eelmise aasta lõpu seisuga oli kaks ja pool korda väiksem kui oli nende maht 2007 aastal. Niigi hõredale väärtpaberiturule ei lisandunud eelmisel aastal ühtki uut ettevõtet ja üle poole tehingutest annavad tehingud kahe domineeriva ettevõtte aktsiaga. Võlakirjaturul pole jaeinvestoritele sobivaid instrumente, ka seni väikese osakaaluga võlakirjafondide varade maht vähenes eelmisel aastal 10%. Riigi enamusosalusega suurettevõtted eelistavad oma võlakirjaemissioone korraldada Londoni börsil.

Majandus ei saagi areneda kui pole toimivat kapitaliturgu. Euroopa Liidu aluspõhimõte kapitali vabast liikumisest meid palju ei eita, kui me ise ei loo keskkonda oma kapitalituru arenguks.

 

 

Kapitaliturud2

Teeme ettevõtjatele eeltäidetud käibedeklaratsiooni

Euroopa Komisjoni algatatud diskussioon käibemaksu tulevikust on üks teemasid, millega peab edasi tegelema ka 25. mail valitav Euroopa Parlamendi uus koosseis. Euroopa Liidu käibemaksusüsteemi loomisest on möödunud rohkem kui 45 aastat ja see vajab põhjalikku kaasajastamist. Olemasolev käibemaksusüsteem ei ole vastavuses kaasaegse tehnoloogia- ja teenustepõhise majandusega ning on maha jäänud ka kolmandate riikide maksusüsteemide arengust ega vasta digitaalse turu arengutele.

Euroopa Liidu  liikmesriikidel on suuri probleeme piiriüleste käibemaksupettuste ja niinimetatud  karusellpettuste tõkestamisega ning suured riskid on teatud kaubagruppide käivete maksustamisega. Jätkuvalt on teemaks, et käibemaksusüsteem peaks olema ettevõtjasõbralikum ja majanduskasvu soodustavam.

Euroopa komisjon on välja töötanud neli võimalikku mudelit käibemaksu kogumise parandamiseks ja lihtsustamiseks uute tehnoloogiate abil. Lisaks nendele on OECD välja töötanud spetsiaalse elektroonilise andmete edastamise formaadi (SAF-T formaat) käibemaksu monitooringu andmebaasi pidamiseks.

Riigikogus vastu võetud 1000 eurot ületavate tehingute deklareerimist sätestav käibemaksuseaduse muudatus ei põhine üks üheselt nendel mudelitel ega tugine veel ka OECD andmeedastuse formaadile. Põhiline erinevus on selles, et Euroopa Komisjoni pakutud mudelis salvestatakse arve  andmed raamatupidamises samal ajal kui arve luuakse, meil aga esitab maksumaksja andmed käibedeklaratsiooni lisana. Ehk selle asemel, et salvestada arve andmed ühekordselt,  deklareerivad maksukohustuslased sama arve andmed eraldi nii ostja kui müüja oma deklaratsiooni lisana. Müüja müügiarve on samal ajal ka ostja ostuarve, aga deklareeritakse eraldi nii ostja kui ka müüja käibedeklaratsiooni lisas.

Sisuline aspekt siinkohal on aga, et arvete andmete salvestamine peale nende genereerimist raamatupidamises otse käibemaksu andmebaasi võimaldaks luua eeltäidetud käibedeklaratsioonid. Müüja väljastatud arve andmed, mis lähevad müüja käibedeklaratsiooni, oleksid samas ka ostja ostuarve andmed ostja käibedeklaratsioonis. Maksumaksjal jääb vaid kohustus maksuhalduri poolt koostatud eeltäidetud deklaratsiooni andmed üle kontrollida ja vajadusel täiendada, täpsustada ning deklaratsioon kinnitada. See tähendab, et oleks võimalik luua samasugune eeltäidetud deklaratsioonide rakendus nagu meil on olemas üksikisiku tulude deklareerimisel. Maksuhaldur omakorda saaks samast andmebaasist kätte arvete andmed, mis on vajalikud käibemaksu kontrollimiseks.

Eeltäidetud deklaratsioonide puhul saaksid ettevõtjad eelise ja halduskoormuse vähenemise. Pealegi arvete andmete online edastamisel otse raamatupidamisest kiireneb andmete jõudmine andmebaasi kuni pooleteise kuu võrra. Deklaratsioonide lisad esitatakse ajalise nihkega, ehk maksustamisperioodile järgneva kuu 20-ndaks kuupäevaks.

1000 eurot ületavate tehingute deklareerimist sätestava käibemaksuseaduse menetlemisel olid eeltäidetud deklaratsioonid teemaks ja see võiks olla järgmine etapp käibemaksusüsteemi edasiarendamisel. Riigikogu liigeTõnis Palts on aga hakanud külvama paanikat ja seadnud kahtluse alla käibedeklaratsioonide andmebaasi turvalisuse. Täiesti kohatu on paralleeli tõmbamine 10 aasta taguste sündmustega kui toonane minister Palts maksuametiga vägikaigast vedas. Esmaspäeval ajalehes Äripäev ilmunud artiklis kõlanud Paltsi väide, et maksuameti töötajad kuritarvitasid süstemaatiliselt andmebaaside andmeid on paljasõnaline ja tõendamata. Toonane ministri näpunäidete järgi kokku klopsitud hõre tõendusmaterjal kukkus kokku edasises kohtumenetluses. Sellepärast tunnistas halduskohus ministri käskkirja maksuameti peadirektori ametist vabastamiseks täielikult seadusevastaseks. Ka ühtki ametnikku ei võetud toona maksuameti peadirektori suhtes läbiviidud menetlusega vastutusele seoses andmebaaside väärkasutamisega. Kohtuotsus jõustus 2004 aasta jaanuaris.

Maksu- ja Tolliameti andmebaasid on kaitstud organisatsiooniliste, füüsiliste ja infotehniliste turvameetmetega. Kõik andmebaaside kasutamised on logitud, mis tähendab, et igal ajal on võimalik välja selgitada, kes millal ja missuguseid andmeid käsitles. Ametnikud ei saa korraga kasutada kogu andmebaasi, vaid kasutamise õigused on piiratud konkreetse tööülesande ulatusega. Maksu- ja Tolliameti andmebaasid on sama hästi kaitstud ja turvatud nii nagu muud Eestis riigi andmebaasid ja registrid. Eesti riiki on põhjust usaldada.

 

 

Venemaa tavatu vastukäik sanktsioonidele

Seoses USA poolsete sanktsioonidega Vene panga Rossija vastu blokeerisid  Visa ja Mastercard märtsikuus korraks selle panga ja tema tütarpankade klientide maksete töötlemise. Reaktsioonina sellele sammule teatas Venemaa president kavast luua oma sõltumatu üleriigiline kaardimaksesüsteem.

Selle nädala esmaspäeval tuligi välja seadus, millega luuakse Venemaa Rahvuslik Arveldussüsteem.  See samm võib lõpetada globaalselt sisuliselt monopoolset seisundit omava Visa ja Mastercard´i domineeriva positsiooni Venemaa turul. Siinkohal on aga täiesti arusaamatu, kuidas siseriiklik maksesüsteem hakkab haakuma ülejäänud maailma maksesüsteemidega.

Kas Visa ja Mastercard lahkuvad Venemaa turult?

Vastuvõetud seadus on finantsmaailmas pretsedenditu – välismaised globaalsed maksesüsteemid peavad deponeerima Venemaa keskpangas summa, mis võrdub antud maksesüsteemi kogu Venemaa turu kahe päeva maksete käibega. Visa näitel ületab see summa nende Vene turu aastakasumit mitmekordselt, muutes sellega küsitavaks nende tegevuse jätkumise Venemaa turul. Lisaks kohustuslikule deposiidile kehtestatakse ka trahv juhuks kui maksesüsteem ühepoolselt katkestab teenuste osutamise, ehk nii nagu märtsis Rossija pangaga juhtus. Trahvi suurus on 10% deposiidist iga päeva eest mil maksed ei toimu. 2016 aasta juulist peavad Visa ja Master looma Venemaa sisesed arvelduskeskused.

Juhul kui Visa ja Mastercard peaksid Venemaa turult lahkuma, mõjutaks see kliente ulatuslikult, sest löögi alla satub 217 miljonit kaarti, mida on rohkem kui Venemaal elanikke.  Ilmselt hõlmab see number ka Vene pankadega lepingulises suhtes olevaid välisriikide pankade kliente. Ülemaailmsete maksesüsteemide eemaletõrjumine on aga ettearvamatu mõjuga. Ilmselt üritavad USA krediidihiiud kuidagi Vene võimudega kokku leppida ja mingeid lahendusi leida. Aga igal juhul muutub nende tegevus Vene turul keeruliseks ja kindlasti mõjutab see kliendile ülekanduvaid teenustasusid, ehk tõstab neid tuntavalt.

Vastuvõetud seadus kindlustab küll makseteenuste katkestuste vastu sanktsioonide alla sattuvad Vene pangad, aga tekitab uut ja ettearvamata ulatusega ebakindlust Venemaa turu suhtes.

Euroopa Keskpank ongi juba teada andnud, et raha väljavool Venemaalt on neli korda suurem sellest numbrist, millest Venemaa võimud on ametlikult teatanud. Venemaa on pidanud loobuma ka laenuraha kaasamisest võlakirjaturgudelt, peale seda kui ebasoodsate tingimuste tõttu on tänavu juba ära jäänud seitse võlakirjaemissiooni.

 

 

Tallinna ühistupank – parimal juhul marginaalse turuosaga monstrum

Poliitikas esineb vahel avalikkuse eksitamist. Nii lubati meile viimaste kohalike valimiste eel, et Tallinna tuleb munitsipaalpood, mis lööb toiduainete hinnad alla ja hakkab konkurentsi pakkuma suurtele kaubanduskettidele. Poole aastaga jõudis asi niikaugele, et õnnestus välja kuulutada riigihange sellise poe operaatori leidmiseks. Paraku Tallinna munitsipaalpoe hankele ühtki pakkumist ei tulnud. Seda isegi olukorras, kus tegemist oli kordushankega ja hanketingimustes nõutud hindadega võrreldes võis osa kaubaartikleid odavamalt saada olemasolevast Maxima poeketist. Globaalselt toimiva majanduse ja turureeglite vastu võitlev linnavalitsus tegi valearvestuse. Loodetavasti suudetakse maikuuks avada paar letti Lasnamäe turul, kus ilma käibemaksuta kaubeldes õnnestub kunagi ehk midagi taskupärasemat hankida.

Tallinna Volikogu otsuse eelnõu seletuskiri aga, mis käsitleb Tallinna ühistupanga asutamist, on  oma sisult juba silmatorkavalt erakordsem avalikkuse eksitamine. Volikogu otsusega asutatakse Ühistupanga Asutamise Sihtasutus, mille eesmärgiks on valmistada ette ja viia ellu ühistupanga asutamine. Ühistupanga missioon on murda välismaiste pankade ülemvõim ja hakata pakkuma kõige soodsamat pangateenust. Suurima turuosa saavutamist eesmärgistav ja  kasumit mittetaotlev pank jätaks kogu pangandustegevusest tuleneva kasumi Eesti riigi ja elanike hüvanguks.

Isegi kui jõutakse asutamiseni ja leitakse 50 asutajat ning 5 miljonit eurot miinimumkapitali, jääb loodav monstrum marginaalseks tegijaks pangandusturul. Maksimum, mida ehk saavutatakse, on mõne üksiku KOV-i ja nendele kuuluva äriühingu, mõne eraisiku, korteriühistu ja linnavalitsuse tellimustele tugineva äriühingu kaasamine. Loodava monstrumi turuosa jääb parimal juhul suurusjärgus võrreldavaks praeguste hoiu- laenuühistute turuosaga. Turul domineerivate pankade poolt pakutavate teenustega võrreldavate teenuste valiku pakkumine on ebareaalne ja loodav ühistu ei suuda iialgi pakkuda ratsionaalset ja majanduslikult põhjendatud argumenti selleks, et praeguste pankade olemasolevad kliendid hakkaksid neile üle tulema.

Meie pangandusturul domineerivatele tugevatele ja kõrge usaldusega Skandinaavia pankadele on väga keeruline arvestatavat konkurentsi pakkuda. Ei ole kindel, kas ühistupanga loojad saavad aru mida tähendab kaasaegse funktsionaalsusega internetipanganduse teenuste arendamine, ärikeskkonnas usaldusväärsuse saavutamine ning kapitali- ja likviidsusnõuete täitmine. Odavaima pangateenuse lubajad peavad samuti arvestama, et sularaha käitlemine ja panga harukontorite ülevalpidamine on väga kulukas ning et kõrgete hoiuseintresside maksmiseks hoiustajatele on vaja väljaantavatelt laenudelt teenida kõrgemaid marginaale kui seda suudavad tugevad Skandinaavia finantsgrupid.

Ainuke ratsionaalne põhjus  mingisuguseks algatuseks finantsvaldkonnas võiks olla ehk sotsiaalse suunitlusega väikelaenude pakkumine, selleks et natukenegi võtta ära turgu röövellike tingimustega kauplevatelt  kiirlaenufirmadelt. Aga selleks ei ole vaja mitte panka luua, vaid  piisab linnavalitsuse sotsiaalosakonnast või äärmisel juhul linnavalitsuse juurde loodavast sihtotstarbega fondist.

 

ERR intervjuu

ERR´i portaalis avaldatud intervjuus räägin EL majandusliku konkurentsivõime tõstmise vajadusest, majandusliku ja välisjulgeoleku eeldustest ning pikemaajalise majanduskasvu saavutamise võimalustest. Teemaks on ka võlakriisi ületamine ja pangandusliit.

Prognoos ei ole veel eelarve tegevuskava

IRL on opositsiooni sattudes hakanud muretsema riigi rahanduse käekäigu pärast ja väitnud, et  majandusprognoosid on nii hullud, et viivad peagi riigi reservide kallale. Vastuseks nendele muredele tuleb kõigepealt selgitada, millest lähtutakse majandusprognooside koostamisel. Prognoosi koostamise seisuga saab arvesse võtta neid teadmisi majandusarengutest, millised on prognoosi koostajatele teada ja mis põhinevad faktilistel andmetel. Ukraina sündmuste mõju Venemaa majandusele ja sealtkaudu meie ja meie kaubanduspartnerite majandustele on kahtlemata olemas. Venemaa majanduse jahtumise mõju meie majandusele on prognoosis ka arvestatud, sest tegemist on meie väliskaubanduses kolmandal-neljandal positsioonil oleva kaubanduspartneriga  ja meie ekspordis 10 protsendilist osakaalu omava riigiga. Millises suunas kriis võiks eskaleeruda, seda me täna ei tea ja prognoosi põhistsenaarium ei saa kajastada kõikvõimalikke ja teadmata globaalseid riske. Küll on nendega arvestatud prognoosile lisatud riskistsenaariumis.

 

Teiseks, majandusprognoos ei ole eelarve tegevuskava ehk eelarvestrateegia. Eelarve eesmärgid koostatakse peale prognoosi avalikustamist. Struktuurse ülejäägi eesmärgi saavutamine on oluline ja vajalik ning jääb kehtima ka uue koalitsiooni poolt koostatavas eelarvestrateegias. Täpselt samuti ka reservide kasvatamise eesmärk. 0,2 protsendise struktuurse tasakaalu saavutamine ja selle fikseerimine 2015 aasta eelarveeesmärkides on uue eelarvestrateegia koostajate lähtepunkt. Seega ei pea paika väide, et struktuursest ülejäägist ei räägi enam keegi.

 

Ja kolmandaks, kui kurdetakse, et varasema koalitsiooni eesmärk oli jõuda 2016. aastaks 1 protsendisesse struktuursesse ülejääki, aga nüüd on see eesmärk kadunud, siis ka see ei pea paika, sest eelarvestrateegias 0,2 protsendise ülejäägi saavutamine 2015 aastal on vajalik samm selle eesmärgi suunas. Juhin siinkohal tähelepanu asjaolule, et eelmise koalitsiooni poolt varem sõnastatud eesmärkides oli  2012-1015 eelarvestrateegias ettenähtud 1,1 protsendine struktuurne ülejääk juba aastal 2015 ja 2013 aastast nominaalne ülejääk, et oleks võimalik alustada reservide taastamisega. Ei tule meelde, et IRL, kelle juhtida oli Riigikogu rahanduskomisjon, oleks varem selle eesmärgi edasilükkamisest suuremat probleemi teinud. Reservide kogumise vajadus tuli meelde alles opositsioonipingil.Tegevuskava

Mida võiks oodata kevadiselt majandusprognoosilt

Majanduskasvu taastumise väljavaadete suhtes on senised prognoosid on olnud erineval seisukohal. Kui näiteks Ernst & Young pakkus märtsis avaldatud prognoosis tänavuseks majanduskasvuks 2,5 protsenti, siis nädal hilisem SEB prognoos tuli välja vaid 0,5 protsendise kasvuootusega. Veebruari lõpus Ukraina kriisi paisumise ajal valminud Euroopa Komisjoni talvine vaheprognoos pakub Eestile järgmiseks aastaks 2,3 protsendi suurust SKP kasvu. Seega esimene küsimus on kas taastumine algab juba käesoleval aastal või lükkub järgmisesse aastasse. Kasvu taastumise ootused tuginevad põhiliselt välisnõudluse paranemisele, aga põhjust selliseks eelduseks napib. Meie lähinaabritest on suuremad kasvuväljavaated Rootsi majandusel.

Euroopast positiivne mõju

Euroopa Liidus algas aeglane majanduse elavnemine eelmisel aastal ja SKP kasv peaks tänavu suurenema 1,5 protsendini. Kasvu eelduseks on usalduse taastumine tulenevalt edusammudest võlakriisi ületamisel. Usalduse taastumist toetavad ka EL tasandil kokkulepitud poliitikameetmed. Ka lõunapoolsete riskiriikide olukord paraneb, Kreeka majandus on pöördunud kasvule peale kuus aastat kestnud langust ja positiivses suunas liigub ka Portugali majandus. Euroopa Liidu riikide majandusekasvu kiirenemist on soodustanud ka varasemate kärbete mõju taandumine. Kasv on aga habras ja riskid olemas. Väga madalale on langenud inflatsioon ja deflatsioon on ohustamas majanduskasvu.

Venemaa riskide mõju raske hinnata

Venemaa majanduse jahtumise mõju meie majandusele tuleb hinnata oluliseks. Tegemist on meie väliskaubanduses kolmandal-neljandal positsioonil oleva kaubanduspartneriga  ja meie ekspordis 10 protsendilist osakaalu omava riigiga.

Maailmapanga märtsikuu lõpu majandusülevaates vaatles pank kaht võimalikku arengustsenaariumit. Madalama riskiga stsenaariumi järgi oleks Venemaa käesoleva aasta majanduskasv 1 protsent, kõrgema riskiga stsenaariumi järgi aga majanduslangus 1,8 protsenti. Venemaa keskpank on oma prognoosis hinnanud käesoleva aasta kasvuks, mis on suuresti sõltuvuses kapitali väljavoolu mahust,  0,6-1,8 protsenti.  Majanduskasvule annab tagasilöögi ka investeeringute vähenemine ja jätkuva ebakindluse tõttu ei ole investeeringute taastumist lähiaastatel loota. Rubla nõrgenemise tõttu võib tagasilöögi saada ka sisenõudlus, mis seni on püsinud stabiilsena. Tulenevalt Venemaa kõrgest  osakaalust meie ekspordis oleks riskistsenaariumi puhul mõju meie välisnõudlusele ja sellest tulenevalt ka majanduskasvule märkimisväärne.

Tuntava mõjuga on ka nn teise ringi efekt, ehk ka Soome ja Läti välisnõudluse vähenemine. Soome ja Läti, kui meile oluliste eksporditurgude  areng on samuti suurel määral mõjutatud Venemaast. Soomele on Venemaa tähtsuselt kolmas ekspordipartner. Kannatab meie eksport Soome ja ekspordi märkimisväärne kahanemine suurendaks omakorda tööpuudust ja aeglustaks investeeringuid.

Mõju riigieelarvele

Käesoleva aasta riigieelarve on koostatud 3,6 protsendise majanduskasvu eeldusel. Aasta esimeste kuude maksulaekumised on aga kahanenud kasvu olukorras olnud igati ootuspärased. Head tulu- ja sotsiaalmaksu laekumist saab põhjendada kõrge tööhõive ja palgakasvu jätkumisega. Ka eelmisel aastal, kui aastakasvuks jäi vaid 0,8 protsenti SKP suhtes, ületasid maksulaekumised eelarves planeeritut. Maksude head laekumist saab põhjendada ka reaalkasvust kiirema nominaalkasvuga.  Tõenäoliselt lõhe nominaalkasvu ja reaalkasvu vahel käesoleval aastal siiski taandub.  Inflatsiooni alanemist oodatakse allapoole 2 protsendi taset. Tarbijale on see igati sobiv, maksulaekumisi aga ei toeta.

Kokkuvõtlikult peaks prognoosis keskseks küsimuseks olema, kuidas hinnata Venemaa majanduskasvu aeglustumise mõju, seda nii otse meie majandusele kui mõju teiste kaubanduspartnerite kaudu.

 

Mida tähendab termin “struktuurne eelarvetasakaal”?

Riigi rahanduse seisu hindamisel räägitakse tänapäeval rõhutatult vaid eelarve struktuursest tasakaalust.  Sellest on saanud peamine lähtepunkt riikide eelarvete seisu hindamisel. Ka meie uues riigieelarve seaduses arvestavad regulatsioonid vaid struktuurse eelarvepositsiooniga. Seaduse järgi peab eelarve olema struktuurse tasakaalus, struktuurse puudujäägi tekkimisel rakendub korrigeerimismehhanism, Riigikogu poolt tehtav muudatusettepanek eelarvele ei või põhjustada struktuurse positsiooni halvenemist. Ka uus koalitsioonilepe seab eesmärgiks eelarve struktuurse tasakaalu tagamise.

Struktuurse tasakaalu mõiste vajab aga selguse huvides eraldi lahtirääkimist. Definitsiooni järgi leitakse valitsussektori struktuurse eelarvepositsioon, kui nominaalsest positsioonist eemaldatakse lisaks majandustsükli mõjule ka ühekordsed ja ajutised tegurid, mis võivad eelarvepositsiooni moonutada.  Ehk teisisõnu, riigi fiskaalpoliitika hindamisel tuleb arvestada riigi hetkepositsiooni majandustsüklis ja arvestada hindamisel ühekordsete mõjudega.

Seega struktuurse tasakaalu leidmiseks korrigeeritakse nominaalset eelarveseisu kahe arvutusega. Esimene arvutus, ehk ühekordsete tegurite eemaldamine on lihtsamini teostatav. Näiteks oletame, et riigieelarvesse on tulude poolele arvestatud dividenditulu riigi osalusega ettevõtetest.  Juhul kui vaadeldaval eelarveaastal ettevõttest saadav dividenditulu ületab viimase kolme aasta keskmist ja seda rohkem teatud protsendi võrra, siis loetakse ülelaekuv summa ühekordseks tuluks ja korrigeeritakse struktuurse tasakaalu arvutuses välja. Samamoodi korrigeeritakse välja ühekordsed kulusid suurendavad mõjud. Üldreegel on, et ühekordne mõju peab olema suurusjärgus vähemalt 0,1 protsenti SKPst. Näiteks käesoleva aasta riigieelarves on ühekordsete teguritena arvestatud heitmekvootide müügi kulud, Estonia Airi omakapitali suurendamine ja II pensionisamba maksed, kõik ühekordsete kuludena kokku summas 143 miljonit eurot. Selle summa võrra väheneb struktuurse tasakaalu arvestuses defitsiit ja paraneb struktuurne tasakaal.

Teine arvutus, ehk majandustsükli mõju arvestamine on märksa keerukam ja ka problemaatilisem.  Selleks tuleb kõigepealt välja arvutada, milline on potentsiaalne SKP maht ja võrrelda seda tegeliku või prognoositava SKP mahuga, ehk leitakse nn „SKP lõhe“. Positiivse SKP lõhe korral võib majandus olla üle kuumenemas, negatiivse lõhe puhul aga SKP maht allapoole selle potentsiaalset taset.  SKP lõhe on negatiivne, kui tegelik SKP tase on alla potentsiaalse ja positiivne kui üle potentsiaalse taseme.

Potentsiaalse SKP leidmisel kasutab rahandusministeerium nn tootmisfunktsiooni metodoloogiat, mis on olnud kasutusel alates 2003. aastast. Selle kohaselt määratakse potentsiaalne SKP potentsiaalse tööhõive, kapitaliolemi ja tootmistegurite ühistootlusena. Vaadeldakse kolme majandussektori, kaubeldava, mittekaubeldava ja põllumajanduse tootmistegureid.  Põhiprobleem on aga siin selles, et arvutused on ebatäpsed, hinnangulised ja võivad märkimisväärselt kõrvale kalduda tegelikkusest.

Näiteks kapitaliolemi arvutuses leitakse olem agregeerituna, arvestamata investeeringute struktuuri. Ehk mõned investeeringud võivad olla kõrge tootlikkusega, teised investeeringud aga ei tooda näiteks midagi, metodoloogia  aga seda ei arvestada ei saa. Struktuurse positsiooni arvutuste ebatäpsusele viitab ka selle aasta riigieelarve menetlemise ajal eelarvepositsioonile antud Euroopa Komisjoni ja rahandusministeeriumi hinnangute erinevus. Kui rahandusministeerium arvutas struktuurseks positsiooniks ülejäägi 0,7% SKPst, siis Euroopa Komisjon hindas tasakaaluks 0% SKPst. Lahknevus SKP lõhe hindamisel on silmatorkav, kui komisjoni hinnangul aastatel 2013-2014 on SKP ülevalpool potentsiaalset taset, siis rahandusministeeriumi hinnangul allpoole potentsiaalset taset. Oma hinnangut põhjendab Euroopa Komisjon sellega, et majanduses on märke ülemääraset palkade ja hindade tõusust ja suurenevatest pingetest tööjõuturul, mis võib viidata sellele, et majandus on oma potentsiaalset taset ületamas. Samal ajal olukorras kus tarbijahinnaindeksi inflatsioon aeglustus, on SKP deflaator väga kõrge. Viimane tähendab seda, et nominaalne ja reaalne majanduskasv erinevad märkimisväärselt. Sellele ebakõlale rahvamajanduse arvepidamise andmetes pööras tähelepanu ka rahvusvaheline valuutafond on viimases hinnangus.

Kuna tänaseks päevaks on majanduskeskkond suuresti muutunud, siis ilmselt lähevad ümbervaatamisele nii Euroopa Komisjoni kui ka rahandusministeeriumi seisukohad. Raske on prognoosida kas need seisukohad tänases olukorras lähenevad või kaugenevad veelgi, vastuse peaks andma peagi ilmuv rahandusministeeriumi kevadprognoos. Siit võib aga välja tuua veel ühe probleemi seoses struktuurse tasakaalu arvestusega, mis seisneb selles, et varem antud hinnangud reeglina ajas muutuvad.

Eelnevat kokku võttes võib öelda, et kasutatav metodoloogia SKP potentsiaalse taseme hindamisel on suuresti hinnanguline, hinnangud on ebatäpsed ja lahknevad silmatorkavalt erinevate hindajate osas.  Sellepärast ei ole saa riigieelarve seisu hindamisel lähtuda vaid struktuurne tasakaalu hinnangust arvestamata nominaalset seisu. Oma ebatäpsuse ja hinnangulisuse ning hinnangute ajas muutumise tõttu on struktuurse tasakaalu rakendamine praktikas seotud suurte küsitavustega.  Struktuurse tasakaalu hinnangut on vaja, et teada saada, milline on riigieelarve hetkepositsioon majandustsüklis. Rahaasjades on aga vaja ka teada, kas raha on või seda pole, kui palju seda on ja või kui palju seda pole. Sellele annab vastuse riigieelarve nominaalne seis.

Majanduse edendamiseks on sobivad vahendid olemas

Kolleeg Eiki Nestor on öelnud, et uut koalitsiooni moodustava kahe erakonna lepe oleks võimalik tagada ühe suure maksuotsusega. Järgmisest aastast alaneva tulumaksumäära tagasitõstmine tooks eelarvesse 80 miljonit eurot ja aitaks lahendada keerukat katteallikate leidmise küsimust.

Valimislubadused ja programmilised eelistused maksupoliitilistes küsimustes on erakondadel erinevad, aga siinkohal tuleb küsida kui palju meil tegelikult on valikuruumi. Riigid on omavahel konkurentsis töökohtade ja investeeringute pärast ning maksupoliitilised valikud on selles meetmete arsenalis, mille abil  riigi konkurentsivõimet kas tõsta või vähendada, väljapaistval kohal.

Olen üsna kindel, et meie põhjanaabri Soome otsus langetada alates käesolevast aastast ettevõtte tulumaksumäära seniselt 24,5 protsendilt 20 protsendile, oli tehtud just riigi majanduse viimastel aastatel kahanenud konkurentsivõimet silmas pidades. Ametlikus teadaandes põhjendas Soome valitsus seda sammu vajadusega tugevdada majanduse kasvupotentsiaali ja kasvatada investeeringuid, samuti eesmärgiga edendada uute töökohtade loomist.

Euroala võlakriisi lahendamisel on meid ümbritsev majanduskeskkond kiiresti muutunud või muutumas, kuna riigid on hakanud või on sunnitud hakkama varasemast rohkem tähelepanu pöörama konkurentsivõime küsimusele. Võlakriisi lahendamisel on saavutatud habras tasakaal, samas riskid ei ole veel maandatud.

Maksumäära tuntava vähendamise otsus tuli Soomel teha olukorras, kus riigi eelarvepuudujääk näiteks eelmisel aastal kasvas 4,3 miljardilt eurolt 4,6 miljardile eurole. Tegelikult peaks küsima, et kas naaberriik ei ole selle otsusega hiljaks jäänud.

Meie rahandus on paremas seisus ja tegutsemisruumi on sellest tulenevalt rohkem. Otsuse langetada tulumaksumäära alates 2015 aastast 20 protsendile tegime juba 2011 aastal vastu võetud tulumaksuseaduse muudatusega.

Eesti ja Soome tulumaksusüsteemi ning maksumäärasid üks üheselt võrrelda muidugi ei saa. Ettevõtte tulumaksu puhul maksustatakse meil teenitud kasumi asemel jaotatud kasum. Sellest tulenevalt on lisaks maksumäärale meil eeliseks ka ettevõtjasõbralik maksusüsteem. Tuleb aga arvestada sellega, et kui investor teeb riiki investeeringu, siis vaatab ta äritsüklit tervikuna, ehk alates investeeringu tegemisest kuni kasumi väljavõtmiseni välja. Meie praegune dividendide  tulumaksumäär 21 protsenti dividendide brutosummalt ei ole meie konkurentsieelis. Näiteks Lätis on dividendide maksumäär 15 protsenti. Meie üldine tulumaksumäära alanemine 20 protsendile on kooskõlas ka globaalse majanduskeskkonna  maksupoliitiliste arengutega, sest valdavalt on riigid suurendanud tarbimismaksude osakaalu oma maksutulude struktuuris, andes ruumi otseste maksude alanemisele.

Eelnevat kokku võttes on tulumaksu langetamine 20-le protsendile kindlasti põhjendatud.  Lähtudes kriitilisest vajadusest langetada tööjõu üldist maksukoormust, on kokku lepitud ka tulumaksuvaba miinimumi tõstmises ning töötuskindlustusmaksemäära langetamise küsimuses.

Sarnaselt Soomele oleme ka meie panustanud varasematele edulugudele. Konkurentsivõime on aga suhteline. Kui meid ümbritsev keskkond muutub ja me ise samal ajal ei lähe edasi uuendustega, tähendab see seniste eeliste mõju taandumist.

Maksumäära tõstmine tundub käepärase vahendina lisatulude leidmisel. Me lahendame ära hetke probleemi, aga majanduse pikaajalist käekäiku silmas pidades  pole see õige tee.

Ukraina kriis on tagasilöök Venemaa majandusele

Venemaa tegevus süvendab niigi kriitilist poliitilist- ja majanduslikku olukorda Ukrainas ja on  vastupidine sellega, mida Ukrainal ja Venemaal endal tegelikult vaja oleks. Olukorra teravdamist pole vaja ei Ukrainale, Krimmi elanikele ega ka Venemaale.

Juba enne viimaste päevade turbulentse Venemaa väärtpaberiturul ja rubla kursi langust ei olnud Venemaa majandusolukord kiita. Esialgsetel andmetel kasvas majandus eelmisel aastal vaid 1,3 protsenti, mis on tuntav aeglustumine 2012 aasta 3,4 protsendise SKP kasvuga  võrreldes. Analüütikud on alanud majandusseisakut hinnanud pikaajaliseks. Enne praeguse kriisi puhkemist tehtud prognoosid ei lubanud kiiremat majanduskasvu kui vaid 2-3 protsenti ka järgmisteks aastateks, kui sedagi. Ka nende kasvunumbrite põhiliseks eelduseks on majandusolukorra paranemine Euroopa Liidus, kuivõrd Euroopa Liit on Venemaa peamine kaubanduspartner.  Stabiilse arengu tingimuseks on valitsus aga pidanud vähemalt 5 protsendilist majanduskasvu.  Rubla kursi hoidmiseks soovitud koridoris pidi keskpank käiku andma reserve juba enne Ukraina kriisi puhkemist.

Majanduskasvu aeglustumine eelmisel aastal mõjutas  ka riigi eelarvepositsiooni, defitsiit suurenes 0,5% protsendini SKP suhtes ja aasta arvestuses kahanesid ka eelarvetulud.  Prognoositakse jätkuvat eelarvetulude langust. Defitsiiti on kavas katta põhiliselt riigivõla ja erastamistulude arvel. Käesolevaks aastaks kavandatud võlakirjaemissioone aga turuolukord ei soosi. Kriisi mõjul olukord halveneb veelgi ja reitinguagentuur Standard  & Poors on hoiatanud, et riigi reitingut, mis hetkel on vaid kaks taset üle prahireitingu, võidakse tasemelt BBB veelgi alandada.

Rubla odavnemine aitab küll tõsta Vene tööstuse konkurentsivõimet välisturgudel ja siseturul, välisvaluutakohustustega ettevõtete finantspositsioon aga halveneb. Rubla nõrgenemine on juba ka avaldamas mõju näiteks toiduainetehindadele tõusule siseturul ja sisetarbimine, mis on olnud üks kasvuteguritest, saab siit omakorda tagasilöögi.

Venemaa on viimastel aastatel teinud suuri pingutusi väliskapitali väljavoolu peatamiseks ja investeeringute riiki meelitamiseks. Viimased arengud, sealhulgas föderaalnõukogus algatatud seaduseelnõu, mis lubaks natsionaliseerida välismaiste ettevõtete vara, nullib suuresti varasemad pingutused. Kahanevad ka infrastruktuuri investeeringud, kuna suuremahulised investeeringud taliolümpiamängude rajatistesse ja Nord Stream gaasijuhtme ehitusse on lõppenud.

Võimalikud majandusraskused Venemaal otseselt Eesti majandusele ohtu ei kujuta, kuna Venemaa osakaal meie koguekspordis ei ole määrav, see on olnud suurusjärgus 12%. Küll aga tuleb mõju meie majandusele meie teiste kaubanduspartnerite, eelkõige Soome ning Läti ja Leedu kaudu, kus Venemaa osakaal koguekspordis on olnud suurem.

 

Moskva

Uued eelarvereeglid on suundamuutva tähendusega

Möödunud majandus-, finants- ja võlakriisi õppetunnid on toonud kaasa vajaduse muuta kehtivat reeglistikku. Euroliidu viimasel kolmel aastal kokkulepitud uuendused ja regulatsioonid on pretsedenditud, kokku on lepitud selged eeskirjad liikmesriikide eelarvepoliitikate paremaks koordineerimiseks, korrapärased järelmeetmed ja kiired sanktsioonid eelarvereeglite rikkumise korral. Möödunud kriiside õppetunnid näitasid, et euroala ühe liikmesriigi raskused võivad levida teistesse liikmesriikidesse, mistõttu on vaja rakendada täiendav järelevalve, et tegeleda probleemidega enne kui need muutuvad süsteemseks.

Suundamäärav muutus oli Euroopa Ülemkogu poolt kokkulepitud ja ka meil Riigikogus kinnitatud fiskaallepe, samuti eelarveraamistiku direktiivi kinnitamine. Fiskaallepingust tulenevalt peame ka meie kinnitama tasakaalus eelarve koostamise nõude eelarveseaduses, samuti sätestama valitsusele kohustuse esitada ettepanekud eelarvepositsiooni parandamiseks juhul kui sellest tasakaalunõudest kõrvale kaldutakse. Juhul kui tekib struktuurne puudujääk, tuleb rakendada eelarvepositsiooni parandavad meetmed ja  korrigeerida puudujääk järgmistel aastatel valitsussektori eelarvetes sama suures ulatuses eelarve ülejäägiga.  Fiskaalleping ja sellest tulenevalt ka käesoleva riigieelarve seaduse regulatsioonid on põhilises osas üles ehitatud struktuursele tasakaalule. Aga paralleelselt struktuurse tasakaaluga tuleb jälgida ka nominaalse tasakaalu näitajaid, et saada rahanduse seisust kõikehõlmav ja objektiivne pilt. Struktuurne tasakaal on suuresti hinnanguline, seda on keeruline mõõta, eriti majandustsükli komponenti.

Uue riigieelarve seaduse vastuvõtmine on vundament usaldusväärsema rahanduse suunas liikumisel ja aluse loomine tulevaste kriiside ärahoidmiseks.

Senisest tuntavalt rangemad eelarvereeglid peavad tagama majanduste usaldusväärsuse ja jätkusuutlikkuse ning sellega suurendama euroala tugevust ja stabiilsust tervikuna. Tänaseks kokkulepitud regulatsioonid aitavad liidul väljuda kriisist tugevamana ja kindlustada liikmesriikide jätkuv liikumine usaldusväärse riigirahanduse suunas.  Rakendatud meetmed ja uued eelarvereeglid on juba andnud reaalseid tulemusi – käesoleval aastal langeb prognooside kohaselt valitsussektori eelarvedefitsiit nii euroalal kui ka Euroopa Liidus tervikuna allapoole 3% taset SKP suhtes ja võlakoormus stabiliseerub euroalal tervikuna 96% ja Euroopa Liidus tervikuna 90% tasemel SKP suhtes. Kõrge võlakoormus siiski annab märku sellest, et riskid ei ole maandatud ja paljude riikide rahanduse stabiliseerimisel on veel pikk käia.

Nüüd on kõigi liikmesriikide peamine prioriteet nende regulatsioonide ellurakendamine. Käeoleva riigieelarve seadusega võtamegi üle siseriiklikku õigusesse valitsussektori eelarve tasakaalu reegli ja automaatse korrigeerimismehhanismi.  Täna vastuvõetava seaduse eesmärk on seega säilitada ja kindlustada ka meie majanduse ja rahanduse stabiilsust, et toetada majanduskasvu ja ühiskonna arengut tervikuna.

Euroala seisab nüüd kindlamal alusel. Läheb aga aega, kuni majanduskasvus ja tööhõives avalduvad senini euroala stabiliseerimiseks tehtud jõupingutuste mõju. Usalduse taastumine võtab aega ja isegi kui usaldus on kord taastunud, reageerib reaalmajandus sellele alati ajanihkega.

(sõnavõtt riigieelarve seaduse vastuvõtmisel Riigikogus 19.02.2014)Euroopa Parlamentaalne Nädal 025

Kogu Euroopa Liit soovib parandada käibemaksukogumist

Euroopa Parlamendi parlamentaarse nädala raames toimunud EP majandus-ja rahanduskomisjoni istungil käsitleti sellel nädalal senisest tõhusama käibemaksusüsteemi loomist. Sama teema on ka meil Eestis hetkel aktuaalne. EL käibemaksusüsteemi loomisest on möödunud juba 40 aastat, mis tähendab, et see vajaks kaasajastamist, kuna ei ole vastavuses meie kaasaegse teenuste- ja tehnoloogiapõhise majandusega. EL käibemaksusuregulatsioonid on maha jäänud ka kolmandate riikide maksusüsteemidest ja ei vasta ei internetikaubanduse ega ka digitaalse turu arengutele.

EL liikmesriikidel on probleeme piiriüleste käibemaksupettuste ja nn karusellpettuste tõkestamisega ning suured riskid on teatud kaubagruppide käivete maksustamisega.

Piiriüleste käibemaksupettuste tõkestamiseks peaksid liikmesriigid saama juurdepääsu teiste liikmesriikide maksuandmebaasidele ja tõhustamist vajab tolliinfo automaatne vahetus. Teatud kaubagruppide puhul võib olla otstarbekas pöördmaksustamise rakendamine. Edasi tuleb liikuda ka maksuprotseduuride ja deklareerimise lihtsustamisega ja üleliigse bürokraatia kaotamisega.

Jätkuvalt on teemaks, et tulevane käibemaksusüsteem peaks olema ettevõtjasõbralik ja majanduskasvu soodustav. Liikmesriigid on samuti seisukohal, et maksubaasi laiendamise ja vähendatud käibemaksumäärade piiramise teel saaks suurendada liikmesriikide tulusid ilma käibemaksumäära tõstmata.

Riigid teevad samuti pingutusi, et lõpetada selline olukord, kus kogumata käibemaksu ja pettuste tõttu jääb saamata suures mahus tulusid. Hinnanguliselt on kokkukogumata käibemaksu summa 12%  käibemaksust, mis oleks võimalik koguda.

Viimastel aastatel on Euroopa Liidus otsitud võimalusi, kuidas harmoniseerida liikmesriikide käibemaksusüsteeme, et vähendada käibemaksu tasumisest hoidumist.

Euroopa komisjon on välja töötanud neli võimalikku mudelit käibemaksu kogumise parandamiseks ja lihtsustamiseks uute tehnoloogiate abil.

  1. Esimese mudeli puhul annab klient pangale korralduse maksta kauba ja teenuse eest ning pank jagab makse kaheks makstes kauba ja teenuse eest tarnijale ja käibemaksusumma maksuhaldurile.
  2. Teise mudeli puhul edastatakse kõik arvet käsitlevad andmed reaalajas käibemaksu monitooringu andmebaasi.
  3. Kolmanda mudeli puhul laadib maksukohustuslane tehinguandmed käibemaksu monitooringu andmebaasi, mida ta ise haldab ja millele on maksuhalduri juurdepääs.
  4. Neljas mudel näeb ette, et maksukohustuste täitmise menetlus ja sisekontroll sertifitseeritakse.

Oluline on samuti teada, et OECD on välja töötanud spetsiaalse elektroonilise andmete edastamise formaadi (SAF-T formaat) käibemaksu monitooringu andmebaasi pidamiseks.

EL Liidu liikmesriikidest on standardit SAF-T ettevõtete raamatupidamistarkvarale rakendanud Portugal. Üldiselt peetakse nende praktikat edukaks.

Eestis kavandatav käibemaksu lisa rakendamise kord ei põhine üks üheselt eelnevatel mudelitel ega OECD andmeedastuse formaadil.  Eestis kavandataval korral on sarnasusi eelpoolkirjeldatud teise mudeliga. Erinevus on selles, et mudelis genereeritakse arve  andmed raamatupidamises arve väljastamise hetkel, meil aga peab maksumaksja esitama andmed käibedeklaratsiooni lisana.

Arvete andmete edastamisel raamatupidamisest arve väljastamisel otse käibemaksu andmebaasi aga võimaldaks luua eeltäidetud maksudeklaratsioonid. Müüja väljastatud arve, mille andmed lähevad müüja käibedeklaratsiooni oleksid samas ka ostja ostuarve andmed ostja käibedeklaratsioonis. Maksumaksjal jääb vaid kohustus maksuhalduri poolt koostatud eeltäidetud deklaratsiooni andmed üle kontrollida ja vajadusel täiendada, täpsustada ning deklaratsioon kinnitada. Täpselt selline eeltäidetud deklaratsioonide süsteem on meil olemas üksikisiku tulude deklareerimisel ja see loodi juba üle kümne aasta tagasi.

Maksuhaldur saaks samast andmebaasist kätte arvete andmed, mis on vajalikud käibemaksu kontrollimiseks. Meil kavandatava süsteemi loogika aga seisneb selles, et maksumaksja deklareerib arvete andmed eraldi deklaratsiooni lisana, müüja oma arved deklaratsiooni lisas müügiarvetena ja ostja oma deklaratsiooni lisas ostuarvetena. Maksuamet võrdleb deklareeritud andmeid ja kasutab neid revisjonide läbiviimisel.

Eeltäidetud deklaratsioonide puhul saaks maksuhaldur samuti kõik kontrolliks vajalikud andmed, samas ettevõtjad saaksid aga praeguse halduskoormuse juures olulise eelise eeltäidetud deklaratsioonide näol.

Läti kasvatab oma konkurentsieelist

Lõunanaabrite otsus rakendada sotsiaalmaksu lagi üle 3900 euro suurusele kuupalgale paneb mõtlema, mida meie peaksime omalt poolt kavandama, et meie konkurentsivõime ei kannataks. Riigid ja eriti ühes majanduspiirkonnas asuvad riigid on omavahel maksukonkurentsis ja Läti konkurentsieelist see otsus kindlasti suurendab.

See samm on ka Läti puhul loogiline areng, sest nad on ka varasemalt rakendanud poliitikaid, et meelitada riiki valdusühinguid. Valdusühingud ehk holding-ettevõtted luuakse reeglina suurte ettevõtete varade ja juhtimisfunktsioonide haldamiseks. Läti on kehtestanud varasemalt ka maksuvabastuse emaettevõtjale tütarettevõtte osaluse võõrandamisest saadud tulult.  Kusjuures siin ei ole Läti erand vaid samasugune reegel on ka paljudel teistel riikidel. Läbi Eesti äriühingu osalusi omades tuleb osaluse müügist saadud tulult maksta tulumaksu tulu jaotamisel ja dividendide tulumaksumäär ei ole piisavalt konkurentsivõimeline. Kui meie dividendide tulumaksumäär on 21/79, ehk 26,58% või 21% brutosummalt, siis Lätis on dividendi maksumäär 15%. 15% on neil ka ettevõtte üldine tulumaksumäär. Osaluste müügile aga rakendub maksuvabastus.

Kindlasti on oluline siinkohal rõhutada, et aastast 2015 langeb meie üldine tulumaksumäär 20 protsendile. Mõnede Riigikogus esindatud erakondade soovitus tõsta tulumaksumäär aastast 2015 tagasi 21 protsendile kahandaks meie konkurentsieelist tuntavalt.

Lõunanaabrite sotsiaalmaksu lae taaskehtestamise otsus võib olla teadlik jätk poliitikatele, et meelitada Lätti valdusühinguid. Valdusfirmade puhul on reeglina tegemist kõrgepalgaliste töökohtadega, lisaks lisavad need nõudlust advokaadi ja audiitorteenuste pakkumisega tegelevatele firmadele ning  kõikvõimalikele tugiteenustele kuni hotellideni ja restoranideni välja. Läti plussiks on meiega võrreldes ka paremad ühendused Euroopa pealinnadega.  Meiega võrreldes on Lätis veidi kõrgem üldine sotsiaalmaksu määr ja käibemaksumäär.

Lisaks maksusüsteemile on kindlasti ka muid argumente, miks valik ühe või teise riigi kasuks teha. Aga igal juhul on Lätil omad konkurentsieeliseid, et saada riiki juurde investeeringuid ja töökohti. On samuti teada, et Läti alandab üksikisiku tulumaksu tänavuselt 22%lt 20%le 2015 aastaks. Lätlased soovivad tõsta ka tulumaksuvaba miinimumi.

Riia pildid 011

Läti üldine maksukoormus on olnud üks EL madalamaid. Naaberriikide maksupoliitiliste arengute osas tuleb silmas pidada ka seda, et alates 2014 aastast alandasid Rootsi ja Soome ettevõtte tulumaksumäära koguni 4 protsendipunkti võrra. Nii et naaberriikide sammud peaksid ka meid mõtlema panema ja veel parem kui paneksid meid reaalseid samme astuma.

Rootsi kinnisvaraturu riskid ohustavad ka meie majandust

Rootsi keskpank andis eelmisel nädalal tõsise hoiatuse sealsel kinnisvaraturul kasvavate riskidega seoses. See kuidas nende valitsus hoiatusele reageerib ja milliseid meetmeid rakendab, omab tähendust ka meie majandusele.  Senised meetmed riske maandada pole soovitud tulemust andnud.

Tasakaalustamatused ja sellest tulenevad riskid Rootsi kinnisvaraturul on väga suured ja need tasakaalustamatused on olnud juba pikka aega. Kui viimase globaalse finantskriisi tagajärjel oli mujal kinnisvarahindades tagasilöök, siis Rootsi kinnisvaraturul jäi korrektsioon  tagasihoidlikuks. Peale viimast kriisi hinnatõus jätkus.

Kuna sealsetes kinnisvarahindades võib olla kuni 25% nö õhku ja hinnad lõpmatult kasvada ei saa, siis järsu allapoole hinnakorrektsiooni risk sealsel turul on suur.  Mõju Rootsi majanduseni jõuab läbi pankade, kuna keerulisemaks ja kulukamaks muutub nii erasektori kui ärisektori juurdepääs rahastamisele.  Rootsi pankade endi kapitalipuhvrid on suuremad, kui näiteks EL lõunapoolsete riikide pankadel ja nad suudavad paremini taluda ka allapoole suunas hinnakorrektsiooni teinud kinnisvarahindadest tulenevaid kahjumeid. Samas kuna Rootsi pangad on enda rahastamisel kasutanud ka eluesemelaenude tagatisel väljaantud võlakirju, mis on lühema tähtajaga kui need eluasemelaenud ise, siis häired võlakirjaturul võivad põhjustada pankadele rahastamisprobleeme.

Kuna Eesti pangandusturust on seotud 70% Rootsi emapankadega (Swedbank, SEB ja kaudselt ka Nordea), siis mõju sealsel pangandusturul ja majanduses toimuvast jõuab kindlasti  ka Eestisse.  Alates sellest, et kui emapankadel tekivad likviidsusprobleemid, siis toob see kaasa likviidsete varade vähenemise ka meie pankades.  Kui Eesti pankadele muutub võõrvahendite kaasamine kallimaks, siis  mõjutab tõstab see ka meil pankade poolset rahastamise hinda. Samas meie pangandussektoris ei ole teiste riikidega võrreldes võõrvahendite osatähtsus väga suur.

stockholmpanoramaRiskide realiseerumisel Rootsi pangandusturul avaldub see mõju ka sealsele majandusele, mõju ulatuseks on hinnatud kuni 1,2% SKP vähenemist, mis on tuntav mõju ja kuna meie eksportiv majandus on seotud Rootsi turuga, siis jõuab mõju ka meie majanduseni. Rootsis erineb mõnedes aspektides ka võlgniku kohtlemine erinevalt meie seadusandlusest, mistõttu sealsed suuremad sotsiaalsed garantiid võivad mõju avaldada ka Rootsi riigirahandusele.

Ei ole täpselt teada kui palju näiteks meie pensionifondide raha on Rootsi kinnisvaraturul, sest pensionifondid on investeerinud fondidesse, millised on omakorda teinud edasi investeeringuid fondidesse, millistel võivad olla kinnisvarainvesteeringud Rootsi turul. Teadaolevalt need aga meie pensionifondide puhul väga suured olla ei saa. Samas meie pensionifondide investeeringud võivad olla suunatud Skandinaavia turule sellepärast, et fondihaldurid lihtsalt investeerivad meelsamini nendele turgudele mida nad paremini tunnevad, ehk Skandinaavia turgudele. Samas tuleb arvestada sellega, et Rootsi fondid investeerivad meelsasti Norra kinnisvaraturule, kus on samasugused või veel suuremad kinnisvaraturu probleemid. Nii et kogu Skandinaavia turul toimuv peab ka meid ettevaatlikuks tegema.

Eelpooltoodud võimalike riskide tõttu peaksid eelkõige Eesti pank, finantsinspektsioon ja rahandusministeerium pidevalt jälgima sealseid arenguid. Võimalik, et Rootsi astub täiendavaid samme, et tasakaalustamatusi maandada. Üht teist on nad juba ka teinud, näiteks kehtestati hüpoteeklaenude kõrgemad riskikaalud. Riskide maandamiseks tuleks aga üle vaadata senised maksusoodustused ja leevendada kinnisvaraturu pakkumispoolseid piiranguid. Teatavasti üha kasvav nõudlus ei ole vastavuses pakkumisega, kuna detailplaneeringute ja ehituslubade menetlemine on liiga bürokraatlik ja kulukas. Võimalik, et pankadele kehtestatud regulatsiooni on veelgi vaja karmistada, eelkõige puhvrite tugevdamise suunas. Rahapoliitiliste meetmeid ei ole Rootsi keskpank valmis karmistama, intressimäärad hoitakse madalal seoses vajadusega võidelda deflatsiooniga.

 

 

Maksuteemad aastal 2013

Lõppeva aasta maksuteemadest jäid ilmselgelt enam kõlama septembrikuust alates päevakorral olnud sõiduautodega seotud käibemaksupiirangute ja käibedeklaratsiooni lisa kehtestamisega seonduvad seaduseelnõud. Sama teemaga alustab Riigikogu ka uuel aastal,  sest aasta lõpul vastu võetud käibedeklaratsiooni lisa kehtestava seaduse jättis president välja kuulutamata ja Riigikogu ise oli juba varem välja jätnud sõiduautodega seotud maksumuudatused.

2013 aasta olulisemate jõustunud maksumuudatustena tuleks aga esile tõsta piiriülest aktsiisivaba kaubandust piiravate seadusemuudatuste vastuvõtmist.  Maksuvaba Vene kütuse vedu, mis aastaid ummistas piiripunkte, tekitas mitmetunniseid seisakuid piiril, takistades tavapärast kaupade ja turistide liikumist, on praktiliselt lõppenud.

Teiseks võiks ära märkida vastuvõetud seaduse, mis suurendab pensionidele rakendatava täiendava maksuvaba tulu määra 210 euroni kuus. Koos üldise maksuvaba tuluga on pensionäridel õigus alates 2014 aastast saada tulumaksuvaba tulu 354 eurot kuus.

Aasta lõpul tõusetus aga üks huvitav maksuteema sellest, et kas oleks võimalik ja otstarbekas tulumaks üldse ära kaotada.

Hiljuti kirjutas üks advokaat, et käibemaks on ajast ja arust ja et selle kogumise süsteem on oma aja ära elanud ja vajab muutmist. Kuna aga käibemaksusüsteem on EL direktiiviga reguleeritud, siis liikmesriigid siin ise süsteemi muuta ei saa. Otseste maksude valdkonnas on aga liikmesriikidel rohkem otsustusvabadust.

Globaliseeruv majandus on läbi teinud väga kiire arengu, maksusüsteemid on aga oma olulises osas seisus, millistena need loodi umbes 50 aastat tagasi. Tänapäeval on globaalsel turul tegutsevatel ettevõtetel võimalik oma äritegevust korraldada selliselt, et kaasaegse majanduse arengust maha jäänud maksukeskkonnas saavutada just neile sobiv tulumaksukoormus.

Näitena võib tuua Belgia ettevõtte ArcelorMittal, milline  sai aastatel 2008-2011 üle 5,8 miljardi euro kasumit ja maksis tulumaksu sellel perioodil vaid ühel aastal summas 81 miljonit eurot. Belgia 33,99%-se tulumaksumäära tähendab see, et reaalne maksumäär antud ettevõtte puhul oli 1,4%.

Amazoni käive  2011 aastal Suurbritannias müüdud raamatutelt ja CDdelt oli 3,35 miljardit naelsterlingit, tulumaksu deklareeris firma vaid 1,8 miljonit naelsterlingit. 3 miljardi naelase aastakäibega Starbucks Coffe tasus viimase 15 aasta jooksul tulumaksu vaid 8,6 naelsterlingit ja tegi tänavu vabatahtlikult 5 miljoni naelase tulumaksu makse peale seda kui peaminister David Cameron oli olukorda avalikult kritiseerinud ja kontsern hakkas üha kasvava avaliku kriitika tagajärjel kliente kaotama.

Äripäev avaldas hiljuti loetelu ettevõtetest, kus Eesti kümne kõige suurema kasumisaaja loetelus oli 3 kommertspanka ja samal ajal suuremate tulumaksumaksjate seas ei leia ühtki krediidiasutust.

Sellepärast võib õigustatult küsida, et kas tänapäeva majanduses on üldse otstarbekas käsitleda maksustamisobjektina teenitud tulu või tuleks rakendada mingisugune fikseeritud maksusumma, mis arvestaks riigi ja omavalitsuste poolt loodud infrastruktuuri ja ettevõtte poolt tarbitud ressursi ning keskkonna kasutamist?

Paraku tuleb arvestada sellega, et tulumaksud on oluline osa riigi praegusest maksutulust ja riigieelarves tuleks asendus leida 650 miljonile eurole, mis on 12% maksutuludest ja sellele lisaks kohalikele omavalitsustele 780 miljonit eurot, sest sellises mahus moodustab tulumaks kohalike omavalitsuse tuludest. Seega keskvalitsuse eelarvele ja kohalike omavalitsuse eelarvetele on vaja leida asendustulu kokku summas 1 430 miljonit eurot aastas.

Kas ressursipõhisest  maksustamisest saadavatest tuludest oleks võimalik selline summa kokku saada või tuleb otsida lisaks ka muid tuluallikaid on eraldi käsitletav teema. Kuivõrd tulumaksu kaotamise idee tuli avalikule arutelule alles aasta lõpus, siis aega teema põhjalikumaks käsitlemiseks jäi vähe.

Siinkohal aga soovin lugejatele meeleolukat aastavahetust ja teguderohket uut aastat!Starbucks

Eelarvekuludele katteallikate leidmine pole mingi probleem

Selle nädala esmaspäeval esitasid sotsiaaldemokraadid riigikogule eelnõu, mis tõstaks tulumaksu 20 protsendilt 21 protsendile alates 2015. aastast. Teatavasti kehtib juba 2011 aastal vastu võetud tulumaksuseaduse muudatus, milline kehtestab alates 2015. aastast Eestis kehtivaks üldiseks tulumaksumääraks 20%.

Tulumaksu tõstmisest loodavad sotsid saada 75 miljonit eurot ja soovivad selle suunata esimese ja teise lapse toetuse tõstmiseks. Ehk, maksutõusuga tuleb peredelt rohkem raha kokku koguda, et see siis uuesti peredele eelarve kaudu tagasi maksta. Ettepanek soovitatakse jõustada varakult, et valitsus saaks järgmise aasta eelarvestrateegia ette valmistada.

Probleem on aga selles, et maksutõusust saadav kulude katteallikas on sotsidel endal juba ette ära rakendatud. Novembri lõpus esitasid sotsiaaldemokraadid rahanduskomisjonis tulumaksuseaduse muudatuse, mis tõstaks aastatel 2015-2017 maksuvaba miinimumi. Katteallikaks pakuti sedasama tulumaksu tõstmist 2015 aastal. Rahanduskomisjonis selgus ka, et nende maksuvaba miinimumi tõstmise ettepanek läheks eelarvele maksma aastatel 2015-2017 vastavalt 54, 95 ja 132 miljonit eurot. Ehk alates 2016 aastast isegi rohkem kui oleks võimalik saada tulumaksu tõstmisest.

Kui see nüüd ei ole avalikkuse eksitamine, siis mis see on? Iseenesest on see üsna tavapärane, et opositsioonierakonnad eitavad igasuguseid toredaid eelnõusid, mille rakendamine maksab sadu miljoneid eurosid. Rahalise katte osas reeglina vastuseid ei ole. Seda kui keeruline on riigieelarves leida katteallikana kordades väiksemaid summasid, näitab pragune vaidlus firmasõidukitega seotud maksumuudatuste üle, kus jutt käib 24 miljoni euro suurusele summale katteallika leidmisest.

Rahanduskomisjoni kohtumine Eesti Panga presidendiga
Rahanduskomisjon

Intressitagastus Kreekale

Järgmise aasta riigieelarve kavas on kulude poolel kuluartikkel mis näeb ette 5,1 miljoni euro suuruse summa suunamise Kreekale. Lühike selgitus ütleb, et tegemist on eurosüsteemi SMP (Securities Market Programme) portfellis 2013. aastal Kreekaga seotud kasumiga võrdne summa.

Selleks, et paremini mõista, millega on tegu, olgu öeldud, et eraldis on seotud euroala võlakriisi lahendamise käigus välja tulnud või esile kerkinud probleemiga.

Võlakriisi lahendamisel sekkusid euroala riigid kahel moel – esimene samm oli stabiilsusmehhanismide (EFSF ja ESM) loomine, millega ka Eesti on liitunud ja sinna omakapitali ja garantiide andmisega panustanud. Teiseks ja mitte vähem mõjusaks meetmeks oli Euroopa Keskpanga otsene sekkumine võlakirjaturule. Põhiliselt aastatel 2011-2012 omandas Euroopa Keskpank sadade miljonite eurode mahus turgude surve alla sattunud euroala riikide võlakirju.

Just eelpoolnimetatud teise meetmega ongi Kreeka rahaeraldis seotud.

Aasta tagasi, 2012. aasta novembris arutas EL rahandusministrite nõukogu Kreeka teise abiprogrammi väljavaateid ja selle käigus tuli ettepanek keskpanga võlakirjaprogrammi raames teenitud kasumit Kreekaga jagada. Kuna keskpank oli sekkunud võlakirjaturule kõige kriitilisematel hetkedel, siis oli keskpangal võimalik kõrge tootlusega võlakirjadelt teenida ka korralikku kasumit.

Kõrge tootlusega võlakirjad on aga seotud ka suurte riskidega, mistõttu kasumi tagastamise otsus oli mõnevõrra üllatav. Arvestades keskpanga konservatiivset hoiakut, oleks võinud eeldada, et see kasum pannakse kõrvale eraldi reservi, millest katta võimalikke tuleviku riske, mis tulenevad suurusjärgus 200 miljoni euro mahus probleemsetesse võlakirjadesse tehtud investeeringust.

Rahandusministrid aga otsustasid teisiti ja kuna tegemist oli Euroopa Keskpanga operatsioonidega, oli teadaolevalt otsustamise juures ka Euroopa Keskpanga president. Kuna keskpank ise rahaeraldist liikmesriigile teha ei saa, siis otsustati kasumieraldis teha järgmise skeemi alusel:

Eurosüsteemi kasum →Eesti Panga kasum→EE riigieelarve→Kreeka

Skeem aga ei realiseerunud selliselt nagu oli kavandatud, sest järjekordsele kasumieraldisele Eesti Pank  Kreekaga seotud kasumit ei lisanud. Kuigi Eesti Pank oli Kreeka võlakirjadelt tulu saanud, otsustas eelmine panganõukogu esimees Jaan Männik teha ettepaneku Kreekale mineva raha võrra mitte suurendada riigieelarve eraldist. Jaan Männik on avalikkusele öelnud, et Eesti Pank ei ole seotud otsusega kreeklastele maksta.

Kulu on aga eelarvekavas sees ja järelikult tuleb see kulu sooritada muude riigieelarve tulude arvel.  See mitte ainult ei näi, aga oleks ka sisuliselt väga kummaline, kui  teha Kreekale riigieelarvest rahaeraldis, mis oleks justnagu saadud tulu tagastamine, samas tulu ise pole aga eelarvesse laekunud. Loomulikult pole see ka maksumaksjate suhtes õiglane. Juhul kui tegemist oleks riikidevahelise kokkuleppe täitmisega, siis tuleks eeldada mingis vormis kirjalikku lepingut või kokkulepet, millest oleks võimalik näha kes on selle pooled ja mida lepingu pooled täpselt kokku leppisid. Riigieelarvet menetleval Riigikogu rahanduskomisjonil sellist lepingut aga pole.

Sellises olukorras oleks õige see kulu eelarvest välja võtta ja peatada selle täitmine vähemalt seniks kuni pole selgunud, kas asjade käik on olnud selline nagu rahandusministrite nõukogu koos Euroopa Keskpangaga kavandas.     Euro

Enamik maksumaksjaid maksab makse ausalt

Eile rahanduskomisjonis arutatud maksuseaduste eelnõud on tulude kaudu tihedalt seotud riigieelarvega ja on Riigikogule menetlemiseks tulnud koos riigieelarvega.

Rahanduskomisjon peab arvestama sellega, et muudatuste sisseviimisel tuleb arvestada eelarve mõjudega ja rahanduskomisjonil pole muud võimalust kui lähtuda rahandusministeeriumi mõjuhinnangutest, kus käibemaksutagastuste piiramisest on järgmise aasta eelarvesse arvestatud 20 miljonit eurot käibemaksuna, käibedeklaratsioonile täiendava tehingupõhise informatsiooni esitamise nõude lisamisest 15 miljonit eurot käibemaksuna ja isikliku sõiduauto kasutamise hüvitamise korra muutmisest 4 miljonit eurot erisoodustuse maksudena. Kuna käibemaksuseaduse muudatused jõustuvad järgmise aasta keskel, siis 2015 aasta täiendav käibemaksulaekumine tuleb korrutada kahega, ehk 40 pluss 30 miljonit eurot täiendava käibemaksuna.

Rahanduskomisjon on sundseisus, sest hoolimata sellest, et ministeeriumi hinnang on kaudne ja mitmeski aspektis tõi ka eilsel arutelul välja vastuseta küsimusi, on vastavalt kehtivale korrale rahanduskomisjonil võimalik aluseks võtta vaid need hinnangud. Juhul kui rahanduskomisjon soovib sisse viia muudatusi eelnõudesse, tuleb samas leida eelarvekavas võimalus kas tulude suurendamiseks või kulude vähendamiseks. Eilsel arutelul näiteks oli komisjonil küsimus, et kui isikliku sõiduki kasutamise hüvitamise korra muutmisest saadav täiendav tulu on arvestatud summas 4 miljonit eurot, siis milline oleks mõju eelarvele, kui rahandusministeeriumi pakutud hüvitise piirmäära 256 eurot tõsta 350 eurole. Seda eelarvemõju arvestust ministeeriumil anda ei olnud.

Mis puudutab niinimetatud elustiilifirmasid, siis olematu käibega, aga ühte või mitut sõidukit omavate firmade käsitlemisel tuleb ikkagi arvestada sellega, et vastavalt kehtivale seadusele saab tasumisele kuuluvast käibemaksust maha arvata vaid selliste sisendite ostmisel tasutud käibemaksu, millel on otsene seos makstava käibega. Ehk selleks, et sõiduki kasutamisega seotud käibemaksu maha arvata või tagasi küsida, peab sõiduki kasutamine olema otseselt seotud firma poolt teenuste osutamise või kaupade müügiga. Kui seost pole, on tegemist maksude tasumisest hoidumisega ning neid asjaolusid on võimalik firma raamatupidamist kontrollides või muid haldusmenetluses võimalikke tõendeid kasutades tuvastada.

Me peame lähtuma eeldusest, et enamik maksumaksjaid maksab makse ausalt. Praktikas võib olla ka selline täiesti legaalne olukord kus Eesti ettevõte osutab teenuseid või müüb kaupu Soomes, on ka seal registreeritud käibemaksukohustuslasena, sisendkäibemaks arvestatakse Eestis, aga maksustatavalt käibelt arvestatakse käibemaks Soomes.

euroRahanduskomisjon arutas eile ka käibedeklaratsiooni lisa sisseviimise kohustust, kus eraldi tuleb deklareerida arvete andmed, kui arve või arvete kogusumma tehingupartneri lõikes ületab 1000 eurot. Selgus, et deklareerida tuleb muuhulgas andmed, mida praegu arvetel pole, näiteks ostja ei näe arvel müüja isikukoodi, kuna kehtiv kord seda ei nõua, deklareerida aga tuleb. Selgus ka, et deklareerida tuleb mitte ainult andmed üle 1000 euroste arvete kohta, aga ka andmed alla 1000 euroste arvete kogusumma kohta ning andmed isikustamata müügi kogusumma kohta. Siinkohal tuleb tõesti küsida, et kas tegemist ei ole ülemäärase halduskoormuse lisandumisega. Raamatupidajad väitsid, et suurem probleem on just alla 1000 euroste arvete kohta andmete esitamisega.

 

 

Sõnavõtt 2014 aasta riigieelarve seaduse eelnõu I lugemisel

Riigieelarve seaduse eelnõu on ilmselgelt tähtsaim eelnõu, mida me selles saalis arutame käesoleval sügishooajal. Riigieelarve on põhiline vahend, millega riigikogu ja valitsus saavad sekkuda majandusse ja millega saab ohjata majanduse tasakaalustatud arengut ohustavaid riske. Sellepärast on eelarve menetlemisel rohkem kui teiste seaduseelnõude puhul kriitilise tähtsusega võtta vastutustundlik hoiak riigi rahanduse suhtes. Vaid tugeva rahandusega riik suudab tagada majanduse tasakaalustatud arengu ja seeläbi tagada majanduse kasvu ja tööhõive.

Vaatamata sellele, et meie majandus kasvab käesoleval aastal aeglasemalt, kui varem eeldati, on väljavaated kasvu kiirenemiseks head ja tänase teadmise juures sügisese majandusprognoosi kohaselt on järgmisel aastal oodata 3,6 protsendilist majanduskasvu. Globaalse ebakindluse olukorra jätkudes  ei tasu aga loota tulude kasvule prognoosiga võrreldes.

Kevadel pikemaajalist eelarveplaani koostades seadis valitsus eesmärgiks saavutada järgmisel aastal eelarvepositsiooni nominaalne tasakaal, millele kevadise seisuga vastas 0,7protsendine struktuurne ülejääk. Sügisese seisuga aga, tulenedes uue prognoosi valguses toimunud muudatustega tulude struktuuris tähendas sama suur struktuurne ülejääk nominaalselt 0,4 protsendist puudujääki. Nominaalse defitsiidi ei ole kuidagi põhjendatud eelarvestrateegias seatud eesmärkidest taganeda. Majanduse stabiilse seisu ja Euroopa kontekstis  keskmisest kiirema majanduskasvu olukorras ei oleks eelarvepositsiooni nõrgendamine millegagi põhjendatud. Nominaalse puudujäägi suurendamine tähendab kas olemasolevate reservide kulutamist või jooksvate kulude katmist laenurahaga. Selline väljavaade oleks ilmselgelt vastuolus vastutustundliku suhtumisega tulevikku.

Olukorras, kus suur osa eelarve kuludest on seotud õigusaktide täitmisega või tulude laekumisega, ehk juba ette ära suunatud, on vahendeid prioriteetide rahastamiseks piiratud mahus. Teisalt aga tänu sellele, et seni on Eesti ellu viinud vastutustundlikku eelarvepoliitikat ja saavutanud Euroopa Liidu madalaima võlakoorma, on intressimaksed järgmisel aastal eelarvekuludes vaid 0,2% SKP suhtes. Võrdluseks, teistel EL liikmesriikidel kulub intressimakseteks keskmiselt 3% SKPst ja sellega seotakse ära arvestatav osa tuludest, meil on aga võimalik selle kuluartikli puudumise tõttu võimalik rahastada muid valdkondi.

Suur  osa eelarve lisavahenditest on näiteks võimalik suunata sotsiaalvaldkonda. Tänu stabiilsele majanduskasvule on kasvanud palgad ja sellelt laekuv sotsiaalmaks, mille arvel on võimalik suurendada pensione 5,8%.  Suureneb ka pensionide täiendav tulumaksuvabastus ja tõuseb toimetulekutoetuse määr. Sotsiaalse kaitse valdkonna kulud kasvavad 7,43%, ehk kiiremini kui eelarve kulud tervikuna ja valdkonna osatähtsus ulatub 13,8 protsendini SKPst. Keskmisest kasvust kiiremini kasvavad ka tervishoiukulud. Tervikuna võimaldab eelarvekava suurendada inimeste heaolu tervikuna.

Eelarvekava võimaldab tõsta kõikide valitsemisalade palgafonde 5,1%, tagades sellega avaliku sektori konkurentsivõime. Kui Eesti keskmine palk ületas buumieelse taseme 2011. aastal, siis riigitöötajate palk jõudis selleni tänavu. Eesti keskmisega võrreldes on riigitöötajate palgad kasvanud aeglasemalt, aga avalik sektor ei saagi olla palgakasvu eestvedaja.

Valdkondade eest vastutavad ministrid saavad omakorda vahendeid suunata sinna, kus vajadus on kõige suurem. Keskmisest enam tõusevad kultuuritöötajate, õpetajate ja hooldustöötajate palgad. Need on valdkonnad, kus avaliku sektori palkade konkurentsivõimes on olnud kõige suurem mahajäämus.

Eelarvekava koostamisel tuli arvestada sellega, et oleme jõudnud ajajärku, kus seoses Euroopa Liidu eelmisest perioodist rahastatavate projektide valmimisega ja uue eelarveperioodi käivitumisega paratamatult väheneb investeeringute kogusumma. Võrreldes käesoleva aastaga vähenevad järgmisel avaliku sektori investeeringud 9 protsenti, aga planeeritud 833 miljoni euro mahus riigi poolt tehtavad investeeringud moodustavad tuntava osa, ehk 18 protsenti kõigist investeeringutest Eestis. Need investeeringud aitavad ka toetada nõudlust ehitussektoris.

Olgu siinkohal suuremate objektidena nimetatud Eesti Rahva Muuseumi hoone ehitus, Eesti Kunstiakadeemia ehituse käivitamine, Riigiarhiivi hoone, uued gümnaasiumihooned ja päästedepood. Tuleb ära nimetada investeeringud ka vee- ja jäätmemajanduse infrastruktuuri arendamiseks, samuti haiglavõrgu ja sotsiaalhoolekande asutuste infrastruktuuri arendamiseks. Kasvab Riigi Kinnisvara Aktsiaseltsi poolt tehtavate investeeringute osakaal.

Tervikuna ja kokkuvõtlikult võib öelda, et järgmise aasta riigieelarve kava toetab stabiilset majanduskasvu. Stabiilse kasvu tagab eelkõige vastutustundliku eelarvepoliitika jätkamine , maksukoormuse viimine majanduslanguse eelsele tasemele ja ettevõtlusele soodsa keskkonna tagamine.

Eelarvekava suurendab inimeste heaolu ja elatustaset ning parandab sotsiaalset turvalisust.   Jätkuvad reformid haridusvaldkonnas. Riigieelarve panustab tuntavalt teadus- ja arendustegevusse. Kasvab nii sise- kui välisturvalisus.

Head kolleegid, eeldame samasugust vastutustundlikku suhtumise eelarve menetlemisel ka siin Riigikogus. Rahanduskomisjon ülesanne on tagada, et parandusettepanekud, mis eelarvekavale esitatakse ja mis suurendavad kulude poolt, oleksid kaetud ka reaalsete katteallikatega ja sisuliselt menetleda vaid sisulise katteallikaga parandusettepanekuid.

Soovin eelarvekava menetlemisel edu ja jõudu ning eelkõige vastutustundlikku suhtumist sellesse töösse.

 

 

Valitsemiskultuuri napib ka väljaspool Tallinna

Arulagedal moel maksumaksja raha eest üleilmset vaimse tervise päeva poliitpalaganiga tähistanud Tallinna linnavõimu tegevus sai teenitult president Toomas Hendrik Ilvese karmi kriitika osaliseks. President avaldas ühtlasi lootust, et loodetavasti käib enamikus kohalikes omavalitsustes valimiste eel sisuline arutelu, kuidas saaks ja kes oskaks kodukoha elu paremaks muuta.

Ei ole aga kindel, et igal pool jätkub poliitilist kultuuri ja soovi sisulist poliitilist debatti pidada selliselt, et ka parasjagu võimul mitteolijatel oleksid võrreldavad võimalused selles osaleda.

Neli aastat tagasi Viimsi vallavolikogus tööle asudes oli mulle üllatuseks, et volikogu komisjonide moodustamisel ei soovitud seal põhimõtteliselt näha opositsiooni esindajaid.  Seda olukorda võib ette kujutada selliselt,  et näiteks Riigikogu rahanduskomisjonis poleks ühtki Keskerakonna või Sotsiaaldemokraatide fraktsiooni esindajat.  Küsimusele, et miks me opositsiooni esindajaid ei kaasa, oli vastus, et ega Viimsi volikogu ei ole Riigikogu. Arusaamine oli selline, et opositsiooni pole komisjonidesse lihtsalt vaja, neist pole midagi kasu, komisjonides käsitletakse informatsiooni, mida üleliigsete küsimuste tekitamiseks pole vaja opositsioonile anda ja üleüldse on nad seal tülikad.

Viimsi volikogus on Reformierakonnal oma fraktsioon. Tänasel päeval pole näiteks fraktsioonil mitte ühtki esindajat eelarve- ja arengukomisjonis, samuti mitte sotsiaalkomisjonis, keskkonnakomisjonis ja  mujal. Vaid üks esindaja on maa- ja planeerimiskomisjonis. Samal ajal on meil arvukalt oma valdkonna asjatundjaid erinevatel elualadelt. Oleme kohti taotlenud ja neid põhjenduseta mitte saades pöördunud  võimaliku omavalitsuse korraldust puudutava seaduse rikkumisega seoses ka õiguskantsleri poole.

Teine näide on Viimsi maksumaksjate kulul välja antav kohalik leht „Viimsi Teataja“. Tegemist on igati toreda lehega, aga seal ei leia mitte ainult kohalike asjade suhtes kriitilisi artikleid ja arvamusi, aga ka lihtsalt teemasid, mis on vallavalitsusele mingit moodi ebamugavad. Viimsi vallal on olnud silmatorkavalt ebasoodsaid rendilepinguid, arusaamatuid õiguslikke vaidlusi ja ka muid päris tavapäraseid probleeme, mida ikka aeg- ajalt ka mujal esineb, aga vallalehest asjakohast infot saada on lootusetu.  Artikli sellest, et kohalikud elanikud on vastu sadama kütuseterminalide laiendamisele avaldas Päevaleht ja et Randvere elanikud kaaluvad rahvusvahelist kohtuasja Muuga sadama laiendamise vastu avaldas Eesti Ekspress.

Lisaks vallalehele ostab vallavalitsus sisse teenuseid ka kommunikatsioonifirmalt. Küsides selle kulutuse kohta kunagi eelarvearutelul volikogus, oli vastus jahmatamapanev: kommunikatsiooniteenust on vaja sisse osta selleks, et tõrjuda opositsiooni kriitikat. Ehk, opositsioonilt on kõigi vahenditega võetud võimalus oponeerida ja ka siis on opositsioon ikka veel sedavõrd ohtlik, et vallavalitsusele on vaja appi palgata kommunikatsioonifirma.

Debatid aga sellepärast kindlasti pidamata ei jää, internetivabaduse edetabeli tipus asuvas riigis on arvukalt muid võimalusi, et oponentide hääl kuuldavaks teha. Probleem valitsemiskultuuriga on aga ilmselge ja tulevik peab siin muutusi tooma.Viimsi vallavalitsus1.doc

Viimsi valitsemiskultuur vajab muutmist

Viimsi valla elanik olen olnud viimased 16 aastat. Aastatel 2009 – 2010 olin Viimsi vallavolikogu liige ning volikogu eelarve- ja arengukomisjoni esimees. Sellel perioodil koostasime esmakordselt valla pikaajalise finantsplaani, refinantseerisime Karulaugu kooli rendilepingu, asusime korrastama ka ülejäänud vallale kulukaid rendilepinguid ja vähendasime valla võlakoormat.

Kandideerides oktoobris toimuvatel kohalike omavalitsuste valimisel Viimsi vallas, olen lubanud panustada valla üldise valitsemiskultuuri ümberkujundamisele. Valla rahaasjad tuleb muuta korrastatuks ja läbipaistvaks. Viimsi peab olema roheline ja turvaline kodukoht, kus elavad sõbralikud ja rõõmsad inimesed, kes hoiavad kogukonnana kokku.

Siinkohal esitan teemad, mida pean nendel kohalikel valimistel kõige olulisemaks:

1. Valla valitsemiskultuur vajab muutmist

Otsuste tegemisel peab vallajuhtide iga juhtimistasandi töönormiks saama maksumaksja raha otstarbekas kasutamine. Vallavalitsuse tegevus ja otsused peavad olema avalikud ja läbipaistvad. Vallaelanikel peab olema võimalus oma seisukohti avaldada juba enne otsuste vastuvõtmist.

2. Panustame elukeskkonna arengusse

Korras teed, toimiv infrastruktuur, vaba aja veetmise ja sportimisvõimalused peavad kuuluma tänapäeva elutaseme juurde. Koostöös külaseltsidega loome lastele kodukoha lähedal võimalused mängimiseks ja sportlikuks tegevuseks. Kõigile Viimsi lastele tuleb tagada lasteaia- ja koolikohad.
3. Ohtlike kütuste käitlemisel esikohale tervisekaitse
Muuga sadama laiendamine ei saa toimuda Viimsi elanike tervise ja elukvaliteedi arvel. Ohtlike kütuste transpordil ja käitlemisel tuleb seada esikohale elanike tervisekaitse. Viimsis tuleb säilitada puhas ja mitmekesine looduskeskkond.

4. Austame eakaid

Vanavanemate rikkalik elukogemus kannab endas püsiväärtust ja väärib austust. Toetada tuleb eakate mitmekesist tegevust, et nad tunneksid end täisväärtuslike vallakodanikena.

5. Parandame transpordiühendusi

Parandame ühistranspordiühendust Tallinnaga. Paneme käima ekspressbussi Tallinnas tööl ja koolis käivatele Viimsi elanikele.

6. Turvaline Viimsi
Tuleviku Viimsis peab turvatunne saatma meid nii siin- kui sealpool koduläve.Viimsi taustapilt

Kokkuvõtlik ülevaade järgmise aasta eelarvekavast

2014. aasta riigieelarve kulude kogumaht on 8,1 miljardit eurot. Eelmise aastaga võrreldes on 432 miljonit eurot ehk 5,6% rohkem. Kulud kasvavad peaaegu kõigis valitsemisalades.

Tulude mahuks 2014. aasta riigieelarves on kavandatud 8 mld eurot. Võrreldes 2013. aastaks prognoositud laekumistega kasvavad tulud (koos edasiantavate tuludega) 2014. aastal ca 330 miljoni euro võrra ehk 4%.

Eelarve võimaldab suurendada heaolu, suurenevad nii riigi heaks töötavate inimeste palgad kui pensionid. Eesti on üks neist vähestest Euroopa Liidu liikmesriikidest, kus nii suur pensionide ja palga tõus aset leiab. Me saame seda endale lubada, kuna riigi majandus on peale valulikke kriisiaastaid toibumas – oodatust kiirem on olnud palgatõus ning vähenenud on tööpuudus.

Eesti majanduse seis on mõõdukalt optimistlik. Olukord maailmamajanduses näitab stabiliseerumise märke ent peame olema oma kulude suurendamisel mõistlik.

Eelarve on tasakaalu lähedal ning meie majanduskeskkond püsib soodsana. Järgmise aasta valitsussektori struktuurselt tasandatud eelarvepositsioon on 0,7 protsendiga prognoositavast SKPst ülejäägis, nominaalselt on eelarve 0,4 protsendiga SKPst veel puudujäägis. Eesmärk on hakata koguma taas reserve alates järgmisest aastast.

Maksupoliitika põhimõtted püsivad muutumatuna.

Valitsussektori kulud võrreldes teiste EL riikidega on madalad. Eesti valitsussektori kulud moodustavad riigi majanduse mahust teiste Euroopa riikidega võrreldes pigem väikese osa. Kui Euroopa Liidus keskmiselt moodustasid 2012. aastal valitsussektori kulud siseriiklikust koguproduktist 49,3%, siis Eesti võrreldav näitaja oli 40,5% ehk 2,2 protsendipunkti enam kui 2011. aastal. Valitsussektori panuse suurenemine riigi majandusse on osaliselt seletatav saastekvoodimüügi tuludest laekunud vahendite kasutamisega.

Väärikas elu eakatele

Oodatust kiirem palgatõus ja tööpuuduse vähenemine tõsta järgmisel aastal pensione keskmiselt 5,8%. See on suurim pensionikasv viimase kuue aasta jooksul. Aastas lisandub keskmiselt 240 eurot, mis tähendab iga kuu 20 euro võrra suuremat pensioni.

Tõuseb pensionite tulumaksuvaba miinimumi selliselt, et keskmine pension oleks ka tõusu järel tulumaksuvaba. Pensionite ligi 6% kasvu toetab pensionite tulumaksuvabastuse tõus. Pensionikasvuga tõuseb ka tulumaksuvaba tulu suurus pensionärile 354 euroni kuus. Muudatus puudutab hinnanguliselt umbes 200 000 pensionäri. (Täna saavad pensionärid tulumaksuvaba tulu 4031 eurot aastas ehk 336 eurot kuus. Järgmise aasta aprillist on arvestuslikult keskmine vanaduspension 354 eurot.)

Eelarve võimaldab säilitada avaliku sektori konkurentsivõimet

Eelarvekavatõstab kõikide valitsemisalade palgafonde 5,1 protsenti võrra. Ministrid saavad omakorda jagada vahendeid palgatõusuks valdkondadesse, kus vajadus on kõige suurem.

Palgafondide kasvu kogukulu on 49 miljonit eurot

Eesti valitsussektori tööjõukulud SKPsse on Euroopa Liidu keskmise lähedal – 2012. aastal oli see Eestis 10,8 protsenti ja Euroopa Liidus 10,7 protsenti.

Valitsus on seisukohal, et uute ametikohtade juurdeloomisest tuleks hoiduda ja investeerida pigem praeguste avaliku sektori töötajate palgataseme konkurentsivõime hoidmisse.

Suureneb sotsiaalne turvalisus

Tõstame toimetulekutoetusi 90 euroni – absoluutses vaesuses elavate leibkondade arv väheneb hinnanguliselt ca 28% võrra ehk ca 10 000 leibkonna võrra

Seame eesmärgiks vähendada erihoolekande ootejärjekordi üle poole ehk vähemalt 200 inimese võrra

Kohalike omavalitsuste tulubaas kasvab 7% – 2014 on see 777 miljonit EURi (2013 aastal 723)

Tõusevad kultuuritöötajate palgad ja korda saavad teatrid

Kultuuriministeeriumi eelarve kasv on kõige kiirem.
Tõusevad kultuuritöötajate palgad
Kavas on Nukuteatri uue saali rajamine ja Vanemuise lavatehnika uuendamine. Samuti on kavas Ugala rekonstrueerimine, sellega saavad kõikide teatrimajadele töötingimused kaasaegseks.
Toetame sõnakunsti – näiteks SA Kultuurileht kirjandusväljaannete (ilukirjandus ja esseistika) eesti keeles kirjutavate autorite honorarid tõusevad 40%.

Jätkub õpetajate palgatõus ja jätkuvad reformid

Õpetajate palgatõusu, sh õpetaja miinimumpalga tõusu jätkumine (vähemalt 12%) – 800 vähemalt, 715 on praegu. Täiendav suurendamine tuleb struktuursete reformide arvelt

Kõik reformid jätkuvad. Kutseharidust tööturuvajadustele lähemale viiva reformi rakendamine – üleminek kutsekoolide rahastamiskorraldusele, kus arvestatakse ka koolilõpetajate tööhõive ning õppekvaliteedi ning sellega, kui palju on koolid pingutanud väljalangevuse vähendamiseks. Jätkub ülikoolide üleminek uuele rahastamissüsteemile.

Algab EKA ehitus, samuti on vahendid olemas Riigiarhiivi ehituseks.

Jätkub riigigümnaasiumide arendamine – Võru, Pärnu, Jõhvi, Tartu

Kasvavad ühistranspordi dotatsioonid ja loome ühendused

Kasvavad ühistranspordi dotatsioonid võimaldavad tagada võrreldes tänavusega samas või isegi suuremas mahus piletihindu tõstmata transporditeenuse kogu riigis. Dotatsioon kasvab kõikidele riigi poolt toetatavatele ühistranspordiliikidele (62,5 MEUR 2013 versus 65,5 MEUR 2014).

Omavalitsused saavad enam vahendeid kohalike teede hoiuks

Eesti teeb esimese sissemakse Rail Balticu ühisfirmasse (650 000 eurot), mis on sammuks kiirraudtee ehitamisele Tallinnast Leedu-Poola piirini.

Järgmisest aastast toetatakse neid ettevõtteid, millel on kasvupotentsiaali ehk teha tuleb fokusseeritumaid valikuid. 2014. on ettevalmistav aasta, väljamaksed jäävad aastasse 2015.

Demokraatia ja julgeoleku edendamiseks maailmas suurendame panustamist humanitaarabisse ja Euroopa Liidu idapartnerlusriikide reformide toetamisse ning Afganistani ülesehituse toetamisse, arvestades meie kaitseväelaste lahkumist. Samuti jätkame osalemist rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel

Jätkame Eesti välisesinduste võrgustiku arendamisega Eesti huvide kaitsmiseks nii konsulaartegevuses kui ettevõtluse edendamisel. Välisesinduste võrgustiku arendamisel on 2014. aastal prioriteediks ettevalmistused saatkonna loomiseks Brasiilias. Brasiilia roll rahvusvahelises poliitikas ja ka majanduses kasvab kiiresti. Soovime tihendada Brasiiliaga poliitilisi suhteid ning majandussidemeid. Brasiilia on Eesti tähtsaim kaubanduspartner Lõuna-Ameerikas. Saatkonna loomine aitab kaasa Eesti tõhusamale tegevusele nii selles riigis kui ka regioonis laiemalt.

Arengukoostöö ja humanitaarabi jaoks on välisministeeriumi eelarvesse 2014. aastaks planeeritud 10 319 701 eurot. Samuti jagame arengukoostööga tegelevatele organisatsioonidele (Eesti Idapartnerluse Keskus, e-Riigi Akadeemia ja Arengukoostöö Ümarlaud) tegevustoetusteks 327 623 eurot

Jätkame osalemist rahvusvahelistel tsiviilmissioonidel ning selleks on planeeritud 835 814 eurot (825 814 ekspertide kuludeks, eraldistena 10 000). Tsiviilmissioonide puhul on tähelepanu suunatud eelkõige Afganistanile, Lääne-Balkanile ja Põhja-Kaukaasiale.

Konsulaarteenistuse tugevdamine. Peame oluliseks konsulaartegevuse tõhustamist, seda eelkõige seoses konsulaartoimingute kasvuga Eesti välisesindustes, eriti viisade menetlemise ja väljastamisega meie idapoolsetes esindustes. Samuti on tähtis Eesti kodanike kiirem abistamine võimalikes kriisi- ja õnnetuspiirkondades, aga ka laiemalt parem konsulaarteenuste tagamine ja kättesaadavus. Eestile on aukonsulitel oluline tähendus, seda eriti riikides, kus saatkond puudub.

Jätkub tugiteenuste tsentraliseerimine ja tegevused maksupettuste vähendamiseks

Tugiteenuste tsentraliseerimise jätkumine – 2014. aastaks täiendavalt ca 400 tuh eurot eelkõige iseteenindusportaali edasiarendamisteks ja SAP-i (majandustarkvara) arendustöödeks;
Registripõhise rahvaloenduse ettevalmistamine – ca 860 tuh
Maksu- ja Tolliameti infosüsteemide arendustööd, mis on seotud maksupettuste vähendamise ja maksutulude laekumisega. (2014-ks vahendeid kokku ca 3,2 mln)

Eesmärk on turvatunnet loovate inimeste hoidmine ja väärtustamine, nende motivatsiooni tõstmine

Siseturvalisuse valdkonnas on investeeringud kõige suuremad – Tartu päästedepoo ja ühendhäirekeskus; Lasnamäe päästedepoo ja ühendhäirekeskus; Häädemeeste haldushoone (PPA ja päästeameti ühendhoone),
112 numbritele üleminek.
Kõige suurem osa kogu siseturvalisuse eelarvest on mõeldud turvalisust tagavate inimeste palkadeks.
Oluline on raske varjatud ja organiseeritud kuritegevuse avastamise võimekuse suurendamine. Me suuname rohkem vahendeid narkokuritegude, majanduskuritegude, korruptsiooni ja kriminaaltulu teenimise vastasesse võitlusse.
Meie eesmärgiks on säästa ja kaitsta inimelusid. Varasemast suurem ressurss läheb ennetusse, millega loodame saavutada õnnetussurmade ja vigastuste vältimist.
Kaitse-eelarve püsib tasemel 2% SKT-st, et tugevdada esmast iseseisvat kaitsevõimet

Valitsuse kindel kurss on kinni pidada kahe protsendi sisemajanduse koguprodukti suunamisest riigikaitsesse. Seetõttu saame riigikaitset arendada nii, et Eesti tegelik kaitsevõime ja riigikaitsesse panustamine nii personali varustuse ja relvasüsteemide osas kasvab.
Järgmisel aastal valmivad 4 uut kasarmut (Võrus, Jõhvis, Ämaris) ning 1 renoveeritud hoone Miinisadamas, mis viivad kõigi ajateenijate olmetingimused kaasaaegsele, 21. sajandi tasemele.

Kiirem ja kvaliteetsem kohtumenetlus

Eelarve toetab kohtureformiga jätkamist – Tartu piirkond saab kohtujuristid. Oluline on kohtute menetlusaegade lühendamine.
Uus Tallinna kohtuma valmib 2018.aastaks
Tasuta õigusabi – suurendame vahedeid MTÜdele (15-20%)

Keskkond
Tallinna laht
Puhas joogivesi

Kasvavad investeeringud kinnisvarasse

Kinnisvara investeeringuteks on 2014. aastaks arvestatud 130 miljonit eurot. Ehituse elavdamiseks kasvavad kinnisvara investeeringud üle 10 miljoni euro.
Valitsus toetas RKASi kaudu Eesti Kunstiakadeemia õppehoone rajamiseks vajaliku kinnistu soetamist aadressil Kotzebue 1. Uue hoone projekteerimise, ehituse ja sisustamise hinnanguline maksumus on 17,1 mln eurot.

RKASi kaudu tehtavad suuremad investeeringud 2014. aastal on:
Eesti Rahva Muuseumi uue hoone ehitus;
Rahvusarhiivi uus arhiivihoone;
Tartu päästedepoo ja ühendhäirekeskus;
Lasnamäe päästedepoo ja ühendhäirekeskus;
Häädemeeste haldushoone;
Võru haldushoone;
Nõo Gümnaasium.

Päevakorral radikaalsed muudatused maksukogumisel

Riik on kavandamas radikaalseid abinõusid käibemaksupettuste tõkestamiseks, milleks on intressivaba käibemaksu tagastamise tähtaja pikendamine, üle 1000 euro suuruste tehingute kohta info kogumine ja pöördmaksustamise kohaldamine väärismetallidele.

Kavandatavad muudatused maksude kogumisel on siiski veel tehnilistes detailides veel välja töötamata ja sisuline töö seisab alles ees, aga ettevõtjaid on riigi plaanid juba teinud ettevaatlikuks.

Tavaliselt praktikas eelkõige detailidest võibki hakata sõltuma see kuidas meetmed tööle hakkavad.
Need vajavad veel põhjalikku tehnilist läbimõtlemist ja lahendus peaks olema selline, mis võimalikult vähe lisab halduskoormust maksumaksjale ja suund peaks olema selles suunas kus kontroll toimuks põhiliselt tehniliste vahenditega elektrooniliselt.

Mis puudutab pöördmaksustamise laiendamist väärismetallidele, siis sellega ei tohiks suuremaid probleeme olla.

Käibemaksu intressivaba tagastamistähtaja pikendamine on muidugi tundlikum teema. Mäletan, et sel ajal kui ma ise maksuametis töötasin, siis riik piiras tagastamistähtaja kolmekümnele päevale. See muudatus survestas kontrollivaldkonna tööd, aga saime hakkama. Nüüd siis soovib maksuhaldur kahtlaste tehingute kontrollimiseks rohkem aega.

Põhiline osa maksumaksjatest ei tegele maksupettustega. Seaduskuulekate ning eksportivate ettevõtete tegevust ja rahavoogusid ei tohiks kindlasti uuendused häirida. Praegu tagastatakse teadaolevalt 94 protsenti tasutud käibemaksust kolme päeva jooksul. See põhimõte peaks jääma.

Tehnilistes detailides vajab ilmselt kõige enam täpsustamist 1000 euro piiri ületavate tehingute andmebaasi loomine maksuhalduri juures.

Põhiline küsimus on, et kui maksuhaldur need andmed saab, siis kuidas ja mis moel seda andmebaasi kasutama hakatakse ja kuidas see hakkab hõlbustama kontrollitööd. Saan aru, et tehingute andmeid hakatakse kokku viima, et kui on müügiarve, siis teisel ettevõttel on see ostuarve ja need peavad omavahel klappima.

Praktikas on aga kreeditarved, osalised tasumised jne. Arvatavalt põhiline osa mitteklappimistest ei ole pettustega seotud. Saan aru, et andmebaas võimaldab maksuhalduril tagastamisele kuuluva käibemaksu kontrollimisel teha kontrollitavale täpsemaid päringuid, seega maksuhaldur loodab teha kontrollitööd kiiremaks ja tulemuslikumaks. Elektrooniliste vahendite maksimaalne rakendamine muidugi peabki olema kaasajal tavapraktika.

Maksupettuste tõkestamine ja eriti piiriüleste käibemaksupettuste tõkestamine on võitlus organiseeritud kuritegevusega. Euroopa Liidu liikmesriikidele ja ka meile tekitavad suurimat kahju piiriülesed karusellskeemid, kus müügikäibemaks jääb kunstlikult tekitatud tehingute ahelas riigil saamata, näilistelt tehingutelt deklareeritud ostukäibemaks, mida keegi pole riigile tasunud, tagastatakse. Organiseeritud maksupettuste uurijate töö tulemuslikkus menetlustoimingute läbiviimisel kohtueelsel uurimisel, tõendite kogumine ja nende vormistamine, pettuste toimepanijate väljaselgitamine ja süüdistuste esitamine ning nende kohtusse viimine jääb ka peale uute meetmete rakendamist põhiliseks väljakutseks maksuhaldurile ja teistele õiguskaitseorganitele.

Maksutulud suurenevad, aga eelarvepoitsioon nõrgeneb

Rahandusministeerium avaldas sügisese majandusprognoosi tänavuseks ja järgmisteks aastateks. Kuna käesoleva aasta majanduskasvu prognoosi alandamine oli üsna kindel, siis põhiküsimus oli pigem kas kevadine majanduskasvu prognoos 3,6% järgmiseks jääb püsima või mitte. Nüüd on teada, et kevadel prognoositud – 3,6% kasvu SKP suhtes, jääb püsima. Kuna aga käesoleva aasta kasvuprognoosi tuli alandada, siis nominaalselt on SKP väiksem kui kevadel prognoositud.

3,6 protsendine kasvuootus tundub üsna julge, arvestades sellega, et Euroopa ja meie põhjanaabrite majanduste taastumine jõuab meieni viiteajaga. Pigem oleks oodanud, et kasvunumber jääb kuhugi 3,0 ja 3,6 protsendi vahele suunaga rohkem 3 protsendi lähedale. Kui aga majanduskasv hakkab kiirenema juba käesoleva aasta teises pooles, siis võib järgmise aasta areng kujuneda ka prognoositust positiivsemaks.

Maksutulud on aga tänavu laekunud ootuspäraselt ja väiksem majanduskasv ei ole laekumisi mõjutanud. Maksutulusid peaks tänavu laekuma üle 100 miljoni euro rohkem kui kevadel prognoositud. Ka järgmise aasta maksutulud on võrreldes kevadise prognoosiga suuremad. Hea maksulaekumine vähendab tuntavalt tänavust eelarve puudujääki, kui kevadise seisuga arvati selleks 0,5% SKP suhtes, siis tänase teadmisega väheneb see 0,2 protsendini.

Järgmiste aastate eelarvepositsioon tuleb aga nõrgem kui kevadel arvatud. Kui kevadel prognoositi järgmiseks aastaks 0,1 protsendist defitsiiti ja 2015. aastaks eelarvetasakaalu, siis nüüd on järgmise aasta oodatav defitsiit 0,6 protsenti ja 2015. aastal 0,8 protsenti. Tasakaalu saab eeldada aastal 2016.
Eurodes tähendab see järgmisel aastal 113 miljoni euro suurust defitsiiti ja 2015. aastal defitsiiti summas 166 miljonit eurot. Eelarvepositsiooni nõrgenemise põhjustajaks on põhiliselt keskvalitsuse maksutulude kasvu ületav kulude kasv ja mittemaksuliste tulude vähenemine. Nii tänavu kui ka järgmisel aastal on veel võimalik eelarvedefitsiiti katta varasematel aastatel kogutud reservidest, hiljem tuleb aga defitsiiti juba finantseerida laenu arvel ja 2015. aasta oodatav laenuvajadus võib ulatuda 172 miljoni euroni. Stabiliseerimisreservi vahendite kasutamiseks vajadust ei ole.

Võtame kapitaliturud appi majandust turgutama

Eesti majandus kohanes peale üleilmset kriisi edukalt ja on jõudnud peaaegu kriisieelse tipptaseme lähedale. Tööga hõivatud inimeste arv kasvab. Viimaste aastate kasvtempo on paraku kahanenud allapoole potentsiaalset taset, eelmisel aastal vähem, tänavu aga juba tuntavalt. Käesoleva aasta esimese poole ühe protsendi lähedase kasvu asemel oleks majandusel potentsiaali kasvada aasta arvestuses 3-4 protsenti ja selline kasv tagaks ka stabiilse arengu.

Erinevalt lõunanaabritest on meie eeliseks lähedus ja tihedam seos Soome ja Rootsiga. Põhjapoolsemate naabrite majanduste kehvema seisu olukorras oleme aga ka rohkem haavatavad. Meie tugevuseks on ka seni tehtud eelarvepoliitilised valikud. Välishindajad OECD ja Euroopa komisjon on korduvalt kinnitanud meie valikute õigsust ja soovitanud sama kurssi jätkata.

Korras rahandus ja väike riigivõlg ei ole formaalsed näitajad. Euroopal on olemas hiljutine kogemus aastast 2008 kui suur osa euroala riike üritas majandust turgutada eelarvepoliitika lõdvendamise ja laenuraha majandusse süstimise teel. Tulemus ei täitnud eesmärki, riikide võlakoormus suurenes järsult ja hoogu sai vallandunud võlakriis, mis pole tänaseks lahenenud isegi Euroopa Keskpanga sekkumise tulemusel. Laenuraha majandusse süstimisega üritab majandust turgutada põhjanaaber Soome.

Laenuraha ei päästa majandust
Laen tuleb kokkulepitud tähtajaks tagasi maksta ja vahendid selleks peaks tulema laenuga turgutatud majanduse kasvust. Tegelik riikide kogemus on aga vastupidine – laenude tagasimaksed tehakse uute laenude arvel.

Euroopa statistikaameti andmetel maksavad euroala riigid olemasolevatelt laenudelt intressimakseid summas 3 protsenti SKPst ja see kulu kasvab. Võib arvata, et see summa on paljudel juhtudel isegi suurem kui riigid suudavad ergutusprogrammidega uut laenuraha majandusse süstida. Meie maksame intressideks 0,2 protsenti SKPst, mis tähendab, et saame eelarve kaudu avaliku sektori investeeringuteks suunata enam vahendeid intressikulu puudumise arvel. Käesoleva aasta riigieelarves on kavandatud avaliku sektori investeeringuid 920 miljonit eurot, millest vähem kui pool on välistoetused.

Suhtes sisemajanduse kogutoodangusse on meil avaliku sektori investeeringuid enam kui meist rikkamatel riikidel koos majandust turgutavate abipakettidega.

Abinõudest konkreetsemalt
Välistest teguritest mõjutatud ekspordile toetuva majanduse ergutamise meetmete loetelu on piiratud. Selleks et globaalses konkurentsis läbi lüüa ja kujundada visioon tulevikuks, tuleb määratleda meie tugevad küljed ja eeldused tuleviku kasvuks. Meie tugevusteks on eelpoolmainitud majanduse seotus Skandinaavia riikidega, kuulumine Euroopa tuumikusse, ettearvatav rahandus- ja eelarvepoliitika. Majanduse arengu seisukohalt on olulisel kohal samuti kvalifitseeritud personali olemasolu, ühendused teiste riikidega ja kapitali kättesaadavus.

Vaataks siinkohal ühte tegurit majanduse arenemiseks tingimuste loomisel. Ettevõtte asutamine ja pangakonto avamine on meil äärmiselt lihtne ja kiire, samuti on loodud võimalused suhelda riigiga ja esitada aruandeid elektrooniliselt ning lihtne juurdepääs interneti teel erinevatele registritele, mis annab selge eelise võrreldes teiste riikidega.

Kapitali hankimiseks valikuvõimalusi aga napib. Väärtpaberiturul kaubeldavate aktsiate loetelu on piiratud, konkreetsest valdkonnast, näiteks energeetikast huvituvad investorid sobivat aktsiat ei leiagi. Lihtsamate reeglitega alternatiivturu sisulisest käivitumisest ei ole mõtet rääkida, olukorras kus seal on noteeritud vaid üks Eestis registreeritud Suurbritannia kodanikule kuuluv ettevõte. Jaeinvestorite tarbeks puudub võlakirjaturg, riskikapitalifonde on üksikuid. Võrreldes kriisieelse ajaga on Tallinna börsi käive langenud kümme korda.

Krediidiasutustes seisab hoiustel 12 miljardit eurot. Investorid teenivad nendelt intressi, mis vaevalt katab ära inflatsiooni. Ajaleht Äripäev on välja arvutanud, et kui riik tõstaks oma laenukoormust kaks korda, saaksime majandusse investeerida umbes 2 miljardit eurot. Selle asemel, et raha väljastpoolt sisse laenata, võiks need paar miljardit tulla käibesse sobivate investeerimisvõimaluste olemasolul hoiustel passiivselt seisvatest vahenditest ja turgutada kapitalipuuduses ettevõtteid.

Pangad peaks praeguse olukorraga rahul olema, hoiused katavad 78 protsenti pankade rahastamiseks vajalikest vahenditest, raha hankimiseks finantsurgudelt pole suuri kulutusi vaja teha.
Alternatiivsete võimaluste puudumisel ongi meie ettevõtete põhiliseks lisakapitali hankimise allikaks pangalaen. Laenu aga saavad soodsamalt ettevõtted, millised on niigi tugevalt kapitaliseeritud, piisava rahavooga ja tagatistega. Alustavate ja lühikese ajalooga ettevõtete krediteerimisega pole pankadel mõtet riskida. Lähiajaloost on teada, et kriisile eelnenud aastatel kui majandus kasvas niigi üle potentsiaalse taseme, olid pankade laenupakkumised helded, eriti nendesse valdkondadesse kus majandus oli kõige enam ülekuumenenud. Kiratseva majanduse olukorras aga pangad karmistavad tingimusi ja valivad kliente hoolikamalt. Pangad saavad rahastamisel oma laenutoodetega domineerida põhjusel, et kohalik kapitaliturg on nõrk, majandust selline anomaalne olukord aga edenda ei aita.

Olukorras, kus ettevõtlusega alustamiseks ja tegevuse laiendamiseks omanike kapitalist ei piisa, peaks olema ka muid finantseerimise allikaid kui pangalaen. On veel ka eurotoetused, aga need ei saa olla tavapäraseks kapitali hankimise kohaks. Alternatiivse börsi sisuliseks käivitamiseks võiks näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus avada meetme, toetamaks ettevõtteid aktsiate noteerimisel, samuti oleks vajalik teavituskanali loomine ettevõtjate nõustamiseks.

Võlakirjaturu käivitamist saab alustada sellest kui riik oma enamusosalusega energeetikaettevõtete valdavalt Londoni börsile tehtud hiigelemissioonidest suunaks osa jaeinvestoritele kohalikule turule.
Ellu saab kutsuda hüpoteekvõlakirjad ja luua seaduses nende toimimiseks õiguslik regulatsioon. Hüpoteekvõlakirjad emiteeritakse eluasemelaenuportfelli tagatisel, mis annab täiendava võimaluse kaasata kapitali kohalikult turult.

Pensionifondide vahenditest on Eestisse investeeritud vähem kui kümnendik ja ka siin on põhjuseks sobilike instrumentide vähesus. Pensionifondide haldurid on suures osas Skandinaavia ettevõtted ja investeerimisotsused võidakse teha nende turgude kasuks, mille kohta on rohkem informatsiooni, ehk haldurite koduturgude kasuks.

Põhjalikumalt on nende küsimustega tegelenud MTÜ Finance Estonia kapitaliturgude töörühm. Töörühm on arvukatele uuringutele tuginedes leidnud kinnitust väitele, et finantsturgude areng ei ole mitte ainult korrelatsioonis majanduskasvuga, aga toetab majanduskavu pikemas perspektiivis.

Loodetavasti asuvad ka Riigikogu rahanduskomisjon ja majanduskomisjon nende teemadega põhjalikumalt tegelema. Seni on tõesti jäänud mulje, et põhiliseks aruteluteemaks on olemasolevate ja tulevikus loodavate väärtuste „õiglasem“ ümberjagamine. Aga räägime ka sellest kuidas väärtust juurde luua.

Majanduskasv kehvem kui seni arvatud

Olemasoleva Rahandusministeeriumi põhiprognoosi kohaselt peaks majandus käesoleval ajal kasvama 3% ja järgmisel aastal 3,6%. Tegelik olukord majanduses on aga varasemast prognoosist tuntavalt maha jäänud. Käesoleva aasta esimeses kvartalis aeglustus kasv järsult ja teises kvartalis jäi allapoole kõiki ootusi – täna avaldatud statistikaameti hinnangul kasvas majandus teises kvartalis aasta arvestuses vaid 1,3 protsenti. Eesti Pank korrigeeris juunis käesolevaks aastaks kasvuootusi 2%-le ja hindas järgmiste aastate kasvu 4%-le. Eesti Panga prognoos tugines eeldusele, et euroala majanduskasv muutub positiivseks juba käesoleval aastal, sellele faktilist kinnitust veel pole.

Kui ka kolmandas kvartalis kasvu kiirenemist ei toimu ja pigem tänase teadmisega seda eeldada ka ei saa, siis võibki käesoleva aasta kasvunumber jääda 1% ja 2% vahele, eeldusel, et neljandas kvartalis kasvuväljavaated paranevad.

Augusti lõpul või septembri algul avaldab Rahandusministeerium uue prognoosi. Selles on ilmselt analüütikud ühel meelel, et käesoleva aasta prognoosi tuleb allapoole korrigeerida, Eesti Panga juunis prognoositud 2% lähedale või pigem sellest madalamale. Suurem küsimus on aga, kas kevadel prognoositud 3,6%-ne kasvuootus järgmiseks aastaks jääb püsima või mitte. Kui jätta prognoos samaks, siis tuleks eeldada, et euroala pöördub tagasihoidlikule kasvule juba käesoleval aastal ja kasvuteele peaksid järgmisel aastal jõudma ka lähinaabrite Soome ja Rootsi majandused. Seda teadmist täna veel ei ole.

Seega võib pigem oodata ka järgmise aasta kasvuprognoosi alandamist.
Esiteks, põhiliste ekspordipartnerite Soome ja Rootsi majanduskeskkonna nõrgenemise mõju jõuab meieni ajalise viitega, euroala kasvule pöördumine on seni arvatust enam aeganõudvam ja meie varasemad prognoosid arvestasid sellega, et juba teises kvartalis meie majanduskasv kiireneb. Täna avaldatud numbrid aga kasvu kiirenemist ei näita.

Kuna majanduskeskkonna arengud ei vasta varasematele ootustele, siis teeb see ka uue prognoosi koostamise keerulisemaks.

Uus prognoos on aluseks järgmise aasta riigieelarvele ja kuna vastavalt kehtivale seadusele tuleb eelarvekava Riigikogule esitada septembri lõpuks, siis eelarve sisulisteks aruteludeks jääv aeg on piiratud. Arvestades meie eelarve koostamise praktikat, kus põhilises osas valmistab eelarvekava ette valitsus ja Riigikogu oma hilisemas menetluses muudab eelarvekava piiratud ulatuses, siis prognoosi hilinemine survestab tavapäraselt juba niigi pingelist eelarveprotsessi.

Kapitaliturgude elavdamise ideid seni napib

Eelmisel nädalal jooksis meediast läbi kapitaliturgude elavdamise teema. Selleks, et teemat veidi edasi arendada tuleks vaadata, mida on tehtud ja mida on selles vallas plaanis teha.

Valitsusliidu programmis on olemas lausa eraldi punkt, mis lubab lihtsustada reegleid, et sisuliselt käivituks börs alternatiivse heade äriideede rahastamise allikana ka väikese- ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Suure üllatusega avastasin, et programmi täitmise ülevaates on märgitud, et see punkt on täidetud! Ometi ei meenu, et näiteks Riigikogu rahanduskomisjon oleks seda teemat sisuliselt arutanud.

Võib arvata, et täidetuks on arvatud punkt põhjuselt, et NASDAQ OMX Group poolt hallatav Balti väärtpaberiturg on juba 2007. aastal liitunud põhjamaade alternatiivturuga First North ja võimalus selles keskkonnas aktsiate noteerimiseks on Eesti ettevõtetel ka olemas. Seal kaubeldakse arvukate põhibörsil mittenoteeritud skandinaavia ettevõtete aktsiatega, aga Eesti ettevõtteid sealt ei leia.

Nüüd lõpuks tuli uudis selle kohta, et sellel nädalal noteeritakse seal Eesti registris olev ettevõte Telescan AS. Ettevõtte aktsiatega hakatakse kauplema reedel ning diagnostikakabinettidega tegeleva 25 000 eurose kapitaliga ettevõtte omanik on Suurbritannia kodanik.

Alternatiivbörs võiks olla arvestatavaks kapitali kaasamise kohaks alustavatele või tegevust laiendavatele väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, eriti arvestades sellega, et Eestis on põhiliseks lisakapitali hankimise allikaks pangalaen. Samas pangad eelistavad laenu anda pikema ajalooga ja tugevate tagatistega stabiilsetele ettevõtetele. Omanike enda kapitalist aga ei pruugi alati piisata, et ettevõtet luua või tegevust laiendada.

Miks siis ikkagi Eesti ettevõtted ei ole alternatiivbörsi võimalusi kasutanud?

Põhjuseks võib olla lihtsalt teadmatus sellise võimaluse olemasolust, aga kindlasti ka noteerimisega kaasnevad külaltki suured kulud ja hilisem täiendav aruandlus. Sellepärast peaks rahandusministeerium selle asemel, et lugeda see koalitsioonileppe punkt täidetuks, hoopis pakkuma ideid ja lahendusi kuidas tõesti sisuliselt see võimalus käivitada.

Esiteks võiks näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses luua eraldi meetme toetamaks ettevõtteid aktsiate noteerimiseks alternatiivbörsil. Selleks võiks sihtasutus näiteks osaliselt toetada noteerimisega seotud kulude, näiteks börsitasude katmist.

Teiseks peaks rahandusministeerium looma mingisuguse teavituskanali, kus ettevõtjad saavad nõu ja teavet aktsiate noteerimiseks alternatiivbörsil.

Kolmandaks tuleks välja selgitada põhjused, miks meie ettevõtted alternatiivbörsi võimalusi seni kasutanud ei ole ja mida võimalike probleemide lahendamiseks teha, arvestades, et põhjamaades on alternatiivbörs üsna levinud kapitali kaasamise koht.

Valitsuse pädevusse ilmselt ei kuulu First North reeglite kujundamine, aga tasuks kindlasti ka üle vaadata kas oleks kuidagi võimalik meie ettevõtetele alternatiivbörsi osalemise nõudeid lihtsustada.

Eelnevast tulenevalt ei saa alternatiivbörsi sisulise käivitamise lubadust kindlasti lugeda täidetuks, sisuline töö võiks alles alata.

Siinkohal peaks ära tooma mõned tegevused, millega rahandusministeerium teadaolevalt tegeleb ja mis peaksid ehk eelnõude kujul millalgi tulema ka Riigikokku.

Teadolevalt on plaanis investeerimisfondide seaduses luua nn kinniste investeerimisfondide asutamise võimalus. See võimaldab teatud tingimustel selliste fondide loomise ja nendesse investeerimise reegleid lihtsustada.
Teiseks on plaanis luua võimalus eluasemelaenude ümberkujundamiseks väärtpaberiteks, ehk seadustada pandikirjad. Kapitalituru elavdamise ühe meetmena võiks lubada ka pensionifondidel investeerida sellistesse pandikirjadesse.
Kolmandaks on kavas laiendada võimalusi pensionifondidel investeerimiseks erinevatesse finantsinstrumentidesse.

Kapitaliturgude aktiveerimise meetmete loetelu siinkohal ei ole kindlasti lõplik, tuntavaks elavdamiseks on vaja tervet meetmete paketti. Samas on äärmiselt tähtis, et eelkõige eelpool toodud meetmetega jõuliselt tegeletaks.

Kas viia sisse erisusi või hoopis langetada maksumäära?

Kui seada kaalukausile käibemaksu määra ühtlane langetamine ja uute erisuste sisseviimine, siis tuleb kindlasti eelistada käibemaksu ühtlast langetamist. Maksumäära ühtlane langetamine elavdaks majandust ja sisetarbimist ning mõjuks ka inflatsiooni alandavalt

Maksuameti büroo Endla tänaval
. Pealegi riigil jääb üllatavalt suur summa käibemaksu kogumata ja riik ei ole just ülemäära tulemuslik käibe- ja aktsiisipettuste tõkestamisel. Mida madalam on üldine maksukoormus ja mida vähem erandeid ja erisusi, seda tulemuslikum on ka maksukogumine.

Arvestades aga praeguse riigieelarve seisuga, siis pole minu hinnangul ei maksulangetuseks ega erisuste sisseviimiseks mingit võimalust kuna eelarves pole lihtsalt ruumi. Tegelikult maksukoormus meil isegi veidi väheneb, seda tänu juba toimunud töötuskindlustusmakse määrade alandamisele ja tulumaksumäära langetamisele aastast 2015. Alati võib muidugi öelda, et maksukoormus võiks alaneda veelgi kiiremini kui praegused kavad ette näevad. Sügisesed eelarveläbirääkimised tulevad pingelised, ootel on õpetajate, päästetöötajate, politseinike ja tegelikult kogu avaliku sektori palgaküsimus, vaja on langetada tulumaksuvaba miinimumi ja mõelda ka toimetulekutoetuse piiri tõstmisele. Selline on poliitiline reaalsus, nende teemade ümber on ka debatid Riigikogus, kahetsusväärselt vähe aga leiavad käsitlemist meetmed, kuidas tõsta Eesti üldist atraktiivsust investeerimiskohana.

Riigid on tugevas konkurentsis töökohtade ja investeeringute pärast. Meie naaberriigid Soome ja Rootsi otsustasid langetada tulumaksumäära ja seda hoopis jõulisemalt kui meie seda teeme. Läti on viinud sisse mitmeid muudatusi oma maksusüsteemi, eesmärgiga meelitada riiki investeeringuid. Olgu näiteks Läti madal maksumäär dividendidelt või soodustused valdusfirmadele.

Käibemaksu erisuse sisseviimine toidule annaks eelise põhiliselt toiduainete hulgi- ja jaekaubanduse ettevõtetele. Käibemaks toimib selliselt, et ettevõtte enda maksustatavalt käibelt arvestatakse maha ostudelt tasumisele kuuluv käibemaks. Soodustatud valdkonna puhul arvestatakse maha ostudelt tasutud 20% määraga tasutud käibemaks, enda käive aga maksustatakse väiksema määraga, ehk tulemuseks on, et soodustatud valdkonna ettevõtted saavad riigilt tagasi rohkem käibemaksu kui ise maksavad. Soodustus parandab valdkonna ettevõtete konkurentsivõimet ja kasumeid, aga ei pruugi jõuda lõpptarbijani.

Teiseks juba sisse viidud erisus ühele valdkonnale tekitab surveid alandada maksumäära ka teistes valdkondades. Näiteks lastekaupadele. Ühe erandi sisseviimine reeglina toob kaasa järgmised, tulemuseks on auklik, ebaefektiivne ja olenevalt vaatenurgast ebaõiglane maksusüsteem ja riigieelarve tulude puudujääk.

Tegelikult on see suure osa Euroopa riikide tänane olukord, riigivõlg on talumatult suur ja riigid mitte ei saa langetada, aga peavad tõstma käibemaksumäära.

Varimajandus ei näita taandumise märke

Riikide varimajanduse ulatust mõjutavad mitmed tegurid ja põhilised nendest on üldine ärikultuur ja hoiakud, samuti üldine maksukoormus ja maksusüsteemi eripära. Peale selle mõjutavad varimajanduse osakaalu maksuhalduri kontrollitöö tõhusus ning ulatus ja mõju võib avaldada ka majandustsükkel, olenevalt sellest kas tegemist on tõusufaasi või majanduslangusega.

Eesti on edukalt väljunud majanduskriisist, saanud eurotsooni täisliikmeks ja aastatega on paranenud ka üldine ärikultuur ning maksukoormus on veidi alanenud. Sellepärast mõjus üllatavana asja valminud SEB varimajanduse ja ärikultuuri uuringu järeldus selle kohta, et Eestis pole varimajandus 2009. aastaga võrreldes vähenenud. Tegemist on huvitava uurimismaterjaliga, kõigis Balti riikides ühtsetel alustel läbiviidud küsitlus hõlmas igas riigis 500 ettevõtjat.

Kui varimajanduse ulatus SKP suhtes on Lätis jõudsalt kahanenud, siis Eestis ja Leedus on see püsinud samal tasemel. Kui vaadata varimajanduse komponente, siis on aga need pigem sarnased Lätis ja Leedus, Eestis on aga lõunanaabritega võrreldes erisused. Läti ja Leedu puhul on ümbrikupalkade ja mittedeklareeritud ettevõtlustulude struktuur sarnane, Eesti puhul aga ümbrikupalkade osakaal rõhutatult suurem mitteametlike ettevõtlustuludega võrreldes. Siinkohal tuleb esile meie maksusüsteemi mõju varimajandusele, kus ilmselgelt suurimaks probleemiks on kõrged tööjõumaksud, samal ajal kui ettevõtte tulumaksusüsteem on ettevõtluskeskkonnale soodne.

Uuringu keskne järeldus on, et varimajanduse ulatus on selges sõltuvuses ettevõtjate rahuolu või rahulolematusega riigi maksusüsteemi suhtes. Ettevõtjad soovivad eelkõige maksusüsteemi stabiilsust, maksumaksjate võrdset ja õiglast kohtlemist ning maksusüsteemi läbipaistvust ja selget arusaama kuidas nendelt kogutud maksutulu kasutatakse. Siit tuleb maksupoliitikutele soovitus kujundada erinevaid tululiike ja tulusid võrdselt kohtlev ja võimalikult väheste erisustega maksusüsteem, kus maksumäärad ei ole ülejõukäivad ja oleksid konkurentsivõimelised teiste riikidega võrreldes. Kui näiteks põhiliste tululiikide – palgatulu, kapitalitulu ja ettevõtlustulu maksukoormus väga palju ei erineks, siis poleks põhjust kajastada maksustamisel tulu sellise tululiigina kus maksukoormus on madalam. Tüüpiline näide selle kohta on palgatulu näitamine dividendituluna.

Üldine maksukoormus on kõigis kolmes Balti riigis Euroopa Liidu keskmisest madalam, 2011. aastal Lätis ja Leedus alla 30%, Eestis 33% SKP suhtes.

Sellel vaatamata toob uuring välja, et ettevõtjate rahuolu olemasoleva maksusüsteemiga on Eestis kõrgem kui Lätis ja Leedus. Kui 2012. aastal ei olnud meil maksusüsteemiga rahul 39% ettevõtjatest, siis Lätis ja Leedus oli rahulolematuid vastavalt 54 ja 63% ettevõtjatest. Maksusüsteemiga olid meil rahul 27% ettevõtjatest, Lätis ja Leedus vastavalt 16 ja 19% ettevõtjatest.

Seega tuleb otsida ka muid põhjusi kui ainult rahulolu maksusüsteemiga, selgitamaks miks meil varimajandus pole viimastel aastatel kahanenud. Üks tegur, millele antud uuring tähelepanu pöörab, on ka maksuhalduri sekkumise ulatus ja tulemuslikkus. Samuti on oluline, et ka muud riigis rakendatavad poliitikad võtaksid arvesse varimajanduse probleemi ning et see poleks vaid maksuhalduri, vaid ka teiste ametkondade ühine mure.

Eesti Panga aastaaruande arutelu

Eesti Panga aastaaruande eilne arutelu rahanduskomisjoni istungil oli põhjalik ja komisjoni liikmete huvi oli aruande vastu suur. Teine aasta Euroopa keskpankade süsteemis oli Eesti Pangale ikkagi uus kogemus ja võib öelda, et Eesti Pank on uude rolli jõudnud sisse elada ja tublisti panustada. Teisalt oli komisjoni kõrgendatud huvi teema vastu seotud sellega, et Euroopa Keskpank on osutunud otsustavaks tegijaks euroala võlakriisi stabiliseerimisel.

Tõesti, erakorraliste meetmete ja suuresti ka Euroopa Keskpanga avalduse tulemusel sekkuda nii palju kui vaja, on finantsurgude turbulentseid tasandunud ja olukord eelmise aasta lõpus muutus märksa stabiilsemaks kui oli aasta algul.

Eelmisel aastal toimus teine kolmeaastase tähtajaga pankade refinantseerimisoperatsioon, aasta algul jätkusid tehingud võlakirjaturgudel tagatud võlakirjade ostuprogrammi raames ja kuulutati välja rahapoliitiliste otsetehingute programm. Viimase programmi raames küll tehinguid ei tehtud, aga senised programmid ja keskpanga lubadus vajadusel ulatuslikult sekkuda on ilmselgelt finantsturgudele mõju avaldanud. Eelmise aasta teisel poolel muutus olukord finantsturgudel tuntavalt stabiilsemaks võrreldes olukorraga võlakriisi tipus.

Siinkohal tuleb aga arvestada, et kuigi erakorralised meetmed on võlakriisi süvenemise peatanud, pole kriisi algpõhjused veel kaugeltki mitte ületatud. Väga paljudel euroala riikidel on riigivõlg ja intressikoormus ülemäära kõrge ja seni kuni võlakoormus pole langenud jätkusuutlikule tasemele ei saa rääkida võlakriisi lahendamisest.

Euroopa Keskpanga erakorraliste meetmete ja ulatusliku sekkumise puhul on põhiline kaasnev probleem see, et sekkumine finantsurgudele kahandab probleemsete riikide motivatsiooni struktuurseid reforme läbi viia ja riigi rahandust jätkusuutlikule rajale viia.

Euroopa Keskpank on küll lubanud, et edaspidi hakkab pank riigi võlakirju ostma alles siis, kui riik on palunud abi ja nõustunud tingimustega ning kokku leppinud reformikava.

Kui Kreeka, Portugali ja teiste programmiriikide puhul on kehtestatud ranged tingimused, siis eelmisel aastal keskpanga avaldatud teatest selgub, et esimese väärtpaberiprogrammi (SMP) raames on keskpank soetanud võlakirju 208 miljardi euro mahus. Sellest pool, ehk 99 miljardit moodustavad aga Itaalia võlakirjad.

Itaalia puhul pole aga riigipõhist abiprogrammi kokku lepitud, ehk pool keskpanga esimese erakorralise sekkumise mahust on käiku läinud ilma mingeid programme kokku leppimata ja tingimusi seadmata.

Teiseks tuleb arvestada sellega, et väärtpaberiprogrammide raames kokkuostetud võlakirjad võivad sisaldada ka finantsriske. Eurosüsteemi bilansis on probleemsete riikide võlakirju Eesti Panga aastaaruande andmetel eelmise aasta lõpu seisuga 208 mld (192,6 mld) eurot ja nendest Eesti Panga bilansis on neid võlakirju summas 341 mln eurot vastavalt Eesti Panga osalusele keskpankade süsteemis.
Juhul kui võlakirju emiteerinud riigid suudavad oma kohustusi täita teenib Eesti Pank nendelt võlakirjadelt tulu, aga juhul kui maksed katkevad ja tagatised osutuvad ebapiisavaks, tuleb kanda kahjumeid, ehk need võlakirjad kannavad reaalset riski.

Avalikkusel on ilmselgelt jätkuvalt suur huvi Euroopa Keskpanga otsuste vastu ja seetõttu on igati tervitatav Eesti Panga suund suuremale avatusele. Eurosüsteemi nõukogu otsused on reeglina turutundliku iseloomuga ja täiesti põhjendatult avalikkus ei saa teada kavandatavatest meetmetest või konkreetsest sekkumise plaanidest ja nende ulatusest. Aga juba tehtud otsuseid ja rakendatud meetmeid tuleks kindlasti avalikkusele põhjalikult selgitada ja sealhulgas ka Eest Pank peaks senisest rohkem selgitama oma keskpanga nõukogus väljendatud ja kaitstud seisukohti.

Valitsus kinnitas eelarvestrateegia

Tavapäraselt on valitsusel kevadel kohustus koostada eelarvestrateegia, milline on põhiline dokument, kus täpsustatakse kolme eelseisva aasta kavad ja seatakse plaanid neljandaks aastaks. Sellel korral aga muutis ülesande erakordseks Euroopa Liidu struktuurivahendite praeguse perioodi lõppemine ja uue perioodi algus. Siseriiklike eelarvevahenditega koos tuli kokku leppida ka Euroopa Liidu eelarvest saadavate vahendite kasutamine. Neid vahendeid on kokku koos maaelufondidega 4,6 miljardit eurot, struktuurifondide maht strateegiadokumendis on 3,18 miljardit eurot ja need jagunevad omakorda viie üleriigilise eesmärgi vahel.

Need eesmärgid on kvaliteetne, kättesaadav ning õppija ja ühiskonna vajadusi arvestav haridus; kõrge tööhõive ja kvaliteetne tööelu; teadmistemahukas ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline majandus; puhas ja mitmekesine looduskeskkond; elanike vajadusi rahuldavad ja ettevõtlust toetavad kestlikud ühendused ja liikumisvõimalused. Lisaks rahastatakse riigi haldusvõimekuse tõstmist.

Konkurentsivõimelise majanduskeskkonna arendamisele on kavas suunata 755 miljonit, haridussüsteemi uuendamisele 438 miljonit, tööturu arendamisele ja sotsiaalse turvalisuse tõstmisele 553 miljonit, transpordi arendamisele 600 miljonit eurot, puhast ja mitmekesist looduskeskkonda 666 miljonit, haldusvõimekuse suurendamiseks 173 miljonit eurot.

Uue eelarveperioodi Euroopa Liidu vahendite, aga ka siseriiklike vahendite arvel kavandatavate investeeringute puhul tuleb arvestada, et need oleksid jätkusuutlikud ka euroraha toeta ja positiivse mõjuga majandusele ning ühiskonnale.

Koos siseriiklike ja Euroopa Liidu eelarvest saadavate vahenditega on eelarvestrateegiaga planeeritavate summade kogumaht järgmisel aastal 7,87 miljardit eurot ja kasvab 2017 aastaks 9,1 miljardi euroni. Eelduseks on, et Eesti majanduse stabiilne kasv jätkub , samas kui maailmamajanduse kasvutempo jääb tagasihoidlikule tasemele.

Valitsus kavandab tasakaalus eelarvepoliitika jätkamist ja seab eesmärgiks eelarve ülejäägi saavutamise ning kavandab reservide taastamist. Aprilli algul avaldatud majandusprognoosile tuginev eelarvestrateegia seab eesmärgiks reservide suurendamise alates 2016 aastast. Eelarve- ja majanduspoliitika prioriteetideks on majanduskasvu soodustamine, konkurentsivõime edendamine ja tööhõive suurendamine.

Oluline on teada, et maksupoliitikas suuremaid muudatusi ei kavandata, tulumaksulangetus 20%le on juba varem seadustatud. Tulumaksu langetamine ja töötuskindlustusmaksete alandamine vähendab tervikuna tööjõu maksukoormust. Tulumaksu langetamisel on vaja silmas pidada seda, et ka meie naaberriigid Soome ja Rootsi on teinud otsuse langetada jõuliselt ettevõtte tulumaksukoormust ja kavandavad maksumäära langetamist meie maksumäärale lähedasele tasemele.

Eesti maksukoormus alaneb praeguselt 32,9% tasemelt 2017 aastaks 31,4%le SKPst. Võrdluseks – Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine maksukoormus 2011 aastal oli 40,1% SKPst.

Eelarvearutelud valitsuskabinetis olid keerulised ja valikute langetamisel tuli arvestada võimalustega, ehk majandusprognoosis etteantud tulude mahuga, jäädes samas tasakaalus eelarve raamidesse. Osalesin fraktsioonipoolse vaatlejana eelarvestrateegia arutelude juures ning võin kinnitada, et otsused tulid pikkade arutelude tulemusel ja kõigi poolt ja vastuargumentide põhjalikul kaalumisel. Järeleandmisi tuli teha kõigil ministritel, olgu siinkohal märgitud, et ainuüksi Euroopa Liidu fondidest taotleti vahendeid üle kahe korra rohkem võrreldes kinnitatud vahendite jaotusega. Otsuste langetamisel lähtus valitsus põhimõttest, et vahendid oleksid maksimaalselt fokusseeritud, samuti tuli arvestada vahendite kasutamise järelmõjudega, ehk sellega, et nende mõju kestaks pikaajaliselt ja et elluviidavatel tegevustel ja investeeringutel oleks kestev mõju majandusele ja ühiskonnale, vältides samal ajal ülemäärase koormuse tekkimist eelarvetele.

Järgmiste aastate eelarvetes valikuvõimalusi juurde ei tule ja olukorras kus sotsiaalvaldkonna kulude maht kasvab, jääb nn vabade vahendite osakaal üha väiksemaks. Kui veel eelmisel aastal oli vabu, ehk mittefikseeritud kulusid 29% eelarvemahust, siis 2017 aastaks väheneb mittefikseeritud vahendite osakaal 23%le SKP suhtes.

Meie ministritest on rahaliselt kõige mahukamad eelarved sotsiaalministril ja keskkonnaministril. Sotsiaalvaldkonnas on Euroopa Liidu eelarvevahendite planeerimisel prioriteediks kõrge tööhõive ja kvaliteetne tööelu ning töövõimeskeemi reformi käivitamine, samuti lapsehoiuteenuse kättesaadavuse suurendamine, hoolekandeteenuse kättesaadavus ning esmatasandi arstiabi. Keskkonnavaldkonnas läheb põhirõhk seniselt vee ja jäätmete investeeringutelt enam looduskaitsele. Enam tähelepanu läheb loodusressursside tõhusamale kasutamisele, rakendades selleks innovatiivseid tehnoloogiaid ja edendades alternatiivkütuste kasutamist.

Riik kui palgavedur

Avatud liberaalse majandusega riikides pole valitsustel just ülemäära palju hoobasid majanduse suunamiseks. Põhiline instrument, millega riik saab majandusse sekkuda on eelarve- ja maksupoliitika instrument. Eelarvepoliitika kaudu tasakaalustab riik majandust ja riigi rahandust tervikuna. Iga- aastase riigieelarvega määratakse ka palgad avalikus teenistuses.

Käesoleva aasta riigieelarve võimaldas üle pika aja tõsta palka avalikus sektoris, kasvasid õpetajate, politseitöötajate, päästetöötajate ja paljude teiste teenistujate palgad. Paljud ministeeriumid ja riigiasutused viisid läbi ka palgasüsteemide ja töö ümberkorraldusi, mis võimaldas leida palgavahendeid nii öelda „süsteemi seest“. Ei saa öelda, et riigieelarve kaudu asus riik palgakasvu eestvedajaks, kuivõrd riigieelarvega eraldati täiendavaid palgavahendeid 4,4%, samal ajal kui erasektoris peaks palgad tänavu kasvama enam kui 5%.

Riigi käsutuses on ka muid hoobasid lisaks eelarvepoliitikale. Riigi enamusosaluses on arvukalt äriühinguid, sealhulgas suuri energeetika- ja infrastruktuuriettevõtteid. Nende äriühingute kohta avaldatud eelmise aasta statistika näitab, et juhtide palgad tõusid seal enam kui 10%. Majanduses kaalukat rolli omavad riigi enamusalusega äriühingud on mitmetes valdkondades konkurentsis erasektoriga. Kas palgasurve peab olema riigipoolne sõnum otsustusõigusega äriühingute kaudu majandusele olukorras , kus palgakasv on ületamas tootlikkuse kasvu? On hiljutisi näiteid sellest, kus väliskapitali osalusega ettevõtted viivad oma tootmisüksusi Poola või Rumeeniasse, kus tootmiskulud on odavamad.

Riigi äriühingute puhul puudub palgapoliitika kujundamises süsteemsus, kooskõla ja loogika. Kas Riigimetsa Majandamise Keskuse juhi palk peab olema suurem kui Tallinna Sadama juhil? Lisaks kuulub riigile arvukalt sihtasutusi, kus võib tuua samasuguseid näiteid.

Riigi otsustusõigusega äriühingute puhul ootaks hoopis teistsuguseid signaale majandusele kui surved palgakasvuks. Näiteks äriühingud, millised korraldavad võlakirjaemissioone oma finantskohustuste finantseerimiseks seoses suuremahuliste investeeringutega, võiksid kasvõi mingi osa nendest võlakirjadest noteerida lisaks Londoni börsile ka Eestis. See võib küll tekitada nendele äriühingutele lisakohustusi, aga samm suurendaks kohalike investorite valikuvõimalusi ja siinse kapitalituru likviidsust.

Riigikogu aseesimeeste valimine üllatas

Ene Ergma tagasivalimine Riigikogu esimeheks oli igati ootuspärane, aga aseesimeeste valimise tulemus oli küll suur üllatus.

See et salajasel hääletusel läheb mõni hääl ikka koalitsioonil kaduma, on tavapärane. Aga tänane tulemus kus koalitsioonist läks Jüri Ratasele 10 häält ja Eiki Nestorile 4 häält, pluss rikutud sedelid, oli ikkagi raskesti ennustatav. Salajase hääletuse puhul tõesti ei ole teada, kust hääled võisid tulla, aga reformierakonna poolelt on see küll loogikavastane.

Igal juhul tänane valimiste tulemus näitas, et praegusele koalitsioonile pikka tulevikku ennustada on raske. Koostöö kindlasti jätkub, sest ühtki tõsiseltvõetavat alternatiivi ei ole. Koostöö muutub aga järjest keerulisemaks.

Riigikogu koridorides räägitakse, et Keskerakonna pakkumine oli jätta ära ööistungid seoses eelseisva Põhikooli- ja Gümnaasiumiseaduse menetlemisega. See ei ole siiski tõsiseltvõetav, kõige tõenäolisem on ikkagi ühe koalitsioonipartneri soov teisele koalitsioonipartnerile midagi näidata või tagasi teha.

Kuna valimiste tulemusel jätkavad senised aseesimehed, siis juhatuse töö jätkub nii nagu seni, aga häälte jagunemine on kindlasti koalitsiooni edasisele koostööle jälje jätnud.

Küprose kriis on suuresti Kreeka võlgade osalise mahakirjutamise tagajärg

2012 aasta veebruaris leppisid euroala rahandusministrid kokku Kreeka 130 miljardi suuruse abiprogrammi. Programmi oluliseks osaks oli nn erasektori osalemine ja kreeka võlgade osaline mahakandmine. Erasektor kandis 53,5% Kreekale antud laenudest maha. Abiprogrammi raames ostis Kreeka erainvestoritelt tagasi kõik võlakirjad selliselt, et iga saja euro vastu anti uued võlakirjad 46,5 euro väärtuses. Kohe kirjutati maha kokku 107 miljardit eurot , 93 miljardi euro ulatuses pikendati tagasimaksmise tähtaega 30 aastani.

Ühed suuremad kannatajad selles „erasektori osalemises“ olid Küprose pangad. Kreeka võlavähenduse tõttu kandsid Küprose pangad maha 4,5 miljardi ulatuses Kreeka võlakirju. Võrdluseks Küprose parlamendi poolt tagasilükatud hoiuste maksustamiselt loodeti saada 5,8 miljardit eurot.

Lisaks võlakirjadele on Küprose pangad andnud Kreekale ka otselaene 21,3 miljardi euro mahus.

Aasta tagasi kui Kreeka probleemi lahendus leiti, ei olnud just ülemäära palju juttu sellest, mis tagajärjed võivad olla lahendusel, kus osa võlast lihtsalt maha kirjutatakse. Vähemalt Küprose osas tuleb välja, et võla mahakirjutamise kulu üritatakse võtta hoiustajatelt. Plaan sellisel kujul ei läinud aga läbi, samal ajal on aga tekitatud väga suur panganduse ja hoiustamise usaldusväärsusele.

Tagasilöök Küprose kaasuses näitab, et euroala võlakriisi lahendamine võib veel pikalt kesta ja võtta üsna ootamatuid pöördeid.

Riigid panustavad maksusüsteemi konkurentsivõimele

Riigikogu rahanduskomisjon kohtus täna Rootsi parlamendi rahanduskomisjoni delegatsiooniga. Võttes arvesse naaberriikide suunda maksude alandamisele, tuleb ka Eestil leida täiendavaid võimalusi maksusüsteemi konkurentsivõime tõstmiseks.

Riigid on omavahel tihedas konkurentsis maksusüsteemide arendamisel eesmärgiga meelitada riiki investeeringuid ja välisfirmasid. Rootsi riik on selles vallas astunud suure sammu edasi, langetades alates käesoleva aasta algusest ettevõtte tulumaksu seniselt 26,3 protsendilt 22 protsendile. Ettevõtte tulumaksu langetamisega tahab valitsus meelitada rahvusvahelisi suurfirmasid Rootsi investeerima ja töökohti looma. Ettevõtte tulumaksu vähendamist on Rootsi valitsus põhjendanud ka OECD hinnanguga, mille järgi ettevõtte tulumaks on ettevõtluskliima jaoks kõige kahjulikum maks.

Rootsi 22 protsendine ettevõtte tulumaksu määr on väga lähedal Eesti 21 protsendisele tulumaksumäärale ja tõstatab küsimuse vajadusest senisest tõsisemalt tegeleda meie maksusüsteemi konkurentsivõime tõstmisega.

Eestis on küll ettevõte teenitud kasum tulumaksust vabastatud seni kuni seda pole dividendidena või muus vormis ettevõttest välja võetud, aga meie 21 protsendine tulumaksumäär dividendidelt ja muudelt väljamaksetelt ei ole pikemas perspektiivis konkurentsivõimeline rahvusvaheliselt. Alates 2015. aastast alaneb meie tulumaksumäär 20 protsendile, aga arvestades meie naaberriikide, sealhulgas ka Läti astutud samme, ei pruugi see olla piisav maksusüsteemi konkurentsivõime parandamiseks.

Kohtumisel Rootsi rahanduskomisjoni delegatsiooniga käsitleti põhiliselt Euroopa liidu finantsraamistikku puudutavaid küsimusi, Eesti eurole ülemineku kogemusi, majanduskriisi ületamist, tööturu ja maksupoliitika küsimusi ning pangandusjärelevalve süsteemi puudutavaid teemasid.

Hästi töötava maksusüsteemi asemele maksumonstrum

Astmelise tulumaksu propageerijad ei ole kas suutnud või vaevunud seni esitama ühtki maksuseaduse eelnõu, mida oleks võimalik konstruktiivses vaimus arutada. Jättes praegu kõrvale arutelud astmelise tulumaksu negatiivsetest mõjudest majanduskeskkonnale tervikuna, siis tegelikult pole seni teema sisuliseks käsitlemiseks võimalust tekkinudki, sest pole teada, kuidas uus süsteem konkreetselt välja nägema hakkab. Ka maailmapraktika on äärmiselt kirju. Keskerakond on vormi täiteks paar eelnõu esitanud, nende sisu on paari muudatuse sisse viimine praegu kehtiva tulumaksuseaduse maksumäära puudutavasse paragrahvi.

Aga praegune tulumaksuseadus on üles ehitatud ühetaolise tulumaksusüsteemi loogikale, kõiki tululiike koheldakse ja maksustatakse võrdselt,
kehtib igakuine tulumaksu kinnipidamine ja maksumäär ei muutu tulu suurusest tingituna. Astmelise tulumaksu jaoks on vaja praegusest täiesti erineva ülesehituse, printsiipide ja maksuloogikaga seadust. Imelik, et seda eelnõu pole seni astmelise tulumaksu austajad seni esitanud. Argument, et kunagi, aastani 1993, kehtis astmeline tulumaks ja meil on kogemus olemas, ei ole asjakohane, sest toonases üleminekumajanduses polnud olemaski kaasaegses mõistes maksusüsteemi. Praegu kehtiva ühetaolise tulumaksu seaduse teksti maksuastmete meelevaldse istutamise tulemuseks oleks maksumonstrum, mida praktikas rakendada pole võimalik.

Kuna astmelise tulumaksu seadust pole senini esitatud, siis pole näiteks teada, kuidas ja millise määraga toimub tulumaksu jooksev kinnipidamine palgatulult, kuidas hakatakse maksustama dividende ja kuidas maksustatakse mitteresidente astmelise tulumaksu tingimustes. Kui ka praeguse maksusüsteemi olukorras on probleemiks, et palka makstakse välja dividendidena, siis astmelise tulumaksu tingimustes on igal juhul suurema tulu teenijatel huvi näidata kõrgema maksuastme alla kuuluvat tulu dividendina. Kas see on astmelise tulumaksu taotlejate eesmärk, pole teada, kuna eelnõud pole.

Järgmise küsimus tekib väidetava täiendava maksutulu osas. Täiendava tulu suurust astmelise tulumaksu rakendamisel saab välja arvutada alles peale seda kui on olemas eelnõu.
Eelpoolnimetatud dividendide, mitteresidentide ja maksu kinnipidamise küsimuste praktilise rakendamise põhimõtetest sõltub väga otseselt riigi täiendavate tulude suurus. Aga arvestades tõsiasjaga, et just vasakpoolsete maksuideoloogide arusaamine ideaalsest maksusüsteemist sisaldab kõrgeid maksumäärasid, eriti rikastele, aga samas ka arvukalt erandeid ja erisusi, millega läbi maksusüsteemi püütakse lahendada erinevaid sotsiaalseid probleeme, siis lõpptulemusena ei pruugi riik täiendavat maksutulu astmelise tulumaksu rakendamisest saadagi. Seda hinnata alles peale seda kui on olemas eelnõu.

Kuna tulumaksu periood on kalendriaasta, siis uus süsteem saab rakenduda esimesest jaanuarist. Arvestades sellega, et uue süsteemi rakendamiseks on vaja muuta tulude deklareerimise põhimõtteid, vaja on uusi deklaratsioonivorme ja rakendamise kordasid, elektrooniliseks deklareerimiseks ka infotehnoloogiliste keskkondade ümbertegemist, siis juhul kui uue süsteemi propageerijad sooviksid tõsiseltvõetavat arutelu, tuleks vastav eelnõu välja töötada ja esitada juba käesoleva aasta kevadel. Siinkohal tasub aga kahelda, kas sellist huvi üldse ongi ja arvatavalt tõusetub teema üldsõnalise ja pelgalt loosungina vaid valimiseelsetes debattides.

Lühikokkuvõte rahanduskomisjoni tööst aastal 2012

2012

Riigikogu rahanduskomisjon menetles tavapäraselt arvukalt rahandusvaldkonda, maksusid ja riigieelarvet puudutavaid seaduseelnõusid. Aasta esimesel poolel olid päevakorras mitmed Euroopa Liidu rahandust ja majandust puudutavad eelnõud.

Siseriiklikus plaanis väärib esiletoomist muudatuste sisseviimine vedelkütuse seadusesse, millega tõhustati ja parandati Maksu- ja Tolliameti võimalusi salakütuse turult tõrjumiseks.

Aasta teises pooles andsid tooni järgmise aasta riigieelarve ja selle rakendamisega seotud eelnõud.
2013 aasta eelarve võimaldab üle pika aja tõsta palka avalikus sektoris ja seda enam kui5%. Järgmise aasta riigieelarve võimaldab käivitada mitmeid reforme, olgu siinkohal nimetatud koolivõrgu korrastamine, haridusreform ja lastetoetuste süsteemi ümberkorraldamine. Pensionide,sotsiaaltoetuste ning palkade tõstmine on tänase võlakriisis Euroopa kontekstis üsna harukordne. Selle saavutamiseks pole vaja ette näha maksude tõusu, maksudest tõuseb vaid alkoholi- ja tubakaatsiis. Maksukoormus tervikuna isegi veidi alaneb, seda suuresti tänu töötuskindlustuse maksemäära alanemisele.

Aasta teisel poolel menetletud eelnõudest olid olulisemad veel kodualuse maa maamaksuvabastuse regulatsiooni täpsustamisega seonduv ning kohalikke omavalitsusi puudutav KOV finantsjuhtimise seadus.

Tavapäraselt tuli aasta vältel tõrjuda arvukaid opositsiooni algatatud eelnõusid olemasoleva maksusüsteemi kraavikeeramiseks või riigile ülejõu käivate kohustuste võtmiseks, mille ainsaks käegakatsutavaks tulemuseks oleks riigi võlakriisi viimine või üleüldise usaldamatuse tekitamine meie majanduse suhtes.

Kommentaar ERR uudistele

Kuidas hinnata Eesti majanduse käekäiku lõppeval aastal?

Eesti majandusel läks lõppeval aastal väga hästi. Stabiilne majanduskasv, soodne ärikliima ja majanduspoliitika ennustatavus on olulised tegurid väikeriigi majanduse arenguks. Tänases globaalse võlakriisi olukorras omandab erilise tähtsuse ka riigi rahanduse olukord. 2011 aasta võrdluses, kui kasv oli 7.8%, siis sellega võrreldes tänavune kasv aeglustus, aga üldises kontekstis tuleb tänavune kasv Euroopa kiiremaid.
Riigi viimane majandusprognoos lubab järgmisel aastal 3% lähedase majanduskasvu jätkumist ja siinkohal tuleb öelda, et teiste institutsioonide hilisemad prognoosid pigem ületavad seda. Riigi rahanduse seisukohast iseloomustab tänavust aastat ka maksutulude prognoositust parem laekumine. Kasvu jätkumise põhiline eeldus on välisnõudluse püsimine ja meie eksportiva sektori areng.
Selle vastu ei vaidle keegi, et meie väljavaated sõltuvad peamiste ekspordiriikide Soome ja Rootsi majanduste seisust. Skandinaavia ja ka ülejäänud Euroopale prognoositakse majanduse elavnemist järgmise aasta teisest poolest, aga selle eelduseks on võlakriisi järk- järguline lahenemine. Võlakriisi lahenemise osas aga tasub olla ettevaatlik ja siinkohal tuleb arvestada, et näiteks Euroopa Keskpanga meetmed on küll mõju avaldanud, aga need ei saa olla lahenduse põhisisu, need meetmed vaid suurendavad inflatsiooniriski ja ei lahenda sisulisi probleeme võlakriisi keskmesse sattunud riikides.

Eesti puhul on ühe peamise ohuna räägitud väliskeskkonna suurest mõjust
majanduse edasisele käekäigule. Eesti puhul saab esimese asjana kasvõi välja
tuua asjaolu, et eksport sõltub paljuski Põhjamaade elavnemisest. Kas ja mida
saaks teha, et neid riske hajutada?

Juhul kui Soome ja Rootsi majanduse olukord halveneb, siis mõjutab see paratamatult praktiliselt kogu meie majandust. Meie ettevõtted ekspordivad oma toodangut ka väljapoole Euroopa Liitu ja see peaks riske tasakaalustama.

Milliseks hinnata Eesti mainet ja siinset investeerimiskliimat?
Milline on Eesti peamine konkurentsieelis, kas endiselt madalad tööjõukulud?

Meie konkurentsieelised on meie majanduse seotus tugevate Skandinaavia riikide majandustega, soodne maksukeskkond ning samuti Euroopa riikide võrdluses madalamad tööjõukulud. Argumentidena tuleb veel välja tuua riigi rahanduse usaldusväärsus, kuulumine eurotsooni ja finantssektori tugevus.

Eesti konkurentsivõime puhul on näiteks OECD nimetanud suure
vajakajäämisena innovaatilisuse puudumist. Miks see nii on?
Mida saaks teha, et olukord paraneks?

Kui vaadata investeeringuid innovatsiooni ja teadus-arendustegevuseks, siis siin on viimastel aastatel olukord paranenud. Lisaks investeeringutele saab olukorda parandada ka suurema panustamisega inimressurssi, koolitades senisest enam insenere valdkondades, kus nendest on kõige suurem puudus.

Millised on Eesti ettevõtete väljakutsed tulevad aastal?

Eelkõige see, et riigi majanduspoliitika oleks ette ennustatav ja säiliks soodne ettevõtlus- ja maksukeskkond. Kuna palgasurved jätkuvad järgmisel aastal, siis on olemas risk, et palgakasv hakkab ületama tootlikkuse kasvu. Juhul kui tellimused Skandinaaviast hakkavad vähenema, tuleb otsida ekspordivõimalusi teistest riikidest. Nõudluse hoidmiseks on olulised ka riigi investeeringud, need aga sõltuvad paljuski Euroopa Liidu eelarvest saadavatest vahenditest.

Värske statistika (REL) kohaselt tegeleb Eesti majanduslikult aktiivsetest
inimestest ettevõtlusega 3,8 protsenti, eriti madal on see veel
maapiirkondades? Millest võib olla tingitud nii madal protsent?
Millisena võiks näha ettevõtluse tulevikku maapiirkondades, arvestades sealset
madalat aktiivsust ja ka seda, et tööealine elanikkond on liikunud linnadesse?

Ka maapiirkondades on vaja rohkem ettevõtteid, millised suudavad toodangut või teenuseid eksportida. Siseturult tulenev nõudlus ei ole alati stabiilne ja ka mahud on tavaliselt ebapiisavad. Koolide õppeprogrammidesse oleks vaja rohkem ettevõtluskoolitust. Probleemiks on kindlasti ka investeeringuteks vajaliku kapitali ebapiisav kättesaadavus.

Riigieelarve toob avalikku sektorisse palgakasvu

Riigikogu ööistungite ja Keskerakonna kiusule vaatamata kavandab Riigikogu selle nädala kolmapäeval riigieelarve kolmandat lugemist ja vastuvõtmist seadusena. Uus eelarve toob palgakasvu politseinikele, päästetöötajatele, õpetajatele ja paljudele teistele riigieelarvest palka saavatele töötajatele. See on esmakordne tuntav palgatõus majanduskriisist väljunud riigi rahaliste võimaluste kitsastele oludele vaatamata.

Kui eelarvekava annab ministeeriumidele palkadeks vahendeid lõppeva aastaga võrreldes 4,4% rohkem, siis rahandusministeeriumi kokkuvõtvad andmed näitavad, et palgavahendid suurenevad isegi rohkem kui 5% ja mitmetes ministeeriumides veelgi enam. Ministeeriumid ja riigiasutused on kavandamas palgasüsteemide ja töö ümberkorraldusi, mis võimaldavad lisaks riigieelarvest juurde lisatavale võtta kasutusele ka töö efektiivsemaks muutmise tulemusel vabanevaid vahendeid.

Maksu- ja Tolliamet näiteks korrastas hiljuti asutuse juhtimismudelit, kaotades ära regionaalse tasandi ja töö ümberkorralduse tulemusel kadunud töökohtade arvel tekkinud lisavahendid suunatakse palkade kasvuks.

Palgasüsteemi reformi ja tasustamispõhimõtete muutmist kavandab teadaolevalt ka Politsei- ja Piirivalveamet. Vabanevate vahendite arvel saab tuntavamat palgakasvu kavandada eelkõige kõrgendatud riskiga tööd tegevatel politseiametnikel.

Õpetajatele palgatõusu võimaldamiseks, mis on ilmselgelt üks riigieelarve prioriteete, tõstab riik kohalikele omavalitsustele antavas haridustoetuses õpetajate palga toetust 11%. Kasvavad õpetajate alampalgad ja käesoleva aasta 793 euro suuruse keskmise palgaga võrreldes tõuseb õpetajate keskmine palk 860 euroni. Kogu vajalik raha ei tule ainult riigieelarvega eraldatavast lisarahast vaid osa tuleb haridustoetuse reservi palgavahenditesse suunamise arvel ja osa tuleb õpetajate täiendkoolitussüsteemi ümberkorraldamise arvel.

Avalik sektor ei tohiks muutuda palgakasvu eestvedajaks ja ülepaisutatud avalik sektor võib muutuda riskiks riigi konkurentsivõimele. Kuigi erasektoris prognoositakse palgakasvuks järgmisel aastal 5,6%, siis teadaolevalt kavandab palka tõsta vaid kolmandik eraettevõtetest.

Eelarves kavandatud palgakasv peab olema täpselt suunatud ja võimaldama samaaegselt lahendada ka varasematel aastatel tekkinud ebakõlad, kus näiteks erinevate ministeeriumide sarnast tööd tegevatel ametnikel on põhjendamatult suured palgaerinevused. Normaalseks ei saa pidada ka sellist olukorda, kus riigiasutuste tugifunktsioonide palkadele, nagu IT ja finantsteenistus, on palgaturul tugevam surve kui põhivaldkondadele, näiteks kultuuril ja haridusel.

Avaliku sektori palgakasvuga koos peab kasvama ka töö tulemuslikkus. Kui sellega kaasneb ka üleliigse bürokraatia vähenemine ja suureneb avaliku sektori poolt pakutavate teenuste kvaliteet, siis võime täiendavate vahendite eraldamise palgakasvuks lugeda igati põhjendatuks.

Rahanduskomisjon lisas riigieelarvele parandusettepanekuid seadusevastaselt

Vastavalt kehtivale riigieelarve seadusele peab riigieelarve eelnõule esitatud parandusettepanek, juhul kui see suurendab kulusid või eelarve defitsiiti, sisaldama ka kulude katteallikaid. Sellele nõudele mittevastavaid ettepanekuid komisjon läbi vaadata ei saa ja ei tohi neid kajastada ka täiskogule esitatavas muudatusettepanekute loetelus.

Vaieldava suurusega katteallikate osas peab komisjon siiski muudatusettepaneku ära menetlema, näiteks juhul kui katteallikas tundub ebapiisav. Näiteks juhul kui riigieelarve menetlemise ajal on Riigikogu menetluses seaduseelnõu, mille puhul võib eeldada suuremaid laekumisi riigieelarvesse, peab Rahanduskomisjon selliseid ettepanekuid menetlema.

Täna Riigikogus arutamisele tulevale riigieelarve seadusele on aga komisjon lisanud parandusettepanekud, mille kogumaht kulude suurenemise suunas on suurusjärgus 190 miljonit eurot ja katteallikaks märgitud täiendavad laekumised astmelise tulumaksu kehtestamisel või klassikalise ettevõtte tulumaksu rakendamisel. Kumbagi maksu pole aga Eesti riigis kehtestatud ja käesoleval ajal pole ka Riigikogu menetluses algatatud ühtki eelnõud nende maksude sisseviimiseks.

Õigusriigis ei saa seadusandja seadusi vastu võtta menetlust reguleerivat seadust rikkudes. Täna algav riigieelarve seaduse menetlemine paistab aga just minevat seaduserikkumise teed

Opositsioonil pole eelnõud astmelise tulumaksu sisuliseks arutamiseks

Riigieelarve arutelul nõuavad sotsid astmelist tulumaksu kehtestamist. Seda teemat pole aga võimalik sisuliselt arutada, sest astmelise tulumaksu seaduse eelnõud pole sotsid suutnud või soovinud käesoleva Riigikogu koosseisu ajal esitada.
Samuti ei ole sotsid esitanud eelnõu, millega saaks kehtestada 10%ne tulumaks ettevõtte kasumile, ometi on nad seda ideed propageerinud juba aastaid. Seni kuni Riigikogule pole esitatud maksuseaduste eelnõusid, ei ole paraku võimalik teemat sisuliselt käsitleda, sest puhtalt idee tasandil ei ole võimalik välja tuua maksuseaduse mõjusid majandus- ja ettevõtluskeskkonnale, samuti arvutada rahalist mõju riigieelarvele. Idee tasandil räägitakse maksumuudatusest, mis toob eelarvesse sadu miljoneid eurosid, aga kuidas see idee reaalselt rakendub, sellest puudub igasugune ettekujutus ja arusaam.

Riigieelarve parandusettepanekute sabas on sotsid esitanud ettepaneku praegu kehtivasse ühetaolise tulumaksu seadusesse 26%se astme sisseviimiseks füüsilise isiku tulu 1000 eurot kuus ületavale osale.
Kehtivas seaduses aga maksustatakse erinevad tululiigid, mis omakorda võivad pärineda erinevatest tuluallikatest, ühetaoliselt 21%se määraga. Jooksvalt peetakse tulumaks kinni väljamaksja, ehk ettevõtja või juriidilise isiku tasandil ja tulumaksu kinnipidamisel ei arvesta tulumaksu kinnipidaja, kas väljamakse saaja on antud kuus saanud tulu vähem või rohkem kui 1000 eurot. Tulumaksu kinnipidaja ei saa ega peagi teadma, kas väljamakse saaja on saanud tulu ka muudest allikatest ja kui suured need on.

Eelarve parandusettepanekust ei selgu samuti mingil moel, kuidas maksustatakse näiteks dividende ja kuidas arvestatakse ja deklareeritakse aastatulu astmelise tulumaksu olukorras.

Astmelise tulumaksu rakendamine põhimõtteliselt ja eriti taolisel läbimõtlemata kujul, tekitab üleüldise segaduse ja määramatuse. Selle rakendamine nõuab maksuhalduri infosüsteemi ning maksude haldamise programmide ümbertegemist. Lisaks tuleb välja töötada uued deklaratsioonide vormid ja maksusummade deklareerimise korrad, mis on mõeldamatu vähem kui kaks kuud enne riigieelarve seaduse jõustumist. Tulumaksu periood on teadaolevalt kalendriaasta ja seda ei ole võimalik rakendada näiteks 1. märtsist või 1. aprillist.

Eraldi käsitlemist väärib ka see, missugust mõju avaldab Eestis 18 aastat kehtinud ühetaolise tulumaksu ümberpööramine astmeliseks. Välis– ja ka kodumaiste investeeringute eemalepeletamise hind ilmneb üsna ruttu sisemajanduse kogutoodangu kasvu tuntavas vähenemises ja üleüldises investeerimis- ja majanduskeskkonna halvenemises. Maksude deklareerimine muutub keeruliseks, tulude optimeerimine valdavaks ja maksude tasumisest kõrvalehoidumine suureneb.

Ettekanne riigieelarve esimesel lugemisel

Tänasel päeval, kui me arutame järgmise aasta riigieelarvet, saame rääkida jätkuvast ebakindlusest maailma majanduses. Meid otseselt mõjutav euroala võlakriis on osutunud visamaks, kui varem eeldatud, ja kiiret lahendust tänasel päeval ei paista. Kui vaadata meie peamiste kaubanduspartnerite majanduskasvu prognoose, siis kõigi nende sügisel avaldatud prognoosid järgmiseks aastaks osutusid nõrgemaks kui nende kevadised prognoosid.

Globaalse ebakindluse taustal võib rääkida Eesti majanduse stabiilsest kasvust ja riigi rahanduse heast seisust. Ka teiste prognoosijate arvates jääb Eesti majanduskasv järgmisel aastal 3% lähedale. Samas, välisturgudelt lähtuvad riskid püsivad kõrged ja kiiret välisnõudluse kasvu lähiajal näha ei ole.

Võlakriisis vaevlevate ja aastaid kärbete olukorras riigi rahanduse kehvale seisule lahendust otsivate enamiku Euroopa Liidu riikide hulgas ei ole just tavaline, et järgmisel aastal on ühel riigil võimalik tõsta pensione, näha ette palgatõusu avalikus sektoris ja suurendada sotsiaaltoetusi. Eelarve eesmärk on inimeste heaolu ja toimetuleku tõstmine, olgu see vastuseks eelkõneleja etteheidetele.

Seda kõike võimaldab kõigepealt meie majanduse stabiilne areng, aga ka tõsiasi, et tänu varasemate aastate konservatiivsele eelarvepoliitikale ja jätkuvalt konservatiivsele eelarvepoliitikale pole meil vaja eelarves kavandada märkimisväärseid summasid laenude ja laenuintresside maksmiseks. Ja selleks, et mõista, millise suurusjärgu summadest on jutt, siis olgu võrdluseks toodud siinkohal näitaja, mis iseloomustab seda, kui palju Euroopa Liidus keskmiselt maksavad liikmesriigid intressikuludeks. See on 3% SKT-st ehk kui see tuua meie olukorda, siis see tähendaks meie eelarves 500 miljoni euro suurust kulu. Ilmselge on, et sellist summat ei ole võimalik saada ei eelarvekärbetega ega maksutõusude abil. Pigem tuleks see summa laenata finantsturgudelt, mis omakorda tähendaks suuremat intressikulu järgmistel aastatel. Peale selle tuleb maksta tagasi ka laenu põhiosa. Sellises olukorras praegu enamik Euroopa Liidu liikmesriike paraku on. Seega, eelnevast tulenevalt tasub rõhutada, et eelarve tasakaalust kinnipidamine ei ole mitte raamatupidamisliku formaalsuse järgimine või soov raporteerida ilusaid numbreid Brüsselile, millest meie inimestel mingit kasu ei ole. Seesama näiteks toodud 500 miljonit eurot, mida meil pole vaja maksta võlausaldajatele intressideks, ongi üheks põhiliseks allikaks, mille arvel saame võimaldada heaolu nendele, kelle sissetulekute suurus sõltub riigieelarve seisust.

Tugev ja kestlik eelarvepoliitika on majanduspoliitika usaldusväärsuse põhitingimus. Investeeringud, mis aitavad tõsta tootlikkust ja toota suurema lisaväärtusega kaupu ja teenuseid, ei tule meelsasti riikidesse, kus mitte korras rahanduse tõttu on riskid kõrged. Majanduse stabiilse arengu ja ettevõtlust soodustava keskkonna tagamisel on oluline teada, et maksukoormus tervikuna järgmisel aastal ei tõuse, vaid püsib viimaste aastate madalaimal 32,6% tasemel. Paljudes valdkondades aitavad nõudlust hoida ja kasvatada riigieelarves kavandatud avaliku sektori suuremahulised investeeringud, olgu need mõeldud põhimaanteede ehituseks või kohalike teede hoiuks, aga ka investeeringud veemajanduse objektidesse ja energia säästuks. Valitsussektori investeeringud on järgmiseks aastaks kavandatud summas 921 miljonit eurot, mis võrdluseks protsendina eelarvest või SKT-st on tunduvalt suurem kui teistes Euroopa Liidu liikmesriikides. Ja olgu siinkohal märgitud, et välistoetuste osa sellest investeeringute mahust on 48%.

Riigieelarve võimaldab ellu viia mitmeid vajalikke ümberkorraldusi, milleks üks kesksemaid on rahastamise põhimõtete ümberkorraldamine ja koolivõrgu korrastamine haridusvaldkonnas. Eelarvekava võimaldab kasvatada inimeste sotsiaalset kaitstust ja parandada nii siseriiklikku kui ka välisjulgeolekut.

Avaliku sektori palgakasvu vahendite planeerimisel tuleb arvestada sellega, et põhiline osa tuleks ikkagi struktuursete ümberkorralduste ja avaliku sektori senisest efektiivsema toimimise arvel. Nii sotsiaalkulude kui ka palgatõusu kulude näol on tegemist eelarve püsikuludega, mis kanduvad kohustusena üle järgmiste aastate eelarvetesse. Nende kulude kavandamisel ei saa taganeda eesmärgist saavutada lähiaastatel lubatud eelarve ülejääk, selleks et taastada kriisiaastatel kahanenud reservid.

Riigieelarve arutelu
Loodan, et järgmise aasta eelarve menetlemine kulgeb Riigikogus tasakaalukalt ja et muudatusettepanekutele, mida kindlasti arvukalt esitatakse, vormistatakse juurde ka reaalsed ja toimivad katteallikad. Eeldan ja loodan, et opositsioonilt tuleb asjalikke ettepanekuid, mida oleks võimalik sisuliselt käsitleda ja eelseisvas Riigikogu menetluses arvestada.

Tulusid saab suurendada ka maksutõusuta

Veel mõned nädalad on jäänud aega, kui valitsus peaks esitama Riigikogule arutamiseks järgmise aasta riigieelarve eelnõu. Eelarve arutelude lähteseis on erakordselt pingeline, avaliku sektori erinevate valdkondade palgaootused on suured, lisarahastamist vajab haridus ja kultuur, lisaraha nõuab laste- ja peretoetuste suurendamine ning senise süsteemi ümberkorraldamine. Ei ole mingit kahtlust, et riigieelarve sees on arvukalt kulude ümbertõstmise ja kärbete võimalusi, aga struktuursete reformide kõrval on riigieelarve seisukohalt sama kaaluga teema ka tulude suurendamise küsimus.
Siinkohal me ei räägi maksude tõstmisest, sest erinevalt enamikest EL liikmesriikidest, millised praegu peavad eelarvete tasakaalustamiseks maksusid tõstma, ei ole Eestil selleks vajadust. Tänu tervele mõistusele tuginenud eelarvepoliitikale, millest tulenevalt pole meil avaliku sektori märkimisväärset võlakoormat, ei tule meil eelarvevahenditest maksta kahe või kolmekordse kaitse-eelarve suurust summat laenuintressideks. Asjaolu, et mõned EL liikmesriigid maksavad eelarvest intressideks üle 5% SKPst on tänasel päeval reaalsus, meie puhul on aga sellise kuluartikli puudumine suur eelis.
Hiljuti teatas Maksu- ja Tolliamet, et tänu seadusemuudatusele, millega kütusemüüjatele kehtestati tagatised, on riigile vedelkütuseärist laekunud üle 91 miljoni euro rohkem. Tänu juuni keskel maksuhalduri poolt algatatud võitlusele tõrjumaks piiri ületava auto paagis veetava kütuse jõudmist siseturule, on riik hinnanguliselt võitnud kuni 12 miljonit eurot, seda tänu aktsiisivaba kütuse osakaalu vähenemisele ja selle arvel siseturul aktsiisiga maksustatava kütuse osakaalu suurenemisele.
Riigieelarve seisukohast vaadates on tegemist väga suurte summadega. Võrdluseks näiteks kavandatava lastetoetuse reformi maksumus oleks 14-15 miljonit eurot aastas.
Eeltoodu sunnib küsima, millised võimalused on riigil veel kasutamata, selleks, et ilma maksusid tõstmata või uusi makse kehtestamata tulusid suurendada.
Eelmisel nädalal avalikustatud Rahandusministeeriumi prognoos tõstis majanduskasvu ootuseid, millest tulenevalt tõsteti ka suurema osa maksutulude laekumise prognoose. Ainsa erandina vähendati tubakaaktsiisi laekumise prognoosi.
Konjunktuuriinstituut avaldas hiljuti hinnangu, mille järgi jääb riigil salasigarettide arvel saama hinnanguliselt 52 miljonit eurot maksutulu.
Konjunktuuriinstituudi metoodika erineb sellest, mida kasutab Rahandusministeerium, aga sellele vaatamata on arvatavalt tegemist väga suurte summadega.
Teadaolevalt on viimastel nädalatel sagenenud avastatud juhtumid, kus Venemaa või Valgevene maksumärkidega salasigaretid tulevad riiki isegi kuni 500 bloki suuruste kogustena mitte ametlike piiripunktide, aga metsateede või veeteede kaudu. Kolmandate riikide maksumäärade erinevus meiega võimaldab salakaubavedajatel teenida hiigelsummasid.
Tegelikult piisab rahaliselt üsna tagasihoidlikust maksuhalduri ja piirivalve ressursi suunamisest piirikontrolli tõhustamiseks, saadav lisatulu ületab aga täiendavat kontrollikulu kümnetes kordades.
Salasigarettide tõrjumine on üks näide tulude suurendamise võimalustest, samasuguseid näiteid võib leida ka mujal, kus maksuriskid on suured, näiteks ümbrikupalgad, käibemaksu karussellskeemid või fiktiivsete arvete alusel tehtud käibemaksutagastused

Maksu-ja Tolliameti Endla tänava büroo
. Loodetavasti ei jää senised edukad algatused viimasteks ning tähelepanu alla tulevad ka muud seni tähelepanuta jäänud maksuaugud.

Euroopa Keskpank asub tegutsema

Täna saame rääkida Euroopa Keskpanga ulatusliku sekkumise algusest võlakirjaturule, arvan ei liialda kui ütlen, et tänased EKP nõukogu otsused on murrangulise tähendusega võlakriisis.

Teada on seega, et EKP algatab uue programmi (Outright Monetary Trandactions):
1. Keskpank hakkab kokku ostma teiseselt turult võlakirju kestusega 1-3 aastat.
2. Võimalik on samaaegne EFSF/ESM osalemine esmasel turul.
3. Sekkumise ulatus ei ole piiritletud, programm kestab seni kuni probleemid võlakirjaturul on lahendatud.
4. Programm on tingimuslik, seda soovib EKP eriti rõhutada.
5. Täiendav rahapakkumine tasakaalustatakse (created liquidity will be sterilised)

Vaata ka EKP pressiteadet programmi tingimuste kohta:

PRESS RELEASE
6 September 2012 – Measures to preserve collateral availability
On 6 September 2012 the Governing Council of the European Central Bank (ECB) decided on additional measures to preserve collateral availability for counterparties in order to maintain their access to the Eurosystem’s liquidity-providing operations.
Change in eligibility for central government assets
The Governing Council of the ECB has decided to suspend the application of the minimum credit rating threshold in the collateral eligibility requirements for the purposes of the Eurosystem’s credit operations in the case of marketable debt instruments issued or guaranteed by the central government, and credit claims granted to or guaranteed by the central government, of countries that are eligible for Outright Monetary Transactions or are under an EU-IMF programme and comply with the attached conditionality as assessed by the Governing Council.
The suspension applies to all outstanding and new assets of the type described above.
The decision on the collateral eligibility of bonds issued or guaranteed by the Greek government taken by the Governing Council on 18 July 2012 is still applicable (Decision ECB/2012/14).
Expansion of the list of assets eligible to be used as collateral
The Governing Council of the ECB has also decided that marketable debt instruments denominated in currencies other than the euro, namely the US dollar, the pound sterling and the Japanese yen, and issued and held in the euro area, are eligible to be used as collateral in Eurosystem credit operations until further notice. This measure reintroduces a similar decision that was applicable between October 2008 and December 2010, with appropriate valuation markdowns.
These measures will come into force with the relevant legal acts.
European Central Bank
Directorate Communications
Press and Information Division
Kaiserstrasse 29, D-60311 Frankfurt am Main
Tel.: +49 69 1344 7455, Fax: +49 69 1344 7404

Kas võlakriisi lahendamine läheb keskpanga kätte?

Sellel nädalal võis näha märkimisväärseid arenguid võlakirjaturgudel. Probleemsete riikide riigivõlakirjade intressid langesid ja langus oli märkimisväärne. Nüüd on küsimus selles, kes langustrend on jätkuv ja kas saab rääkida isegi suunamuutusest.
Võlakirjaturu pingete leevenemise põhjusi pole raske aimata. Turud on ootuses, et peagi käivitub Euroopa Keskpanga poolt väljalubatud uus suuremahuline võlakirjade ostuprogramm. Sellel korral on keskpank lubanud, et ostuprogrammile kehtestatakse ranged tingimused. Ehk, spekuleeritakse, et septembris võib oodata Hispaanialt riigipõhist abitaotlust, lepitakse kokku abiprogrammi tingimused ja võlakirjaost saab alata.
Kohtumisel Riigikogu rahanduskomisjoniga kaitses Eesti Panga president Ardo Hansson keskpanga ametlikku seisukohta, mille kohaselt kriisi lahendamisse peavad eelkõige panustama valitsused ja mitte lootma lahendustele nii-öelda keskpanga tagaukse kaudu. Keskpanga roll on eelkõige hinnastabiilsuse ja rahaturu toimimise tagamine. Keskpanga poolset turgude rahastamist saab käsitleda vaid suurema paanika vältimise instrumendina ning valitsuste kaudne rahastamine on keskpanga mandaadi suhtes väga piiripealne tegevus. Kust see piir läheb, sellele ei ole ühest vastust. Euroopas käib selle üle debatt, on arvamusi, et see piir on juba ületatud. Teised ütlevad, et kriisi lahendamise ajutise meetmena on sellele piirile lähenemine põhjendatud.
Kui me vaatame otsa numbritele, siis olemasoleva stabiilsusmehhanismi EFSF poolt on võetud kohustusi ca 250 miljardi euro mahus, kui siia arvestada ka esimene kavandatav 30 miljardi euro suurune väljamakse Hispaania pangaprogrammiga seoses. Ehk, pool stabiilsusmehhanismi 500 miljardi suurusest laenuvõimest on juba käiku läinud

Rahanduskomisjoni kohtumine Eesti Panga presidendiga
.
Keskpanga varasema võlakirjaprogrammi maht jäi suurusjärku 210 miljardit eurot, ehk EFSFi ja keskpanga sekkumise senised mahud on suurusjärgus võrreldavad. Aga see on keskpanga uue oodatava võlakirjaostu programmi eelne seis.
Loodava stabiilsusmehhanismi ESMi asutamislepingus on fikseeritud, et üleminekuperioodil, mis kestab kuni EFSFi tegevuse täieliku lõpetamiseni, ei ületa ESMi ja EFSFi antavate laenude kogumaht 500 miljardit eurot.
Seega juhul kui näiteks Hispaania peaks taotlema riigipõhist toetuspaketti, mille kogumahu kohta ametlikku prognoosi ei ole, aga juhul kui see tuleb näiteks oletatavas suurusjärgus 300 miljardit eurot, siis stabiilsusmehhanismi võimekusest ei piisa kriisi tõkestamiseks juhul kui realiseeruvad negatiivsemad stsenaariumid.
Millised oleksid keskpanga kavandatava sekkumise pikemaajalised tagajärjed inflatsiooniriski seisukohast ja rahasüsteemile tervikuna, on pikema käsitluse teema.
Igal juhul hetkeseis viitab sellele, et finantsturud on juba ette arvestanud sellega, et keskpank hakkab lähiajal rakendama uusi meetmeid selleks, et alandada Hispaania ja Itaalia laenamiskulusid.

Rahakanali avamine “sotsialistlikuks kontrrevolutsiooniks”?

Tänane ESMi arutelu Riigikogus
Tänane ESMi arutelu Riigikogus
Tänasel ESMi asutamislepingu arutelul Riigikogus tekitas mõningat elevust Jürgen Ligi repliik ühes vastuses, kus ta muuhulgas ütles, et „Me tegelikule eraldame natuke raha sotsialistlikuks kontrrevolutsiooniks Euroopas“.

See pole väga viisakas väljendusviis ja on ilmselt ka paljude riikide suhtes ebaõiglane üldistus, aga kui huumor kõrvale jätta ja teema sisuga edasi minna, siis sel ajal kui meie Riigikogu alles tegeleb asutamislepinguga tuleks väga tähelepanelikult jälgida edasisi võimalikke arenguid.

Vastutustundlikku rahanduspoliitikat ajavaid riike peaks ettevaatlikuks tegema eelkõige Euroopa Keskpanga hiljutine lubadus rakendada uus võlakirjade tugiostude programm. Keskpanga varasema 210 miljardi euro mahus sekkumine pidi olema „ühekordne ja ajutine meede“. Keskpangale seatud mandaadi ületamise riski püütakse vähendada lisanduvate tingimustega seadmisega, millest põhiliseks on EFSFi või ESMi programmi olemasolu. Tugiostude sisu on olulises osas aga sama.

Veelgi ohtlikum oleks loodavale stabiilsusmehhanismile ESM panganduslitsentsi omistamine, kuna see võimaldab kaasata ka keskpanga vahendeid. Igal juhul lõunapoolsemate liikmesriikide juhid on üsna optimistlikud, et selline ESM pädevuse laienemine seisab ees ja lähiajal teostub. See on väga põhimõtteline küsimus, kuivõrd keskpanga vahendite kaasamine vähendab ESMi motiivi tulevikus hoida oma reitingut kõrgeimal tasemel ja teha pingutusi investorite usalduse võitmiseks ja nende leidmiseks eelkõige väljaspool Euroopat. Arvan, et ei ole liialdus väita, et sel juhul oleks tegemist keskpanga rahakanali avamisega, ehk sisuliselt rahatrükiga valitsuste heaks.

Ehk, juhul kui arengud lähevad lähitulevikus tõesti lõdvema rahapoliitikaga riikidele soovitud suunas, võime rääkida juba mitte vähese raha eraldamist, aga juba terve rahakanali avamisest „sotsialistlikuks kontrrevolutsiooniks“.

ESMile pangalitsentsi omistamine päevakorras ei ole

ESMi arutelu rahanduskomisjonis (BNSi foto)
Viimastel päevadel on välismeedias suurt käsitlust leidnud Euroopa Keskpanga võimalik sekkumine võlakriisi. Samas keskpanga president on öelnud juba ametisse astudes väga selgelt, et keskpanga poolsed probleemsete riikide võlakirjade ostud on rangelt ühekordne meede ja et keskpank jääb rangelt oma mandaadi, milleks on hinnastabiilsuse hoidmine, raamidesse. Ka viimasest keskpanga poolsest odava laenu programmist kommertspankadele on juba päris palju aega möödunud. Kuivõrd euroala stabiilsusmehhanismi rakendamine ei ole lahendust toonud, kuna probleemsete riikide võlakirjade tootlused pidevalt kasvanud, on järjekordselt päevakorrale tõstetud keskpanga sekkumise teema.

Sellest tulenevalt küsisin täna toimunud rahanduskomisjoni istungil, et kas pangalitsentsi omistamise küsimust ESMile on arutatud ja kui on arutatud, siis mis seisus need arutelud on. Pangalitsentsi omistamine loodavale ESMile võimaldaks fondil laenata otse keskpangalt. Selle plaanile on keskpank ise avaldanud vastuseisu, kuivõrd see oleks kaudselt eelarvete toetamine, mis selgelt väljuks keskpanga mandaadi raamidest.

Rahandusministeeriumi vastus oli, et küsimust päevakorral ei ole, võimalik, et seda on arutatud töögruppides. Pealegi ei näe seda ette Euroopa Stabiilsusmehhanismi asutamisleping.
Kommentaariks võib lisada juurde, et loodava stabiilsusmehhanismi ESM laenu andmise võimekus, mis on 500 mld eurot, võib turgude arvates olla ebapiisav. Pealegi on Hispaania pangaprogrammiga juba lubatud võtta kohustusi kuni 100 mld euro ulatuses ja see programm peaks kanduma üle loodavasse ESMi.

Hispaania võlakirjade tootlused on hiljuti tõusnud tasemele, kus olemasolevate laenude refinantseerimine uute kallinenud laenudega ei ole pikemaajaliselt lihtsalt võimalik. Kujunenud olukorras võib tõesti järeldada, et loodav stabiilsusmehhanism ESM ei suuda ilma keskpanga poolsete meetmeteta võlakriisi lahendada. Teadaolevalt on keskpank probleemsete riikide surve all, keskpanga juhiga kohtuvad ka USA rahandusminister ja Saksa keskpanga president.

Loodetavasti inflatsiooniliste meetmetega võlakriisi siiski lahendada ei üritata, keskpanga jäämist rangelt mandaadi piiridesse nõuab keskpangas suurimat osalust omav Saksa keskpank ja Euroopa keskpank ise on samuti olnud selles küsimuses järjekindel. Euroala liikmesriikidest on mandaadi järgimist kõige järjekindlamalt nõudnud Soome ja Holland.

Keskpanga edasise sekkumise vastu räägib ka see, et senised ühekordsed meetmed pole võlakirjaturgudele soovitud mõju avaldanud. Arvatavalt võib keskpanga edasine sekkumine peletada eemale erainvestorid ning sellisel juhul jääks euroala riikide eelarvedefitsiitide finantseerimine suuresti sõltuvaks vaid avalikust rahast.

Riigikogus toimuv ja täna rahanduskomisjonis olnud arutelu väga teravaid vastasseise välja ei toonud. Nii nagu seni keskenduti suuresti protseduurilistele küsimustele, ehk sellele milline oleks ESMiga seotud küsimuste arutamisel riigikogu roll ja milline Euroopa liidu asjade komisjoni roll. Rahanduskomisjonis küsiti samuti, et kas Eesti ise ikka kvalifitseerub vajadusel abi saajaks, kuivõrd Eesti oma väiksuse tõttu ei saaks finantsstabiilsust häirida. Jätkuvalt sooviti infot selle kohta kuidas ja milliste allikate arvel peaks Eesti riik täitma oma rahalisi kohustusi ESMi ees ning kuidas saavad oma kapitali sissemakse kohustusi täita juba ESMist abi saavad riigid.

Hispaania pangaprogramm võlakriisi pööret ei toonud

Peale seda kui eelmise nädala reedel kiitsid Euroopa Liidu rahandusministrid heaks Hispaania pankade abipaketi, algas uus nädal võlakirjaturgudel Hispaania võlakirjadele tootluste tõusuga uutele kõrgustele. 10- aastaste võlakirjade puhul seni mõnda aega 6-7 protsendi tasemel püsinud tootlus tõusis rekordilise 7,5 protsendi tasemele. Itaalia börsil peatati esmaspäeval kauplemine pangaaktsiatega nende hindade liiga kiire languse tõttu.
Peale seda kui Hispaania autonoomsed regioonid koostasid oma eelarvepuudujääkide vähendamise kavad, selgus, et nende finantseerimise vajadus keskvalitsuse poolt võib osutuda suuremaks, kui riigi eelarvekavades planeeritud. See tähendab omakorda, et riigi eelarvedefitsiit võib osutuda suuremaks kui oli seni teada. Põhiküsimus ilmselt on, kas Hispaania vajab riigipõhist täisprogrammi või mitte. Euroopa stabiilsusmehhanismis, kus suur osa olemasolevatest vahenditest on juba kohustustega koormatud, ei pruugi riigi täisprogrammi tarbeks vahendeid jätkuda.
Samal ajal viitab olemasolev informatsioon selle, et Kreeka programmist, kus suure osa konkreetsete ülesannete täitmise tähtaeg oli käeoleva aasta märts kuni juuli, on tuntav osa täitmata. Sloveenia riigivõlakirjade tootlused on jõudnud tasemele, mis viitab samuti abiprogrammi vajadusele. Võlakriisi tänases seisus pole ilmselgelt Hispaania pangaprogrammi kinnitamine ainuke lahendamist vajav küsimus.

Hispaania pangaprogramm liiga deklaratiivne

Heakskiidetud Hispaania pangaprogrammi iseloomustab mõõdetavate eesmärkide vähesus ja üldsõnalisus paljudes aspektides. Erinevalt riigiprogrammidest, mis sisaldavad pikki loetelusid konkreetselt mõõdetavatest ülesannetest abi saaja suhtes, on pangaprogrammi põhiline mõõdetav eesmärk saavutada krediidiasutustele 2014. aasta lõpuks esimese taseme põhiomavahendite suhtarvuks 9%. Sama nõue üle Euroopa Liidu tegutsevatele suurtele pangakontsernidele kehtib juba käesoleva aasta 1. juulist. Pangaprogrammis sisalduvad riigi rahanduse alased soovitused on veel vähem konkreetsed kui maikuus Euroopa Komisjoni poolt kinnitatud riigipõhistes soovitustes. Programmis ei ole ette nähtud võimalust, et pankade juhtimine võidaks vajadusel üle võtta, samal ajal kui selline võimalus on olemas näiteks ettevalmistatavas finantssektorit reguleerivas EL direktiivis. Programmis deklareeritakse, et enne riigiabi rakendamist peavad pangad ja nende aktsionärid saama kahjumit, aga kuidas see praktikas realiseerub, seda programmidokument ei kirjelda.

Riigikogu roll

Kui tõstatada küsimus sellest, kas Riigikogu peaks oma täiskogu istungil pangaprogrammi detaile arutama, siis tõesti tehnilised dokumendid, mille valmistavad ette ametnikud rahandusministrite nõukogule, pole ka valitsuse taseme arutelu koht detailsetes aspektides. See on töö, mis tehakse ära rahandusministeeriumides. Küll on aga Riigikogu suure saali arutelu vaja kas või selleks, et Riigikogu liikmed mõistaksid kui kriitiline on olukord tegelikult ja kui tähtis on meie enda riigi rahanduse kujundamisel vältida neid vigu, mida on tehtud paljudes EL liikmesriikides. Küsimus pole ainult Eesti antava garantii tehnilistes aspektides, vaid kogu euroala tuleviku kujundamises ja euroala probleemide lahendamisega laiemalt. Pealegi on EL rahandusministrite poolt heakskiidetud Hispaania pankade abiprogrammi dokument oma tehniliselt tasemelt üsna üldistatud ning mitmetes aspektides deklaratiivne. Näiteks hiljuti Riigikogus menetletud krediidiasutuste seaduse muudatuste menetlemine nõudis Riigikogult vähemalt samal tasemel finantsalast kompetentsi.

Hispaania abipaketi arutelu jäi pinnapealseks

Sel ajal kui Saksa ja Soome parlamendid arutavad hiliste öötundideni Hispaania abiprogrammi tingimusi, saime meie asjaga hakkama paari tunniga. Euroopa Liidu asjade komisjoni tööaeg selle küsimuse aruteluks oli piiratud ministri telefonikonverentsi tõttu. Paaritunnisest arutelust kulus suurem osa protseduurilisele küsimusele, nimelt sellele kas abipaketi teemat peaks arutatama täiskogu istungil või on selleks volitused ELAKil olemas. Ajaraami sisse mahtus ka ministri ülevaade hetkel valitsuse menetluses olevast ESMi ratifitseerimise seadusest. Arvatavalt lõime Hispaania abiprogrammi arutamisel ajalises mõõtmes Euroopa Liidu absoluutse ajarekordi.
Seoses Hispaania programmi aruteluga selgus, et esimene osa, suurusjärgus 30 mld eurot deponeeritakse Luksemburgis Hispaania finantssektori tugevdamise tarbeks. Programmi vahendid avanevad tõenäoliselt selle aasta neljandas kvartalis peale seda kui on läbi viidud põhjalikud pangapõhised stresstestid pankade varade kvaliteedi ja kapitalivajaduse hindamiseks. Vahendid suunatakse Hispaania pangandusjärelevalve asutusele FROB ja sealt omakorda edasi pankade varade ja osaluste omandamiseks, kohustuste refinantseerimiseks ja kapitali tugevdamiseks. FROBile kuuluv varahaldusettevõte ostab kokku kinnisvaraarendused ja panditud varad nende tegeliku hetke hinnaga ja hoiab neid seni kuni need on võimalik realiseerida. 10 mld eurot 30st on kavandatud reserviks kogu programmi teostuse ajaks.
Erinevalt varasemast informatsioonist läheb esimene 30 mld eurot siiski laenuna Hispaania riigile ja arvestatakse riigi laenukoormuse hulka. Samal ajal on riigi olukord võlakirjaturul äärmiselt pingeline, võlakirjade tootlused on üle kriitilise piiri ja senised otsused ei ole turgudele praktiliselt mingisugust mõju avaldanud.
Sisuliselt on abisaajateks ikkagi pangad ja siit ka erinevus näiteks Kreeka programmiga, mida arutati Riigikogu suures saalis põhjalikult. Finantssektori programm on arvatavalt detailsem kui riigi oma, kuivõrd see sisaldab omakorda eraldi programmi igale osalevale pangale. Ka meie ühine huvi on, et programm osutuks tulemuslikuks abimeetmeks. Küsimus pole mitte vaid meie poolt väljaantava garantii suuruses, vaid programm on otsustava tähtsusega etapiks kogu euroala hõlmava võlakriisi lahendamisel. Seetõttu vääriks küsimus igal juhul põhjalikumat arutelu Riigikogus võrreldes paaritunnise põhiliselt protseduurilistele küsimustele keskendunud aruteluga Euroopa Liidu asjade komisjonis.

Eesti võiks kaaluda tagatiste küsimust garanteeritavatele laenudele ESM´is

Seoses sellel nädalal alanud Euroopa Stabiilsusmehhanismi (ESM) aruteludega Riigikogus oleks põhjust küsida, et kas ka Eesti ei peaks taotlema meie poolt garanteeritud laenudele tagatisi. Meie senine seisukoht on olnud ja ka mitmed eksperdid on arvamusel, et see ei ole majanduslikult põhjendatud, sest põhiline garantii on laenuabi saavate programmiriikide endi poolt rakendatud meetmed ja nende programmide täitmise järjekindel kontrollimine abi andjate poolt.

Teadaolevalt taotleb Soome jätkuvalt oma garanteeritud laenudele tagatisi, Hispaania programmiga seoses peetakse läbirääkimisi pangaaktsiate kasutamiseks selleks otstarbeks. Küsimus oli päevakorral ka Kreeka programmiga seoses ja tookord oli Soome oma nõudmistega üksi ülejäänud riikide suhtes ning saavutatud tingimused olid Soomele majanduslikult kahjulikud. Teadaolevalt ei olnud Kreekal sellist vara, mida tagatiseks seada kuna sobivad varad olid hõlmatud erastamisprogrammiga ning Soome nõudmised oleksid takistanud erastamiskava täitmist. Tagatiseks deponeeriti vahendid mille võrra suurenes Kreeka laenukoormus ning teiste liikmesriikide kohustuste maht, ehk lõpptulemus ei olnud majanduslikus mõttes väga loogiline.
Hoolimata asjaolust, et Kreeka programmiga seotud tagatiste tingimused kujunesid Soomele majanduslikus mõttes äärmiselt ebasoodsaks, jätkab riik tagatiste läbirääkimisi Hispaania programmiga seoses, seekord on põhiprobleemiks pingeline ajagraafik.

Kuivõrd meil seisavad Riigikogus ESMi ratifitseerimise eelnõu arutelud ees, siis oleks asjakohane tõstatada samuti tagatise küsimus. Tagatist küsida on enam põhjust ESMis väikest osalust omavatel riikidel, kuivõrd neil on ka suurte riikidega võrreldes vähem võimalusi programmide täitmise käiku juhtida. Seda kasvõi Riigikohtus lahendi saanud ESM asutamislepingu artikli 4 lõike 4 rakendamisel kiirmenetluses, kus üle 15% osalusega riikidel on de facto vetoõigus.

Koostöös Soomega oleks enam perspektiivi saavutada ka majanduslikult põhjendatum tagatismudel. Kindlasti on läbirääkimiste pidamine ebamugav ja ajakriitiline küsimus, arvestada tuleb ka täiendavate kuludega. Tänase teadmisega ei ole põhjust negatiivsemate arengute realiseerumist eeldada, aga väikeriigid saaksid tagatiste näol siiski rohkem kindlust ja täiendava garantii oma väljaantud varadele.

ESM´iga liitumise küsimuses peab toimuma sisuline arutelu

ESM (Euroopa stabiilsusmehhanismi) ratifitseerimislepingu eelnõu arutamisel Riigikogus peab toimuma sisuline ja kõikehõlmav arutelu, kuivõrd eelnõu heakskiitmisega otsustab Riigikogu nii Eesti osalemise euroala majandusliku ja finantsilise jätkusuutlikkuse tagamisel ja kui ka sellega seoses Eesti riigile varalise kohustuse võtmise. Arvestades ESM menetlusgraafikut ja leppe ratifitseerimise seisu teiste liituvate riikide parlamentides on Riigikogul olemas ajavaru sisuliseks aruteluks ja kogu vajamineva info ja dokumentide läbitöötamiseks, seega sisulise töö ulatus sõltub Riigikogust endast.
Tänase otsusega jättis Riigikohus rahuldamata õiguskantsleri taotluse tunnistada ESM asutamislepingu niinimetatud kiirmenetluse säte põhiseadusega vastuolus olevaks. Riigikohus kaalus otsuse langetamisel ühelt poolt põhiseaduse põhimõtetesse sekkumise ulatust ja teiselt poolt finantsstabiilsuse saavutamise eesmärgi kaalukust. Otsuse langetamisel arvestas kohus, et kogu euroala rahanduses ja majanduse toimuv mõjutab otseselt Eestit kui euroala liiget ning Eestis kehtiva vääringu stabiilsust saab tagada üksnes koostöös teiste euroala riikidega. Jätkuva eelarvepoliitika tagamiseks peab ka Eesti kindlustama end võimalike majanduslanguste vastu tulevikus, ESM on ka meile üks võimalus abi saamiseks.
Arusaamatu on opositsiooni etteheide selle kohta, et tänaseks on õiguslikud küsimused küll lahendatud, aga sisulised küsimused jäävad õhku. Isegi kohtuotsuses, mis on õiguslik dokument, on käsitletud stabiilsusmehhanismiga liitumisel tekkivaid majanduslikke riske. Nii on kohtuotsuses käsitletud küsimust kui tõenäoline on võimalus, et ESM võib Eestilt sisse nõuda kogu sissenõutava kapitali. Selle ja muude sisuliste küsimuste arutamisel on Riigikogul võimalik saada informatsiooni ja vastuseid küsimustele ning käsitleda kõikehõlmavalt lepinguga kaasnevaid majanduslikke ja õiguslikke riske selleks, et kujundada oma veendumus lõpliku otsuse langetamiseks.
Riigikohus leidis oma tänases otsuses samuti, et kuna on olemas võimalus, et pärast finantsabi andmist võib tekkida olukord, kus Eesti peab ümber kujundama oma riigieelarve, siis on põhiseadusega küsitavas kooskõlas olukord, kui selles küsimuses näiteks avaldab seisukohti ainult EL asjade komisjon, ilma et kogu Riigikogul oleks võimalus seisukoht võtta. Arvatavalt on olemas kõigi fraktsioonide konsensus, et ESM ratifitseerimislepingut arutatakse avalikult suures saalis ja kolmel lugemisel.
Eelnevast tulenevalt seisab Riigikogul sellel suvel ees suur töö ja seda, kui põhjalikult see töö ära tehakse sõltub Riigikogust endast.

Euroopa Liidu asjade komisjon käsitles ülemkogu otsuseid

On äärmiselt positiivne, et Eesti on võtnud selgelt eitava seisukoha eurovõlakirjade kasutuselevõtu suhtes. Varasemad seisukohad selles küsimuses sedavõrd resoluutsed pole olnud. Valitsuse seisukohti toetas ka Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjon käsitledes oma 6. juuli istungil viimase ülemkogu järeldustega seonduvat. Eesti ei toeta ka Euroopa Parlamendi algatatud võlakustutamise fondi ideed. Iga abilaen ja garantii peavad olema rangelt tingimustega ja suunama abisaajaid struktuursetele muutustele ja sundima riigi rahandust korda seadma.

Samas Kreeka puhul on selgunud, et riik pole suutnud isegi mitte asuda täitma viimase memorandumi tingimusi. Memorandumi tingimusi arutas Riigikogu oma kevadisel istungjärgul ja kiitis selle garantii andmise tingimusena heaks. Kuivõrd aga järgmise väljamakse sooritamine on tingimuste täitmisega seotud, siis on võlausaldajatel võimalik riiki survestada.

Mis puudutab Hispaaniaga seonduvat, siis see millised saavad olema täpsed tingimused ja eeldused selleks, et stabiilsusmehhanismist riigi panku toetada, tänase seisuga teada ei ole. Hispaania pankade otse stabiilsusfondist toetamise eelduseks on ka, et enne moodustatakse ühtne pankade järelevalve.
Ühtse järelevalvemehhanismi loomine oli ka üks keskseid küsimusi tippkohtumise järeldustes. Tegemist on siiski vaid otsusega hakata välja töötama tegevuskava. Avalikkuses käsitletakse teemat suurelt, räägitakse eurotsooni või isegi terve Euroopa Liidu ühtse pangaliidu loomisest. Samas pangaliit on erinevalt järelevalvemehhanismist hoopis ulatuslikum teema, hõlmates peale järelevalve ka ühise hoiuste tagamise ning ühtse kriisifondi haldamist.

Suure tõenäosusega piirdub algatus siiski mingis vormis ja ulatuses pangandusjärelevalvega. Arvestades seda, et Euroopa Liit on seni mitmete finantssektorit reguleerivate direktiivide väljatöötamisega edasi liikunud vaevaliselt, siis ka siin ei saa kiiret otsustamist loota. Näiteks põhiküsimus, kuidas hakkab toimima ühine hoiusekindlustus, kes vastutab kriisihalduse eest ja millised kohustused tulevad sellega seoses riikide eelarvetele, ei seni vastuseta.

Möödub 20 aastat Eesti krooni taaskehtestamisest

Homme möödub 20 aastat Eesti krooni taaskehtestamisest.
Mäletan ise seda juunikuu päeva kakskümmend aastat tagasi päris hästi. Olin paar aastat tagasi Tartu Ülikooli lõpetanud ja mõningane töökogemus oli selleks ajaks juba seljataga.
Igal juhul oli toona aeg väga ootusärev. Tol ajal oli see ikkagi erakordne sündmus, täiesti uus olukord ja kogemus ning kõikjal oli tunda, et algamas on uus ajajärk. Rahareform muutis meie olustikku mastaapselt, tegemist oli ikkagi Eesti riigi lahtihaakimisega Nõukogude Liidu aegsest majandusest ja pangandusest.
1992. aasta esimeseks pooleks oli olukord majanduses ja inimeste igapäevane toimetulek kujunenud selliseks, et seda on tänapäeva heaoluühiskonnaga harjunud põlvkonnal raske ette kujutada. Aga neid aegu on vaja meenutada just sellepärast, et mõista milline on stabiilse valuuta tähtsus majandusele tervikuna ja läbi selle inimeste heaolule.
Muu maailmaga võrreldes olid inimesed muidugi väga vaesed, importkaupu legaalsest kaubandusvõrgust polnud praktiliselt võimalik saada, turul spekulantide poolt küsitud hinnad ei olnud enamikele jõukohased. Mööblit, olmetehnikat, vaipu, jne kaubandusvõrgus saada polnud, mitmed esmatarbekaubad olid saada vaid talongide alusel. Korterid ja autod olid tavalisele palgasaajale absoluutselt kättesaamatud. Rublaaja lõpul hakkasid kauplustest kaduma ka tavalised toiduained. Palgaks saadud rublade väärtus kahanes sedavõrd kiiresti, et need tuli kohe ära kulutada, aga midagi mõistlikku osta ei olnud paraku võimalik.
Rahareformi käigus 1500 rubla vastu vahetatud 150 krooni oli muidugi üsna väike summa, et kuni esimese kroonipalgani hakkama saada, aga olukord hakkas stabiliseeruma uskumatult kiiresti. Esimene krooniaasta oli muidugi kohanemise ja hindade stabiliseerumise aasta, aga peagi inflatsioon alanes ja meie oma raha oli sama hinnatud nagu rubla ajal spekulantide käes nähtud margad ja dollarid.
Eesti kroonist sai meie majanduse nurgakivi. Kuigi krooniaja algul olid palgad väga väikesed, hakkas inimeste heaolu ja toimetulek kiiresti paranema, kaubadefitsiit kadus peaaegu märkamatult.
Oma 18 aastase eksisteerimise ajal jooksul aitas Eesti kroon üles ehitada konkurentsivõimelise majanduse ja andis sellele muu maailma kontekstis usaldusväärsuse. Eesti kroon aitas meil üle elada keerukaid aegu ja hoolimata erinevate rahandusekspertide hoiatustest ei pidanud üle elama devalveerimist.
Ilma liialdamata võib öelda, et rahareformi järgselt sai Eestist üks maailma kiireminiarenevaid riike. Kogu Eesti krooni eksisteerimise aja jooksul püsis elanike usaldus oma valuuta suhtes väga kõrge ja meie kaunilt kujundatud kroonidest jäi inimestele ütlemata meeldiv mälestus.

Riigiasutuste arendamisel on igal ministeeriumil oma loogika

Kolmapäeval läbis Riigikogus esimese lugemisel eelnõu, millega Maksu- ja Tolliameti töökorraldus viiakse üle uuele toimemudelile. Kaovad senised neli piirkondlikku keskust, ehk loobutakse territoriaalsest toimemudelist ning minnakse üle valdkondlikule toimemudelile. Sarnaselt tugiteenustele korraldatakse ka asutuse põhitegevused ümber valdkonnapõhiselt.

Lihtsalt lahtiseletatult moodustub senise nelja teeninduspiirkonna asemel üks ja ühtne teeninduspiirkond. Riigi erinevatesse keskustesse koondatakse erinevad pädevuskeskused, ehk nii luuakse Pärnusse, Kärdlasse, Kuressaarde, Haapsallu ja Raplasse tuludeklaratsioonide pädevuskompetents, Tallinnasse maksude arvestustegevus, Tartusse ja teistesse lõunas paiknevatesse asulatesse aruandlusdistsipliini tagamise kompetents ning Ida piirkonda teenindusliku kontrolli alane tegevus. Kaotatakse senised piirkondlikud maksu- ja tollikeskused ja koondatakse nende keskuste juhtide ametikohad.

Ümberkorralduse tulemusel on võimlik koondada töökohti, arendada paberivaba dokumendihaldust ja e-teenuseid ning kasutada seniseid ressursse efektiivsemalt. Muudatuste elluviimisel viiakse tegevused seni väljakujunenud keskustest – Tallinnast, Tartust, Põrnust ja Jõhvist rohkem mujale. Samas säilib senine teeninduskohtade võrk, ehk teeninduspunktid kus maksumaksja, kes ei kasutada teenuseid elektrooniliselt, saaks vahetult ametniku poole pöörduda.

Struktuurimuudatus on igati loogiline, sest Eesti on niivõrd väike, et kogu riiki saab käsitleda ühe ja ühtse teeninduspiirkonnana. Elektrooniliste teenuste kasutuse järjest laiemal rakendamisel on Maksu- ja Tolliameti struktuuriarendus igati loogiline, aga küsimus on selles, miks suurem osa ülejäänud riigiasutusi jätkavad töötamist teistsuguse mudeli alusel, kusjuures iga asutus arendab oma struktuure omal äranägemisel ja kogu riigi ulatuses on ei ole kedagi, kes arendusi koordineeriks.

Erinevalt Maksu- ja Tolliametist jätkab suurem osa asutusi tööd mitte valdkondliku, aga territoriaalse toimemudeli alusel.Mõnel riigiasutusel on neli territoriaalset keskust, mõnel kolm, nagu näiteks Keeleinspektsioonil. Sotsiaalkindlustusametil on kaks regionaalset üksust– Põhja- ja Lõuna Pensioniamet. Põllumajandusametil on 15 regionaalset keskust, PRIA-l seitse.

Iseloomulik on ka see, et asutuste regionaalne ülesehitus on reeglina absoluutselt erinev, ehk keskuste asukohad, nende regionaalne ulatus ja paiknemine on erinevad. Kui me vaatame asutuste teenindustoiminguid esmatasandil, siis teeninduspunktides saab klient vahetult kontakteeruda teenindava ametnikuga, täita blankette, anda sisse taotlusi ja avaldusi ning võtta vastu valminud dokumente või mingisuguseid tõendeid, jne. Samas võiks väiksemates või ka suuremates asulates ühendada erinevate asutuste teenindussaalid samasse büroohoonesse, mis võimaldab kokku hoida igasuguseid erinevaid tugitegevusi. Põhimõtteliselt ei ole vahet kas ametnik võtab vastu ja suunab edasi maksuameti deklaratsiooni või pensioniameti taotluse. Esmatasandi toimingud on reeglina standardiseeritud, üks ametnik suudab teenindada ka erinevate asutuste kliente ja seeläbi oleks võimalik tagada riigi kohalolek erinevates asulates väiksemate kuludega.

Aga seni kuni iga asutus arendab struktuure oma loogika kohaselt ei toimu ka edasiliikumist riigiasutuste ühiste teeninduspunktide loomise suunas. Loodetavasti vaatab Riigikogu rahanduskomisjon Maksu- ja Tolliameti struktuurimuudatust käsitlevat eelnõud menetledes veidi laiemalt ka teiste riigiasutuste toimimist.

Euroopa stabiilsusmehhanism saab neljanda kliendi

Eurotsooni rahandusministrite poolt laupäeval heakskiidetud abiprogramm Hispaania pankadele peaks riigi vähemalt mõneks ajaks võlakriisi tähelepanu keskmest välja viima. Põhiküsimuseks on jätkuvalt, kas Hispaania riigivõlakirjade intressid hakkavad programmi väljakuulutamise mõjul alanema või mitte.
Kuigi programm suunatakse konkreetselt pangandussektorile, võib siiski küsida, et mis vahet on euroala võlakriisi kogukonteksti arvestades selles, kas raha antakse konkreetsele riigile varasemate võlgade tagasimaksmiseks, riigieelarve puudujäägi finantseerimiseks või pankade rekapitaliseerimiseks. Igal juhul suurendab ka Hispaania panganduse abipakett täies ulatuses riigi laenukoormust. Laenukoormuse kasvades suurenevad ka intressimaksed ning veelkord tuleb rõhutada, et olukord saab hakata leevenema ikkagi peale seda kui laenu – ja intressikoormus hakkavad alanema.
Huvitav on teada, et vahepeal kaaluti ühe suurima pangakontserni- Bankia puhul ka skeemi, mis oleks võimaldanud riigi laenukoormust mitte suurendada, pannes selleks 19 mld euro mahus riigivõlakirju Bankia emafirmasse ning võtta nende tagatisel Euroopa Keskpangast laenu. Käiku see skeem siiski ei läinud.
Sisuliselt ei tähenda Hispaania pankade abiprogramm muud kui et stabiilsusmehhanismi kaudu kaasatakse laenuraha odavamalt kui Hispaania riik ise turgudelt hetkel saaks. Juhul kui abiprogrammi tulemusel ei ole võimalik tekitada programmis osalevatele pankade aktsiatele uut väärtust, jääb laenu tagasimaksmise kohustus maksumaksja kanda.
Lähiajal toimuvad võlakirjaoksjonid näitavad millist stsenaariumit investorid tõenäolisemaks peavad.

Läti riigi julged maksupoliitilised valikud

Eelmisel nädalal oli Riigikogu rahanduskomisjoni delegatsioon külas Läti Seimi rahanduskomisjonil Riias. Kohtusime Läti Seimi rahanduskomisjoni esimehe, rahandusministri ja Läti panga esindajatega.

Läti majandusareng on tänavu näidanud märkimisväärseid tulemusi, majanduse stabiliseerumine hiljutisest suurest langusest väljumisel on ületanud kõiki ootusi. Märkimisväärselt on paranenud riigi rahanduse olukord, eelarvedefitsiit peaks alanema 2010. aasta 8,5% tasemelt 2% lähedasele tasemele käesoleval aastal.

Ometi vajas riik hiljuti rahvusvahelist finantsabi. Tänase euroala võlakriisi taustal on üsna erandlik, et rahvusvaheline finantsprogramm mõjus Lätile positiivselt. Võlausaldajate toel õnnestus valitsusel ellu viia eelarvepoliitika tasakaalustamine ja ulatuslikud kärped, lisaks viidi läbi haldusreform, alustati haridussüsteemi, politsei ja tervishoiusüsteemi reformimist. Riigi hea maine taastamine, finantskriisi ületamine ja abiprogrammi lõpetamine on ilmselgelt märkimisväärsed saavutused.

Võlausaldajatele makstakse tagasi võetud laene, tänavu tagastatakse 330 miljonit eurot, viimased tagasimaksed tehakse aastal 2025, kokku tuleb võlausaldajatele tagastada 7,5 miljardit eurot.

Aastal 2014 kavatseb riik võtta kasutusele euro.

Sellel taustal on tähelepanuväärne Läti riigi plaan viia läbi tööjõumaksude reform, nihutades maksukoormuse tööjõumaksudelt senisest enam tarbimismaksude ja varamaksude suunas.

Üksikisiku tulumaksu alandatakse praeguselt 25% tasemelt 20 % järk- järgult tasemele 2015. aastaks. Käibemaks alaneb juba tänavu praeguselt 22% tasemelt 21% tasemele.

Samal aja prognoosib riik maksutulude mahu kasvu eelmise aasta 3,881 miljardi lati tasemelt 4,502 miljardi latini 2015. aastal. Maksukoormuse langetamisega eeldatakse soodsat mõju majanduskasvule ja parandada maksude kokkukogumist. Siia tuleb lisada, et ka seni oli Läti ühe madalama maksukoormusega riik kogu Euroopa Liidus.

Värskelt avaldatud rahvaloenduse andmetel elab Eestis 1 294 236 püsielanikku, Lätis elab hiljuti läbiviidud rahvaloenduse andmetel 2 067 997 elanikku.

Rahvaloenduse andmeid aluseks võttes on huvipakkuv võrrelda kui palju Läti saab maksutulu ühe elaniku kohta Eestiga võrreldes.


Eesti kogus 2011. aastal käibemaksu – 1,343 mld eurot, sotsiaalmaksu 1,801 mld eurot, aktsiise 717 miljonit eurot ja ettevõtte tulumaksu 227 miljonit eurot.

2011. aastal kogus Läti maksutulu järgmiselt – käibemaksu 1,373 mld eurot, sotsiaalmaksu 1,761 mld eurot, aktsiise 689 miljonit eurot ja ettevõtte tulumaksu 281 miljonit eurot.

Ehk, eelpooltoodud ja riigieelarve tulude allikana põhiliste maksuliikide osas saab Eesti võrreldes Lätiga, samas suurusjärgus maksutulu, aga Läti rahvaarv on 60% suurem kui Eestis.

Nii suudab Läti koguda käibemaksu ühe elaniku kohta aastas 664 eurot, Eesti aga 1038 eurot. Samas käibemaksumäär Eestis on 20%, Lätis aga.

Kokkuvõtteks- igal juhul on Läti valinud maksupoliitikas julge strateegia, maksukoormuse vähendamise ja maksude parema kokkukogumise tulemusel saavutatakse parem maksulaekumine ja soodsam keskkond kiiremaks majanduskasvuks ning kokkuvõtteks saab ka riik senisest enam maksutulu.

Kohtumine EFSF juhtkonnaga

Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjoni delegatsioon külastas sellel nädalal Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi (EFSF) peakontorit Luksemburgis.
Euroopa päästefondina tuntud asutus töötab üsna tagasihoidlikus kontoris ühes Luksemburgi finantskvartali ärihoones. Fondi tegevuse rahaline maht on aga raskesti hoomatav – euroala riikide poolt antud üle 726 mld euro mahus riigigarantiid võimaldavad emiteerida võlakirju ja laenata finantsturgudelt kuni 440 mld eurot.
Märtsi lõpu seisuga on fond oma alates tegutsemise algusest läbi viidud võlakirjaemissioonidega juba kaasanud 80,5 mld eurot. Raha on edasi laenatud kolme abiprogrammi raames Iirimaale, Portugalile ja Kreekale. Kolme programmi kogumaht kokku on üle 223 mld euro, sellest Iirimaa – 17,7 mld, Portugal 26 mld ja Kreeka 179,6 mld eurot. Kreeka programmist on ligi 70 mld eurot seotud võlakirjade osalise mahakandmise programmiga ja sellest omakorda kolmandik pankade rekapitaliseerimine. Üle poole kõigi programmide mahust on tänaseks juba rakendatud.
Iirimaa programmi suhtes on fondi juhtkond väga positiivne – programm on olnud edukas ja juba järgmisel aastal, mõnedel eeldustel juba tänavu suudab riik hakata iseseisvalt finantsurgudelt laenu võtma.
Portugali programmi suhtes on edasiminek toimunud, aga riigil on endiselt probleeme majanduse ja riigi rahanduse kordaseadmisega ning iseseisva laenuvõtmise perspektiiv ei ole veel selge.
Kreeka programm on tänase seisuga seotud suurte riskidega ning tuleviku väljavaated tänase sisuga raskesti ennustatavad.

Maksupoliitika ja riigi konkurentsivõime

Viimastel nädalatel on suureks teemaks saanud arutelud selle üle, et tarbimismaksude osatähtsus on Eestis liiga suur ja et vaesemad inimesed maksavad suurema osa teenistusest maksudeks. Ometi on tegelik olukord seline, et meie kõigis naaberriikides peale Venemaa on käibemaksumäär kõrgem kui Eestis. Globaalses plaanis on juba mõnda aega riikide maksupoliitika olnud suunatud otseste maksude osakaalu vähendamise ja tarbimismaksude suurendamise suunas, eelkõige eesmärgil suurendada maksusüsteemi konkurentsivõimet. Tänane Dagens Industri kirjutab, et Rootsi kaalub ettevõtte tulumaksu langetamist, hiljuti tegi tulumaksumäära langetamise otsuse Suurbritannia.
Ka meil ei ole tõsiseltvõetavaid argumente maksupoliitika pööramiseks vastupidises suunas.

Vaata lisa Delfist

 

Kevadprognoos viitab vajadusele eelarvepoliitikat korrigeerida

Eesti riigi rahandus on tänase Euroopa kontekstis mitmete näitajate poolest silma paistnud peamiselt positiivses plaanis. Majanduskriisi järgsel kahel viimasel aastal on eelarvepositsioon olnud ülejäägis. Võlakoormus on püsinud madalal tasemel ja veel 2011. aasta lõpus ületas reservide maht võlgade mahtu.

Kevadine majandusprognoos, mis lähtub senistest eelarvepoliitilistest otsustest ja täna teadaolevatest eeldustest majandusarengu kohta, näitab paraku eelarvepositsiooni halvenemist.

Võrreldes varasema prognoosiga lükkuvad edasi reservide taastamise väljavaated ja mitmel järgmisel aastal on ette näha eelarvepuudujääki. Alates 2013. aastast on ette näha täiendavate laenude võtmise vajadust ja võlakoormuse maht ületab peagi reservide mahu.

Prognoos näitab täna teadaolevatele eeldustele tuginedes järgmiste aastate väljavaateid tingimusel, et jätkuvad senised poliitikad ja juba tehtud otsused. Aga hiljemalt maikuus valmiv riigieelarve strateegiadokument peab olema tegevuskava, millega saab vajadusel sekkuda juhul kui prognoos ei näita soovitud arenguid. Eelarvestrateegias tuleks kindlasti jääda varem seatud eesmärgi juurde ja saavutada eelarvetasakaal ning alustada reservide taastamist hiljemalt 2014. aastal. Kevadprognoos teadaolevalt paraku näitab, et reservide taastamisele asumisest ei saa rääkida enne 2016. aastat.

Järgnevalt selgitan, miks Loe edasi Kevadprognoos viitab vajadusele eelarvepoliitikat korrigeerida

Hiigellaenu propageerimisel tasub olla ettevaatlik

Ajaleht Äripäev on välja käinud mõtte algatada arutelu teemal, et kuna Eesti laenukoormus on erakordselt madal teiste riikidega võrreldes, siis oleks otstarbekas kaaluda kuni 1,4 miljardi euro suuruse laenu võtmist investeeringuteks.

Tahaks põhjendada, miks hiigellaenu võtmise propageerimisel tasuks olla ettevaatlik.

1. Eesti majanduskasv on viimastel aastatel olnud üks Euroopa Liidu kiiremaid ja neid kasvuaastaid tuleks kasutada reservide suurendamiseks. Eelmisel aastal kasvas majandus 7,6% ja maksutulusid laekus rohkem kui planeeritud. Viimastel aastatel aga märkimisväärset reservide kasvatamist pole olnud, varasematel aastatel loodud reservide taastamise eesmärgist oleme samuti paraku veel üsna kaugel.  Riigi eelarvestrateegias on seatud eesmärk jõuda valitsussektori nominaalse eelarveülejäägini 2013. aastal ning alates 2015. aastast alustada reservide kasvatamist eesmärgiga taastada majanduslanguse ajal kasutusele võetud reservid. Hiigellaenu võtmine oleks sellisele eelarvepoliitilisele eesmärgile täpselt vastupidine samm. Loe edasi Hiigellaenu propageerimisel tasub olla ettevaatlik

Kreeka toetusprogrammidel lõppu veel ei paista

Valdav enamus ekspertidest on arvamusel, et Kreekale teise abipaketi rakendamine lõplikku lahendust veel ei too. Päästepaketi kinnitamisel tuli selle finantseerimises osalevatel riikidel tulenevalt Kreeka olukorra tõsidusest teha valik üksnes halbade ja veel halvemate lahenduste vahel.

Liikmesriikidel poolt abi saamise tingimuseks seatud Kreeka majandusprogramm tehti tavatult karm, konkreetne ja detailne. Seal on kümneid tegevusi, mis tuleb täita juba käesoleva aasta märtsikuu lõpuks, mistõttu juba lähiajal on võimalik otsustada, kas programm edeneb või mitte. Kindlasti pole ette ära määratud,  et otsustatud rahaeraldus ka tingimata täismahus käiku läheb.

Kreeka teise toetusprogrammi põhitingimused ja eesmärgid lepiti kokku eelmise aasta oktoobrikuu lõpus toimunud Ülemkogul.  Võrreldes Ülemkogu  seisuga on aga abiprogrammi otsustamise ajaks olukord kiiresti muutunud.

Kui abiprogrammi tingimuste ja eemärkide aluseks olev Ülemkogu aegne majandusprognoos näitas Kreeka eelmise aasta majanduslanguseks 5,5%, siis värskelt avaldatud andmed näitavad languseks ligi 7%. Lisaks muudele riskidele näitavad faktilised andmed, et programmi realiseerumise aluseks olevad eeldused täna enam ei kehti.  Võrreldes Ülemkogu seisuga on ümber hinnatud Kreeka pankade rekapitaliseerimise tegelik vajadus ja korrigeeritud privatiseerimise ajakava. Abipaketi põhieeldused, mis on fikseeritud oktoobrikuu Ülemkogu seisuga, on tänaseks muutunud.

Loe edasi Kreeka toetusprogrammidel lõppu veel ei paista

Mida arvata euroala stabiilsusvõlakirjadest?

Euroala võlakriisi lahendamisel on suureks teemaks saanud ühiste stabiilsusvõlakirjade kasutuselevõtt.  Selleks on Euroopa Komisjon välja andnud ka rohelise raamatu , mis käsitleb nende kasutuselevõtu teostatavust.  Stabiilsusvõlakirjade põhimõte seisneb nende ühises emiteerimises euroalasse kuuluvate liikmesriikide poolt. Ühine emiteerimine tähendab riigivõlakirjade emissioonide koondumist ning sellega seotud tuluvoogude ja võlahalduskulude jagamist liikmesriikide vahel.  Ühiselt väljaantavates ja ühiselt garanteeritavates instrumentides näevad suurimad optimistid jõulist vahendit riikide likviidsusprobleemide lahendamisel. Kindlasti oleksid stabiilsusvõlakirjade puhul emissioonimahud hoopis suuremast suurusjärgust ja sellest tulenevalt võiksid alaneda ka intressid keskmisele, ehk praeguses olukorras näiteks Prantsusmaa intresside tasemele. Põhiline efekt tulekski sellest, et kõrget intressi maksvad liikmesriigid hakkaksid kasu saama madalat intressi maksvate liikmesriikide krediidivõimekusest. Euroala peaks muutuma finantssüsteemi tulevastele mõjudele vastupanuvõimelisemaks ja seega tugevneks finantsstabiilsus ja väheneksid avaliku sektori rahastamiskulud.

Põhilise ohuna nähakse moraalset ohtu, mis tuleneb sellest, et üksikute liikmesriikide eelarvedistsipliini puudumisest tingitud krediidiriski peavad jagama kõik osalised

. Eelarvedistsipliini stiimulite nõrgenemise oht on reaalne, mistõttu oleks vaja seada stabiilsusvõlakirjade rakendamisel arvukalt eeltingimusi ja  tugevdada majandusjuhtimise raamistikku.

Stabiilsusvõlakirjade rakendamisel on välja pakutud erinevaid variante, alates osalisest emissioonist koos lahusgarantiidega kuni täieliku emissioonini koos ühisgarantiiga.  Kõrge reitinguga riikide huvitatuse tõstmiseks on välja pakutud rahastamiskasu ümberjagamine madalama reitinguga liikmesriikidelt kõrgema reitinguga liikmesriikidele.

On pakutud ka sellist lahendust, et kehtestada ühiselt emiteeritavate võlakirjade piirmäär 60% , ehk luua kvaliteetvõlakirjade, mis on eriti likviidsed ja turvalised ning madalama kvaliteediga võlakirjade turg.  Siin tekib aga kohe küsimus, et alla 60% võlakoormaga riike on vähe ja neil on ka iseseisvalt võimalus finantsturgudelt soodsalt laenu saada.

Pakutakse ka lahendust kus liikmesriigi võlad, mis ületavad piirmäära 60% SKP suhtes koondatakse eraldi fondi  ja kindlaksmääratud kava alusel osalevad liikmesriigid lunastavad need kokkulepitud aja jooksul. Siin jääb lahtiseks selle fondi riskide ja tagatistega seotud küsimused.

Riigikogu Euroopa Liidu Asjade Komisjon oli õigustatult kriitiline eurovõlakirjade loomise suhtes. Ühise võla tagamine ei ole mõeldav selliselt, et kõik annavad laenu ja vaid osad kulutavad.

Tegelikult on ka seni loodud Euroala stabiilsusmehhanismi puhul sisuliselt tegemist ühiste võlakohustustega. EFSF laenab raha oma võlakirjaemissioonidega finantsturgudelt ja annab need vahendid edasi abivajavatele liikmesriikidele. Aga see tegevus toimub kokkulepitud programmide raames, millega abisaavatele riikidele seatakse ranged tingimused ja nende täitmise tähtajad. Ka on EFSF´i garantiide üldsumma fikseeritud ja need tingimused peavad kinnitama liikmesriikide parlamendid.

Põhiküsimus ühiste stabiilsusvõlakirjade käsitlemisel on paraku see, et just eurotsooniga liitumine andis liikmesriikidele pika aja jooksul võimaluse saada soodsalt laenu finantsturgudelt. Enne ülemaailmse finantskriisi puhkemist käsitlesid finantsturud euroala ühtse tervikuna ja ei tähtsustanud liikmesriikide eelarvete ja riigi rahanduse seisu. Kriis aga äratas investorid sellest hoiakust ja turud hakkasid väga täpselt hindama riikide olukorda eraldi, tegelikult reeglina üle reageerides. Mitmetele suure võlakoorma ja defitsiidiga ning madala konkurentsivõimega euroala riikide suhtes tõusid võlakirjaintressid talumatult ja pikemaajaliselt jätkusuutmatult kõrgele tasemele. Kohati muutus üldse võimatuks iseseisvalt finantsturgudelt laenu saada.

Ja siit peamine- just finantsturud sundisid liikmesriike ja kogu euroala tegutsema – viima ellu eelarvekärpeid ja struktuurimuudatusi majanduses ning avama siseturgu konkurentsile. Suuresti just finantsurgude survel vahetusid valitsused Portugalis ja Itaalias. Vaevalt et ilma turgude surveta oleks tehtud kiireid otsuseid riigi rahanduse seisu ja majanduse konkurentsivõime parandamiseks.

Ühiste stabiilsusvõlakirjade rakendamisel aga need motivaatorid taanduvad ja laenu hakkavad ikkagi saama ka need, kellel muidu laenuturule asja ei ole.

Euroopa Liidu Asjade Komisjoni mure selle küsimuse arutamisel oli igati põhjendatud.  Stabiilsusvõlakirjade negatiivsete mõjude piiramiseks tuleb täita arvukalt majanduslikke, õiguslikke ja tehnilisi eeltingimusi. Selle osas on aga euroalal ja Euroopa Liidul tervikuna veel pikk tee käia.

Esimene aasta rahaliidus

Eurotsooni täisliikmelisus annab pikemaajalise majanduspoliitilise julgeoleku ja loob eeldused majanduse arenguks stabiilsemas raamistikus. Samas üheaastane periood on liiga lühike selleks, et anda hinnang konkreetselt mõõdetavatele mõjudele.

Eesti on viimasest majanduslangusest kiiresti väljunud, meie majanduskasv oli nii eelmisel aastal kui prognoositavalt ka tänavu üks kiiremaid Euroopa Liidus.

Lõppenud aastal Eestis toimunud kiire tööhõive kasv ja tööpuuduse alanemine, samuti ekspordi kasv ja majanduse tuntav elavnemine hoolimata maailmamajanduse pingetest on paljuski mõjutatud ka euroga liitumisest. Maailmamajanduse jätkuva määramatuse olukorras on devalveerimisriski kadumine ja üldine usaldusväärsuse kasv väikeriigile suureks eeliseks.

Eelmisel aastal ilmnenud hinnatõususurved on peamiselt põhjustatud välismajandusest, neid hinnatõuse, sealhulgas globaalset toorainehindade kallinemist ei saa seostada euro kasutuselevõtuga. Meie probleemiks on turu väiksus ja turutõrked. Euro ei saa päevapealt lahendada kõiki meie probleeme.

Euroala probleemid on aga edaspidi meie ühised probleemid ja me osaleme nende lahendamises täieõigusliku liikmena. Eurotsooni põhieesmärk on hinnastabiilsuse tagamine, aga juba tänavu võis märgata terves eurotsoonis prognoositust kiiremat hinnakasvu. Euroopa Keskpanga ajutise iseloomuga riigivõlakirjade ostuprogrammide mõju on keskpank seni tasandanud vastupidiste tehingutega.

Kui me hindame euro mõju pikemas perspektiivis, siis just eelkõige hinnastabiilsuse tagamine, mitte riigieelarvete päästmine rahapoliitiliste vahenditega, saab olema küsimuseks mida tasub tähelepanu all hoida. Sellest kuidas keskpank suudab lähiaastatel hoida hinnastabiilsuse eesmärgile vastavat madalat inflatsioonitaset, sõltub suuresti euro mõju ka meile lähitulevikus.

Euro käegakatsutavate eeliste hulka võib loomulikult lisada seda, et igaüks kes on reisinud, on saanud seda teha vähemalt eurotsooni riikidesse mugavamalt ja väiksemate kuludega rahavahetuse ärajäämise tõttu. Ka välisturistidel on Eestisse lihtsam tulla ja siin kaupu ja teenuseid tarbida, turistide arv on olnud lõppeval aastal tõusuteel, peale euro on muidugi põhjuseks ka paranenud lennuühendused ja tihedad laevasõidugraafikud Soome ja Rootsi vahel ning eelmise aasta Tallinna kultuuripealinna üritused.

Plusspoolel on kindlasti ka euro soodne mõju laenuintressidele, samuti see, et laenu saab võtta samas valuutas, milles on sissetulekud.

Euroopa võlakriisi lahendamine on meie kõigi huvides

Valdav enamus eksperte on selgelt üksmeelel selles, et euroopa võlakriisi lahendamine on meie kõigi huvides, probleemi mittetunnistamine ja lahendamata jätmine viib suure tõenäosusega ülemaailmse majanduslanguseni, koos sellega kaasneva tööpuuduse ja poliitilise ebastabiilsusega.

Euroopa võlakriisi põhjusi võib üles loetleda arvukalt – see on konkurentsivõime kriis, panganduse, usaldusväärsuse kriis ning poliitiline kriis, aga peamine algpõhjus on ikkagi enamiku euroopa riikide pikaajaline jätkusuutmatu eelarvepoliitika ja pikemas perspektiivis teostumatu soov ehitada heaoluühiskond üles laenude abil. Laen tuleb aga tagasi maksta koos kuluka intressiga.  Need riigid on juba ette ära kulutanud nii järgmise aasta eelarve ja mõned riigid ka ülejärgmiste aastate eelarved. Kokkulepitud reeglitest pole kinni peetud.

Eesti on ellu viinud teistsugust, ratsionaalset, ka tuleviku väljavaateid arvestavat eelarvepoliitikat. Praegu peame osalema olukorra lahendamises, mille tekkimises me ise kuidagi süüdi ei ole.

Euroopa Liidu otsusetegijaid on süüdistatud selles, et senised otsused pole olnud piisavalt kiired või vajalikult mõjusad. Eelmisel nädalal reede hommikul lõppenud Euroopa Ülemkogu otsused tulid varasematega võrreldes sedavõrd mõjusamad, et on juba suutnud mõju avaldada finantsturgudele. Tõsi, see mõju pole esimestel päevadel olnud just ülemäära suur, aga positiivne mõju kasvõi sellel nädalal toimunud võlakirjade müükide tulemustele on täiesti olemas. Väga tähtis on see kuidas Ülemkogu otsuseid hakatakse reaalselt ellu viima. Mitmed regulatsioonid vajavad veel lõplikku väljatöötamist.

Eesti on väga selgelt avaldanud valmisolekut otsustusprotsessis osaleda ja meie panus on kindlasti väärtuslik. Lihtne on kõike kritiseerida ja taanduda end kõrvaltvaataja rolli, aga siinkohal tahaksin küll kõiki Riigikogus esindatud erakondi kutsuda üles osalema kriisile lahenduste leidmisel.

Kui Euroopa Liidu liidrid otsustasid varasemast jõulisemalt sekkuda rahanduspoliitika kujundamisse ja muutma rangemaks seni kokkulepitust kinnipidamise jälgimist, siis ilmselgelt ollakse õigel teel.  Riikide laenukoormus kasvab seni kuni eelarved on defitsiidis, ka SKP suhtes 3%-i suurust defitsiiti tuleb mingi allika arvelt finantseerida ja kui reservid puuduvad siis saab olla allikaks vaid laen. Seega riikide laenukoormus saab hakata kahanema vaid eelarvetasakaalu olukorras ja selle põhimõtte sätestamine riikide kokkuleppes on olukorra lahendamiseks ja edasiminekuks hädavajalik. Eesti on üks vähestest liikmesriikidest, milline on suutnud hoida eelarve tasakaalus või ühekordsete põhjuste esinemisel lubatud ulatuses defitsiidis, nii nagu oleme kavandanud järgmise aasta eelarvet.  Viimaste Ülemkogu otsuste valguses aga peame ka meie olema veelgi konservatiivsemad. Liikmesriikide eelarved peavad edaspidi olema tasakaalus või ülejäägis ja see põhimõte loetakse täidetuks kui iga-aastane struktuurne eelarvepuudujääk ei ületa 0,5% nominaalsest SKPst.

See nõue lisatakse ka liikmesriikide õigussüsteemi ja see hakkab sisaldama ka parandusmehhanismi, mis käivitatakse nõudest kõrvalekaldumise korral automaatselt.

Luuakse ka mehhanism, mille abil liikmesriigid annavad eelnevalt aru oma riiklike võlakohustuste emiteerimise plaanidest.

Septembris arutas Riigikogu Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi võlakohustustele garantii andmise küsimust. Sellesse protsessi panustanud erakonnad mõistsid, et paremat lahendust kui stabiilsusmehhanismi käivitamine kellelgi pakkuda ei olnud. Viimased Ülemkogu otsused ja riikidevaheline kokkulepe tugevdab stabiilsusfondi ja kavandab selle asendamise alalise stabiilsusmehhanismiga (ESM) varem kui varem planeeritud. Ka otsustusprotsess fondis muutub paindlikumaks ja kiiremini rakendatavaks. Planeeritud on ka finantsressursside tugevdamist ja perspektiivis võib eeldada sissemakseid rahvusvaheliselt üldsuselt ka väljastpoolt Euroopa Liitu.

Stabiilsusmehhanismi tugevdamiseks rakendatakse ka novembri lõpus EL rahandusministrite poolt kokku lepitud meetmed, milleks on riigivõlakirjade osaline garanteerimine ja kaasinvesteerimisfondide loomine.

Kõik need kokkulepped peaksid olemuslikult ja õigusliku loogika kohaselt olema aluslepingu muudatused, aga paraku poliitiline reaalsus on selline, et saavutati vaid  liikmesriikide kokkulepe. Edasiminek on see kindlasti ja seda ei saanutki loota, et pika aja jooksul väljakujunenud võlakriisi saaks lahendada kiiresti ja efektiivselt.  Ilmselgelt on need tuntavad ja tänasest päevast kaugemale ulatuvad sammud kriisi lahendamisel ja pikk tee on veel käia. Ilmselgelt on ka meie erakondadel, kes Riigikogus selles protsessis osalevad, veel palju tööd teha, et kriis lahendada.  Ka edaspidi on määrav roll Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil ja selle komisjoni vastutus on suur.  Komisjonil peab olema võimekust sekkuda juhul kui valitsuse ettepanekud ei ole sellised nagu Riigikogu enamuse arusaamine.

Kriisi lahendamisel seisab suur töö veel ees.

Eelarve väldib astmelise tulumaksu ummikteed

Järgmise aasta riigieelarvele tegi opositsioon tavapäraselt arvukalt parandusettepanekuid.  Nii nagu võiski eeldada  soovitakse lisada riigi  defitsiidis eelarvekavale sadade miljonite eurode kaupa täiendavaid kulusid.

Ainuüksi Keskfraktsioon soovib suurendada eraldisi omavalitsustele hariduskuludeks, täiendavaid kümneid miljoneid eurosid koolitoidule ning nende laiendamist gümnaasiumidele,  päästekuludeks,  sotsiaaltoetusteks, ujumise algõppe programmideks ja paljudeks muudeks tegevusteks kogumahus üle 200 miljoni euro.  Kahtlemata  on vaja nendesse valdkondadesse juurde lisaraha, paraku tänase teadmise juures näitab prognoos, et ka ilma nendeta on lähiaastatel riigi rahavoog negatiivne, ehk ka juba  olemasolevate kulutuste ja teadaolevate kohustuste katteks kulub raha rohkem kui tuludena laekub.

Sellel korral on Keskfraktsioon eranditult kõigi muudatusettepanekute katteallikaks märkinud astmelise tulumaksu. Soovitakse ka käibemaksu alandamist kaugküttele ja jällegi oleks 18 miljoni suuruse eelarveaugu katteks sobiv astmeline tulumaks. Enesestmõistetavalt tekitas Rahanduskomisjonis huvi, et mis imeline rahaallikas see astmeline tulumaks on.

Keskerakond on sellel sügisel Riigikogu menetlusse andnud tulumaksuseaduse muutmise seaduse eelnõu, mille põhisisu seisneb selles, et tuludele alates 1331  kuus, mahaarvamisi arvestamata,  rakendub 33%-ne tulumaksumäär.  Maksumuudatus, mis eelnõu seletuskirja kohaselt puudutab vaid 9% maksumaksjatest, peaks eelarvesse tooma 180 miljonit eurot maksutulu, ehk vanas vääringus üle 2,8 miljardi krooni. Selline ongi meie riigi seni kasutamata rahaallikas, täpsemad arvestused eelnõu seletuskirjas puuduvad.

Kuivõrd  eelnõus esitatud maksutulu tundus vähemalt käesoleva artikli autorile mastaapse avalikkuse eksitamisena, palusin rahandusministeeriumil hinnata selle eelnõu mõjusid tulumaksulaekumistele.

Eeldusel, et keskmine palk kasvab järgmisel aastal 8,3%  ja 33% maksumääraga maksustatavate tulude saajate arv kasvab neljandiku võrra, laekuks täiendavalt tulumaksu 83 miljonit eurot. Eeldusel, et keskmine palk kasvab,  aga kõrgema maksumääraga maksustatavate tulude saajate arv jääb samaks, oleks täiendav laekumine 78 miljonit eurot. Arvestustes kasutati viimaseid tuludeklaratsioonide koondandmeid ja olemasolevaid majandusprognoose. Ehk kokkuvõttes vaid veidi üle kolmandiku sellest, mis on märgitud keskerakonna fraktsiooni poolt esitatud eelarve parandusettepanekutes.  Kuna eelpooltoodust tulenevalt kahel kolmandikul Keskfraktsiooni parandusettepanekutest katteallikas puudub, siis tõsiselt ja konstruktiivselt ei ole võimalik neid parandusettepanekuid arutada.

Käesoleva artikli autori arvamus on aga selline, et arvesse tuleb võtta ka asjaolu, et astmelise tulumaksu rakendamisel hakatakse rohkem oma tulusid optimeerima. Suuremat maksustatavat tulu näidatakse kas ettevõtlustulu või kapitalituluna, mitte palgatuluna. Samuti tuleb arvestada maksusüsteemi peapealepööramise mõju investeerimiskeskkonnale ja majanduskasvule. Heal juhul saab riik astmelisest tulumaksust täiendavat maksutulu ehk paarkümmend miljonit eurot aastas.

Juhul kui astmelist tulumaksu praktikas rakendada samasugusel maksuõigusliku kirjaoskamatuse tasemel nagu Tallinna müügimaksu, võib juhtuda, et riigil tuleb kogu sellele toredusele veel pealegi maksta. Tulumaksu astmed on meelevaldselt istutatud kehtivasse seadusesse, kusjuures need absoluutselt ei haaku seaduse muude sätete ja kehtiva proportsionaalse tulumaksu loogikaga.

Tegelikult ongi riigi rahanduse tervisele kõige ohtlikum selline kombinatsioon, kus kõigepealt hästi töötav maksusüsteem pööratakse segi ning samal ajal võetakse  eelarvesse pikaajalisi jooksvaid kulukohustusi. Sellele järgneb kulutuste finantseerimine finantsurgudelt kõrge intressiga saadud laenurahaga ning lõppvaatus kujuneb tänase Euroopa näitel üsna traagiliseks.

Eesti osaleb euroala võlakriisi lahendamisel

Ilmselgelt on käesoleval ajal Euroopa ja kogu maailma majanduse kõige aktuaalsem küsimus euroala võlakriisi peatamine.  Raskustesse sattunud riikide senised pingutused ei ole seni  paraku  finantsturgudel lahendust kaasa toonud ja  vale eelarvepoliitikat ajanud ning  üle jõu elanud riigid ise sellest olukorrast välja ei tule. Olukorras, kus kriis on võtmas ühe ulatuslikumaid mõõtmeid, on lahendused paraku kõigile ebamugavad ja sõltuvalt lõplikust lahendusest rohkem või vähem kulukad. Eriti keeruline on seda siseriiklikult selgitada nendel riikidel, millised on ise ellu viinud konservatiivset eelarvepoliitikat ja vältinud võlakoorma tekkimist.

Olukord finantsturgudel nõuab Euroopa poliitikutelt kiiret otsustamist, riikide ülejõukäivast eelarvepoliitikast alguse saanud kriis ohustab järjest enam pangandust ja kokkuvõttes majandust tervikuna.  Eesti osalemine Euroopa Finantsstabiilsuse Fondis on tänaseks läbinud Riigikogu otsustusprotsessi ning otsust toetanud erakonnad andsid selgelt aru sellest, et euroala päästes kindlustame ka iseenda tulevikku.  Stabiilsusmehhanismist seni abi saanud Portugal ja Iirimaa on tänu laenuprogrammidele saanud võimaluse oma majanduse ja riigi rahanduse ümberkorraldamiseks. Stabiilsusmehhanismi abil on võidetud aega, mida finantsturud neile võimaldanud ei oleks ja need riigid on seda aega ka tulemuslikult ära kasutanud  ning olukorda tuntavalt parandanud.  Tänase teadmise juures võib nende riikide poolsete fondile tehtavate tagasimaksete katkemise ja garantiide realiseerumise tõenäosust lugeda minimaalseks.

Riigikogu otsusega oleme kinnitanud oma valmidust anda välja garantiisid 1,995 miljardi euro ulatuses.  Meie edasine töö tähendab osalemist fondi poolt väljatöötatavate laenuprogrammide, võlakirjade ostuprogrammide ja pankade rekapitaliseerimise programmide ettevalmistamises ja kinnitamises. Kõige lõpuks tuleb eraldi kinnitada konkreetsed garantiid, millega tagatakse konkreetse programmi rahastamine stabiilsusmehhanismi poolt.  Kuigi meie osalus on vaid 0,26 % fondi aktsiakapitalist, siis nendes küsimustes tehtavad otsused nõuavad kõigi liikmesriikide ühehäälset heakskiitu.

Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi võlakohustustele garantii andmise küsimus oli Riigikogule kindlasti erakordselt suure kaalu ja vastutusega   otsus.  Hoolimata ajalisest survest töötasid Riigikogu vastutavad komisjonid ja otsuse valmimisele kaasa aidanud fraktsioonid küsimusega suure põhjalikkuse ja pühendumisega.  Võrreldes valitsuse esitatud otsuse eelnõuga sätestati Riigikogu otsuses täpsemalt garantiide kehtivus ning läbi Riigikogu töö- ja kodukorra seaduse muudatuste täpsustati Euroopa Liidu Asjade Komisjoni pädevust. Riigikogu otsuses sätestati ka põhimõte , mille järgi kõik järgmised uued fondist abisaavate riikide programmid kinnitatakse Riigikogu täiskogu poolt.  Muudeti ka riigieelarve seadust riigigarantiide andmist reguleerivate sätete osas.

Otsuse eelnõu arutelud Riigikogu suures saalis kestsid hiliste õhtutundideni.  Sellesse töösse panustanud erakonnad mõistsid selgelt, et ilma meie otsusteta takerdunuks need jõupingutused, mida euroala võlakriisi lahendamiseks seni on tehtud.

Intressimaksed õgivad Euroopa riikide majanduse vilju

Nii mõnegi euroala riigi rahanduslik seis võib osutuda ettearvamatuks juhul kui lähiaastatel ei suudeta peatada laenukoormuse kasvamist. Juba olemasolevate laenude teenindamine on mitme riigi jaoks jõudnud taluvusepiirini. Seni kuni eelarved on defitsiidis, jätkub laenukoormuse kasv, sest defitsiiti saab katta kas varem kogutud reservide arvel või uute laenude abiga.

Euroopa Liidu reeglitega lubatud defitsiidi ja võlakoormuse piiridesse mahub käesoleval ajal vaid neli riiki – Soome, Rootsi, Luksemburg ja Eesti. Meie laenukoormus on suurusjärgu võrra väiksem kui euroalas keskmiselt. Tänu reservidele ei kasvanud see ka globaalse majanduskriisi tingimustes. Võrdluseks: näiteks Soome võlakoormus oli 2010. aastal 48% ja kasvab 52%ni SKP suhtes aastaks 2012. Soome riigil kulus laenuintresside tasumiseks eelmisel aastal 1,1%, Eestil 0,2% SKPst.

Kreeka jaoks lahendust ei paista

Rahvusvahelisest finantsabist sõltuvas Kreekas on eesmärgiks seatud  jõuda praeguselt  8-protsendiselt eelarvedefitsiidi tasemelt 2–3% tasemeni SKP suhtes aastaks 2014. Laenuintresside tasumiseks kulus Kreekal eelmisel aastal 5,6% SKPst ja selle numbri alanemist ei ole lähiaastatel ette näha. Piltlikustades tähendab see, et igal aastal tuleb maksta finantsasutustele ainuüksi varem võetud laenude teenindamise kulude katteks rohkem kui kaks kaitse-eelarvet (NATO liikmesriikides 2% SKPst).

Eesmärgiks seatud 2-3% defitsiidi tasemele jõudmine eeldab Kreekalt intressimakseid arvestamata üle 3% suurust eelarve ülejääki. Tõmmates siinkohal paralleeli meie rahandusega, võib küsida, kas näiteks meie suudame aastaks 2014 saavutada 3% suuruse ülejäägi olukorras kus suure võlakoormaga riikidega võrreldes on meie intressikulu väheoluline? Tasub rõhutada, et meie majanduskasv on üks euroala kiiremaid, Kreeka majandus on aga jätkuvalt languses. Plusspoolele loodetakse jõuda järgmisel aastal ja edasine kasv on praeguste prognooside valguses aeglane. Kreeka intressikoormus aga jätkab kasvamist ja jõuab aastaks 2015 tasemeni üle 9% SKP suhtes. See tähendab, et ainuüksi varem võetud ja ärakasutatud laenude ning nende refinantseerimiseks võetud uute laenude intresside tasumiseks tuleb aastas tasuda peaaegu neljandik kõigist maksutuludest.

Kas kujutame ette olukorda, et näiteks riigi iga-aastane aktsiisimaksutulu tuleb anda finantsasutustele kunagi eelarvedefitsiidi katteks kulutatud laenude intressimakseteks? Sealjuures veel pidevalt muretsedes selle pärast, kas homme on võimalik finantsturgudelt mõistlikel tingimustel saada uut laenu olemasolevate võlgade põhiosa tagasimaksmiseks?

Tänase teadmise juures tundub väheusutavana, et Kreeka suudab lähiaastatel saavutada sellise eelarveülejäägi, et intressimaksetega arvestades jõuda eelarvetasakaaluni. Selle eesmärgi saavutamine eeldab tohutus koguses varade müüki ja privatiseerimist ning lisaks juba tehtud kokkuhoiumeetmetele üha uusi kärpeid ja lähiaastatel majanduskasvu taastumist.

Itaalia on ohus, Saksamaa mures

Itaalia riigivõla summa on üle viie korra suurem kui Kreekal. Suhtes sisemajanduse kogutoodangusse ollakse selle numbriga Euroopa Liidus Kreeka järel teisel kohal. Itaalia rahandusminister on lubanud eelarve aastaks 2014 tasakaalu viia, mis ka Itaalia puhul nõuab intressikulu arvestamata suurt eelarveülejääki. Itaalia intressimaksed suhtes SKPsse on olnud viimastel aastatel vahemikus 4–5% ja seda olukorras, kus intressimäärad seni on olnud veel mõistlikul tasemel. Eelmisel aastal maksis Itaalia intressimakseid raskesti ettekujutatava summa – 68 miljardit eurot. Seda on rohkem kui 11 Eesti tänavust eelarvet. Ei ole raske arvata, et iga turbulents finantsturgudel, mis veidigi tõstab intressimäärasid, tähendab Itaaliale arvestatavat lisakulu.  Risk, et intressimäärad kerkivad kõrgemale seniselt suhteliselt madalalt tasemelt, on kõigi suure võlakoormaga riikide, sealhulgas ka Saksamaa mure.

Stabiilsusmehhanismis osalemine kärbib Eesti reserve

Tuleme tagasi Eesti riigi rahanduse juurde. Eelarvestrateegia seab eesmärgiks jõuda nominaalselt valitsussektori eelarvega plusspoolele aastaks 2013. Tänaste prognooside valguses jätkavad keskvalitsuse reservid kahanemist kuni aastani 2015. Seda tasakaalustab küll sotsiaalkindlustusreservide kasv, aga tänase teadmise juures saame majanduslanguse ajal kasutusele võetud reservide taastamisele asuda alles kolme-nelja aasta pärast, arvestades asjaoluga, et ka Euroopa Stabiilsusmehhanismis osalemine lükkab edasi reservide taastamise väljavaadet. Vaadates viimaseid arenguid, on ilmselge, et laenamine finantsturgudelt hetkeprobleemide lahendamiseks ja hetkeheaolu saavutamiseks on riigile pikemas perspektiivis ohtlik. Kuigi täna on meie majanduskasv üks Euroopa Liidu kiiremaid ning isegi kui see jätkub ka lähiaastatel, tuleb valmis olla uuteks langusteks. Majanduskasvu aastaid saab kasutada reservide kogumiseks ja riigi rahanduspoliitikas peaksid meil olema konkreetsemad eesmärgid. Arvan, et täna teadaolevate positiivsete prognooside realiseerudes ja majanduskasvu jätkudes lähiaastatel oleks täiesti jõukohane seada eesmärgiks saavutada aastaks 2013 ülejääk 1,5% SKPst ja 2014. aastaks juba 3% suurune eelarveülejääk. Euroala võlakriisi viimased arengud peaksid ettevaatlikumaks tegema ka korras rahandusega riike ja sundima eelarvepoliitikat vastavalt muutunud olukorrale korrigeerima. Seda on vaja selleks, et riigi rahanduse käekäik tulevikus ei osutuks sõltuvaks finantsturgude suvast.

http://pluss.postimees.ee/504874/aivar-soerd-volad-ohustavad-vabadust/

Euroopa reitinguagentuuri loomine on küsitav ettevõtmine

Maailma kolm suurimat reitinguagentuuri on väga suure kogemusega ning nende objektiivsuses kahtlemise korral saab pöörduda väiksemate tegijate poole, leidis rahanduskomisjoni liige ja endine rahandusminister Aivar Sõerd.

– Maailmas domineerib praegu kolm suurt Ühendriikide päritolu reitinguagentuuri (Fitch, Moody’s ja S & P). Kas nende tasakaalustamiseks oleks vaja luua ELi või euroala reitinguagentuur?
Alles hiljuti süüdistati neid agentuure selles, et nad on olnud liiga leebed ja pole globaalse kriisi tulekut õigesti hinnanud. Nüüd on vastupidi, nüüd süüdistatakse neid liigses ranguses.
Reitinguagentuurid on praegu euroala probleemriikide puhul pisut rangemad. Kreeka riske võib-olla omal ajal ei hinnatud piisavalt rangelt või konservatiivselt. Nüüd on mindud pisut teise suunda ja võetud rangem toon.
Need kolm suuremat tegijat on globaalsed tegijad, nad hindavad riike üle maailma. Agentuur, mis hakkab hindama ainult ELi või euroala piires riike, jääb ikkagi liiga kitsaks. Kerkib objektiivsuse küsimus. Samuti ka poliitilise mõjutatavuse kahtlus.

– Seega ilmneks uue agentuuri ümber usaldusväärsuse küsimus?
Jah. Vaadates kolme suuremat agentuuri, siis need on väga pikka aega tegutsenud. S & P alguseks loetakse 1860.aastat.
Muidugi võib tekkida kolme suurima tegija puhul konkurentsiküsimus, et kas nad kannavad õiglase konkuretnsi välja, kuid samas on ka väiksemaid tegijaid näiteks Kanadas ja Hiinas. Kui on küsimus objektiivsuses, siis võib võtta teistelt vähem tuntud agentuuridelt alati hinnanguid juurde.

– Seega poleks mõtet hakata looma Euroopa reitinguagentuuri?
See on väga küsitav. Lõppkokkuvõttes ei sõltu euroala kriisi lahendus reitinguagentuuridest, vaid riikidest endist. Kui vaadata, milliste võlakoormustega mõned riigid on, siis ei saa positiivset sõnumit kuskilt välja lugeda.

– Kas reitinguagentuure saaks panna kuidagi vastutama oma hinnangute täpsuse eest?
Nende hinnangute objektiivsusest sõltub nende usaldusväärsus. Usaldusväärsuse kaotus ongi kõige karmim sanktsioon. Mida siin veel välja mõelda?
Samuti saab alati ju näiteks küsida, et miks kahte sarnases olukorras riiki hinnati erinevalt.

Avaldatud Eesti Päevaleht Online 07.07.2011

Säästmine musta äri asemel

Senisel kütuse erimärgistamise süsteemil on palju puudusi, otsetoetuste rakendamine täidaks aga põllumeeste ammuse soovi.

Riigikogu kinnitas eelmisel nädalal seadusena vedelkütuse erimärgistamist reformiva eelnõu. Opositsioon eelnõule parandusettepanekuid ei esitanud.

Tegemist on esimese etapiga erimärgistatud kütuse maksuerisuste reformimisel. Sellega lõpetatakse erimärgistaud kütuse kasutamine paiksetes mootorites ning kasvandus- metsandus- ja ehitustöödel.

Teine etapp näeb ette toetusskeemide või otsetoetuste rakendamise reisijate ja kaupade raudteeveole, laevaliiklusele, soojuse ja elektrienergia tootmisele ning põllumajandusele. Põllumehed on teadaolevalt juba aastaid soovinud erimärgistatud kütuse asemele otsetoetuste rakendamist. Vähemalt nii on väitnud Tartumaa Põllumeeste Liidu esindaja. Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametil on ülevaade haritavatest põllupindadest 0,1 hektari täpsusega ja täiendava toetusskeemi loomine ei ole kindlasti tehniliselt ülemäära keeruline. Lõpeks ära must äritsemine ja diiselküttest värvi „väljapesemine“. Pealegi saavad säästu ka bensiinimüüjad, kes praegu peavad hoidma eraldi mahuteid ja pidama eraldi arvestust erimärgistatud kütuse kohta.

Põllumeeste mure on, et toetusskeem oleks kindlasti olemas enne seaduse jõustumist. Tootjate soov on ka, et otsetoetused oleks seotud toodanguga, kuivõrd kütusekulu on erinev sõltuvalt sellest kas toimub lihtsalt kõlvikult heina niitmine või kasvatatakse põllukultuure. Otsetoetuste sidumine toodanguga motiveeriks ka tootma odavamalt.

Senise erimärgistamise süsteemi suurimaks puuduseks ongi riigipoolt antava soodustuse kehv eesmärgistamine ja kasutegur, sellel puudub kokkuhoiu motivatsioon.  Riigi poolt antava soodustuse maht ei peaks sõltuma põletatud fossiilse kütuse hulgast.

Ka on senise süsteemi administreerimine väheefektiive ja kulukas, eeldab kütuseproovide võtmist maanteel, arvukate laborianalüüside läbiviimist ja kütusemüüjate igakuiste aruannete kontrolli.
Viimasel talvel tekitas arusaamatust riigi keeld lubada põllumajandusliku erimärgistatud diisliga varustatud masinaid maanteedele lumekoristustöödele.

Paraku ei saa mööda vaadata mõjudest, mida riigipoolsete soodustuste kaotamine ja piiramine tähendab nendele valdkondadele kus riigipoolne toetus kaob. Metsa- ja mäetööstusele, ehitusmaterjalide tootjatele ning ehitusettevõtetele tähendab kütuse kallinemine omahinna ühe komponendi kallinemist. Alles hiljuti tõusis ettevõtjatele elektrihind seoses osalisele vabaturule minekuga. Ettevõtjaid teeb murelikuks ka konkurentsiolukord võrreldes nende riikide tootjatega, kus riik jätkuvalt lubab erimärgistatud kütuse kasutamist. Probleemiks on ka kõrged maavarade kaevandustasud ja tonnaažipiirangud maanteevedudel. Teisalt jällegi viimastel aastatel on riik üsna argessiivselt võtnud kasutusele Euroopa Liidu eelarvest saadavaid vahendeid ning riigipoolsed tellimused on andnud just nende valdkondade ettevõtetele käivet. Metsamaterjali nõudlust on suurendanud taastuvenergia tasude rakendamine.  See muidugi ei kompenseeri soodustuse kadumist ja ettevõtjad on Riigikogu Rahanduskomisjonile saatnud erinevaid ettepanekuid seaduse rakendamisega seoses. Ettevõtjad soovivad kindlasti olla kaasatud ettevalmistatava kütuse erimärgistuse reformi teises etapis.

Pensionäride probleemi lahendus

E-maksuameti loomisest on möödunud juba üle kümne aasta. Vähe, kui üldse on maailmas selliseid riike kus maksumaksjale on tuludeklaratsiooni esitamine üle interneti sedavõrd lihtsaks ja mugavaks tehtud . Suurel osal deklaratsioonidest on  isegi andmed sinna ette kantud, nii et maksumaksja peab vaid ühe nupulevajutusega kinnitama eeltäidetud deklaratsiooni õigsust ja selle mugavalt maksuameti poole teele saatma.

Ometi on millegipärast suurt segadust tekitanud pensionäridele maksuvaba tulu mahaarvamine ja enammakstud tulumaksu tagasisaamine.  Tulumaksu igakuine kinnipidamine, aasta maksuvaba tulu ümberarvestus ja enammakstud tulumaksu tagasitaotlemise võimalus on isegi meie lihtsa tulumaksusüsteemi puhul paljudele asjaosalistele uudiseks. Hinnanguliselt 17 000 pensionäri ei ole saanud tulumaksuvabastust, milleks neil on seadusejärgne õigus.

Ka kõige innovaatilisemad  süsteemid vajavad pidevalt uuendamist ja edasiarendamist, eriti puudutab see suurt hulka kodanikke vähemalt kord aastas kasutavat e-maksuametit.  Maksuvaba tulu arvessevõtmiseks tuleb esitada avaldus kas tööandjale või sotsiaalkindlustusametile, brutopensioni võrdlemiseks maksuvaba miinimumiga tuleb teha päringuid sotsiaalkindlustusametile ja enammakstud tulumaksu tagasisaamiseks tuleb jälle eraldi taotlus eitada. Peamiseks segaduse põhjustajaks  tundub  olevat lisaks veel ka pensionäride vähene informeeritus enammakstud tulumaksu tagasisaamise võimalusest.

Tegelikult piisaks segaduse ärahoidmiseks lihtsast e-maksuameti edasiarendusest. Maksuametil on olemas kõigi maksumaksjate maksuarvestuse kontod, seal on näha maksukohustused, maksuvõlad ja enammakstud maksusummad.  Maksuameti registrid suhtlevad sotsiaalkindlustusameti andmebaasidega ja ametitel on olemas nii pensioniarvestuse andmed, tööandja poolt kinnipeetud tulumaksu andmed kui ka enammakstud maksusummade arvestus.  Infosüsteem võiks automaatselt genereerida näiteks üks  kuu  enne enammakstud tulumaksu aegumist või tuludeklaratsiooni esitamise tähtaega  sellekohase  teate maksumaksja internetipangas, internetipanka mittekasutajatele muude sidevahendite abil. Sealsamas võiks olla ka võimalus saata ühe klikiga avaldus enammakstud maksusumma tagasisaamiseks. Koostöö kommertspankadega on siin asjakohane, sest e-maksuametit maksumaksja väga sageli ei külasta, küll aga oma pangaportaali. Meenutagem, et ka e-maksuamet loodi omal ajal koostöös kommertspankadega ning pangad pakkusid toona tasuta internetipanga autentimisteenust e-maksuameti kasutamiseks.

Viimane teadaolev suurem e-maksuameti arendus pärineb üle viie aasta tagusest ajast, kui maksuamet hakkas tulemaksu tagastama viie päeva jooksul.  Uuendusi aga võiks olla arvukalt ja vähemalt ühe projektiga  aastas suudaks maksuamet kindlasti panustada e- maksuameti edasiarendamisse.