Euroopa võlakriisi lahendamine on meie kõigi huvides

Valdav enamus eksperte on selgelt üksmeelel selles, et euroopa võlakriisi lahendamine on meie kõigi huvides, probleemi mittetunnistamine ja lahendamata jätmine viib suure tõenäosusega ülemaailmse majanduslanguseni, koos sellega kaasneva tööpuuduse ja poliitilise ebastabiilsusega.

Euroopa võlakriisi põhjusi võib üles loetleda arvukalt – see on konkurentsivõime kriis, panganduse, usaldusväärsuse kriis ning poliitiline kriis, aga peamine algpõhjus on ikkagi enamiku euroopa riikide pikaajaline jätkusuutmatu eelarvepoliitika ja pikemas perspektiivis teostumatu soov ehitada heaoluühiskond üles laenude abil. Laen tuleb aga tagasi maksta koos kuluka intressiga.  Need riigid on juba ette ära kulutanud nii järgmise aasta eelarve ja mõned riigid ka ülejärgmiste aastate eelarved. Kokkulepitud reeglitest pole kinni peetud.

Eesti on ellu viinud teistsugust, ratsionaalset, ka tuleviku väljavaateid arvestavat eelarvepoliitikat. Praegu peame osalema olukorra lahendamises, mille tekkimises me ise kuidagi süüdi ei ole.

Euroopa Liidu otsusetegijaid on süüdistatud selles, et senised otsused pole olnud piisavalt kiired või vajalikult mõjusad. Eelmisel nädalal reede hommikul lõppenud Euroopa Ülemkogu otsused tulid varasematega võrreldes sedavõrd mõjusamad, et on juba suutnud mõju avaldada finantsturgudele. Tõsi, see mõju pole esimestel päevadel olnud just ülemäära suur, aga positiivne mõju kasvõi sellel nädalal toimunud võlakirjade müükide tulemustele on täiesti olemas. Väga tähtis on see kuidas Ülemkogu otsuseid hakatakse reaalselt ellu viima. Mitmed regulatsioonid vajavad veel lõplikku väljatöötamist.

Eesti on väga selgelt avaldanud valmisolekut otsustusprotsessis osaleda ja meie panus on kindlasti väärtuslik. Lihtne on kõike kritiseerida ja taanduda end kõrvaltvaataja rolli, aga siinkohal tahaksin küll kõiki Riigikogus esindatud erakondi kutsuda üles osalema kriisile lahenduste leidmisel.

Kui Euroopa Liidu liidrid otsustasid varasemast jõulisemalt sekkuda rahanduspoliitika kujundamisse ja muutma rangemaks seni kokkulepitust kinnipidamise jälgimist, siis ilmselgelt ollakse õigel teel.  Riikide laenukoormus kasvab seni kuni eelarved on defitsiidis, ka SKP suhtes 3%-i suurust defitsiiti tuleb mingi allika arvelt finantseerida ja kui reservid puuduvad siis saab olla allikaks vaid laen. Seega riikide laenukoormus saab hakata kahanema vaid eelarvetasakaalu olukorras ja selle põhimõtte sätestamine riikide kokkuleppes on olukorra lahendamiseks ja edasiminekuks hädavajalik. Eesti on üks vähestest liikmesriikidest, milline on suutnud hoida eelarve tasakaalus või ühekordsete põhjuste esinemisel lubatud ulatuses defitsiidis, nii nagu oleme kavandanud järgmise aasta eelarvet.  Viimaste Ülemkogu otsuste valguses aga peame ka meie olema veelgi konservatiivsemad. Liikmesriikide eelarved peavad edaspidi olema tasakaalus või ülejäägis ja see põhimõte loetakse täidetuks kui iga-aastane struktuurne eelarvepuudujääk ei ületa 0,5% nominaalsest SKPst.

See nõue lisatakse ka liikmesriikide õigussüsteemi ja see hakkab sisaldama ka parandusmehhanismi, mis käivitatakse nõudest kõrvalekaldumise korral automaatselt.

Luuakse ka mehhanism, mille abil liikmesriigid annavad eelnevalt aru oma riiklike võlakohustuste emiteerimise plaanidest.

Septembris arutas Riigikogu Euroopa Finantsstabiilsuse Fondi võlakohustustele garantii andmise küsimust. Sellesse protsessi panustanud erakonnad mõistsid, et paremat lahendust kui stabiilsusmehhanismi käivitamine kellelgi pakkuda ei olnud. Viimased Ülemkogu otsused ja riikidevaheline kokkulepe tugevdab stabiilsusfondi ja kavandab selle asendamise alalise stabiilsusmehhanismiga (ESM) varem kui varem planeeritud. Ka otsustusprotsess fondis muutub paindlikumaks ja kiiremini rakendatavaks. Planeeritud on ka finantsressursside tugevdamist ja perspektiivis võib eeldada sissemakseid rahvusvaheliselt üldsuselt ka väljastpoolt Euroopa Liitu.

Stabiilsusmehhanismi tugevdamiseks rakendatakse ka novembri lõpus EL rahandusministrite poolt kokku lepitud meetmed, milleks on riigivõlakirjade osaline garanteerimine ja kaasinvesteerimisfondide loomine.

Kõik need kokkulepped peaksid olemuslikult ja õigusliku loogika kohaselt olema aluslepingu muudatused, aga paraku poliitiline reaalsus on selline, et saavutati vaid  liikmesriikide kokkulepe. Edasiminek on see kindlasti ja seda ei saanutki loota, et pika aja jooksul väljakujunenud võlakriisi saaks lahendada kiiresti ja efektiivselt.  Ilmselgelt on need tuntavad ja tänasest päevast kaugemale ulatuvad sammud kriisi lahendamisel ja pikk tee on veel käia. Ilmselgelt on ka meie erakondadel, kes Riigikogus selles protsessis osalevad, veel palju tööd teha, et kriis lahendada.  Ka edaspidi on määrav roll Riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonil ja selle komisjoni vastutus on suur.  Komisjonil peab olema võimekust sekkuda juhul kui valitsuse ettepanekud ei ole sellised nagu Riigikogu enamuse arusaamine.

Kriisi lahendamisel seisab suur töö veel ees.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga