Autori aivarsoerd postitused

Vaba konkurents tooks tervishoidu lisaraha

Tervishoiusüsteemi ja Haigekassa rahastamise probleemid ei ole ühekordsed ja ootamatud. Siinkohal tuleb rõhutada, et suurenev puudujääk ja suutmatus kinni pidada eelarvest on süvenenud ajal kui Haigekassale minev sotsiaalmaksu ravikindlustuse osa on tänu kiirele palgakasvule kiiresti kasvanud. Mitmeid aastaid kestnud 6-7 protsendine aastane palgakasv ja kõrge tööhõive aga ei pruugi kesta igavesti. Ilmselgelt vajab tervishoiusüsteemi rahastamine kiirete muudatuste sisseviimist.

Paljud riigid Euroopas ja mujal maailmas on järjest enam avanud tervishoiuteenuseid vabale konkurentsile. Ühel või teisel viisil on vaba konkurentsi põhimõtteid järjest enam sisse viinud Suurbritannia, Holland ja Saksamaa. Kusjuures põhiliseks motivaatoriks ongi vananevate ühiskondade järjest suurenevad tervishoiukulutused.

Meil on aga toimunud täpselt vastupidine, erasektori investeeringud tervishoiusüsteemi on vähenenud, aasta aastalt on vähenenud riigi haiglavõrgu välised ravimahud. Kui aastal 2009 tellis Haigekassa riigi haiglavõrgu välistelt raviasutustelt 13 000 ambulatoorse taastusravi juhtu, siis aastal 2012 oli neid veidi üle 11 000. Praegu katab erasektor vaid 2 protsenti haiglaravist ja 10 protsenti ambulatoorsest ravist.

Eratervishoiuasutuste tõrjumist ja lepingutest ilmajätmist on Haigekassa põhjendanud sellega, et riigihaiglad saavad enamiku ravijuhtudega ise hakkama ja erakliinikute abi selleks ei vajata. Kui riigi haiglavõrgu asutused pole suutnud ravivajadust katta, on Haigekassa sõlminud lepinguid riigi haiglaõrgu väliste kliinikutega. Sealjuures riigi haiglavõrgu haiglatega sõlmitakse lepingud igal juhul ja nendelt ei võeta ka hinnapakkumisi, kuna Haigekassa tervishoiuteenuste piirhinnad kehtestab valitsus.

Selline konkurentsiolukord on aga tinginud erakapitali väljavoolu Eesti tervishoiuvaldkonnast.

Konkurentsi puudumine tekitab turumoonutusi ja loonud sellise olukorra kus rahastuse saab tervishoiuteenuse osutaja, kelle teenus on kallim. Pole vaja tõestada, et parima hinna ja kvaliteedisuhtega toote saab reeglina vaba konkurentsi olukorras. Konkurents suurema hulga teenuste pakkujate vahel loob eeldused hindade langemiseks nendevahelises konkurentis, loob eeldused kvaliteedi tõusuks ja teatud juhtudel vähendab ka hoonete ja tehnika ebaefektiivset dubleerimist tervishoiusüsteemis. Kas alati ja igal pool on vaja riigi või Euroopa Liidu vahendite toel rajada teenuseosutamise kohti seal, kus erasektor võiks investeeringu teha? Eraraha tuleks tervishoiusüsteemi juurde ka juhul kui turule tekiks uusi tervishoiu kindlustusteenuseid.

Kiireks lahenduseks võiks olla ravikindlustusseaduse muudatus, mis kehtestaks kriteeriumid raviteenuste rahastuse jagamiseks riigi haiglavõrgu ja ülejäänud tervishoiuteenuse osutajate vahel. Vaba konkurens ei pea hõlmama kõiki meditsiinivaldkondi, keerukamate operatsioonide ja kõrgema taseme erialade puhul ei pruugi vaba konkurents olla põhjendatud. On aga arvukalt eriarstiabi erialasid mida on edukalt osutanud ka riigi haiglavõrgu välised meditsiiniasutused.

Pensionifondi asemele isiklik pensionikonto

Teine pensionisammas, mis on oluline osa meie pensionikindlustussüsteemist, põhineb individuaalsel kogumisel ja seda finantseeritakse sotsiaalmaksust. Inimestele on antud otsustusvabadus selle pensionivara kujunemise üle, aga see otsustusvabadus on suuresti piiratud. Pensionivara tuleb investeeerida kohustuslike pensionifondide kaudu ja valida saab nelja pangakontserni – SEB, Swedbanki, Nordea ja LHV pensionifondide vahel. Seadusega on omakorda seatud piirangud pensionifondide varade investeerimisele.

Reaalne olukord on selline, et arenenud riikide võrdluses on Eesti pensionifondide tootlus kehvemate hulgas ja fondide valitsemiskulud on ühed kõrgemad. Lisaks sellele on meie kiratsevale finantsturule iseloomulik veel, et vaid tühine osa pensionifondide varadest on investeeritud Eestisse ja ka see väike osa on suures osas olematu tootlusega hoiustes. II pensionisamba varade maht on 2,7 miljardit eurot ja see on aastatega kogutud suur ressurss.

On põhjust vaadata üle regulatsioonid ja luua tingimused, et suurendada pensionifondide investeeringuid Eestisse. Teiseks on põhjust muuta kogu süsteem paidlikumaks, sealhulgas näiteks kaaluda võimalust lubada inimestel investeerida lisaks kohustuslikele pensionifondidele ka teistesse vabalt valitud investeerimisfoonidesse.

Veelgi radikaalsem samm oleks luua investoritele võimalus investeerida pensionivaradest mingi osa ise ilma pensionifondide vahenduseta. Loomulikult peavad teatud piirangud olema, investeerimiskõlblikud varad võiksid põhilises osas ja mõnede eranditega olla samad mis pensionifondidel ja ka sellelt kontolt ei saa enne pensioniiga raha välja võtta.

Sellele ettpanekule võib vastu vaielda, kuna umbes 700 000 investorit ei oma piisavalt oskusi, teadmisi ja ka aega, et tegeleda nende varade investeerimisega ja seda näiteks 40 aastat järjest. Pensioniinvesteeringute puhul aga tulebki arvestada pikaajalise investeeringuga, põhiline soovitus oleks ka siin, et investeering võiks olla hajutatud erinevate instrumentide vahel. Sobivateks varadeks võiks olla dividendiaktsiad, investeerimisfondid ja noteeritud võlakirjad. Kui varade investeerimise usaldamine inimestele endile tundub liiga radikaalne, siis alternatiivne variant võib olla selline, et investeeringuid saab teha vaid sertifitseeritud varahaldurite kaudu.

Üks oluline apekt seoses selle meetmega on veel. Võib arvata, et kui inimesed osa varadest investeerivad ise, siis nad teevad need investeeringud sellel turul, mida nad kõige paremini tunnevad, ehk kohalikul Eesti finantsturul. Sellega saavutame, et täiendavalt mingi osa pensionivaradest tuleb Eesti majandusse.

Pensionisüsteemi senised printsiibid on arusaamatult jäigad. Tuleb nõus olla sellega, et riskide maandamiseks võiks suurem osa pendionifondidest olla investeeritud välaspoole Eestit ja investeerimisvõimalused erinevatesse varadesse peaksid olema piiratud. Aga riskid on hästi maandatud ka siis kui kasvõi 20 protsenti varadest investeeritaks Eestisse
ja mingi osa varadest saaks inimesed investeerida ise või varahalduri kaudu ilma kohustusliku pensionifondi vahenduseta.

Kreeka soovitud laenukoormuse leevendus ei ole teostatav

Referendumi järgselt peab Kreeka lauale panema oma ettepaneku uue abipaketi koostamiseks. Teadaolevalt on üks osa sellest ettepanek kanda maha osa võla põhiosamaksetest. Ka Rahvusvaheline Valuutafond tegi vahetult enne Kreeka referendumit analüüsi, milles viidati vajadusele leevendada riigi võlgade tagasimaksetingimusi. Kreeka majandusele ei ole olemasolev võlakoorem jõukohane ja sinna laenukoormuse juurdelisamine poleks ka vastutustundlik. Aga kas on reaalne, et võlausaldajatest institutsioonid oleksid valmis osa oma nõuetest maha kandma? Suure tõenäosusega mitte.

2012 aastal, kui Kreeka lõppenud 130 miljardi euro suurune programm kinnitati, oli selle üks osa märkimisväärne võlgade mahakirjutamine. Maha kirjutati suur osa erasektori võlast. Programmi üks osa suunati Kreekale selliselt, et riik andis iga 100 euro vastu 46,5 euro eest uusi võlakirju. Erasektor kandis üle poole oma võlast maha ja kogukaotus oli üle 100 miljardi euro. Kokkuleppe tulemusena pidi võlatase langema aastaks 2020 tasemele 120 protsenti SKTst.
Tänane seis on selline, et selle eesmärgi saavutamine on täiesti ebareaalne. Hetkel on laenukoormus 175 protsenti SKTst. Võlausaldajateks on põhiliselt jäänud avalikus sektori institutsioonid. Siin ei toimi tavapärased pankade poolt praktikas rakendatavad võlgade restruktureerimise põhimõtted võlgniku saneerimisel. Laenukoormuse uus mahakirjutamine, ka Kreeka soovitud 30 protsendiline kärbe, ei ole reaalne järgmistel põhjustel:

1.  Avaliku sektori institutsioonide nõudeid ei saa käsitleda sarnaselt erasektori nõuetega. Laenude ja garantiidega on siin panustanud riigid ehk maksumaksjad. Uue programmi kinnitamine peab saama heakskiidu ka liikmesriikide parlamentidelt ja vaevalt, et seadusandja nõustub võlgade mahakirjutamisega. Erasektori laenuandjad on saanud osa Kreeka võlakirjade suurtelt tootlustelt ja võtnud teadlikult majandusliku riski. EFSF on aga võimaldanud väga soodsaid tingimusi, sealhulgas väga pikka tagasimakse tähtaega ja madalat intressi.

2.  Sellise pretsedendi loomine oleks väga ebaõiglane teiste programmiriikide suhtes. EFSFist on abiprogrammide raames laenu saanud ka Iirimaa ja Portugal. Need riigid maksavad laenumakseid tagasi täismahus ja tasuvad fondile intresse. EFSF saab oma tulu põhiliselt programmiriikidelt saadud intressidest ja põhiline kulu on fondi poolt emiteeritud võlakirjadelt tasutav intress. Fondi laenuportfellist on ligi 75 protsenti laenud Kreekale. Nende osaline mahakirjutamine tähendab seda, et kahjumeid tuleb finantseerida Iirimaa ja Portugali poolt tasutavatest intressidest.

3. Võlgade osaline mahakirjutamine ei ole tõenäoliselt kooskõlas ka kehtiva Euroopa Liidu õigusega.

Eelnevast tulenevalt ei ole teostatav Kreeka kriisi selline lahendus, mille sisuline komponent on võla osaline kustutamine.

Soodustame pensionifondide investeeringuid Eestisse

Viimastel aastatel on kohustuslike pensionifondide varade maht kiiresti kasvanud, eelmisel aastal oli kasv 24 protsenti ja prognoositult kasvab nende maht praeguselt 2,3 miljardi euro tasemelt 13 miljardile aastaks 2030. Samal ajal on nende fondide investeeringud Eesti majandusse kahanenud.

Finantsinspektsiooni aastaaruande andmetel kahanesid need 26 protsendilt 22 protsendini ja ka ei ole need suuremas osas mitte otseinvesteeringud Eesti väärtpaberitesse vaid põhiliselt tähtajalised hoiused ja lihtsalt pangakontodel seisev raha. Otseinvesteeringuid Eesti väärtpaberitesse on vaid 6 protsenti pensionifondide varadest. Teiste riikide kogemusele tuginedes võiksid investeeringud kohalikule turule olla 50-60 protsenti. Midagi ette võtmata aga kahaneksid need meil ilmselt veelgi. Ka on Eesti fondide tootlus võrreldes OECD riikidega olnud madalam.

On teada, et pensionifondide vahendid on üheks oluliseks pikaajalise kapitali allikaks. Kapitali kättesaadavus suurendab tööhõivet, tootlikkust ja innovatiivsust. Pensionifondide investeeringud kohalikule kapitaliturule elavdaksid siinset turgu. Mida suurem on kohalik kapitaliturg, seda suurem on investeerimisalternatiivide valik, seda eelkõige alustavatele ja kiiresti kasvavatele ettevõtetele.

Riigikogu menetluses olev investeerimisfondide seaduse muudatus peaks seda olukorda muutma. Eelnõu lihtsustab pensionifondide investeerimisreegleid ja loob ulatuslikuma võimaluse investeerida pensionifondide varasid börsil noteerimata väärtpaberitesse, kinnisvarasse ja taristuprojektidesse. Pensionifondid saavad võimaluse omandada kontrollosalusi äriühingutes.

Kohalike kapitaliturgude arendamine toetab majanduskasvu ja loob eelduse ettevõtetele uute töökohtade loomiseks. Pensionifondide tootlus ja tuluallikate mitmekesistamine tähendab kokkuvõttes suuremaid pensione tulevikus, suurendab tarbimist ja lõpptulemusena toetab majanduse arengut. Samal ajal suurendab kapitali parem kättesaadavus ettevõtete investeeringuid ja tööhõivet majanduses tervikuna. Eelkõige just väike- ja keskmiste ettevõtete arenguks on vajalik pangakeskse finantseerimise osakaalu vähendamine ja alternatiivsete investeerimisallikate osakaalu suurendamine.

Seadusemuudatuse jõustumine ei tähenda seda, et pensionifondide investeeringud Eestis varadesse koheselt ja kiiresti kasvama hakkavad. Põhiprobleemiks on jätkuvalt see, et meil on investeerimiseks kõlblikke varasid liiga vähe.

Eelnõu koostajate hinnangul võiks seaduse rakendumisel otseinvesteeringud Eesti varadesse kasvada praeguselt 6 protsendi tasemelt lähiaastatel 10 protsendile. Soovitav eesmärk lähitulevikuks oleks aga 20-30 protsenti. Seega on vaja täiendavaid samme selle eesmärgi saavutamiseks. Investeerimiskõlblike varade pakkumist, suuremat turuosaliste aktiivsust ja üldist elavnemist Eesti väärtpaberiturul aitaks tuntavalt tõsta ka mõne riigile kuuluva äriühingu vähemusosaluse börsile viimine. Mõju börsile oleks seda suurem, mida suurema ja atraktiivsema ettevõtte suudab riik börsile tuua.

Kas Kreeka maksekatkestus võiks ohustada Eesti antud garantiid?

On olemas tõenäosus, et Kreeka ei suuda rahvusvaheliste võlausaldajatega kokkuleppele jõuda ja riiki või tabada maksekatkestus. Välismeedias arutatakse selle üle intensiivselt ja tänase teadmise järgi ei ole lihtne ennustada Kreeka probleemide lõpplahendust.

Üks Kreeka suurematest võlausaldajatest on Euroopa Finantsstabiilsuse Fond (EFSF). Eesti riik on võtnud kohustuse tagada 1,995 miljardi euro ulatuses fondi poolt programmide rahastamiseks võetud laenude ja väljaantud võlakirjade põhiosa. See on maksimaalselt võimalik garantii, viimase garantiide raporti järgi on käikuantud garantiist Eesti osa 567 miljonit eurot.

Fond on laenanud oma vahendid Kreeka, Iirimaa ja Portugali programmide rahastamiseks. Iirimaa ja Portugali programmidega seotud riskid on madalad, need riigid on abiprogrammidest väljunud ja järelejäänud laenukohustuste täitmisega seotud riskid on madalad. Kuna hilisemad programmid on üle läinud alalisse fondi ESM, siis peaks ka garanteerivate riikide käikuantud garantiid jääma praegusesse suurusjärku, ehk Eesti puhul oleks see 567 miljonit eurot.

Eelmise aasta lõpu seisuga oli stabiilsusfondi poolt rahastatud abiprogrammide maht kokku 179 miljardit eurot, sellest Kreeka programm 135 miljardit eurot, Iirimaa programm 18 miljardit eurot ja Portugali programm 26 miljardit eurot.

Kreeka laenuprogramm on stabiilsusfondi mahust ca 75 protsenti. Kui me vaatame krediidiasutust tavatähenduses, näiteks panka mille laenuportfellist 75 protsenti on probleemsed laenud, siis oleks sellise panga tegevuse jätkumine küsitav. Maksekatkestuse olukorras peab fond ise oma kohustusi täitma, maksma tagasi või refinantseerima Kreekale edasilaenamiseks võetud laenud ja tasuma neilt intressid. Riigigarantiid võivad käiku minna juhul kui fond ei suuda oma kohustusi täita.

Kreeka tõttu suurenenud riskid peaksid kajastuma fondi võlakirjade tootlustes, aga siin ei ole muutusi märgata. Stabiilsusfondi võlakirjad on jätkuvalt nõutud kaup ja hiljuti ostis ka Eesti Pank neid võlakirju 100 miljoni euro mahus. Kreeka üha suurenev risk ei ole mõjutanud fondi võimet oma võlakirju emiteerida. Ka fondi varadele antud reitingud püsivad tugevad.

Seega reitinguagentuure ja fondi võlausaldajaid huvitab eelkõige fondile garantiid andnud riikide finantsseis ja reitingud. Eelkõige räägime siin suurimate garanteerijate, Saksamaa ja Prantsusmaa reitingutest. Seega ka risk, et Eesti riigi poolt antud garantii võiks käiku minna, on madal.

Maksekatkestuse puhul on ka EFSF´il õigus Kreeka olemasolevad laenud tagasi kutsuda. Fondi raamatupidamises tuleks teha nõuete allahindamine ja arvestada kahjumiga. See ei tähenda, et nõuded maha kirjutatakse, nõuete allahindlus fondi raamatupidamises ei vabasta Kreekat tema kohustuste täitmisest.

Tuleb arvestada ka sellega, et tulenevalt Kreekale antud abiprogrammi tingimustest algavad tagasimaksed alles aastal 2022. Luksemburgi äriseadus, mille alusel EFSF tegutseb, lubab ka negatiivset omakapitali. Alates aastast 2022 kui Kreeka peab hakkama fondile tagasi maksma laenude põhiosa koos intressidega, hakkavad vähenema ka garanteerivate riikide poolt käikuantud garantiid.

Keskerakonna programm viib minema 60 000 töökohta

Kui Keskerakond väidab, et nende programm loob 60 000 uut töökohta, siis programmi sisuline osa räägib täpselt vastupidisest. Ettevõtluse tulumaksu sisseviimine ajal kui naaberriigid ettevõtluse kasumimakse vähendavad, viivad meil minema nii investeeringud kui ka töökohad. Veelgi tõhusam meede töökohtade kaotamiseks on aga alampalga administratiivkorras ja ennaktempos tõstmine ajal kui ettevõtete tootlikkuse kasv jääb maha palgakasvust. Kiire palgakasvu jätkumist saab tagada tööjõumaksude vähendamine, aga astmelise tulumaksu sisseviimine vastupidiselt pigem suurendab tööjõu maksukoormust.
Milline oleks aga miinimumpalga sundkorras 1000 euroni tõstmise mõju majandusele?
Olen ise varasemalt üle nelja aasta töötanud hotellinduses ja see on valdkond kus keskmine palk on üks madalamaid. Keskmine palk oli majutuses ja toitlustuses eelmisel aastal alla 600 euro kuus. 1000 euro suuruse miinimumpalga sisseviimisel oleks meie turismisektor kohe konkurentsist väljas. Tegemist on tööjõumahuka valdkonnaga ja samas äärmiselt hinnatundliku sektoriga. Kui Riia hotellipidajad saavad kliendile pakkuda madalama hinnatasemega tube, siis lähevad turistid sinna. Turisminduses on kriitilise tähtsusega ka lennuühendused ja vaevalt me suudame võrreldes Riia või Helsingiga võrreldes paremaid lennuühendusi pakkuda. Kiirem palgakasv hotellinduses on võimalik, kui me suudaks siia saada rohkem ärituriste.
Hotellijuhina töötades kogesin ma vahetult kui raske ja rutiinne see reeglina ka vahetustega töö on. Aga me pakkusime jõukohast tööd näiteks noortele. Kas suur noorte tööpuudus nagu me näeme paljudes Euroopa riikides oleks parem perspektiiv?
Turismivaldkond annab koos külgnevate majandusharudega ligi 5 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Üks ööbiv välisturist annab tööd ka restoranipidajale, suveniirimüüjale ja kultuuriürituste korraldajale. Keskerakonna programm viib need töökohad meilt minema, kõigepealt mitte kehvema mainega lõunanaabrite pealinna ja mujale. Miks peaks Rootsi turist tulema nädalavahetuseks Tallinna kui näiteks Prahas, mis on samuti väga tore turismi sihtkoht, on hoopis soodsamad hotellitubade hinnad ja sama rikkalikult kultuuriüritusi ja meelelahutust. Peame arvestama sellega, et turismindus on hinnatundlik valdkond, kus miinimumpalka ei saa sundkorras tõsta rohkem kui see on ettevõtjale konkurentsis püsimiseks jõukohane.
Keskerakonna programm ei vii töökohti minema mitte ainult turismivaldkonnast vaid ka mujalt. Eelkõige kannatavad pealinnast eemal asuvad maapiirkonnad ja väikeettevõtjad. Astmelise tulumaksu ja tööjõu maksukoormuse tõstmise kava vastupidiselt oleks takistuseks majanduse liikumisel kõrgemapalgaliste töökohtadega majanduse suunas.

Palgad ei pea jääma madalaks

Reformierakonna maksuplaan annab majandusele uue hoo, IRL jätab madalapalgalised palgalõksu. Reformierakonna maksuplaan on kõige kasulikum üle 650 brutopalga teenijale ning kõigile, kes soovivad lähitulevikus üle selle teenida. IRLi astmeline tulumaks tähendab palgalõksu madalama palga saajatele.

Kui võrrelda Reformierakonna ja IRLi maksulubadusi, siis oleme teinud arvutusi, mis näitavad, et IRL´i astmeline tulumaks pakub midagi vaid palgaskaala alumises otsas, kuni brutopalgani 650 eurot kuus. Näiteks brutopalgalt 700 eurot kuus oleks IRL´i astmelise tulumaksu skaalas tulumaksuvaba miinimum 300 eurot kuus, mis võrdub Reformierakonna maksukava poolt pakutud maksuvaba miinimumiga. Aga Reformierakonna maksukava pakub lisaks sotsiaalmaksu langetust 2 protsenti 31 protsendini ja töötuskindlustusmakse langetamist 1,95 protsendini.

Seega alates brutopalgast 650 eurot kuus võidab palgasaaja meie maksukavaga enim ja see võit on talle märkimisväärne. Näiteks perele, kus on kaks keskmist palka teenivat täiskasvanut, jääb tööjõumaksude langetamise tõttu tulevikus 1500 lisaeurot rohkem aastas kätte.

IRLi maksuplaan on palgalõks madalapalgalistele

Kuid veelgi olulisem on üks teine asi. Meie elu, palk ja maksud on pidevalt muutumises. Kümme aastat tagasi oli tulumaks 26%. Nüüd on 20. Iga palgasaaja võib arvutada, milline on olnud tema pere võit sellest maksulangetusest.

Kummaline, et IRL lähtub eeldusest, et Eesti inimesed ei hakkagi tööd tegema, mille eest oleks võimalik teenida palka rohkem kui 500 eurot. Reformierakonna plaan seevastu soosib kõrgemate palkadega töökohtade teket.

Me ei saa lähtuda eeldusest, et ka madalamad palgad jäävad igavesti tasemele 500 eurot kuus. Keskmine brutokuupalk oli eelmise aasta III kvartalis 977 eurot ja II kvartalis 1023 eurot. Mediaanpalk oli eelmise aasta II kvartalis 753 eurot. Rahandusministeeriumi andmetel on keskmise palga ja hõive positiivsete arengute tõttu viimasel neljal aastal inimeste palgatulu kasvutempo olnud 8 protsenti. 2014. aasta kolmandas kvartalis kiirenes see 9 protsendini. Palgakasvu jätkumist prognoositakse ka järgmisteks aastateks. Tänavu peaks keskmine palk kerkima 1050 euroni kuus. Kui eeldame, et miinimumpalk kasvab praeguses tempos, ehk 10 protsenti aastas, oleks see aastaks 2019 juba 570 eurot kuus.

On loomulik, et iga inimene soovib homme teenida rohkem kui täna. Kui arvestada sama palgaga, siis inflatsiooni taastudes, ja taastumata see ei jää, on ka 500 eurot täna suurema ostujõuga kui nelja aasta pärast. Seega, kui palk jääb väikeseks, tähendab see seda, et inimesed jäävad vaesemaks, riik ei arene, vaid käib alla.

Kokkuvõtlikult, IRLi astmelise tulumaksu kava soosib igal juhul madalamapalgalisi töökohti ja töötab vastu kõrgemat lisaväärtust loovate töökohtade loomisele. Skandinaaviamaade keskmiste palkade tasemele on meil veel pikk maa minna, aga Reformierakond usub Eestisse, kus ettevõtluse arenedes ja lisaväärtuse lisandudes on töötegijatel võimalik saada sama palka kui Soomes ja Rootsis, miks mitte isegi rohkem. Ja neid palku ei pea maksustama sama kõrgelt, sest kõrged maksud vähendavad motivatsiooni töötada.

Maksupoliitika peab toetama majanduskasvu

Majandusleht äripäev tegi eile juhtkirja, milles oli öeldud, et leht on korduvalt juhtinud tähelepanu vajadusele alandada sotsiaalmaksu, kuid erakondade valimiseelsetes lubadustes see ei kajastu.

See väide ei ole õige, sest vähemalt Reformierakond on avaldanud valimisprogrammi, kus on selgelt kirjas, et erakond vähendab sotsiaalmaksu määra 2 protsendi võrra ja langetab töötuskindlustuse määra 1,95 protsendini. Lisaks kahekordistab meie programm tulumaksuvaba miinimumi määra. Juba alanud aastal rakendunud ja järgmisel neljal jätkuv tööjõumaksude langetamine muudab kogu majanduskeskkonna kasvusõbralikumaks.

Tulumaksumäär langes alanud aastal 21 protsendilt 20 protsendile ning töötuskindlustusmakse määr kolmelt protsendilt 2,4 protsendile. Tõuseb ka maksuvaba tulu määr − 144 eurolt 154 eurole. Meie sissetulekute ja jõukuse kasvatamise strateegia kiirendab maksuvaba miinimumi tõusu 300 euroni aastaks 2019.

Me peame saavutama madalapalgaliste töökohtade osakaalu vähenemise ja liikuma kõrgemat lisaväärtust loovate töökohtadega majanduse suunas. Selleks, et viimaste aastate 5-6 protsendine palgakasv saaks jätkuda ka edaspidi, peavad ettevõtjad kasvatama tootlikke investeeringuid, saavutama maailmamajanduses ja eksporditurgudel soodsamaid positsioone ja pingutama uutel eksporditurgudel läbilöömise nimel. Riigi roll parema majanduskeskkonna kujundamisel on lisaks tööjõu maksukoormuse alandamisele ka panustamine haridussüsteemi selliselt, et haridusasutuste pakutav kvalifikatsioon vastaks paremini majanduse ja ettevõtete vajadustele. Pidevalt muutuvas majanduskeskkonnas ja odavate töökohtade taandumise olukorras on suur tähtsus töötajate ümberõppel.

Skandinaaviamaade tasemel kõrgete palkadeni on meil veel tükk maad minna, aga järjest rohkem on näiteid edukatest eksportivatest ettevõtetest, milliste palgad on kiiresti põhjamaade tasemete suunas liikunud. Samal ajal on näiteid Soome ettevõtetest, millised kavandavad investeeringute ja töökohtade Eestisse toomist, kuna siin on soodsam maksusüsteem ja ettevõtluskeskkond. Meie põhilised kaubanduspartnerid on samuti teinud pingutusid oma majanduskeskkonna parandamiseks, alandades viimastel aastatel jõudsalt ettevõtte tulumaksu, samas kui tööjõumaksud on neil vähe muutunud.

Põhjanaabrite suurim probleem on pikka aega kestnud stagnatsioon majanduses, kahanev konkurentsivõime ning tööjõulise elanikkonna vähenemine. Soome palgatase on kerkinud juba kõrgemale Rootsi ja Saksamaa palkadest. Samal ajal on Soome maksukoormus üks kõrgemaid terves Euroopas. Alates 2008. aastast on igal aastal vähenenud tootmismahud elektroonika-, metsa-, metalli- ja metsatööstuses. Kahanev konkurentsivõime viib riigist minema nii töökohad kui ka investeeringud. Konkurentsivõime kahanemise tagajärjeks on Soome ekspordi maailma turuosa kahanemine, tööpuuduse suurenemine ja prognooside järgi jääb edasine palgakasv tagasihoidlikuks.

Sellepärast ootavad ettevõtjad Soome suurettevõtjate keskliidu hinnangul eelkõige tööjõumaksude alandamist.

Meie sammud tööjõu maksukoormuse vähendamiseks loovad paremad eeldused ettevõtete konkurentsivõime parandamiseks ja kiiremaks majanduskasvuks. Praeguses olukorras, kus palgakasvu tempo on kiirem kui tootlikkuse kasv, peavad ettevõtjad kasvavat palgakulu rahastama mitte ainult kasumite, aga ka investeeringute arvel. Sellepärast on maksukoormuse ja eelkõige tööjõumaksude vähendamine kohane ja vajalik riigipoolne meede.

Arusaamatu eksperiment maksudega

Tallinnas ja Harjumaal luuakse 61 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Sotsiaaldemokraadid soovivad oma maksupaketiga luua olukorra, kus siin oleks 3 protsendipunkti võrra kõrgem sotsiaalmaks võrreldes ülejäänud Eestiga. Tõstes sellele lisaks tööjõu maksukoormust astmelise tulumaksuga, saavutame täpselt vastupidise olukorra võrreldes sellega, mis oleks vaja saavutada. Tööjõu ja üldise maksukoormuse tõstmise, erisusterohke ja raskesti arusaadava maksusüsteemi sisseviimise tulemuseks on üldine ettevõtlus- ja investeerimiskeskkonna halvenemine ning konkurentsivõime nõrgenemine. Selle asemel, et kindlustada neid eeliseid, tänu millele me oleme kõrgelt hinnatavatel kohtadel riikide võrdluses, saame asemele majanduskeskkonna, mis peletab investeeringuid ega sobi majanduse elavdamiseks.

Regionaalsed maksusoodustused ei tööta ega toimi, ei tehniliselt ega ka sisuliselt. Eestis on regionaalseid tulumaksuerisusi proovitud ja need tühistati viisteist aastat tagasi. Maksuseadus lubas toona mujal Eestis väljaspool Tallinna ja Tallinna ümbritsevaid valdu tegutsevatel ettevõtetel ehitiste ja sisseseade soetusmaksumuse tulust maha arvata täies ulatuses, andes sellega võimaluse vähendada tulumaksukohustust. Aga regulatsioon ei andnud reaalseid tulemusi ja see lõpetati.

Regionaalsed maksusoodustused ei täida seda eesmärki milleks nad on mõeldud, järgmistel põhjustel:

1. Töötajate registreerimine sissekirjutuse järgi anna soovitud tulemust, sest rahvastikuregistri andmed ei ole täpsed.
2. Tulevikus saadav pension sõltub makstud või arvestatud sotsiaalmaksust, väljaspool Tallinna ja Harjumaad töötavad inimesed hakkavad tulevikus saama vähem pensioni, sest selle suurus sõltub tasutud ja arvestatud sotsiaalmaksust.
3. Töökohad on tänapäeval järjest enam mobiilsed, samuti on järjest enam levinud kaugtöökohad.

Tööjõu maksukoormust on vaja langetada ka Tallinnas- ja Harjumaal ja kui just ei hakka toimuma ettevõtete ja töötajate registreerimist mujale, siis on see igal juhul majanduskeskkonna halvendamine seal kus luuakse üle poole sisemajanduse kogutoodangust. Ettevõtete maksukoormust tõstab ka täiendava 7 protsendilise kasumimaksu sisseviimine avansilise maksu nime all. Sealjuures on maksuteoreetiliselt pentsik maksukohustuse ja -suuruse sõltuvuse seadmine sellest, kas aktsiakapital on üle või alla 30 000 euro. Me saame näha skeemitamisi aktsiakapitaliga ning firmade jagunemisi maksukoormuse optimeerimise eesmärgil.

IRL´i maksukava seab töötajad palgalõksu

(Sotsiaal) meedias on IRL esitanud kohati meelevaldseid väiteid erakondade maksukavade kohta. Esitan siin asja selgitavad vastuväited ja omapoolsed kommentaarid.
IRL´i väide: Reformierakond annab enamuse raha paremini toime tulevatele inimestele. IRLi maksureform tegeleb reaalse probleemi – palgavaesusega. 1000 või enam eurot teenib vaid ca neljandik eesti töötajatest (164 tuhat aastal 2013), samas kulub enamik maksuvabastuse rahast just neile, sest nemad võidavad kordades rohkem kui madalapalgalised.
Keskmine brutokuupalk oli käesoleva aasta III kvartalis 977 eurot ja II kvartalis 1023 eurot. Rahandusministeeriumi andmetel on keskmise palga ja hõive positiivsete arengute tõttu viimasel neljal aastal palgatulu kasvutempo olnud 8 protsenti ja selle aasta kolmandas kvartalis kiirenes see 9 protsendini. Eesti Pank prognoosib oma värskes ülevaates järgmiseks aastaks 5,4 protsendilist palgakasvu ja 2016 aastaks 6 protsenti. Seega ka 1000 eurot või enam teenivate inimeste arv kasvab samas kui alla 500 eurot teenivate inimeste arv kahaneb. Madalamapalgaliste maksukoormuse kergendamiseks pakume meie tulumaksuvaba miinimumi tõstmist 300 euroni kuus.
IRL´i maksukava seab töötajad 500 eurosesse palgalõksu, sest tööandja peab arvestama 500 euro suurusele palgale iga euro juurdelisamisel 40 protsendise tulumaksukoormusega. 40 protsendiline maksukoormus on tuluvahemikus 500-846 eurot.
Reformierakonna lubadused on 4 korda kallimad kui IRLi madalapalgaliste maksureform. Reformierakonna esmased kulud lubadustele on 500 miljonit eurot. IRLi kulud 120 miljonit eurot.
IRL´i parteikontori poolt tehtud mõjuhinnangud ei ole usaldusväärsed. Hinnangu mõjudele peaks andma rahandusministeerium, kellel on selleks kompetents, vajalik andmebaas ja pikaajaline kogemus.
Reformierakond läheb töötajatele ja tööandjatele sama rahaga kosja. IRL ei lähe. Samal ajal kui tööandjatele räägib reformerakond tööjõumaksude vähenemisest, lubatakse töötajatele, et tööandjad tõstavad nende palka ehk tööandjate jaoks tööjõu hind odavamaks ei muutu ja meie majanduse konkurentsivõime ei kasva. IRL nii ei tee.
Palgasaajale tuleb võit tulumaksuvaba miinimumi tõusust, sotsiaalmaksu alandamine vähendab tööandja tööjõumaksu ja tööjõukulu, mis kandub edasi ka töövõtjale, lisandub veel võit töötuskindlustusmakse alandamisest.
Reformierakond ei vabasta alampalka tulumaksust. IRL vabastab. Reformierakond maksustab ka tulevikus alampalka tulumaksuga. Alampalk on juba alates 2015. aastast 390 EUR, Reformierakonna tulumaksuvaba miinimum jõuab 300 euroni alles aastal 2019. Reformierakonna moodi edasi minnes ei jõua me maksuvaba alampalgani kunagi. IRLi plaan vabastab alampalga tulumaksust kohe.
Ühetaolise tulumaksu puhul, kus rakendatakse tulumaksuvaba miinimumi, tõuseb tulumaksuvaba miinimum ka peale 2019 aastat. Kui palgakasv jätkub, tõuseb ka maksuvaba miinimum.
Reformierakonna plaan jõustub peale JÄRGMISI valimisi aastal 2019. IRL teeb reformi kohe peale valimisi. Reformierakonna maksuplaan on kavandatud suures osas jõustuma aastal 2019 ehk peale järgmisi Riigikogu valimisi. Madalat palka saavatel inimeste ei ole aega oodata 4 aastat, nagu pakub Reformierakond. IRL teeb madalapalgaliste maksureformi ära esimese asjana.
See on järjekordne meelevaldne väide. Aastal 2016 langeb meie kava järgi töötuskindlustusmakse 1,95 protsendini, aastal 2017 tõuseb tulumaksuvaba miinimum 200 euroni kuus ja sotsiaalmaks langeb 32 protsendile, aastal 2018 tõuseb maksuvaba miinimum 250 euroni kuus ja aastal 2019 tõuseb maksuvaba miinimum 300 euroni kuus ja sotsiaalmaks langeb 31 protsendile.
Aga nüüd väga oluline, mida tasub meeles pidada. IRL´i maksukava ei näe ette tulumaksuvaba miinimumi tõusu 846 eurot ületava palgatulu puhul. See jääb tasemele 154 eurot kuus, nii nagu sai kinnitatud tänavuste maksuseaduste ja järgmise aasta riigieelarvega.
Ilmselgelt IRL´i maksukava soodustab madalapalgalisi töökohti ja see on väga vale maksupoliitika.