Päevakorral radikaalsed muudatused maksukogumisel

Riik on kavandamas radikaalseid abinõusid käibemaksupettuste tõkestamiseks, milleks on intressivaba käibemaksu tagastamise tähtaja pikendamine, üle 1000 euro suuruste tehingute kohta info kogumine ja pöördmaksustamise kohaldamine väärismetallidele.

Kavandatavad muudatused maksude kogumisel on siiski veel tehnilistes detailides veel välja töötamata ja sisuline töö seisab alles ees, aga ettevõtjaid on riigi plaanid juba teinud ettevaatlikuks.

Tavaliselt praktikas eelkõige detailidest võibki hakata sõltuma see kuidas meetmed tööle hakkavad.
Need vajavad veel põhjalikku tehnilist läbimõtlemist ja lahendus peaks olema selline, mis võimalikult vähe lisab halduskoormust maksumaksjale ja suund peaks olema selles suunas kus kontroll toimuks põhiliselt tehniliste vahenditega elektrooniliselt.

Mis puudutab pöördmaksustamise laiendamist väärismetallidele, siis sellega ei tohiks suuremaid probleeme olla.

Käibemaksu intressivaba tagastamistähtaja pikendamine on muidugi tundlikum teema. Mäletan, et sel ajal kui ma ise maksuametis töötasin, siis riik piiras tagastamistähtaja kolmekümnele päevale. See muudatus survestas kontrollivaldkonna tööd, aga saime hakkama. Nüüd siis soovib maksuhaldur kahtlaste tehingute kontrollimiseks rohkem aega.

Põhiline osa maksumaksjatest ei tegele maksupettustega. Seaduskuulekate ning eksportivate ettevõtete tegevust ja rahavoogusid ei tohiks kindlasti uuendused häirida. Praegu tagastatakse teadaolevalt 94 protsenti tasutud käibemaksust kolme päeva jooksul. See põhimõte peaks jääma.

Tehnilistes detailides vajab ilmselt kõige enam täpsustamist 1000 euro piiri ületavate tehingute andmebaasi loomine maksuhalduri juures.

Põhiline küsimus on, et kui maksuhaldur need andmed saab, siis kuidas ja mis moel seda andmebaasi kasutama hakatakse ja kuidas see hakkab hõlbustama kontrollitööd. Saan aru, et tehingute andmeid hakatakse kokku viima, et kui on müügiarve, siis teisel ettevõttel on see ostuarve ja need peavad omavahel klappima.

Praktikas on aga kreeditarved, osalised tasumised jne. Arvatavalt põhiline osa mitteklappimistest ei ole pettustega seotud. Saan aru, et andmebaas võimaldab maksuhalduril tagastamisele kuuluva käibemaksu kontrollimisel teha kontrollitavale täpsemaid päringuid, seega maksuhaldur loodab teha kontrollitööd kiiremaks ja tulemuslikumaks. Elektrooniliste vahendite maksimaalne rakendamine muidugi peabki olema kaasajal tavapraktika.

Maksupettuste tõkestamine ja eriti piiriüleste käibemaksupettuste tõkestamine on võitlus organiseeritud kuritegevusega. Euroopa Liidu liikmesriikidele ja ka meile tekitavad suurimat kahju piiriülesed karusellskeemid, kus müügikäibemaks jääb kunstlikult tekitatud tehingute ahelas riigil saamata, näilistelt tehingutelt deklareeritud ostukäibemaks, mida keegi pole riigile tasunud, tagastatakse. Organiseeritud maksupettuste uurijate töö tulemuslikkus menetlustoimingute läbiviimisel kohtueelsel uurimisel, tõendite kogumine ja nende vormistamine, pettuste toimepanijate väljaselgitamine ja süüdistuste esitamine ning nende kohtusse viimine jääb ka peale uute meetmete rakendamist põhiliseks väljakutseks maksuhaldurile ja teistele õiguskaitseorganitele.

Maksutulud suurenevad, aga eelarvepoitsioon nõrgeneb

Rahandusministeerium avaldas sügisese majandusprognoosi tänavuseks ja järgmisteks aastateks. Kuna käesoleva aasta majanduskasvu prognoosi alandamine oli üsna kindel, siis põhiküsimus oli pigem kas kevadine majanduskasvu prognoos 3,6% järgmiseks jääb püsima või mitte. Nüüd on teada, et kevadel prognoositud – 3,6% kasvu SKP suhtes, jääb püsima. Kuna aga käesoleva aasta kasvuprognoosi tuli alandada, siis nominaalselt on SKP väiksem kui kevadel prognoositud.

3,6 protsendine kasvuootus tundub üsna julge, arvestades sellega, et Euroopa ja meie põhjanaabrite majanduste taastumine jõuab meieni viiteajaga. Pigem oleks oodanud, et kasvunumber jääb kuhugi 3,0 ja 3,6 protsendi vahele suunaga rohkem 3 protsendi lähedale. Kui aga majanduskasv hakkab kiirenema juba käesoleva aasta teises pooles, siis võib järgmise aasta areng kujuneda ka prognoositust positiivsemaks.

Maksutulud on aga tänavu laekunud ootuspäraselt ja väiksem majanduskasv ei ole laekumisi mõjutanud. Maksutulusid peaks tänavu laekuma üle 100 miljoni euro rohkem kui kevadel prognoositud. Ka järgmise aasta maksutulud on võrreldes kevadise prognoosiga suuremad. Hea maksulaekumine vähendab tuntavalt tänavust eelarve puudujääki, kui kevadise seisuga arvati selleks 0,5% SKP suhtes, siis tänase teadmisega väheneb see 0,2 protsendini.

Järgmiste aastate eelarvepositsioon tuleb aga nõrgem kui kevadel arvatud. Kui kevadel prognoositi järgmiseks aastaks 0,1 protsendist defitsiiti ja 2015. aastaks eelarvetasakaalu, siis nüüd on järgmise aasta oodatav defitsiit 0,6 protsenti ja 2015. aastal 0,8 protsenti. Tasakaalu saab eeldada aastal 2016.
Eurodes tähendab see järgmisel aastal 113 miljoni euro suurust defitsiiti ja 2015. aastal defitsiiti summas 166 miljonit eurot. Eelarvepositsiooni nõrgenemise põhjustajaks on põhiliselt keskvalitsuse maksutulude kasvu ületav kulude kasv ja mittemaksuliste tulude vähenemine. Nii tänavu kui ka järgmisel aastal on veel võimalik eelarvedefitsiiti katta varasematel aastatel kogutud reservidest, hiljem tuleb aga defitsiiti juba finantseerida laenu arvel ja 2015. aasta oodatav laenuvajadus võib ulatuda 172 miljoni euroni. Stabiliseerimisreservi vahendite kasutamiseks vajadust ei ole.

Võtame kapitaliturud appi majandust turgutama

Eesti majandus kohanes peale üleilmset kriisi edukalt ja on jõudnud peaaegu kriisieelse tipptaseme lähedale. Tööga hõivatud inimeste arv kasvab. Viimaste aastate kasvtempo on paraku kahanenud allapoole potentsiaalset taset, eelmisel aastal vähem, tänavu aga juba tuntavalt. Käesoleva aasta esimese poole ühe protsendi lähedase kasvu asemel oleks majandusel potentsiaali kasvada aasta arvestuses 3-4 protsenti ja selline kasv tagaks ka stabiilse arengu.

Erinevalt lõunanaabritest on meie eeliseks lähedus ja tihedam seos Soome ja Rootsiga. Põhjapoolsemate naabrite majanduste kehvema seisu olukorras oleme aga ka rohkem haavatavad. Meie tugevuseks on ka seni tehtud eelarvepoliitilised valikud. Välishindajad OECD ja Euroopa komisjon on korduvalt kinnitanud meie valikute õigsust ja soovitanud sama kurssi jätkata.

Korras rahandus ja väike riigivõlg ei ole formaalsed näitajad. Euroopal on olemas hiljutine kogemus aastast 2008 kui suur osa euroala riike üritas majandust turgutada eelarvepoliitika lõdvendamise ja laenuraha majandusse süstimise teel. Tulemus ei täitnud eesmärki, riikide võlakoormus suurenes järsult ja hoogu sai vallandunud võlakriis, mis pole tänaseks lahenenud isegi Euroopa Keskpanga sekkumise tulemusel. Laenuraha majandusse süstimisega üritab majandust turgutada põhjanaaber Soome.

Laenuraha ei päästa majandust
Laen tuleb kokkulepitud tähtajaks tagasi maksta ja vahendid selleks peaks tulema laenuga turgutatud majanduse kasvust. Tegelik riikide kogemus on aga vastupidine – laenude tagasimaksed tehakse uute laenude arvel.

Euroopa statistikaameti andmetel maksavad euroala riigid olemasolevatelt laenudelt intressimakseid summas 3 protsenti SKPst ja see kulu kasvab. Võib arvata, et see summa on paljudel juhtudel isegi suurem kui riigid suudavad ergutusprogrammidega uut laenuraha majandusse süstida. Meie maksame intressideks 0,2 protsenti SKPst, mis tähendab, et saame eelarve kaudu avaliku sektori investeeringuteks suunata enam vahendeid intressikulu puudumise arvel. Käesoleva aasta riigieelarves on kavandatud avaliku sektori investeeringuid 920 miljonit eurot, millest vähem kui pool on välistoetused.

Suhtes sisemajanduse kogutoodangusse on meil avaliku sektori investeeringuid enam kui meist rikkamatel riikidel koos majandust turgutavate abipakettidega.

Abinõudest konkreetsemalt
Välistest teguritest mõjutatud ekspordile toetuva majanduse ergutamise meetmete loetelu on piiratud. Selleks et globaalses konkurentsis läbi lüüa ja kujundada visioon tulevikuks, tuleb määratleda meie tugevad küljed ja eeldused tuleviku kasvuks. Meie tugevusteks on eelpoolmainitud majanduse seotus Skandinaavia riikidega, kuulumine Euroopa tuumikusse, ettearvatav rahandus- ja eelarvepoliitika. Majanduse arengu seisukohalt on olulisel kohal samuti kvalifitseeritud personali olemasolu, ühendused teiste riikidega ja kapitali kättesaadavus.

Vaataks siinkohal ühte tegurit majanduse arenemiseks tingimuste loomisel. Ettevõtte asutamine ja pangakonto avamine on meil äärmiselt lihtne ja kiire, samuti on loodud võimalused suhelda riigiga ja esitada aruandeid elektrooniliselt ning lihtne juurdepääs interneti teel erinevatele registritele, mis annab selge eelise võrreldes teiste riikidega.

Kapitali hankimiseks valikuvõimalusi aga napib. Väärtpaberiturul kaubeldavate aktsiate loetelu on piiratud, konkreetsest valdkonnast, näiteks energeetikast huvituvad investorid sobivat aktsiat ei leiagi. Lihtsamate reeglitega alternatiivturu sisulisest käivitumisest ei ole mõtet rääkida, olukorras kus seal on noteeritud vaid üks Eestis registreeritud Suurbritannia kodanikule kuuluv ettevõte. Jaeinvestorite tarbeks puudub võlakirjaturg, riskikapitalifonde on üksikuid. Võrreldes kriisieelse ajaga on Tallinna börsi käive langenud kümme korda.

Krediidiasutustes seisab hoiustel 12 miljardit eurot. Investorid teenivad nendelt intressi, mis vaevalt katab ära inflatsiooni. Ajaleht Äripäev on välja arvutanud, et kui riik tõstaks oma laenukoormust kaks korda, saaksime majandusse investeerida umbes 2 miljardit eurot. Selle asemel, et raha väljastpoolt sisse laenata, võiks need paar miljardit tulla käibesse sobivate investeerimisvõimaluste olemasolul hoiustel passiivselt seisvatest vahenditest ja turgutada kapitalipuuduses ettevõtteid.

Pangad peaks praeguse olukorraga rahul olema, hoiused katavad 78 protsenti pankade rahastamiseks vajalikest vahenditest, raha hankimiseks finantsurgudelt pole suuri kulutusi vaja teha.
Alternatiivsete võimaluste puudumisel ongi meie ettevõtete põhiliseks lisakapitali hankimise allikaks pangalaen. Laenu aga saavad soodsamalt ettevõtted, millised on niigi tugevalt kapitaliseeritud, piisava rahavooga ja tagatistega. Alustavate ja lühikese ajalooga ettevõtete krediteerimisega pole pankadel mõtet riskida. Lähiajaloost on teada, et kriisile eelnenud aastatel kui majandus kasvas niigi üle potentsiaalse taseme, olid pankade laenupakkumised helded, eriti nendesse valdkondadesse kus majandus oli kõige enam ülekuumenenud. Kiratseva majanduse olukorras aga pangad karmistavad tingimusi ja valivad kliente hoolikamalt. Pangad saavad rahastamisel oma laenutoodetega domineerida põhjusel, et kohalik kapitaliturg on nõrk, majandust selline anomaalne olukord aga edenda ei aita.

Olukorras, kus ettevõtlusega alustamiseks ja tegevuse laiendamiseks omanike kapitalist ei piisa, peaks olema ka muid finantseerimise allikaid kui pangalaen. On veel ka eurotoetused, aga need ei saa olla tavapäraseks kapitali hankimise kohaks. Alternatiivse börsi sisuliseks käivitamiseks võiks näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutus avada meetme, toetamaks ettevõtteid aktsiate noteerimisel, samuti oleks vajalik teavituskanali loomine ettevõtjate nõustamiseks.

Võlakirjaturu käivitamist saab alustada sellest kui riik oma enamusosalusega energeetikaettevõtete valdavalt Londoni börsile tehtud hiigelemissioonidest suunaks osa jaeinvestoritele kohalikule turule.
Ellu saab kutsuda hüpoteekvõlakirjad ja luua seaduses nende toimimiseks õiguslik regulatsioon. Hüpoteekvõlakirjad emiteeritakse eluasemelaenuportfelli tagatisel, mis annab täiendava võimaluse kaasata kapitali kohalikult turult.

Pensionifondide vahenditest on Eestisse investeeritud vähem kui kümnendik ja ka siin on põhjuseks sobilike instrumentide vähesus. Pensionifondide haldurid on suures osas Skandinaavia ettevõtted ja investeerimisotsused võidakse teha nende turgude kasuks, mille kohta on rohkem informatsiooni, ehk haldurite koduturgude kasuks.

Põhjalikumalt on nende küsimustega tegelenud MTÜ Finance Estonia kapitaliturgude töörühm. Töörühm on arvukatele uuringutele tuginedes leidnud kinnitust väitele, et finantsturgude areng ei ole mitte ainult korrelatsioonis majanduskasvuga, aga toetab majanduskavu pikemas perspektiivis.

Loodetavasti asuvad ka Riigikogu rahanduskomisjon ja majanduskomisjon nende teemadega põhjalikumalt tegelema. Seni on tõesti jäänud mulje, et põhiliseks aruteluteemaks on olemasolevate ja tulevikus loodavate väärtuste „õiglasem“ ümberjagamine. Aga räägime ka sellest kuidas väärtust juurde luua.

Majanduskasv kehvem kui seni arvatud

Olemasoleva Rahandusministeeriumi põhiprognoosi kohaselt peaks majandus käesoleval ajal kasvama 3% ja järgmisel aastal 3,6%. Tegelik olukord majanduses on aga varasemast prognoosist tuntavalt maha jäänud. Käesoleva aasta esimeses kvartalis aeglustus kasv järsult ja teises kvartalis jäi allapoole kõiki ootusi – täna avaldatud statistikaameti hinnangul kasvas majandus teises kvartalis aasta arvestuses vaid 1,3 protsenti. Eesti Pank korrigeeris juunis käesolevaks aastaks kasvuootusi 2%-le ja hindas järgmiste aastate kasvu 4%-le. Eesti Panga prognoos tugines eeldusele, et euroala majanduskasv muutub positiivseks juba käesoleval aastal, sellele faktilist kinnitust veel pole.

Kui ka kolmandas kvartalis kasvu kiirenemist ei toimu ja pigem tänase teadmisega seda eeldada ka ei saa, siis võibki käesoleva aasta kasvunumber jääda 1% ja 2% vahele, eeldusel, et neljandas kvartalis kasvuväljavaated paranevad.

Augusti lõpul või septembri algul avaldab Rahandusministeerium uue prognoosi. Selles on ilmselt analüütikud ühel meelel, et käesoleva aasta prognoosi tuleb allapoole korrigeerida, Eesti Panga juunis prognoositud 2% lähedale või pigem sellest madalamale. Suurem küsimus on aga, kas kevadel prognoositud 3,6%-ne kasvuootus järgmiseks aastaks jääb püsima või mitte. Kui jätta prognoos samaks, siis tuleks eeldada, et euroala pöördub tagasihoidlikule kasvule juba käesoleval aastal ja kasvuteele peaksid järgmisel aastal jõudma ka lähinaabrite Soome ja Rootsi majandused. Seda teadmist täna veel ei ole.

Seega võib pigem oodata ka järgmise aasta kasvuprognoosi alandamist.
Esiteks, põhiliste ekspordipartnerite Soome ja Rootsi majanduskeskkonna nõrgenemise mõju jõuab meieni ajalise viitega, euroala kasvule pöördumine on seni arvatust enam aeganõudvam ja meie varasemad prognoosid arvestasid sellega, et juba teises kvartalis meie majanduskasv kiireneb. Täna avaldatud numbrid aga kasvu kiirenemist ei näita.

Kuna majanduskeskkonna arengud ei vasta varasematele ootustele, siis teeb see ka uue prognoosi koostamise keerulisemaks.

Uus prognoos on aluseks järgmise aasta riigieelarvele ja kuna vastavalt kehtivale seadusele tuleb eelarvekava Riigikogule esitada septembri lõpuks, siis eelarve sisulisteks aruteludeks jääv aeg on piiratud. Arvestades meie eelarve koostamise praktikat, kus põhilises osas valmistab eelarvekava ette valitsus ja Riigikogu oma hilisemas menetluses muudab eelarvekava piiratud ulatuses, siis prognoosi hilinemine survestab tavapäraselt juba niigi pingelist eelarveprotsessi.

Kapitaliturgude elavdamise ideid seni napib

Eelmisel nädalal jooksis meediast läbi kapitaliturgude elavdamise teema. Selleks, et teemat veidi edasi arendada tuleks vaadata, mida on tehtud ja mida on selles vallas plaanis teha.

Valitsusliidu programmis on olemas lausa eraldi punkt, mis lubab lihtsustada reegleid, et sisuliselt käivituks börs alternatiivse heade äriideede rahastamise allikana ka väikese- ja keskmise suurusega ettevõtetele.

Suure üllatusega avastasin, et programmi täitmise ülevaates on märgitud, et see punkt on täidetud! Ometi ei meenu, et näiteks Riigikogu rahanduskomisjon oleks seda teemat sisuliselt arutanud.

Võib arvata, et täidetuks on arvatud punkt põhjuselt, et NASDAQ OMX Group poolt hallatav Balti väärtpaberiturg on juba 2007. aastal liitunud põhjamaade alternatiivturuga First North ja võimalus selles keskkonnas aktsiate noteerimiseks on Eesti ettevõtetel ka olemas. Seal kaubeldakse arvukate põhibörsil mittenoteeritud skandinaavia ettevõtete aktsiatega, aga Eesti ettevõtteid sealt ei leia.

Nüüd lõpuks tuli uudis selle kohta, et sellel nädalal noteeritakse seal Eesti registris olev ettevõte Telescan AS. Ettevõtte aktsiatega hakatakse kauplema reedel ning diagnostikakabinettidega tegeleva 25 000 eurose kapitaliga ettevõtte omanik on Suurbritannia kodanik.

Alternatiivbörs võiks olla arvestatavaks kapitali kaasamise kohaks alustavatele või tegevust laiendavatele väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele, eriti arvestades sellega, et Eestis on põhiliseks lisakapitali hankimise allikaks pangalaen. Samas pangad eelistavad laenu anda pikema ajalooga ja tugevate tagatistega stabiilsetele ettevõtetele. Omanike enda kapitalist aga ei pruugi alati piisata, et ettevõtet luua või tegevust laiendada.

Miks siis ikkagi Eesti ettevõtted ei ole alternatiivbörsi võimalusi kasutanud?

Põhjuseks võib olla lihtsalt teadmatus sellise võimaluse olemasolust, aga kindlasti ka noteerimisega kaasnevad külaltki suured kulud ja hilisem täiendav aruandlus. Sellepärast peaks rahandusministeerium selle asemel, et lugeda see koalitsioonileppe punkt täidetuks, hoopis pakkuma ideid ja lahendusi kuidas tõesti sisuliselt see võimalus käivitada.

Esiteks võiks näiteks Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuses luua eraldi meetme toetamaks ettevõtteid aktsiate noteerimiseks alternatiivbörsil. Selleks võiks sihtasutus näiteks osaliselt toetada noteerimisega seotud kulude, näiteks börsitasude katmist.

Teiseks peaks rahandusministeerium looma mingisuguse teavituskanali, kus ettevõtjad saavad nõu ja teavet aktsiate noteerimiseks alternatiivbörsil.

Kolmandaks tuleks välja selgitada põhjused, miks meie ettevõtted alternatiivbörsi võimalusi seni kasutanud ei ole ja mida võimalike probleemide lahendamiseks teha, arvestades, et põhjamaades on alternatiivbörs üsna levinud kapitali kaasamise koht.

Valitsuse pädevusse ilmselt ei kuulu First North reeglite kujundamine, aga tasuks kindlasti ka üle vaadata kas oleks kuidagi võimalik meie ettevõtetele alternatiivbörsi osalemise nõudeid lihtsustada.

Eelnevast tulenevalt ei saa alternatiivbörsi sisulise käivitamise lubadust kindlasti lugeda täidetuks, sisuline töö võiks alles alata.

Siinkohal peaks ära tooma mõned tegevused, millega rahandusministeerium teadaolevalt tegeleb ja mis peaksid ehk eelnõude kujul millalgi tulema ka Riigikokku.

Teadolevalt on plaanis investeerimisfondide seaduses luua nn kinniste investeerimisfondide asutamise võimalus. See võimaldab teatud tingimustel selliste fondide loomise ja nendesse investeerimise reegleid lihtsustada.
Teiseks on plaanis luua võimalus eluasemelaenude ümberkujundamiseks väärtpaberiteks, ehk seadustada pandikirjad. Kapitalituru elavdamise ühe meetmena võiks lubada ka pensionifondidel investeerida sellistesse pandikirjadesse.
Kolmandaks on kavas laiendada võimalusi pensionifondidel investeerimiseks erinevatesse finantsinstrumentidesse.

Kapitaliturgude aktiveerimise meetmete loetelu siinkohal ei ole kindlasti lõplik, tuntavaks elavdamiseks on vaja tervet meetmete paketti. Samas on äärmiselt tähtis, et eelkõige eelpool toodud meetmetega jõuliselt tegeletaks.

Kas viia sisse erisusi või hoopis langetada maksumäära?

Kui seada kaalukausile käibemaksu määra ühtlane langetamine ja uute erisuste sisseviimine, siis tuleb kindlasti eelistada käibemaksu ühtlast langetamist. Maksumäära ühtlane langetamine elavdaks majandust ja sisetarbimist ning mõjuks ka inflatsiooni alandavalt

Maksuameti büroo Endla tänaval
. Pealegi riigil jääb üllatavalt suur summa käibemaksu kogumata ja riik ei ole just ülemäära tulemuslik käibe- ja aktsiisipettuste tõkestamisel. Mida madalam on üldine maksukoormus ja mida vähem erandeid ja erisusi, seda tulemuslikum on ka maksukogumine.

Arvestades aga praeguse riigieelarve seisuga, siis pole minu hinnangul ei maksulangetuseks ega erisuste sisseviimiseks mingit võimalust kuna eelarves pole lihtsalt ruumi. Tegelikult maksukoormus meil isegi veidi väheneb, seda tänu juba toimunud töötuskindlustusmakse määrade alandamisele ja tulumaksumäära langetamisele aastast 2015. Alati võib muidugi öelda, et maksukoormus võiks alaneda veelgi kiiremini kui praegused kavad ette näevad. Sügisesed eelarveläbirääkimised tulevad pingelised, ootel on õpetajate, päästetöötajate, politseinike ja tegelikult kogu avaliku sektori palgaküsimus, vaja on langetada tulumaksuvaba miinimumi ja mõelda ka toimetulekutoetuse piiri tõstmisele. Selline on poliitiline reaalsus, nende teemade ümber on ka debatid Riigikogus, kahetsusväärselt vähe aga leiavad käsitlemist meetmed, kuidas tõsta Eesti üldist atraktiivsust investeerimiskohana.

Riigid on tugevas konkurentsis töökohtade ja investeeringute pärast. Meie naaberriigid Soome ja Rootsi otsustasid langetada tulumaksumäära ja seda hoopis jõulisemalt kui meie seda teeme. Läti on viinud sisse mitmeid muudatusi oma maksusüsteemi, eesmärgiga meelitada riiki investeeringuid. Olgu näiteks Läti madal maksumäär dividendidelt või soodustused valdusfirmadele.

Käibemaksu erisuse sisseviimine toidule annaks eelise põhiliselt toiduainete hulgi- ja jaekaubanduse ettevõtetele. Käibemaks toimib selliselt, et ettevõtte enda maksustatavalt käibelt arvestatakse maha ostudelt tasumisele kuuluv käibemaks. Soodustatud valdkonna puhul arvestatakse maha ostudelt tasutud 20% määraga tasutud käibemaks, enda käive aga maksustatakse väiksema määraga, ehk tulemuseks on, et soodustatud valdkonna ettevõtted saavad riigilt tagasi rohkem käibemaksu kui ise maksavad. Soodustus parandab valdkonna ettevõtete konkurentsivõimet ja kasumeid, aga ei pruugi jõuda lõpptarbijani.

Teiseks juba sisse viidud erisus ühele valdkonnale tekitab surveid alandada maksumäära ka teistes valdkondades. Näiteks lastekaupadele. Ühe erandi sisseviimine reeglina toob kaasa järgmised, tulemuseks on auklik, ebaefektiivne ja olenevalt vaatenurgast ebaõiglane maksusüsteem ja riigieelarve tulude puudujääk.

Tegelikult on see suure osa Euroopa riikide tänane olukord, riigivõlg on talumatult suur ja riigid mitte ei saa langetada, aga peavad tõstma käibemaksumäära.

Varimajandus ei näita taandumise märke

Riikide varimajanduse ulatust mõjutavad mitmed tegurid ja põhilised nendest on üldine ärikultuur ja hoiakud, samuti üldine maksukoormus ja maksusüsteemi eripära. Peale selle mõjutavad varimajanduse osakaalu maksuhalduri kontrollitöö tõhusus ning ulatus ja mõju võib avaldada ka majandustsükkel, olenevalt sellest kas tegemist on tõusufaasi või majanduslangusega.

Eesti on edukalt väljunud majanduskriisist, saanud eurotsooni täisliikmeks ja aastatega on paranenud ka üldine ärikultuur ning maksukoormus on veidi alanenud. Sellepärast mõjus üllatavana asja valminud SEB varimajanduse ja ärikultuuri uuringu järeldus selle kohta, et Eestis pole varimajandus 2009. aastaga võrreldes vähenenud. Tegemist on huvitava uurimismaterjaliga, kõigis Balti riikides ühtsetel alustel läbiviidud küsitlus hõlmas igas riigis 500 ettevõtjat.

Kui varimajanduse ulatus SKP suhtes on Lätis jõudsalt kahanenud, siis Eestis ja Leedus on see püsinud samal tasemel. Kui vaadata varimajanduse komponente, siis on aga need pigem sarnased Lätis ja Leedus, Eestis on aga lõunanaabritega võrreldes erisused. Läti ja Leedu puhul on ümbrikupalkade ja mittedeklareeritud ettevõtlustulude struktuur sarnane, Eesti puhul aga ümbrikupalkade osakaal rõhutatult suurem mitteametlike ettevõtlustuludega võrreldes. Siinkohal tuleb esile meie maksusüsteemi mõju varimajandusele, kus ilmselgelt suurimaks probleemiks on kõrged tööjõumaksud, samal ajal kui ettevõtte tulumaksusüsteem on ettevõtluskeskkonnale soodne.

Uuringu keskne järeldus on, et varimajanduse ulatus on selges sõltuvuses ettevõtjate rahuolu või rahulolematusega riigi maksusüsteemi suhtes. Ettevõtjad soovivad eelkõige maksusüsteemi stabiilsust, maksumaksjate võrdset ja õiglast kohtlemist ning maksusüsteemi läbipaistvust ja selget arusaama kuidas nendelt kogutud maksutulu kasutatakse. Siit tuleb maksupoliitikutele soovitus kujundada erinevaid tululiike ja tulusid võrdselt kohtlev ja võimalikult väheste erisustega maksusüsteem, kus maksumäärad ei ole ülejõukäivad ja oleksid konkurentsivõimelised teiste riikidega võrreldes. Kui näiteks põhiliste tululiikide – palgatulu, kapitalitulu ja ettevõtlustulu maksukoormus väga palju ei erineks, siis poleks põhjust kajastada maksustamisel tulu sellise tululiigina kus maksukoormus on madalam. Tüüpiline näide selle kohta on palgatulu näitamine dividendituluna.

Üldine maksukoormus on kõigis kolmes Balti riigis Euroopa Liidu keskmisest madalam, 2011. aastal Lätis ja Leedus alla 30%, Eestis 33% SKP suhtes.

Sellel vaatamata toob uuring välja, et ettevõtjate rahuolu olemasoleva maksusüsteemiga on Eestis kõrgem kui Lätis ja Leedus. Kui 2012. aastal ei olnud meil maksusüsteemiga rahul 39% ettevõtjatest, siis Lätis ja Leedus oli rahulolematuid vastavalt 54 ja 63% ettevõtjatest. Maksusüsteemiga olid meil rahul 27% ettevõtjatest, Lätis ja Leedus vastavalt 16 ja 19% ettevõtjatest.

Seega tuleb otsida ka muid põhjusi kui ainult rahulolu maksusüsteemiga, selgitamaks miks meil varimajandus pole viimastel aastatel kahanenud. Üks tegur, millele antud uuring tähelepanu pöörab, on ka maksuhalduri sekkumise ulatus ja tulemuslikkus. Samuti on oluline, et ka muud riigis rakendatavad poliitikad võtaksid arvesse varimajanduse probleemi ning et see poleks vaid maksuhalduri, vaid ka teiste ametkondade ühine mure.

Eesti Panga aastaaruande arutelu

Eesti Panga aastaaruande eilne arutelu rahanduskomisjoni istungil oli põhjalik ja komisjoni liikmete huvi oli aruande vastu suur. Teine aasta Euroopa keskpankade süsteemis oli Eesti Pangale ikkagi uus kogemus ja võib öelda, et Eesti Pank on uude rolli jõudnud sisse elada ja tublisti panustada. Teisalt oli komisjoni kõrgendatud huvi teema vastu seotud sellega, et Euroopa Keskpank on osutunud otsustavaks tegijaks euroala võlakriisi stabiliseerimisel.

Tõesti, erakorraliste meetmete ja suuresti ka Euroopa Keskpanga avalduse tulemusel sekkuda nii palju kui vaja, on finantsurgude turbulentseid tasandunud ja olukord eelmise aasta lõpus muutus märksa stabiilsemaks kui oli aasta algul.

Eelmisel aastal toimus teine kolmeaastase tähtajaga pankade refinantseerimisoperatsioon, aasta algul jätkusid tehingud võlakirjaturgudel tagatud võlakirjade ostuprogrammi raames ja kuulutati välja rahapoliitiliste otsetehingute programm. Viimase programmi raames küll tehinguid ei tehtud, aga senised programmid ja keskpanga lubadus vajadusel ulatuslikult sekkuda on ilmselgelt finantsturgudele mõju avaldanud. Eelmise aasta teisel poolel muutus olukord finantsturgudel tuntavalt stabiilsemaks võrreldes olukorraga võlakriisi tipus.

Siinkohal tuleb aga arvestada, et kuigi erakorralised meetmed on võlakriisi süvenemise peatanud, pole kriisi algpõhjused veel kaugeltki mitte ületatud. Väga paljudel euroala riikidel on riigivõlg ja intressikoormus ülemäära kõrge ja seni kuni võlakoormus pole langenud jätkusuutlikule tasemele ei saa rääkida võlakriisi lahendamisest.

Euroopa Keskpanga erakorraliste meetmete ja ulatusliku sekkumise puhul on põhiline kaasnev probleem see, et sekkumine finantsurgudele kahandab probleemsete riikide motivatsiooni struktuurseid reforme läbi viia ja riigi rahandust jätkusuutlikule rajale viia.

Euroopa Keskpank on küll lubanud, et edaspidi hakkab pank riigi võlakirju ostma alles siis, kui riik on palunud abi ja nõustunud tingimustega ning kokku leppinud reformikava.

Kui Kreeka, Portugali ja teiste programmiriikide puhul on kehtestatud ranged tingimused, siis eelmisel aastal keskpanga avaldatud teatest selgub, et esimese väärtpaberiprogrammi (SMP) raames on keskpank soetanud võlakirju 208 miljardi euro mahus. Sellest pool, ehk 99 miljardit moodustavad aga Itaalia võlakirjad.

Itaalia puhul pole aga riigipõhist abiprogrammi kokku lepitud, ehk pool keskpanga esimese erakorralise sekkumise mahust on käiku läinud ilma mingeid programme kokku leppimata ja tingimusi seadmata.

Teiseks tuleb arvestada sellega, et väärtpaberiprogrammide raames kokkuostetud võlakirjad võivad sisaldada ka finantsriske. Eurosüsteemi bilansis on probleemsete riikide võlakirju Eesti Panga aastaaruande andmetel eelmise aasta lõpu seisuga 208 mld (192,6 mld) eurot ja nendest Eesti Panga bilansis on neid võlakirju summas 341 mln eurot vastavalt Eesti Panga osalusele keskpankade süsteemis.
Juhul kui võlakirju emiteerinud riigid suudavad oma kohustusi täita teenib Eesti Pank nendelt võlakirjadelt tulu, aga juhul kui maksed katkevad ja tagatised osutuvad ebapiisavaks, tuleb kanda kahjumeid, ehk need võlakirjad kannavad reaalset riski.

Avalikkusel on ilmselgelt jätkuvalt suur huvi Euroopa Keskpanga otsuste vastu ja seetõttu on igati tervitatav Eesti Panga suund suuremale avatusele. Eurosüsteemi nõukogu otsused on reeglina turutundliku iseloomuga ja täiesti põhjendatult avalikkus ei saa teada kavandatavatest meetmetest või konkreetsest sekkumise plaanidest ja nende ulatusest. Aga juba tehtud otsuseid ja rakendatud meetmeid tuleks kindlasti avalikkusele põhjalikult selgitada ja sealhulgas ka Eest Pank peaks senisest rohkem selgitama oma keskpanga nõukogus väljendatud ja kaitstud seisukohti.

Valitsus kinnitas eelarvestrateegia

Tavapäraselt on valitsusel kevadel kohustus koostada eelarvestrateegia, milline on põhiline dokument, kus täpsustatakse kolme eelseisva aasta kavad ja seatakse plaanid neljandaks aastaks. Sellel korral aga muutis ülesande erakordseks Euroopa Liidu struktuurivahendite praeguse perioodi lõppemine ja uue perioodi algus. Siseriiklike eelarvevahenditega koos tuli kokku leppida ka Euroopa Liidu eelarvest saadavate vahendite kasutamine. Neid vahendeid on kokku koos maaelufondidega 4,6 miljardit eurot, struktuurifondide maht strateegiadokumendis on 3,18 miljardit eurot ja need jagunevad omakorda viie üleriigilise eesmärgi vahel.

Need eesmärgid on kvaliteetne, kättesaadav ning õppija ja ühiskonna vajadusi arvestav haridus; kõrge tööhõive ja kvaliteetne tööelu; teadmistemahukas ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline majandus; puhas ja mitmekesine looduskeskkond; elanike vajadusi rahuldavad ja ettevõtlust toetavad kestlikud ühendused ja liikumisvõimalused. Lisaks rahastatakse riigi haldusvõimekuse tõstmist.

Konkurentsivõimelise majanduskeskkonna arendamisele on kavas suunata 755 miljonit, haridussüsteemi uuendamisele 438 miljonit, tööturu arendamisele ja sotsiaalse turvalisuse tõstmisele 553 miljonit, transpordi arendamisele 600 miljonit eurot, puhast ja mitmekesist looduskeskkonda 666 miljonit, haldusvõimekuse suurendamiseks 173 miljonit eurot.

Uue eelarveperioodi Euroopa Liidu vahendite, aga ka siseriiklike vahendite arvel kavandatavate investeeringute puhul tuleb arvestada, et need oleksid jätkusuutlikud ka euroraha toeta ja positiivse mõjuga majandusele ning ühiskonnale.

Koos siseriiklike ja Euroopa Liidu eelarvest saadavate vahenditega on eelarvestrateegiaga planeeritavate summade kogumaht järgmisel aastal 7,87 miljardit eurot ja kasvab 2017 aastaks 9,1 miljardi euroni. Eelduseks on, et Eesti majanduse stabiilne kasv jätkub , samas kui maailmamajanduse kasvutempo jääb tagasihoidlikule tasemele.

Valitsus kavandab tasakaalus eelarvepoliitika jätkamist ja seab eesmärgiks eelarve ülejäägi saavutamise ning kavandab reservide taastamist. Aprilli algul avaldatud majandusprognoosile tuginev eelarvestrateegia seab eesmärgiks reservide suurendamise alates 2016 aastast. Eelarve- ja majanduspoliitika prioriteetideks on majanduskasvu soodustamine, konkurentsivõime edendamine ja tööhõive suurendamine.

Oluline on teada, et maksupoliitikas suuremaid muudatusi ei kavandata, tulumaksulangetus 20%le on juba varem seadustatud. Tulumaksu langetamine ja töötuskindlustusmaksete alandamine vähendab tervikuna tööjõu maksukoormust. Tulumaksu langetamisel on vaja silmas pidada seda, et ka meie naaberriigid Soome ja Rootsi on teinud otsuse langetada jõuliselt ettevõtte tulumaksukoormust ja kavandavad maksumäära langetamist meie maksumäärale lähedasele tasemele.

Eesti maksukoormus alaneb praeguselt 32,9% tasemelt 2017 aastaks 31,4%le SKPst. Võrdluseks – Euroopa Liidu liikmesriikide keskmine maksukoormus 2011 aastal oli 40,1% SKPst.

Eelarvearutelud valitsuskabinetis olid keerulised ja valikute langetamisel tuli arvestada võimalustega, ehk majandusprognoosis etteantud tulude mahuga, jäädes samas tasakaalus eelarve raamidesse. Osalesin fraktsioonipoolse vaatlejana eelarvestrateegia arutelude juures ning võin kinnitada, et otsused tulid pikkade arutelude tulemusel ja kõigi poolt ja vastuargumentide põhjalikul kaalumisel. Järeleandmisi tuli teha kõigil ministritel, olgu siinkohal märgitud, et ainuüksi Euroopa Liidu fondidest taotleti vahendeid üle kahe korra rohkem võrreldes kinnitatud vahendite jaotusega. Otsuste langetamisel lähtus valitsus põhimõttest, et vahendid oleksid maksimaalselt fokusseeritud, samuti tuli arvestada vahendite kasutamise järelmõjudega, ehk sellega, et nende mõju kestaks pikaajaliselt ja et elluviidavatel tegevustel ja investeeringutel oleks kestev mõju majandusele ja ühiskonnale, vältides samal ajal ülemäärase koormuse tekkimist eelarvetele.

Järgmiste aastate eelarvetes valikuvõimalusi juurde ei tule ja olukorras kus sotsiaalvaldkonna kulude maht kasvab, jääb nn vabade vahendite osakaal üha väiksemaks. Kui veel eelmisel aastal oli vabu, ehk mittefikseeritud kulusid 29% eelarvemahust, siis 2017 aastaks väheneb mittefikseeritud vahendite osakaal 23%le SKP suhtes.

Meie ministritest on rahaliselt kõige mahukamad eelarved sotsiaalministril ja keskkonnaministril. Sotsiaalvaldkonnas on Euroopa Liidu eelarvevahendite planeerimisel prioriteediks kõrge tööhõive ja kvaliteetne tööelu ning töövõimeskeemi reformi käivitamine, samuti lapsehoiuteenuse kättesaadavuse suurendamine, hoolekandeteenuse kättesaadavus ning esmatasandi arstiabi. Keskkonnavaldkonnas läheb põhirõhk seniselt vee ja jäätmete investeeringutelt enam looduskaitsele. Enam tähelepanu läheb loodusressursside tõhusamale kasutamisele, rakendades selleks innovatiivseid tehnoloogiaid ja edendades alternatiivkütuste kasutamist.

Riik kui palgavedur

Avatud liberaalse majandusega riikides pole valitsustel just ülemäära palju hoobasid majanduse suunamiseks. Põhiline instrument, millega riik saab majandusse sekkuda on eelarve- ja maksupoliitika instrument. Eelarvepoliitika kaudu tasakaalustab riik majandust ja riigi rahandust tervikuna. Iga- aastase riigieelarvega määratakse ka palgad avalikus teenistuses.

Käesoleva aasta riigieelarve võimaldas üle pika aja tõsta palka avalikus sektoris, kasvasid õpetajate, politseitöötajate, päästetöötajate ja paljude teiste teenistujate palgad. Paljud ministeeriumid ja riigiasutused viisid läbi ka palgasüsteemide ja töö ümberkorraldusi, mis võimaldas leida palgavahendeid nii öelda „süsteemi seest“. Ei saa öelda, et riigieelarve kaudu asus riik palgakasvu eestvedajaks, kuivõrd riigieelarvega eraldati täiendavaid palgavahendeid 4,4%, samal ajal kui erasektoris peaks palgad tänavu kasvama enam kui 5%.

Riigi käsutuses on ka muid hoobasid lisaks eelarvepoliitikale. Riigi enamusosaluses on arvukalt äriühinguid, sealhulgas suuri energeetika- ja infrastruktuuriettevõtteid. Nende äriühingute kohta avaldatud eelmise aasta statistika näitab, et juhtide palgad tõusid seal enam kui 10%. Majanduses kaalukat rolli omavad riigi enamusalusega äriühingud on mitmetes valdkondades konkurentsis erasektoriga. Kas palgasurve peab olema riigipoolne sõnum otsustusõigusega äriühingute kaudu majandusele olukorras , kus palgakasv on ületamas tootlikkuse kasvu? On hiljutisi näiteid sellest, kus väliskapitali osalusega ettevõtted viivad oma tootmisüksusi Poola või Rumeeniasse, kus tootmiskulud on odavamad.

Riigi äriühingute puhul puudub palgapoliitika kujundamises süsteemsus, kooskõla ja loogika. Kas Riigimetsa Majandamise Keskuse juhi palk peab olema suurem kui Tallinna Sadama juhil? Lisaks kuulub riigile arvukalt sihtasutusi, kus võib tuua samasuguseid näiteid.

Riigi otsustusõigusega äriühingute puhul ootaks hoopis teistsuguseid signaale majandusele kui surved palgakasvuks. Näiteks äriühingud, millised korraldavad võlakirjaemissioone oma finantskohustuste finantseerimiseks seoses suuremahuliste investeeringutega, võiksid kasvõi mingi osa nendest võlakirjadest noteerida lisaks Londoni börsile ka Eestis. See võib küll tekitada nendele äriühingutele lisakohustusi, aga samm suurendaks kohalike investorite valikuvõimalusi ja siinse kapitalituru likviidsust.