Kuidas saaks Eesti olla sama eeskujulik ka 4 aasta pärast?

Eesti on saanud nautida iseseisvat ja turumajanduslikku toimimist juba paar aastakümmet. See on olnud dünaamilise arengu aeg ja vaevalt keegi usub, et me tänagi suudaks täpselt ennustada ja valmistuda nelja või paarikümne aasta pärast ees ootavateks üllatusteks. Ometi tuleb teha ka pikemaid plaane, et areng oleks läbimõeldum ja stabiilsem.

Esmase ja väga olulise ülesandena näen suurt vajadust käivitada algatusi, mis vaataksid kaugemale tulevikku ja kindlustaksid arengu jätkumise ka pikemas perspektiivis. Kuigi aegajalt hurjutatakse poliitikuid liiga ambitsioonikate eesmärkide pärast, on pürgimine ainus edasiminekut tagav käitumine ja mõtteviis. Sellepärast peaksid olema valikud suunatud eelkõige nendesse valdkondadesse ja projektidesse, kus mure on kõige suurem või arendamisest saadav kasu kõige ilmsem. Kogu ühiskonnale.

Kõige selle juures tuleb arvestada muutunud olustikuga: kui neli aastat tagasi oli meie eelarve ülejäägis, siis praegu kavandame tulevikku olukorras, kus eelarve on juba mitmendat aastat defitsiidis. Rahaliste võimaluste piiratus sunnib prioriteetide valikule vaatama eriti kriitiliselt. Nelja aastaga ei saa Eesti veel valmis, kuid olen kindel, et muutused ja arengud on siis tagasi vaadates selgelt nähtavad.

Eesti püsimajäämine riigi, rahva ja kultuurina sõltub iga üksiku inimese võimest iseseisvalt toime tulla ja ka ennast arendada. Kui meie inimesed pidevalt õpivad ning kogemusi vahetavad, muutub ka meie majandus teadmiste- ja tehnoloogiamahukamaks.

Eesti hariduse tase peaks vastama parimatele Põhja-Euroopa tasemetele. Selleks peame seadma prioriteediks Eesti hariduse kvaliteedi tõstmise. Riigi kohus on investeerida teadus- ja arendustegevusse, samuti julgustada teadusasutuste ja ettevõtjate koostööd.

Eesti on väike ja eestlasi on vähe – meie üks suuremaid ühiseid väljakutseid peab olema lisaks inimeste heaolule ka väärtuslik elukeskkond ja keskkonnakaitse. Näiteks Soomes on kokku kutsutud riigi brändi arendamise töörühm, mille eelmise aasta lõpuks valminud raport seab riigi eesmärgiks mitmeid tahke Soome looduse parendamiseks ning sellest riikliku prioriteedi tegemiseks. Nii näiteks on võetud eesmärgiks, et 2030. aastaks on vähemalt pool toidust mahetoodang ja kõikide järvede vesi peab selleks ajaks olema joogikõlblik (vt EPL 22.01.2011). Et inimestel oleks hea elada. Ka meie kohus on täna panustada elukeskkonna parandamisele – et paraneks inimeste tervis ja elukvaliteet. Meie kõigi kohus on väärtustada elukeskkonda ning anda panus selle parandamiseks. On ütlematagi selge, et nende teemade tähtsustamine annab tulevikus konkurentsieelise ka majanduslikus mõttes.

Juba praegu võime välja tuua kindlad valdkonnad, kus Eesti on nelja aasta pärast kindlasti oluliselt paremas seisus kui täna. Üks neist on transport. On selge, et märkimisväärselt Eesti ühendusteed Euroopa Liidu liikmesmaadega: raudtee- ja lennuühendused peavad olema paremini kooskõlla viidud inimeste ja majanduse vajadustega. Lennuliiklus peab paranema tuntavalt ja reaalseks peab saama võimalus lennata Tallinnast kõigisse olulisematesse Euroopa ärikeskustesse. Praegu on puudu visioon Tallinna lennujaamast kui reisikeskusest, kust lähevad lisaks lennuliinidele bussi-, rongi- ja trammiliinid nii Tallinnasse kui kogu ülejäänud Eestisse. Kuid usun, et see on aja küsimus.

Väga oluline on ka riigisisene transpordiküsimus: nelja aasta pärast on valmis Tallinn-Narva maantee rekonstrueeritav osa ja Tallinnast Tartu suunas Mäoni hakkab kulgema neljarealine maantee. Aastal 2014 saab uute rongidega Tallinnast Tartusse sõita vähem kui kahe tunniga. Need on vaid mõned näited, kuid väga olulised, sest paremad ühendusteed loovad uued võimalused ka turismi edenemiseks.

Järgmise nelja aasta jooksul on meil võimalik oluliselt vähendada elatustaseme mahajäämust Euroopa Liidu rikkamatest riikidest. Kui enamikes eurotsooni kuuluvates riikides kulub suure laenukoormuse olukorras märkimisväärne osa sisemajanduse kogutoodangust laenuintresside tasumiseks, siis tänu väiksemale laenukoormusele saame meie selle võrra rohkem investeerida arengusse. Riigi rahanduse hea ja stabiilne seisund annab investoritele kindlust suunata siia välisinvesteeringuid ning loob eelduse selleks, et uutele langustele maailmamajanduses ei tule reageerida maksukoormuse tõstmisega.

Alati tuleb arvestada sellega, et positiivsete väljavaadete realiseerumist ja uuele arengutasemele jõudmist võivad ohustada riskid, mis saavad tulla nii väliskeskkonnast ja maailmamajanduse arengutest kui tuleneda siseriiklikest teguritest. Välisriske saame me ise mõjutada vähe, seda rohkem aga on meil endal võimalik vältida siseriiklikke tegureid.

Suurematest siseriiklikest riskidest võiks esile tuua järgmised: senise konservatiivse eelarvepoliitika asendamine lõdvema, eelarvedefitsiiti suurendava ja üle riigi võimalusi ületava kulukohustusi tekitava eelarvepoliitikaga; maksupoliitika sisseviimine, kus maksukoorem tõuseb ning samal ajal rakendatakse arvukalt erandeid ja soodustusi; tasase tulumaksu asendamine astmelisega; liberaalse majandusmudeli ümberpööramine, jne. Iga selline samm takistab majanduse arengut, peletab eemale investoreid ning muudab maksusüsteemi ebaefektiivseks.  Seda, mis  on raske vaevaga pika aja vältel loodud, on lõhkuda kerge, aga uuesti ülesehitamiseks võib kuluda aastaid.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga