Igal lubadusel on hind

Eelmiste riigikogu valimiste eel 2007. aasta kevadel tehti Eesti riigieelarve ülejäägiga. Seal oli ruumi koalitsiooni prioriteetide elluviimiseks. Kuid ka toona oli iga olemasoleva “vaba” krooni kohta soove vähemalt kümne krooni ulatuses.

Eelmistele valimistele eelnenud eelarve koostanud valitsusel ja selle seadusena vastu võtnud riigikogul oli vastutustunnet koostada eelarve, mis esmakordselt oli piisavalt suure ülejäägiga. Neli aastat hiljem kinnitab IMF, et Eestit aitasid kriisis õigeaegne tegutsemine ja buumiajal kogutud reservid.

Vastupidiselt  konservatiivsele meelele eelarve koostamisel anti eelmiste valimiste eel valijatele lubadusi mahus, mis ületasid suurelt ka majanduskasvu tipu eelarvevõimalusi. Seepärast ei teostunud ega saanudki teostuda suur osa lubadustest.

Loorberite aeg pole kätte jõudnud

Tänaseks on olukord äärmuseni muutunud, majandus alles toibub rängast kriisist ja riigieelarve on puudujäägis. Kahjuks elame vaatamata väga tõsistele pingutustele praegu üle võimete ning peame laenama defitsiidi katteks tuleviku arvelt, kuigi meie puudujääk on võlakriisis eurotsooni riikide üks väiksemaid.

Sisuliselt nn vaba raha eelarves pole, arvestatavate summade tekkimine riigieelarvesse prioriteetide ja uute algatuste elluviimiseks on võimalik alles peale tasakaalu saavutamist. Pealegi tuleb siis ka uuesti asuda reserve koguma.

Sellepärast on suur ja põhimõtteline vahe lubadusel tõsta toetusi, pensione ja palku, kui tekib selleks eelarveline võimalus, ja valimislubadustel, milles lubatakse toetuste kahe- või kolmekordistamist selleks rahalisi katteallikaid kindlustamata. Kulude suurendamise võimaluse loob majanduskasv, ei saa jagada seda mida pole loodud.

Rahaline katteallikas puudub programmil, millega lubatakse lapsetoetuse kolmekordistamist, tasuta põhi- ja keskharidust, kasvuga investeeringuid sotsiaalsfääri, lisaks muude toetuste ja kulude mitmekordistamist. Ma ei taha sellega öelda, et praegu kehtivad lapsetoetused, pensionid ja muud toetused oleksid ülemäära suured, kuid lubadused ei saa olla katteta. Meie peres on kaks kooliskäivat ja üks lasteaiaealine laps – tean hästi, kui palju kulub lastele nende üleskasvatamiseks ja koolitamiseks. Nii vanemate kui riigi poolt on lastesse panustamine üks tänuväärsemaid investeeringuid.

Arvutamisoskus on lubamisoskusest tähtsam

Lapsetoetuse kolmekordistamise kulu aastas on 150 miljonit eurot, riikliku koolitustellimuse tõstmine 70%-le 40 miljonit eurot, pikapäevarühmade avamine 40 miljonit eurot, huvihariduse rahastamine 35 miljonit eurot, lasteaedade investeeringud riigieelarvest 25 miljonit eurot, töötute vanemate täiendav lapsetoetus 5 miljonit eurot, vaesusriskis perede ja üksikvanemate toetamine 5 miljonit eurot ning riiklik ranitsatoetus 4 miljonit eurot. Loetelu ei ole lõplik, siia lisanduvad veel tudengitoetused ja lasteaiaõpetajate palga tõstmine.

Ka konservatiivselt hinnates tuleb ainuüksi ühe erakonna avalikustatud programmi maksumuseks üle 300 miljoni euro.

Katteallikaks pakutud maksutulu automaksust on võimalik koguda 13-15 miljonit eurot –  rohkem pole lihtsalt reaalne. Lisaks “priiskamist piiravast” luksusmaksust  10 miljonit eurot.

Kui lisada siia lubatud käibemaksuerisused ja standardmäärast madalamate käibemaksumäärade rakendamine, on maksuprogrammi mõju maksutuludele tõenäoliselt mitte pluss-, vaid miinusmärgiga. Astmeline tulumaks ühelt poolt kahandab majanduskasvu ja teiselt poolt kärbib maksutulu. Kulude kokkuhoiuna käsitletava vanemahüvitise piiramisest saadavad vahendid on sedavõrd väikese kaaluga, et ei vääri isegi äramärkimist.

Hetkel teadaolevad prognoosid näitavad, et defitsiidis pole mitte ainult meie tänavune, aga ka järgmise aasta riigieelarve. 300 miljoni euro suurune täiendav kulu aastas on üle 2% 2012. aasta prognoositavast SKPst. Seega kujuneks 2012. aasta defitsiidiks üle 4% SKP suhtes, mis tähendab paratamatult ka Euroopa Komisjoni poolt rikkumismenetluse algatamist ülemäärase eelarvedefitsiidi piiri ületamise tõttu.

Demagoogia musternäide

Loomulikult võib ka selline perspektiiv olla teadlik valik ja uus eelarvepoliitika.

Kuid siis tuleb ära rääkida ka loo teine pool, et me tõstame toetusi ja palku aga rahalised vahendid selleks tuleb laenata rahvusvahelistelt finantsturgudelt. Ma ei võtaks väga tõsiselt perspektiivi, et katteallikaks jooksvatele eelarvekuludele pakutakse allesjäänud riigireserve, kui on teada, et reservide taastamine saab alata alles kolme-nelja aasta pärast.

Et asi lõpuni selgeks rääkida, tuleb lisada, et finantsturgudelt laenatud vahenditelt tuleb tasuda intressi, mille suurus on raskesti prognoositav. Eelarvepoliitika lõdvenemine ja rikkumismenetlus toovad paraku kaasa ka riigireitingute languse ja sellest tuleneva intressimäärade kasvu. Selles valguses võivad intressimäärad kujuneda praegust finantsturgude reaalsust arvestades suuremaks kui meie  majanduskasvu protsent järgmistel aastatel.  Teisisõnu: reaalsesse võlakriisi sattuda ei ole ülemäära keeruline.

Eesti riigil seisab euroajastul ees arvukalt väljakutseid. Soove on paraku kordades enam kui reaalseid võimalusi ning paratamatult tuleb teha valikuid. Naiivseid lubadusi sellest, et küll raha leiab, kui hästi tahta, tasub hinnata väga kriitiliselt. Euroalal probleemriigiks muutumine on kõige lihtsam rumalate eelarvevalikutega. Ja ma ei usu, et selline kuulsus oleks Eesti unistus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga